Võilillekollane kolletab teepervedel ja kohe-kohe võtab ka aias võimust. Kirsiõie valge aga valendab aedades, varajasem õitseja. Kui päike mõnusat sooja edasi kumab, avaneb mu akna all, kus arvuti taga ikka istun, vaarikaroosade õitega mandlipuu, kauneim ja kiirem kevadekuulutaja.
Vahest on kohutav isu hea salati järele. Midagi mõnusat kokku segada ja krõmpsuvat kihvti hamba all tunda. Aga kust tulevad mõtted ja sünnivad ideed, et mida ja mis omavahel sobitada või pingsalt näpuga järge ajada raamatutes, retseptides. Ma pole üldse retsepti-inimene. Leiutan jooksvalt ja katsetan kaootiliselt. Köögikaalu mul pole, küll aga pesuehtne nõukaaegne teeklaas. Millest pool on just parasjagu 1 dl. Kogemused ja proovimised, annavad sageli erinevaid tulemusi, aga ikka tuleb kokkuvõtteks hea. Milles siis seisńeb hea salati saladus?
Segasin seekord kokku palju erinevaid toiduaineid, millest oleks kolm erinevat salatit ehk saanud, aga mina tegin ühe mõnusalt tummise. Suitsukanaselt mõnusa makaroni-oasalati. Piltidel kõik hakitu reas, alustades värskest kurgist, tsipake paprikat ja tomatit, suitsukana ja sibulat, punast uba ja makaroni, keedumuna. Maitsekalt maitsestatud majoneesi-hapukoorekaste ka ja ongi salat koos. Salat ei tohiks kuiv jääda ja maitsetu. Pigem maitseaineid tsipa rohkem, sest makaron tõmbab endasse ja õiged maitsed maitsestuvad veidi aega nõudes. Vitsutasime lastega rõõmuga mitu päeva ja aina paremaks läks!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar