Otsing sellest blogist

8. apr 2010

Kodus kevadet kiikamas




Viljandis käigust on juba üle nädala möödas. Päike patustab ega näita end kuidagi. Õhk õues on olnud lausa jäine, kui just tänane päev välja arvata. Üritasin kuiva jalaga oma pohlaparadiisis veidi jalutada ja vaadata, kas viimaste lumehangede tagant saaks mõne mustika ja pohlavarre vaasi, et peagi imeilusaid kreemroosakaid kellukaid imetleda. Aga sinna läheb veel veidi aega.


Kodus aga peab samuti midagi ju sööma, tühi kott püsti teadupärast ei seisa. Viljandist tulles külastasin oma viimase aja suurt sõpra Balti Jaama(ostukeskust seal) ja hinge kinni pidades ostsin sealt lihavat sinki peenikese pekiäärega, nooremat sorti vene naine pakkus isegi lahkelt viilukese proovida. Paprikat, tomatit, värsket kurki haarasin ka.Tagumises ostukeskuse osas ühel vanadaamil, kes püüdlikult eesti keelt tonkab, on juurikate-puuviljade kraam odavam kui sissekäigu juures. Kui kurvalt koju jõudsin, oli ju pea pool päeva sõitu rongis ja bussis seljataga, tegin kiire värvilise salati, et kevadest ka kodus õhata. Hakkisingi nii lihavat tomatit, tumepunast paprikat, kelmikat kurki ja seda pekiäärega taist sinki, kaunistasin mustade oliivide ratastega ja rohelise sibula kibemagusate pealsetega. Sutsuke mahedat majoneesikastet pani i-le täpi.


Lihavõttepühad läksid must täiesti mööda, alles kodus sain aru, miks taas seal Balti Jaama ostukeskuses vene daam mulle soodsat pakikohupiima pakkus. Aga polnud kavas ei mune värvida ega pashat teha. Olin ju üksi kodus. Pühapäeva õhtuks hakkas ikka süda valutama ja panin munad keema ja nuputasin kiluampsu eeskujuks võttes hõrgu karrise heeringasalati. Riivisin keedetud kartulit ja muna, hakkisin valge sibula ja terve paki heeringat, majoneesi-hapukooresegu maitsestasin julgelt karri ja pipraseguga. Maitseb väga hästi nii iseseisva salatina, kui mustal leival või sooja toidu kõrval pikantse lisandina. Heeringasalati pildil sümboolselt Lepatriinu Reelika kaunis lepatriinu, mille eelmisel aastal tütar mulle Viljandist ostis.Ja täna on Reelikal sünnipäev, palju õnne ja päikesttalle!:)


Ja ei oska ma olla supita. Esmaspäevaseks kosutuseks panin kanaseljad keema ja kuna olen nüüd taasavastanud maitseainena karri ja kana juurde sobib ju karri suurepäraselt. Kui kanaseljad veidi aega vaikselt puljongit võlusid, lisasin ka porgandit, tomatit ja sibulat. Üksik punane tomat annab supile niisuguse hea värvi ja mõnusa maitsenüansi. Lisasin ka veidi sarvekesi ja kartulit, ikka ka ingveri tooreid kuubikuid ja küüslauku, tilli-peterselli segust rääkimata. Rohelise sibula pealsed andsid veel mõnusa kevadise maitse suhu ja karrist kuldkollane leem värises vürtsisusest ja kosutas mu külmetunud kurku.

Kommentaare ei ole: