Lumepallide tupsud põõsastel, kasetohu mustvalged sebratriibud sirgelt teiste lumevangi jäänud puude sigri-sagri vahel. Traktori kummimuster krudiseval valgel musti sik-sakke joonistamas. Tassisin hunniku puid, mitmeid ämbreid vett, et homsel luuvalupäeval puhkaja rollis olla. Ja hoolimata igatsusest marineeritud angerja tarrendi ja krevetisalati järele avokaadosüdames, proovin juhinduda oma tervise turgutamise teedel massööri soovitusest, süüa ja juua ainult sooja. Ja mis on parem kuumast vürtsikast supist.
Mu lapsepõlvemälestused teevad meele rõõmsaks ikka ja jälle, kui meenutan jutuka vanaisa rasvastnõretavat lõuga, kui kuuma klimbisuppi sõi, ise vahetpidamata midagi vahele seletades. Võtsin minagi täna käsile klimbisupiteo. Kuna mul on külmkappi hulga kanaselgasid varutud, siis panin karbitäie keema, seal sees on 4 selga, ühe kobeda searaguukondi panin ka. Riisusin vahu ja maitsestasin kohe tugevalt piprasegu, loorberi, kiluvürtsi, soolaga. Hakkisin juurde veidi erkkollaseid ingverikuubikuid. Ja lasin puljongil vaikselt podiseda. Kaks porgandit ja ühe sibula passeerisin õlis pannil ja lisasin ka supile. Supp nillis vaikselt pliidil kuni oma päevatoimetusi toimetasin. Siis võtsin paar kulbitäit puljongit kaussi ja jahutasin külmakraadides koridoris maha. Pole siiani aru saanud klimbitaina tegemisel sellest, et miks on vaja selge puljongiga supi klimbitaignas piima kasutada, seda tuleks ikka kasutada, kui klimpe piimasupi sisse tehakse. Kloppisin lahti ühe muna, lisasin veidi jahu, tilli-petersellisegu,soola pisut ja puljongit, samuti lusikatäie pehmet võid. Kui lisatud kartulid puljongis juba veidi olid keenud, hakkasin ükshaaval klimpe lisama. Täna tulid klimbipilved kuidagi eriti sametiselt pehmed. Küüslaugu küünekese hakkisin ka peeneks, kui supp juba valmis oli ja lasin veidi maitsetel tõmmata.Mustale leivale lõikasin mahedat kana ja magusat sealihaüdi, mis mmm sulas suus. Vürtsi oli kuldkollane leem kõik endasse tõmmanud, pani sisemuse mõnusalt seest huugama ja ajas külma kontidest välja.
Kahju, et tänased koolikokad suudavad lastelt supisöömisrõõmu ära võtta, keetes mingeid nimeta suppe, et kui lapse käest juhtud küsima, et mis täna süüa oli, siis sellele nime anda ei osata. Ja tänane stiil, kui süüa saad potist või kausist ise võtta, võib tähendada ka seda, et üldse ilma jääd, sest kes ees see mees. Ja, et sama valla erinevas koolis võib ühes saada süüa nagu restoranis ja teises kehvemini kui nõukaaegses sööklas.See on täiesti omaette teema, millega tasuks ehk palju rohkem tegelda, sellest kõnelda, muljeid vahetada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar