Eile puhus tugev tuul ja kõigutas merepaviljonis lagesid, nagu hetk hiljem ka võimas Eesti oma jazzidiiva - Hedvig Hanson. Küpsest armastusest tulvil tuttuus plaat "Esmahetked", heas tundelises eestikeelses tekstivalikus. Eriti meeldisid mulle Maian Kärmase sügavad tekstid. Hedvig oli siiras ja heatujuline, pillimehed improviseerimisaldid, muusika kõlav ja kaasakiskuv, publik minuvanune ja aupaklik. Sümpatiseeris ka väga Andre Maakeri soolosse minek, ümisevalt lummav. Minu Jazzkaare veebireporterist tütar meelitas mu enne kontserti kohvikusse Sesoon, kuigi oleks ehk võinud merepaviljoni kontserdite jaoks tekitatud kohvikuski head salatit, huvitavat võileiba ja Jazzkaare nimelisi kooke hea veini kõrval nautida. Aga Sesoonis oli ka hea. Pasta mereandidega kooreses valge veini kastmes maitses vägagi mereselt, ilmselt anšoovise killuke ehmatas mind algselt nii vürtsikilu efektiga, mida ma niiväga pastast ei otsiks. Algul oli ka pasta minu jaoks liig al dente. Aga teadagi pasta küpseb peale serveerimist edasi. Mida meresemaks ja põnevamaks läks mereandide valik, seda magusamaks koorene kastme mekk juba pehmema pastaga. Tütar maitses Küpsetatud kanafileed mozzarella ja brokoli-lillkapsavormiga. Proovisin ka killukese, maitses hää küll. Päevalimonaad oli põnev sidrunine kihisev jook. Kuna meil veiniplaanid olid suunatud peale kontserti Veinibaari Kork, siis veinivalik jäi Sesoonis proovimata. Aga mulle meeldis see avarus ja vähemalt 4-5 ajal ei ummistunud uus kohvikusaal veel klientidest, kuigi reserveeringu kellaajad laudadel kõnelesid tihedast õhtust. Veel mahtus enne kontserti mu aega Rotermanni kvartalis uue või uuema gurmeepoe külastamine Nimini Gurmee, kus lahkelt perenaine mind erinevate juustudega kostitas. Rotermanni kvartalist on saanud vaikselt niisugune mõnus gurmeepesa, kuigi tundub, et õige elu pulbitseb seal nädalalõppudel. Aga niisugune isiklik teenindus ja lähenemine, pakkumine on ääretult sümpaatne, võrreldes tujust äraoleva mõne suurpoe kassapidajaga, kes su asju lindil edasi loobib.
Kui mu eelmine, maalähedane postitus seakõrvadest ehk ei meeldinud niiväga noortele (nii väristas õlgu mu tütar), aga inspireeris vanemaid perenaisi (rääkis lummatult mu söakas kokaproua töökohast), kes tormasid poest seakõrvasid koheselt otsima, siis ongi ju blogipostitus nagu korda läinud. Keegi saab teada, et niisuguseid asju ka süüakse ja teine tormab poodi toorainet otsima, et täpselt see hea järele proovida. Kui pepsilt peen on ikka värskeid salateid teha, siis seekord pakuksin taas ühe lihtsa, kuid maitsva salati, mida pakuksin ka Pille pubis, kui mul see oleks.
1 nahaga kanafilee, õli, piprasegu, koriandrit, soola, paar peotäit lehtsalatit, veidi kirsstomateid, värsket kurki, pool verigreipi, rohelisi oliive, 1 pakk mozzarella juustu kirsse
Lõika kanafilee tükkideks. Kuumuta pannil õli, kui pann on täiesti kuum, siis pane kanafileetükid pannile, maitsesta piprasegu, jahvatatud koriandri, soolaga. Laota lehtsalat suurele taldrikule, sinna peale värske kurgi, kirsstomati tükid, rohelised oliivid ja mozzarella juustu kirsid. Lõika greibist sektorid ja pane salatile. Keera kanafileel teine külg, alanda veidi kuumust, raputa panni, et maitseained saaks maitsestuda. Tõsta soojad kanatükid salatile. Tee meelepärane vinegrettkaste või majoneesi-koorekaste. Kaunista rohelise sibulaga. Salati kõrvale sobib mõni värske sauvignon blanc, eile Korgis oli väga värskendav sloveenlane, rohelise rohu ja kevade moodi. Nagu momendil teemaks.
Hedvig laulis kevadest ja armumiset, tulemisest, koosolemisest ja minemisest. Intiimselt. Muusika sissejuhatused olid ehk mõistatuslikus muusikakeeles, pianod ehk pisut pianod, aga forted piisavalt ja sügavalt forted, aga sisu kõneles küpsest armastusest, nagu Hedvig Hansoni kirsipunane siidine esinemiskleitki. Sel kontserdil peatus aeg. Aga mitte kevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar