Kuhu on jäänud küll need hapukapsasupi järele lõhnavad pühapäevad, kui eelmisel päeval tehti valmis kartulipudru, mis jäeti üsna tahkeks, soovi korral lisati kruupe. Ja kui järgmisel päeval hapukapsasupp peale mitmeid tunde lõpuks valmis, oli hea külma putru supi sisse tõsta. Vähemalt nii on söödud Harjumaal.
Mina seekord kartuliputru ei keetnud, küll aga lihtsalt kartulit. Supi panin keema seekord puu- pliidile, umbes kilone maitsestatud sealihatükk, üsna pekivaene, pea terve kott toorest hapukapsast porganidga, peotäis leotamata kruupe ja 1 suur hakitud sibul. Ja nii ta seal podises vaikselt, soola, suhkrut ja piprasegu ja üks loorberileheke ka.Kella ei vaadanud, aga hapuleemeline hõrkus keeb ikka mitmeid tunde. Seekord olin ka ostnud verikäki, häbematult vähe saab seda huvitavat toiduainet söödud. Kui supp juba üsna valmis oli, tõstsin käki kuuma leende, lasin veidi seal keeda ja tõstsin nii käki kui sealiha taldrikule. Veidi jahtununa lõikasin sealt mõnusaid viile, mida oli hea sinepi törtsu või mädarõika teravusega leival täiendada. Hapukapsasupile lisandiks siis soovi korral keedukartul ja hapukoore tups. Kui keedad suure poti täie, saab ka hiljem mitme päeva tagant end mõnusa hapuka leemega ergutada, kui taas seljataga tunnike nauditavast talvisest jalutuskäigust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar