Põrgulik päikesekuum on nüüd käes. Vaid meretuul on see, mis jahutab ja päikesepõletustriipe pehmelt paitab. Alles hiljuti avastasin, et millised võrratud pojengid mul aias on. Kuna mu sünnipäev on juuni alguses,kingitakse ikka mulle varajaseid tumepunaseid pojenge. Ja mulle üldse ei meeldi, kui nad köögilauale pudenema hakkavad. Aga õues on õilsas rahus nii roosad kui valged. Valgele pojengile pole keegi siiani lilletuge meisterdanud, nii on mul, nagu uus roomav sort. Pruutvalged kaunid õied mullal, rohul lahkelt lebamas. Kuna poeg tuli oma pikalt Hispaania võistlusreisilt seiklusrikkalt koju, saabus ka jäädvustuskarp ja aeg tegusaks hakata. Nii valgus keskpäeva järel pöörasesse palavusse hõrk pannkoogilõhn. Kuna see on nagu nii hommiku-kui lõunasöögi eest, teeme alati esimesed ampsud soolased. Seekord lihtsalt juustu ja vorstiga, sest suurem isu oli maiustada populaarse nussa ja võrgutavate maasikatega. Ja jahutav jäätis ootas kannatlikult oma järge. Pildil sätitud toidud ongi poja enda poolt, sest mina piirdusin ühe soolase ampsuga alustuseks, mis oli küll pisut kuiv. Ja maasikaid korjates rändasid mõned mahlased juba suhu ja täidavad nad kõhtu kähku. Kaks hommikust kohvi koorega laiutas ka laisalt ees, nii olin vaid nutitu nõukaaegne pannkoogimeister ja põhjalik pildistaja.Päikest!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar