Vanad võidunud vahelehed

Nostalgia on niisugune eriline asi, kord kõditab kurgu alt või paneb kõhus midagi seletamatut keerama, nagu oleksid äsja armunud. Minu lapsepõlves kasvasid vanaema lilleaias helelillad kosmosed. Hommikuti keedeti laudas olevatele loomadele kartuleid ja siis tehti ka sooja kastet, kuna tuli oli pliiti all. Palavad ilmad suvel möödusid mõnusa hapupiima-leivapudi, kama ja maasika sink songiga. Noored mehepojad käisid kalal ja sahvris sai toksitud tilluke auk värskesse pesalt võetud munale ja salaja ära joodud. Võimasina vända ajamine oli mõnus töö, sest sel ajal sai vanaisa huvitavaid jahimehejutte kuulata.

Kodused hommikud algasid punase sõstra hapuka tortsuga mannapudrul, korralikust supikanast keedeti pikalt puljongit klimbi- või kapsasupi jaoks ja magustoiduks oli lumepallisupp. Koolilõunatest meenutan heldimusega muna-, maksa-, hakklihakastet või guljašši, suppidel koolisööklas oli ehk kehvem minek. Pidulaudadel oli kohustuslik kartulisalat ja rosolje, aga naabri-Kaia ema tegi alati makaroni-juustusalatit, mida ma kuskil mujal polnud saanud. Sissetehtud kalad tarrendis või marineeritult pidulaual. Ulvi juures, aga limased puravikud, mis viisid keele alla ja teise Ulvi juures (meil oli klassis 3 Ulvit) silmapesukausitäis mahedat šarlottet. Peolauad olid rikkalikud ja lookas, lihapallidest kastmes täidetud munadeni. Süldi tegemist sai vanaema põlle kõrval pühade ajal harjutatud. Ja isa tegi alati pühadeks ise õlut. Naabri-Juta sissetehtud kurgid olid ka alati palju paremad, nii et kindlalt tuli retsepte vahetada. Lapsepõlve suvised heinategemised lõppesid õhtul kell kümme ja siis munakastmest, mis tehtud soolatud läbikasvanud lihaga, oma piimaga, paremat polnud, kasvuhoonest korjatud punapõsksed tomatid lõikelaual musta pipra all rivis, kohustuslik rohelise sibula hake teisel laual, värske kuum kartul. Mmmmm...sellele mõeldes, tuleb see hea tunne alati tagasi.

Suvel toimusid ka isa-ema töökoha suvepäevad. Ema küpsetas mitmeid päevi varem seapraadi, lõikus värsket kurki tilli ja soolaga võidu purki, tegi võile paraja soolvee peale ja samuti purki. Keetis mune ja pakkis kotti leiva ja tomatid. Kodune lilleline vakstu sätiti telgi ette. Lihast lõigati mõnusaid külmasid viilusid ja vaevalt ka igihaljas võtmata jäi. Ise elasin suvest suvesse nende suvepäevade öödel poistega tantsimiste nimel. Minu meelest on see toiduelamus nagu pikniku eelkäija. Kuigi olid ka söögi talongid, aga õhtuti oli telkide vahel õdus nõukaaegne piknik.

Kui koolid juba seljataga olid /profiilist saab magusalt vaadata mu vanust ja arvutada, mil keskkool läbi sai või mil ülikoolis võisin käia/ sai sukeldatud nii pealinna kui ülikoolilinna toitlustuskohtade hingeellu. Sest peale sõbrannadega väljaskäimise oli vahest ka vaja süüa. Firmaroog fooliumis grill-lõhe Kirovi-Grillis ja sünge sealiha seentega Vanas Toomases. Püssirohukeldrist ei meenu mulle ükski toit, küll aga mõnus baarmann Väino. Siis sai sünnipäevalaudadega juba vigurdatud, kalmaarikonservist segasalateid võlutud ja nutriakonservist mõnusat leivakatet majoneesiga tehes, ehmatatud nii ka mõnda pelglikku põlgurit. Ikka oli sõbrannade seas keegi, kes vihkas keedetud porgandit ja ei söö keedupeeti siiani. Ühe sõbranna jahtunud kohvi pidin ka alati mina ära jooma ja ta läks tellis uue. Makaronid tulid kõvast kandilisest pakist ja keedeti korralikult pehmeks. Al dentest ei teadnud keegi midagi ega ammugi kooresest pastast ja basiilikuladvast. Koorene oli aga rikkalikult küll metsloomaraguu. Oli siis kits või metssiga, pühadeks täideti hanesid õuntega või parte kapsaga. Kuuseriisikad olid alati nr.1 ja pooltoorestest karusmarjadest keedetud kissell hõrk hitt.

Kui hakkasin pereelu elama ja mehele süüa tegema, olid abiks kodunt kaasa võetud kõikvõimalikud raamatud, Salme Masso brand ja väljalõiked vanadest "Nõukogude Naisest" ja siis juba ka "Eesti Naisest". Eks sai ju ikka kaalikaid, peete, porgandeid kasvatatud, kartulist rääkimata. Küll aga mäletan kuidagi raskelt neid krooni algusaegu, kui lihakraami, kuivaineid kord kuus turult toomas sai käidud. Ja nädala sees pigem sai ostetud leiba, saia, piimatooteid, midagi võileiva peale.

Nostalgia kõhevil tundega meenutan ka Ingridi ema ja tädi tehtud omletti, 8st maamunast, korralikust soolalihast, rohkest rohelisest, paks ja suussulav, keedetud kartul ja kurgi-tomati salat hapukoorega kõrval, et Keila-Joa kadakate vahel armunäljas noori kosutada. Ingridi ema väikesed lihapirukad olid hitid Moskva rongis ekskursioonil ja Andrese ema tehtud Napoleoni kook oli alati oodatud oktoobrikuisel sünnipäeval.

Need on head ja mõnusad mälestused, mida hetkega seletamatult meenutab mõni ammuunustatud taastehtud roog, maasikakorjamise lõhn sõrmeotstes või õitsema puhkev päikeseoranž päevaliilia kaunis õis. Nüüdki võiks pühapäeval ärgates, tunda köögist hapukapsasupilõhna ja peale teatrit Balti jaama puhvetis maiustada kohustusliku jäätisekokteiliga. Elu, nagu lill.