Kuna kõrvits on mul ju lahti lõigatud, nuputasin, mida siis sellest oranžikullasest kaunitarist teha. Seest viljaliha ju ongi rohkem seda kaunist isutekitavat värvi. Nii vähemalt räägitakse.Kuna ma tööl üsna tihedalt itaallastega kokku puutunud, siis on pastatoitudest üsna suur tüdimus olnud. Ja ega see nende jonnakus ja toidu tegemismaneer, et meie nagu kokkamisest suurt midagi ei tea, mulle niiväga muljet enam ei avalda. Nii ka need ohtrates tomatikastmetes vänged või vastupidiselt magedad kastmed ja liiga al denteks jäänud penned minus vaimustust ei tekitanud. Sest mõnes mõttes päevast päeva seda pastat süüa ja saiaollust, kas röstsaia või baguette näol juurde pudistada, tüütas ära küll. Kuigi mulle meeledivad tohutult kooresed mereannipastad ja seentest ei ütle ma iial ära, kõik vahepealne , mis niiväga bolognese kastet meenutab, minupärast olgu või olemata.
Täna aga otsustasin põneva pasta valmis teha, kasutades käepäraseid asju. Riivisin paraja tüki värvikat kõrvitsat kuumale pannile, hakkisin ühe sibula, kaks küüslauku, sest tundus, et ühest on vähe. Keetsin puhvetist leitud pooliku paki suvalist pastat. Segasin kokku, kloppisin peale ühe muna rõõsa koorega segatult, maitsestasin pizzamaitseainega, et itaaliapärast hõngu ninna saada, on seal sees ju basiilik, põhjamaade loorber ja oleks te ühe itaallase nägu näinud, kui ta omatehtud pestot mulle maitsta andis ja ma julgesin väita, et basiilik mulle väga ei maitsegi. No, mis teha.Riivisin serveerides peale sutsu toorest kõrvitsa kollast, pidi seedimisele hästi mõjuma ja leidsin kapist viimase tüki juustu. Krõmpsu kõrvitsasalatit juurde hammustades sai sametiselt pehme maitse suhu, muna ja kõrvits sobisid hästi kokku, aa tükikese vorsti hakkisin ka ju sisse, sest päris taimetoitlane ma ju ka pole.Kõhus terake varju, nagu mu isa ütleb.:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar