Koduhõngu kütkes

Tuul vigurdab sõnajalgade kaunilt kaarjates lehtedes ja kassipojad peavad märnguralli tundi nende õrnade lehepuhmaste all. Aiamaal sirgub sibula roheline, naksamiseks paras. Erinevate salatite ahvatlevad rivid, rediseroosa rännak ja külmaõrnad suvikõrvitsad,oad ja kõrvits.Ja oh seda õndsust, ka rukola tõusis rõõmsalt ülesse. Hernepaki peab küll vist uue ostma või uudihimulikele linavästrikele säru tegema.

Mind ikka alati köidab toidutare rubriik "Mis sa täna süüa teed?", sest ikka on põnev ja uudishimust kiheledes teada saada, mida keegi õhtuks vaaritab.Ja hoolimata sellest, et hing igatseb midagi uut, valmivad toidud ikka juba tuttaval moel ja tavalisest toorainest, mida poest alati varutud saab.Soodsast lihast kodune kooreklops, mille ülimaitsvat kastet ma maiustan kohvitassist salaja, kuni liha vaikselt veel kastmes haudub.Hea hinnaga kanast mahlased ahjuroad porgandiga krõbedad või küüslaugust rikkad või kalorivaesele kanafileele ananassiga lahja majonesiga kübarad pähe, karrist kollane basmati riis lahedaks lisandiks. Šampinjonidest sametiselt seenene toorjuustust koorene pasta.Grillivalikus tekivad ka lemmikud, koore-pipramarinaadis mahlane toekas lihatükk hea koduse kartuliga, millel ikka õige kartuli mekk, kõiki maitseid täiendamas alatine suvelemmik -kodujuustusalat, värske kurgi krõmpsu ja sibula kibeda ning keedumuna maheda pehmusega, värviks võib alati tomatit ka poetada.

Muidugi tormab minust paar korda nädalas üle jube supiisu, kosutav leem kanast kelmikate klimpidega või tervislike juurviljadega. Ja kui kalaletist nagu muud eriti osta pole(või ei tihka), siis lõhest supikogu ostmine olgu iga kord kohustuslik.

Ma pole tõesti eriliselt originaalne, koduse küülikuliha mõnus hautis jääb kaugesse lapsepõlve ja nutuvõrumaik on sel man, kui käpuli tooli all nutta ulgusin, kui mu lemmikjänes jõuluks potti pandi. Haugid, lutsud, ahvenad - jäävad ka kõik sellesse aega, kui vend sõpradega kalal käis.Ja nüüd tuleb õnnest hüpata, kui küla pealt kalaautost räime või suve saabudes lestaga näkkab. Aga esimesed suvikõrvitsad võlusin porgandi pehme pai ja kohustuslike kaaslaste:sibula ja küüslauguga pannile, tomat seekord mitte ainult värviandjana asine tegelane kambas. Ja mees mõmises mõnust. Suvisest suvikõrvitsa panniroast võiks toituda päevast päeva. Muretsesin kappi ka Võru meistrite tehtud forte juustu, nüüd jääb vaid üle mereannikokteili järgi mõni päev kimada. See krevettidest roosa ja tigudest meremaitsega koorene pasta ei taha kuidagi pildile jääda, sest kaob taldikutelt võluväel.

Ja siit blogist leiab juttu magusast ja magustoitudest ikka väga harva, kuigi rabarberikisselliga korra ikka maha olen saanud. Aga siiski, siiski, järgmist sissekannet kroonib koduselt lihtne maasikatort, kuna suvekuud toovad ju kogu meie pere sünnipäevad tähistamisse.