Kuna mul on praegu niisugune aja maha võtmise periood elus, käisin eelmisel nädalal Viljandis tütrel külas. Pikk rongisõit läbi Eestimaa, lumesulamisvalu ja kevade ootus. Ja päikselised päevad Viljandis. Oleme ju niisugused hea toidu ja joogi nautlejad, nii oli tütar küpsetanud imehäid mozzarella-pesto pirukaid, valmistanud võrratut Nizza salatit, mis tõi kevade südamesse. Nimepäeva kihiseva šampuse juurde nahistasime vale-kalamarjaga saiu punase sibula krõmpsu ja mustade oliivide mõrkjusega.
Viljandi söögikohtasid on mõnus uudistada ja avastada. Seekord külastasime ehk uuemat kohta selles kaunis linnas. Lokaali, moderne ja kevadiselt roheliste diivanitega valgusküllane koht oli sümpaatne. Teenendaja näitsik ei osanud küll pikemalt gewürztramineri veinist rääkida, aga toidu kohta oskas küll meeldivalt infot jagada. Valisime pikalt ja põhjalikult. Mina ikka karbonaadi ahjukartulite, mulgi kapsastega ja tütar aurutatud lõhe. Tšiili vein Carmen oli tõesti värske ja lilleline, prae garneeringus porgandisalat meeldivalt söögiisu tekitav. Seda ju säravoranž värv topelt võimendab. Oma lihatükilt ootasin küll mahlast paksust, aga praed olid ausad mõlemad. Teisel päeval käisime juba tuttavas Tegelaste Toas. Sümpaatne Jääääre muusika muutis veidi kulunud toolidega koha veelgi armsamaks ja kaminas põlev tuli tõstis kodususe tuure. Kuna olime otsustanud einestada kergelt, valisime päevapakkumiste seast praetud merekala ja seeneseljanka. Toit oli õnneks kuum ja maitsev, kuigi seenesupist kännuseeni konservist leides jõudsin juba kahetseda, et oma forellisupi tellimata jätsin. Aga teine kord. Kodus oli ju plaan veidi korralikumalt süüa enne kui Aida sünnipäevapeole suundusime. Võõras köögis oli küll keeruline asjatada, aga kui välja jätta see, et suutsin kanatiibasid praadides suitsuanduri hüürgama panna, oli õhtusöök hea. Aurutatud riis oli kuidagi mõnusalt sõmer, sametine seenekaste porrust rikkalik ja toorjuustust ja kohvikoorest koorene, tomatisalat porru ja oliividega, kevadine ja marineeritud kurgid jahutava chardonnay juurde mõnusalt krõmpsud.
Aidas hindasin toidupakkujates häid koduseid ideid, et kui puudu jäi ehk kaubanduslikust välimusest pirukatel-kookidel, see-eest maitsesid hästi. Proovisin mustikatega küpsisetorti, oligi kohe niisugune ääretult kodune. Suupistetest oli heeringaamps leiva ja punase sibulaga äärmiselt kosutav peale tulist tantsimist Zetode saatel. Nii et tuli aga otsaeest higi pühkida.Ja siis sõidad nukralt koju ja ehmud kui pealinnas võtab vastu jäine õhk ja koduhoovis on veevoad valla. Aga niisugune heitlik see kevade tulek juba on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar