Lume helendav kuhi õunapuuokstel, alla vajunud ploomivõradel, linnumaja katusel ja õrnadel ilupõõsastel on iga päev, iga hetk ja sekund pildistamist väärt. Aga kuna mu aasta on üsna ootamatult alanud üsna töiselt, siis peale eilset nn koristustuuri tööl käisin täna hoopis koolitusel. Uhkes meie valla vast-renoveeritud mõisas ja teema oli ka väga asjakohane, toitlustus, meie Eesti toidu esivedaja Sirje Rekkori suu läbi. Koolitusest pikemalt on mul plaanis kirjutada oma põhiblogis, et see lehekülg kängu ei jääks ja ka lugejad ilma mu vaatenurgata elust jääks, kui neid niiväga mu lepatriinuköögi lemmikroad ei huvita. Aga täna juhtus just nii, et teoks sai tehtud ammune mõte, mille võib muidugi soodsalt siduda tänase mõnusa ja targa koolitusega Eesti toidu traditsioonidest.
Nimelt on meie väikses tibukollases majas leivaküpsetusahi. See täiesti hiidvana. Ja kui kunagi aastate eest siia perenaiseks tulin ja oli vast ainult lisaks veel üks elektri hädine kolle pingil, siis ikka tuli ju proovida ahjus ühtteist teha, linnatüdruk, nagu ma olin. Aga mitte küll loll ega kogenematu.:) Nüüd aastaid hiljem juhtus nii, et mõne aasta eest kinkisime isale ehtsa malmist kaanega ahjupoti, aga kuna mu vanemad arvasid, et nad seda niiväga vast ei kasuta, et on nende jaoks pisut suur, siis...rändas see heas usus meile maale.
Ja kuna mina olin päevläbi täna koolitusel ja mees ronis mööda lumiseid katuseid ja kuna jälle verivorstid ei kõlvanud süüa ja kui koolituselt õhtuhämaras saabusin, küdes meie leivaahjus veel hõõguvalt kirgas leek, siis panigi vaikselt malmpoti valmis. Panin sinna terve kena kopsaka seakoodi, kõrvale lõikusin mitu head porgandit, terve suure sibula ja mitu head küüslauguküünt, mitte seda halba ja välismaist , aga kodupoest ostetud, ilmselt küll välismaist, vabandust. Maitsestasin piprasegu, kiluvürtsi ja soolaga ja jätsin niimoodi õndsalt köögilauale ootama, kuni ahjust söed alla tõmmatakse. Sest just nii me oma ahjuga peame tegema. On veel imeloomad kriskad, mis asuvad sama imepärases kohas, et pead käerandmega imelikku vasakule pöörduvat liigutust tegema, upitama ja igal korral mõtlema, et ega ei kukkunud alla või kas sain kätte. Ja kriskasid, mis näevad välja nagu potikaaned on veel kaks, üks siis väiksem, teine suurem. Kui söed alla tõmmatud, pannakse kriskad peale ja ahjule ukseluuk ette. Siis võib veel edasi pliiti all tuld hoida.
Lisasin siis uhkesse mustjasse malmpotti vett, et kruubid,koot kaetud, panin kaane peale ja lükkasin pajakinnast kasutades umbes sinna,kus tavaliselt sütepesa. Ja nii ta seal siis küpses. Mõnel korral lisasin vett. Ja keskööks valmis meie mõnusalt eestine tänapäeva gurmee. Laps tuli lumehangest ja küsis, kas süüa polegi ja ega mehelgi hilise õhtusöögi vastu midagi polnud, kui muidu kaloreid siit ja sealt lugemas pidevalt on.
Tegin juurde mädarõikakastet keefiri ja toorjuustuga, tõsine põltsamaa terav sinep kulus ka marjaks ära ja mina hullu inimesena maitsete tasakaalustamiseks lõikusin ka vahedad viilud külma kartulit. Kiitsid kõik ja nüüd magavad ka juba kõik, kui kell näitab juba poolteist tundi üle südaöö.
Aga kuidas ajastada ahju kütmist ja seal küpsetamist söögikordadega on pisut küsitav, sest hangunud kruubipudru on üsna ebamugav vast soojendada. Eriti kui himu selle esmase maitseelamuse järele on suur. Kavatsen ka uuel aastal jätkata hea Eesti toidu propageerimist, olgu siis selleks imelihtne kilusalat või munakaste, seda viimast ehk mäletavad ja igatsevad oma lapsepõlvest paljud.Täna ei tihanud otsest pilti ahjusuust välja võetud malmpotiroast siia ülesse panna, kuigi ehk häbeneda poleks ju midagi. Käib meiegi köögis uus ja vana käsikäes, kuna kõrval tukkus oma õhtuund puhtaks küüritud keraamiline pliit.Ja mine tea, mida üldse toob homne uus päev?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar