Lapsepõlve pühapäevadel keedeti meie peres hapukapsasuppi. See oli traditsioon. Nüüd on kuidagi see hea hapukas, kevadel vitamiinirohke supp, unustuse hõlma vajunud. Eks vanasti sai isegi hapukapsast sisse tehtud, praegu ammu küll enam mitte. Aga poeriiulitel ja turgudel hapukapsas ämbrites ja kottides, porgandiga ja porgandita. Mina keetsin seekord searaguu kontide ja tükikese kanakoivaga seda suppi. Veerand sibulat panin koos koorega leende ja ülejäänud hakkisin ja ilma passeerimata lisasin supile, maitsestasin ja jätsin hauduma tundideks.Maitse tuleb timmida soola ja suhkru ja piprasegudega.Kes soovib hapumat, kes magusamat suppi. Kuna eelmisel päeval olin kartuliputru keetnud, siis oli lisand ka olemas. Mina kruupi supile ei lisa, aga niisugusel kujul ema tehtud suppi söön heameelega. Ema keedab tavaliselt läbikasvanud sealihaga, see tõstetakse supist välja ja pannakse taldrikule jahtuma, seda saab jahtudes supi kõrvale leiva peale panna, sinepisorts ja küüslauk lisaks. Hapukapsasupi lõpetabki küüslaugu lisamine ja kuumuse välja keeramine, siis maitsestub küüslaugu maitse kõige paremini. Peeter Kardi õpetatud tarkus. Serveerimisel soovi korral hapukooretips ja rohelist sibulat peale, kui on.
Hapukapsast saab ka lihatoidu kõrvale meeldiva krõmpsuva salati, mina lisan tavaliselt veidi enne serveerimist suhkrut ja lasen salatil seista.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar