Õunapuuõieroosa avaneb aina enam igapäevaga kevadisel Eestimaal. Maikuu lõpust ja juuni algusest looduses kaunimat pole. Tärkamas, puhkemas, õitsemas õiemered, nagu valendavad pruudid, meelespeasinises, piibelehevalges, mandlipuuroosas.Ja kui muru korra juba niidetud, isegi, kui sul pole aias ühtegi lillepeenart, on kõik kevadiselt kaunis. Mul on lilli palju, eelnimetatud piibelehed ja meelespead oma leebetes värvides kõik looduslikult kohal. Kiviktaimlad oma igihalja ja tärkava lillanoodiga, levinumaid kivilillede toone. Iidsetest floksidest, pojengidest, käokingadest, kellukatest rääkimata.Ja õietulvas marjapõõsad,maasikad, vaarikad, ise kohale roomanud põldmari ja metsmaasikas, ka metsvaarikas. Muuluka piklik roheleht ja suurem valge õis siinsamas mõne sammu kaugusel. Rabarber kükitamas oma võimsa rohelise dekoratiivse lehega keset hoovi.
Paningi koogi hakkama, täiesti tavalise, muretaigna põhjaga ja biskviitkattega. Kuni helises telefon ja üks armas sõbranna tahtis mu õitsele puhkenud aeda piknikule tulla. Keelitades veel kaljukindlalt: toas me ei istu. Ja kui me ikka üksteisel külas käime, pole niisama kohvi kõrvale šokolaaditamist. Ruttu pilk külmikusse ja mingi soolane suupiste liuale, mis südame vesisuse hajutab. Lõikasin krakovi vorstirõngast viile, tomatile sapsutasin küüslaugupipart, heeringa mahesoolased lõigud, peenleiva kuubikud, mida polnud enam aega röstida. Ja kuni kostiks toodud šampus sügavkülmikus temperatuure alandas, keesid kiirelt pliidil munad. Sibula siire ja murulauku mahe peotäis kaunistuseks. Ja värskelt niidetud muru lõhnavasse õue, linnusirina meelevalda. Kägu hüüab ühelt poolt oma kuku-hüüdu ja ööbik laksutab lähedal vastu. Ja kümned muud eri- ja mitmehäälsed sulelised, väikesed ja suured, nähtavad ja nähtamatud, ainult kuuldavad. Paar mõnusat tundi juttu ja kevade sisse ahmimist. Krooniks rabarberikoogi tükike ja enamat polegi vaja. Ei tunde pliidi ega ahju ees ega ka pikki shoppamisi poes. Ootamatud külaskäigud on alati kõige paeluvamad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar