Kastmetega kasvanud

Tuul sahistab pruunikas-kollastes lehtedes, lennutab puudelt veel viimaseid rohelise kleidiga lehti. Värvilised lilleamplid annavad hoogu viimasele õitsemisele. Suvelilled korjavad õiepesasse seemneid. Kuni vihmapilved püsivad eemal, on suht soojas oktoobrilõpus suvehelgilise sügise pikendus.
Täna on mu toidublogi sünnipäev. Kolm aastat tagasi eraldasin toidujutud oma 6 kuud varem alustatud kultuuripiiskatega pikitud isiklike tunnete, mõtete pajatuste pesast Pohlaparadiisis. Alustasin tütre eeskujul, kes oli siis ka oma säravamaid hetki kirja hakanud panema. Valisin ja mõtlesin nimesid välja, olgu siis siinkohal lahti räägitud nime saamise lood. Linnast maale kolides leidsin mingil hetkel oma tillukese kodu lähedalt mõnusa männimetsa, mis rikkalikult pakkus mustikaid, seeni, maasikaid ja pohlasid. Metsas jalutades leidsin end alati mõttelõnga sasipuntrast, mis koduseinte vahel nagu õieti ei sujunud, aga metsaradadel kõndides lasi kõik lõpuni kirjutamata romaanid edasi areneda. Nii hellitlevalt hakkasin seda rohelist rikkust, mis mu vaimugi turgutas, kutsuma Pohlaparadiisiks. Esimestel aastatel sai sõpradele vist jõulukaartidelegi kirjutatud: "Tervitusi Pohlaparadiisist..." Toidublogi luues ei olnud ka raske leida pealkirja, sest olin mingil kummalisel hetkel hakanud kööki korjama lepatriinudega asju. Kas siis kaunid tassid punakuueliste lepatriinudega. Pildiraamid, lillekaunistused, magnetid, kingitud küünlad, salvrätikud, sõbrapäeva armas nänn. Kasutajanimeks oleks loogilisem olnud valida pigem Lepatriinu, aga kuna olin arg algaja, siis valisin oma kassi nime, kes oli must nagu mustikas. Kuna mul väga meeldib ikka pottide ja pannidega askeldada, siis mingil hetkel hakkas toidublogi elama kirglikumatki elu, kui põhiblogi, mis eluotsingutes pigem niisuguseks kurvatooniliseks sageli jäi.

Täna ma tahan kirjutada veidi sellest algusest. Ilmselt alustavad paljud noored üsna varakult ema kõrval köögis kastmete valmistamisest. Nõukaaja lapsena sai ju kartulist ja kastmest elatudki. Ja selles polnud küll sugugi midagi halba. Peale tööpäeva perele valmistatav toit sai ju niimoodi kiirelt valmis ja eks suuremaid supikeetmisi ja pikemat aega nõudvaid praadide valmistamisi või küpsetamisi sai ette võetud nädalavahetusel. Olen tänulik küll oma tagasihoidlikule kodule, et mind pliidi ette lasti. Et vanaema juures sai koos tädilastega ühiselt süldiliha hakkida ja üdikontide magusat mõnu avastada. Suvine maasika korjamisõhin ja koorese piima ja suhkruga valmistatud sink-sonk oli vanaema tehtud pannkookide parim lisand. Olen ka tänulik kohustusliku maitserohelise liua üle, mis maast madalast harjutas suureks sõbraks rohelise sibula, tilli või peterselliga. Üldse valmistas pereema ikka ühe toidu kõigile ja süüa tuli ikka kõike ja taldrik tühjaks, et kõht korralikult täis. On jäänud mõned pikantsed vastumeelsused, mida täisealisena pole eriti murda püüdnud. Piimaga keedetud juurviljasupp. Kuna momendil on kooresed supid üsna moes ja maitsvad, siis selle müüdi ma suudaks murda ja endale sobiva tegemisviisi olen isegi välja mõelnud. Ternespiima magustoit ahjus. Kõrvitsa piimasupp mannaga. Kullakarvalist kõrvitsat olen küll risoto või pasta sisse riivinud või ahjus kanaga küpsetanud. Aga manna-piimasupini pole jõudnud.

