Sügis näitab oma tujukat tuju ja värvi vikerkaare looduses. Kollakirjud kasesalud tumesinise taevatriibu all, koltunud pruunid ja punakasoranžid lendlevad lehed. Kuigi olen hommikuti ingveriusku, sätin seda ikka juustu alla peitu mustal leival. Enamasti ei tee ka ühtegi toitu ilma küüslaugu ja sibulata. Sööme nii toorelt üsna palju kui soojades roogades. Samuti olen suur fliisisõber ja armastan ema kootud villaseid sokke. Olen ka kuuma kanasupiusku, et nagu juudi penitsiliin, kui esimesed külmetustunnused kimbutavad, siis kanasupilaar tulele. Kõigest heast ja ettevaatusest hoolimata olen suutnud enda külge korjata niisuguse viiruse, mis kuidagi ei taha üle minna. Teekann aurab pidevalt ja sool, sidrun ja sinep on mu suured sõbrad.
Olen ikka võimalusel süüa ka teinud, kuigi ei tunne lõhna ega maitset, aga köögis valitseval perenaisel peaks maitsestamine käe sees olema. Jagan täna kahe riisiroa erinevat tegemist. Risotoks ei nimeta ma neid toite seekord meelega, kuigi kasutatud sai just nimelt risotoriisi. Ma ei mäleta enam, milliselt köögitargalt ma kunagi riisiroa tegemise omastasin ja sealne tegevuskäigu lõpp oli nii, et vedelik lisati korraga ja eriti ei songitud roas, haudus vaikselt kaane all. Kuna mul on uus pann, millel pole õige suurusega kaant, siis jääb kaanega variant kahjuks ära. Riisiga seostatakse sageli kanaliha, nii teen mina ka ehk isegi igavalt enamasti seda rooga kanaga. Poest ostan tavaliselt mitu kana, tükeldan nad ja sean portsjoniteks. Koivad, tiivad, kintsud tõhusama roa jaoks. Kondikogu supiteoks. Fileed eraldi pakki ja sügavkülma. Alumistel piltidel on kasutatud kanafileed ja roa maitsenüansiks on curry, indiapärane maitseainetesegu, kus juba rikkalikult kurkumi, mis roa kollaseks teeb, minu lemmikut koriandrit, india köömneid, cayenne pipart ja veel rida erinevaid maitseaineid.
Vaja läheb: 2 kanafileed, 200g risotoriisi, veerand punast paprikat, 1 keksmine porgand, 1 sibul, paar küüslauku, soola, curryt, vett.
Kuumutasin pannil õli ja panin kanafileetükid sinna pruunistuma, lisasin ka curry, kuna ta vajab õlis kuumutamist, et maitsed esile tuleksid. Hiljem lisasin riivitud porgandi, tükeldatud paprika ja sibula ja noaseljaga purustatud ja peeneks hakitud küüslaugu. Kõige lõpuks kallasin pannile risotoriisi ja liigutasin kõik kiirelt läbi. Lisasin kuuma vett nii palju, et arvestasin silmaga riisi paisumisruumi ja keerasin kuumuse madalaks. Segasin aeg-ajalt väheke ja lisasin ka vajadusel veidi vett. Lisandiks tegin hapukoorest ja majoneesist küüslaugu ja sibulaga kastme, mida maitsestasin soola ja curryga.
Teise variandi jaoks läheb vaja: ühe kana kintsud, koivad, tiivad, selg, 300g risotoriisi, 1 tomat, 1 porgand, veidi suvikõrvitsat, 1 sibul, mõned kopsakad küüslaugud, piprasegu, Provence maitseainet, soola, maitserohelist, vett.
Tegevuskäik sama, kuumale pannile õlisse kanatükid pruunistuma, kuna liha on koos kondiga, võtab pruunistumine ja ka lõplik haudumine rohkem aega. Lisasin porgandi, suvikõrvitsa laastud, sibula ja tomati, koos koorega. Kuna suvikõrvits nõuab julgelt küüslauku ja mul on praegu korvis üsna kopsakad kodused pead, siis ma ausalt öeldes nendega üldse ei koonerdanud. Kuna kana kogus on suurem, siis lisasin ka riisi rohkem. Maitsestasin roa ja valasin peale kuuma vee taas niisuguse riisi paisumise mõttelise arvestusega. Kõige lõpuks peoga maitserohelist. Niisugune riisiroog on alati meil arginädalal selline toit, mis korraga ära süüakse, mis järgmisel päeval soojendades pinget ei paku. Riisiroog ja ka enamasti pasta on niisugused toidud, mis ei nõua juurde salateid, kuna on rikkalikult juurviljane ja lisanditega niigi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar