Koriander, karikakrad ja kellukad ka

Sõitsime eile sõpradega Nõva poole mere äärde. Päikeseprill ninal põrnitsesime valendavaid kraavikaldaid. Vahepeal kruusaseks muutuv tee ei andnud selget pilti, mis seal õieti siis nii valge on. Pidurdasime pisut hoo maha ja oh sa imet, kilomeetrite viisi karikakraid, looduslikke ja kauneid. Armasta, ei armasta...pelglik, kuid ootusküllane mäng lapsepõlvest. Perakülas oli mere ääres tohutu rahvas. Mõnedel pool suvist elamist kaasas. Telgid ja grillid, toolid ja kihisev pudelikraam.Puulaudiselt mere äärde jõudes leidsime ka vaba liivase koha. Oli mõnus päikseline päev, kirgas ja kirev, pärast sai veel suitsulesta kaasa ostetud kohalikelt toitlustajatelt. Hommikul poest varutud Hispaania värske kartul läks tilliga potti ja kiirelt valmis kerge salat, tomatist, kurgist, redise roosast, rohkest sibulast, rukola, jääsalati, lehtsalati erivärvi rohelistest lehtedest, pisukesest kimbust koriandrist, tillist ja väheke peterselli mahtus ka pihku. Petersell kuidagi kadedalt kasvab kõrgusse. Maitseks ikka õli, õunaäädikat, suhkrut, soola, piprasegu. Toorvorstid ahju. Ja õhtusöök missugune. Lest oli küll pisut lahja, aga õige suvetunde emotsioonina tekitas küll. Mis suvi see küll ilma suitsulestata on?See õhtusöök mul pildile ei jõudnud, enne sai hea kraam otsa.

Täna aga peale pikka palavat päeva tahtsin ilma rohkemgi kuumemaks kütta. Ahju läks pontsakas lihaports, maitsestasin piprasegu kihi, soola ja küüslauguga pikkides. Korjasin aiamaalt korraliku pundi koriandrit, spinatit veidi ja tilli, hakkisin peeneks, segasin hapukoorega ja määrisin selle kihi lihale. Kuuma vett ka ja porgandi oranže tükke. Kastsin ikka kohusetundlikult. Algul küpsetasin 250 kraadi peal, siis alandasin kuumust 180 peale. Kõrvale värske kartul, tilli viskasin kohe korralikult keeduvette. Eelmise õhtusöögi järelejäänud salat oli piisavalt nüüdseks maitsestunud. Kerge hele suvine maisiõlu sobis võrratult vürtsika liha juurde. Inglise sinepist rääkimata, mis nukralt lõppes.Liha koriandrist krõbe äär oli maitsev ja hää.

Koriandril on omapärane maitse, kui hakkab meeldima, ei suuda näppe eemal hoida. Et kui teed tiiru rohelise järgi, ikka koriandrit ka. On ta ju tuntud kui armurohi, samas rikas C-vitamiinist, hea liigestele ja mis eriti tore, muudab pilgu selgemaks. Et kui nüüd rikkalikult koriandrit pastasse ja pestosse, suppi ja salatisse panna, kui järgmisel korral mere äärde kimame, näeme valges rüüs karikakraid, nagu kullid.

Pildil on siiski mu oma aia karikakrad ja kellukate valges rüüs rivi tuletab mulle alati meelde, et tütrekesel hakkab sünnipäev tulema.