Aga, mis võis olla esimene ise tehtud toit, usun, et kindlasti hakklihakaste. Lihtsalt ja kiirelt valmistatav argine roog, mis ongi paras näpuharjutus toiduhuvilisele teismelisele. Moodsad arengud annavad hakklihakastmele ka uusi suundasid ja toredaid võimalusi, et lisaks hakklihale võib lisada alati midagi veel, näiteks riivida porgandit ja kaste muutub mahedaks. Lisada hapukurki, marineeritud kurki, suvikõrvitsat, tomatit või seeni ja vedelikuks kasutada ikka piima ja kroonida hea hapukoore või toorjuustuga. Sibul ja küüslauk kuuluvad kastme klassikasse niikuinii, lisamisaeg on ainult erinev, sibul alguses ja küüslauk alati lõpus. Tomatipõhise kastme jaoks purustatud tomatit või tomatipastat, porgandit, paprikat, toorest tomatit. Ja kuna ma ei keeda seda punast hakklihakastet tunde kolm ega lisa ka sinna veini, siis pole ka plaanis seda bolognese kasteks kunagi nimetada. Alati ei pea ka jahuga paksendama ja kindlasti ei leia Lepatriinu köögi kapist puljongikuubikut. Värsked või sügavkülmas säilitatud rohelised ürdid, mitmekesised toredad maitseainesegud. Nii saab kastmest igal järgmisel korral taas uus toit.
Nostalgiaga mõtlen tegelikult koolisöökla valikutele. Hakklihakaste marineeritud peedisalatiga, kodune munakaste porgandisalatiga, guljašš hapukurgiga ja maksakaste marineeritud kurgiga. Kõik need olid alati maitsvad. Ja võiks tavanädala menüüs kodudes olla ju palju tihemini. Tänastel piltidel kastmete moodsad arengud. Sinepine veiseliha ilma paksenduse ja piimatoodeteta, vaid magus porgand ja kibeterav teraline sinep, küüslauk ja sibul ja väheses vedelikus pikem haudumisaeg. Lisandiks kartulipuder, kus veerandi jagu porgandeid lisatud. Kui ma oma poja käest küsin, et kas keedan kartuleid või teen kartuliputru, valib ta alati viimase. Kartulipudruga annab ka igal korral erinevat mängu mängida. Lisada ohtralt maitserohelist lisaks kuumale piimale ja sulavale võile. Praadida sibula magusat pudrusse. Heaks teeb pudru hästi peeneks pressitud toores küüslauk. Veerandi jagu köögivilja, kaalikat või porgandit, mahe maitsegamma, ei mingit hirmu domineerimise ees, kui kaalikas ei maitse ja porgandit ei taha. Salatiteks tõeline köögiviljade pop paraad. Punav ahjupeet, riivitud porgand ja hautatud kaalikas, tükeldatud värske kapsas sibula ja majoneesiga. Kui hapukapsa ämber juhtub avatud olema, siis lisan veidi suhkrut ja mõnekümne minuti pärast on maitsev mahlakas tervislik salat olemas, lisada võib punavaid pohli ja jõhvikaid. Nii hapukurgile kui marineeritud kurgile meeldib mul toorest sibulat lisada ja keegi ei pirtsuta.
Tavalise maksakastme valmistamises tegin ka sammu edasi, jättes ära paksendajana jahu. Veidi jahu võib küll kasutada maksatükkide paneeringus, lisada kaks korralikku sibulat ja porgandit ja hautada peale õlis keerutamist üsna väheses vees, et vaevalt maksatükid on kaetud. Ja kõige lõpuks veidi hapukoort. Maksakaste jääb tuntavalt tugev, rohke porgand ja sibul lisavad sametist magusust. Kord kuus tasub maksahautise tegemine ikka menüüsse võtta, kui kodused rohkem just ei soovi.
Muidugi tehakse Lepatriinu köögis hommikuti mannaputru munaga ja lõunaks sametiste munapilvedega piimasuppi. Praetakse ohtralt tavalist keeduvorsti lihtsate makaronide hulka lapse soovil. Patustatakse hilisõhtul heeringaleiva või kiluampsuga. Keedetakse jõuludeks ise sülti, mis on tähtis traditsioon. Küpsetatakse harvemini pidupäevadeks ka kooki või valmistatakse maitsev tort, nii tuleb blogi tähtpäeva magus tähistus ka pisut hiljem. On olnud südamest tore jagamisrõõm, kui keegi on leidnud kulinaarse tõuke, saanud idee või nautinud lihtsalt lugemist.