Naeratav naat

Kollased liblikad hõljumas õhus, päikese võit jäise õhu ja kileda tuule üle. Sinilillede õrn sina kulupruuni metsa all, tee äärtes halli haavasalu all ja sillade torkiv sünd peale kohustuslikku aia riisumist. Kevadet on kõikjal. Ja naat va varesejalg kasvatab oma kiuslikke lehti lillepeenras valgete krookuste vahel ja tärkavate tulpite roheliste lehtede. Mustsõstrapõõsa lõhnavat aroomi nautides korjasin esimesed vitamiinirohked naadilehed just sealt. Tärkava kevade õhinas on alati naat meeles, siis suskan teda suppi ja salatisse. Veidi aja pärast saabub nurmenuku nakatav ja võilille väge näitav aeg.

Nii tegin ühel päeval rammusat ja toitvat suppi talgutööde kosutuseks. Keetsin loomalihakonte, lisasin porgandit, sibulat, odrakruupe, hapukurki, kartulit. Kõige lõpuks peotäie nirusid naate. Tõhus talupojasupp. Kuna olin ka lugenud kümneid saksa kartulisalati retsepte, siis sai selle tegemistki juba paaril korral proovitud. Lõikusin keedukartuli keskmiselt suureks seibideks, ribastasin punast sibulat, lisasin tõeliselt haput hapukurki, segasin sinepist, õunaäädikast, suhkrust ja õlist kastme. Lisasin näputäie naati ja rohelist murulauku, mis usinalt aiamaal kasvu kroonib. Maitses omapäraselt, kuid meeldis vahelduseks väga.

Viljandis tütrel külas olles vaimustusin tuunikalasalatist, nüüd võtsin kodus ka tegemise ette. Põhjaks sättisin hakitud keedukartuli padja, sinna peale tomati punased kuubikud ja punase sibula lillatriibulised siirud, mahedat marineeritud kurki, karp tuunikala õlis, särtsuks ja kevadiseks värviks taas peotäis naadi ja murulaugu rohelist. Segasin õunaäädikast hapu kastmega, kaunistuseks keedumuna kollasüdamega sektorid ja pipraveskist jahvatasin äkilist musta.Maitses oivaliselt nii marjast paksude praetud räimede juurde kui pühapäevaste pannkookide täidiseks.

Üks supp on siin pildirivis veel, mis sai naadist roheliselt rikkaks. Seakondist selget leent täiendasid porgandi ponksid rattad ja sibul. Tomati lisamine taas jättis lõppmaitsesse mõnusalt tomatise maitse. Ja rohelise harakavarba ja murulaugu kooslus tegi supi kevadiselt kirkaks.

Lõpuks aga tänane salat. Tütar on mul suur Caesari salati fänn. Ja kuna mul oli küll pasta tegemise jaoks kanafilee sulama võetud, otsustasin siiski sooja salati kasuks hoopis. Röstisin pannil mõned viilud saia, mis oli kuubikuteks lõigatud. Praadisin tükeldatud kanafilee ja maitsestasin piprasegu ja basiiliku-majoraani-pune seguga. Korjasin peotäie kolmlehte taas aromaatse mustsõstrapõõsa alt, aiamaalt ka mahedat murulauku. Puhastasin ühe keksmise porgandi, lõikasin punasest sibulast lõhnavaid rattaid. Kastmeks segasin sinepi küüslauguterava, majoneesi ja hapukoorega. Taldrikule ehitasin kuumale kanafileele krõbedatest saiakuubikutest sibula ja kevadise vitamiiniväega vaheldumisi ahvatleva pesa, riivides kiirelt peale porgandi tooreid ribasid, niristasin üle kastmega. Küüslaugune kaste andis pehmele kanafileele koos krutoonidega paraja krehvti ja värvikad toored lisandid lisasid vaheldust.Ports osutus mu kokkukuivanud kõhukesele pisut suureks, nii et peale pingsat blogimist ja piltide valimist, saan maiustada veel. Korjake mustikaoksad vaasi ja nautige sinilillede sinist sära ja pange naat enda jaoks roogades naeratama.:)