Tänane kaunis lumine päev sai õhtuks just niisuguse jõuluhõngulise raami. Kohev valge kuhil oksi koolutamas, sügistuul kohkunult tuulepesas tudil.Linnumaja ikka ootel, et kerge valge vaiba all mitte kurvastusest longu vajuda lindude külaskäigu eel. Kuldkollase kõrvitsaga on sama lugu, ikka meenutab ta jõule ja ootab salatiks saamist. Kuigi ma olen aastaid juba suvikõrvitsast vaimustuses, siis tavalise kollase kõrvitsaga pole ma küll midagi peale marineeritud salati mõistnud peale hakata. Samas, mis jõululaud see ilma magushapu kaneeli ja nelgi järele lõhnava salatita ikka on.
Kuigi toiduportaalid ja värvilised kokandusajakirjad kubisevad kõrvitsa retseptidest, siis eelkõige meenub mulle lapsepõlvest üks toit, mida ma üldse süüa ei tahtnud ja see jättis ka oma jälje. See oli siis kõrvitsa -manna-piimasupp, ükskõik, mis järjekorras teda siin maalida. Ja sealt oli ka mul arvamus, et sooja toidu sees ma seda kollapalgelist mürakat aiailudust maitsta ei taha. Aga näe eks maitsed ja ajad muutuvad. Eile veeretasin kolleegi toodud hiiglsasuure kõrvitsa laua alt välja ja katsusin ta kõigepealt pooleks saada. Siis lõikasin rõõmsalt kuubikuteks ja panin äädikaveesse üle öö seisma. Kõrvitsaseemned koukisin välja ja panin ajalehele kuivama, mu armas kassike Nurr oli vaimustuses kõrvitsa lõikamisest ja neist väärtuslikest seemnetest ja sättis end ka uudishimulikult pildile. Täna panin kogu kupatuse keema, lisasin suhkrut, kaneeli, nelki ja tükikese ingverit. Ei mingit Ameerika avastamist, jäi mõnusalt krõmps ja maialt magushapu.Pool kõrvitsat jääb ootama homset päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar