Tähtpäevast teisiti

Rukkilille sina ja karikakra valge on märksõnaks praegu, aga kui kohinal kesksuvi kohale kappab, selle kohutava talumatu kuumaga, mine tea, kuidas kordistab kapsaliste kasvamist aiamaal ja turgutab flokside, talujorjenite või käokingade õitsele puhkemist. Aga praegu valendab meie aed üsna suurel pinnal valgetest aiakellukatest. Tegelikult isegi ma ei tea, mis selle kauni lille õige nimi on. Olen selle saanud nagu pärandusena "" koos mehega. Aga seda ma tean surmkindlalt alati, et kui too kaunis, pikk ja sirge(kõrge), võrratute valgete rohkete kellukatega lill õitsema hakkab, tuleb mu tütre sünnipäev. Täna ongi see tähtis päev käes. Kuna me elame kõik niimoodi pillutatult laiali, kes kus, siis koos me seda päeva ei veeda. Küll aga ärkasime täna meie siin oma nn maakodus hommikusse, kui temal Keila kodus oli vahva brunch oma külalistele, siis mõtlesime, et üks mõnus omlett sobiks äratama päeva.

Omleti tegin 4 munast hapukoorega lahti klopituna, maitseainetega segi, pannile panin keeduvorsti kuubikuid, valget sibulat, küüslaugu kibedat, suvikõrvitsa krõmpsu, külma keedukartulit ka. Kui munasegu pannile valasin, panin kaane peale, keerasin kuumuse poolele ja läksin aiamaale rohelist tooma. Mulle meeldib see tunne nende ülikuumade ilmadega. Lähed paljajalu pehmel, äsja niidetud sametisel murul, seljas napid riided. Murrad pihku järgemööda tilli, sibulat, rukolat, see on nagu omaette tseremooonia. Palju pihku mahub ja kas omlett läheb vahepeal kõrbema? Kui redist veel otsin, kena roosaka peaga, siis lähen seda vahepeal veel pesema. Aga see on niisugune nastoiline mõnus hommikune rituaal, teen tuulikule pai, Rexist rääkimata. Ja koguaeg on tunne, et olen tulnud ainult mõneks päevaks. Omlett sai hea ja kohev, Ruksi leib just see õige eestimaine asi ja meiegi pidupäev võis alata.

Kuna isa näitas näpuga, et kuule sul seal metsmaasikad ja ema viibutas näppu, et miks ma mustikaid ei korja. Sai metsas tehtud täna mitu tiiru. Järeldus nendest käikudest on muidugi see, et mustikad on praegu veel kribud ja metsmaasika aeg just kõrghetke jõudmas. Mitmed lühikesed, kuid piinavad sääserohked käigud olid tulemuslikud, et sink-sonki teha ja marjadega jäätist kaunistada. Aga mida teha siis piduroaks? Ja minu hommikune mõte teha ühepajatoitu, kuna koju oli üks värske kapsapea ilmunud, tundus edasilükkamist väärt. Tegime siis hoopis niisuguse mõnusa salati, vaba käega. Igaüks, kes meie Vainu kodurestorani satuks, oleks ehk nautinud.

Korjasin jälle korralikud peotäied rohelist kraami aiamaalt, võtsin kaks kaunist kollaste lilledega taldrikut. Hakkasin siis kordamööda kõike seda värsket käte vahel katki murdma ja jaotama, edasi läks keedukartuli heledad kuubikud, redise roosad rattad, värske kurgi seibid, ühe tomati jagasin pooleks. Singi ribad ja ohtralt forte juustu läbi peenikese riivi. Kaste tegin hapukoorest, külmast keefirist, ohtrast karrist, pisuke piprasegu ka.Vahepeal keerasin pipraveskist vähe naturaalsemalt pipart ka, millest ma ise niiväga ei hooli. Aga efekt missugune.Kastme peale riivisin keedumuna ja kaunistasin rohke rohelise ja punavate maasika seibidega, fortet ka veel tsihha-tsahha. Küll oli ilus ja mis see veel kõik õiges restoranis maksaks? Pean nüüd pisut mõtlema, et kas kõik koostisosad said nimetatud!? Karri sobis hästi ja maasikaid panime aina juurde, nii koduaia punapõskseid kui metsa pisukesi õdesid. Ja kuna lapse sünnipäev on nagu pisut ema tähtpäev ka, siis kihises ka kerge mullijook sinna juurde. Ja magustoit, appi, mustika jäätis kihiti salapärase sink-songi kastmega, siis šarmantne šokolaadijäätis ja kõike korjatud marju peoga. Kuna mu hommikukohv oli teist päeva ilma kooreta ja ma muidu ei suuda magusat suurt süüa, siis tassike hääd kohvi koorega lepatriinu-tassis kulus ka õhtuks ära. Vot nihuke tähtpäeva tähistamine siis, missiis, et pisut teisiti. Palju õnne, kallikene!:)