Teate, mismoodi lõhnab talv!? Täna nuusutasin oma lemmikaastaaega üle pika aja. Tänane lugu tuleb tagurpidi, enne räägin sellest lõhnade-tunnete-emotsioonide tulvast ja siis alles sellest, mida endale hommikuks tegin.
Noorena olin kõva suusataja. Keila rautekas ja tankimäed olid peale Nelijärvel käiku poisikesed, rääkimata Pühajärve ümbritsevatest mägedest. Nüüd on suusad nõukaaegseteks suveniirideks mu teises blogis, sest just nimelt minu suusasaapad on lootusetult kadunud ja uute suuskade ostu lükkame aastate kaupa koguaeg edasi. Aga see talve armastus on sealt pärit. Ja täna tundsin just siin Harjumaal, kus peaaegu, vähemalt minul siin, mägesid pole, Pühajärve talve naksavat lõhna. Ninasõõrmed olid elevusest pingul ja meeltesse tulvas ajatu nooruse lõhn. Kui peale tervislikku hommikusööki Pühajärve puhkekodus sai suuskadele mindud ja nii ikka mitu korda päevas, suunaks siis Kääriku või Otepää, eks ringe seal saab mitmeid teha. Ja kilomeetreid päevas me ei lugenud. Aga talve vallutav võlu ei unune.Ja vaevalt me suusaradadel õhtusest kooresest küülikust unistasime, mida ka tõepoolest tellitult saime, selleks pidi vaid linnukese tabelisse tegema. Ja peale seda veel võrratult meelad õhtud tantsusaalis...Nojah eelmisel aastal korra Kanepi koolituse käigus, kuna ööbisime Otepääl, käisin nuusutamas noorust. Kui oleks hilisel õhtul veel Pühajärve kohvikutorni ka saanud ronida, siis oleks kõik olnud peaaegu lihtsalt täiuslik.
Praeguseks on kohevad valged lumesallid mähkinud väravad enda embusse, mida pole enam kaua avatud.Päikese kaval, kuid kiire ärkamine ja hilisem silmale valu tegemine, on märk kevade lähenemisest. Ja juba plaanid jalutamisi päikesele vastu. Ja see tuleb alati, kui juba talve selgroog on murtud. Majadest möödudes, on õhus suitsusegust puukütte lõhna ja korstnatest hiilivvaikselt halli taevavati sisse õhkuv suits, jätab kirbe suitsuse lõhna õhku, mis kõneleb elust. Kitsede jäljeproovid mu teeotsas, ometi edasi poldud tuldud. Murelikuks teeb loomade kulgemine meie jaoks peagi poolde kõhtu ulatuvas lumes. Ja Rexi käpad, millele tegime naljatlemisi mängides pisut sooja. Kuut ju diagaonaalis lumme uppunud.
Ma pole eriline sööja hommikul. Kui vaba päev ootab ees, tahan ikka kohviga end pikalt äratada ja kui silmad ikka lõplikult lahti, keedan endale mõne vedela muna ja juustu-vorstisai toekalt moepäraselt lisaks. Kui pean ärkama väga vara, siis einestan juba tööl, aga ikkagi juba mitmeid, mitmeid tunde peale ärkamist.
Söögitegemine sõltub ikka väga otseselt sellest, mis sul kodus kapis on. Kuna eile tegin õhtul endale kuuma kartuli juurde heeringasalatit, niisugust lihtsat. Hakkisin sibulapooliku ja heeringa ja segasin hapukoorega. Õhtusest maiustamisest jäi seda kappi aga järgi. Ja kuna sai oli lõppenud ja must leib juba üsna tahkena näis, munakarbis kurvastas vaid üksainus muna, siis... sündiski niisugune hiline hõrk hommikusöök. Riivisin musta leiba klaasi põhja, siis panin paar lusikat heeringa-sibula salatit, hakkisin tükkideks terve keedetud kartuli, siis jälle leib ja nii kihte tehes lõpetasin riivitud keedumunaga ja pool muna jätsin kaunistuseks. Kaunis kihiline salat ja kindlasti mitte hommikusöögiks mõeldud, vaid lähenevatele pühadele veebruaris mõeldes. Võrratu vürtsikilusalat on selle tee juba lahti teinud. Ja kohe võtan päevakorda Martin Hansoni mõnusa mõtte "kallerdunud hernesupp mustal leival". Johhaidii, kuidas küll, aga mõtleme midagi välja!:) Seniks nautige talve ja nuusutage, millist lõhna teie tunnete?:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar