Otsing sellest blogist

28. mai 2009

Paeluv piknik


Õunapuuõieroosa avaneb aina enam igapäevaga kevadisel Eestimaal. Maikuu lõpust ja juuni algusest looduses kaunimat pole. Tärkamas, puhkemas, õitsemas õiemered, nagu valendavad pruudid, meelespeasinises, piibelehevalges, mandlipuuroosas.Ja kui muru korra juba niidetud, isegi, kui sul pole aias ühtegi lillepeenart, on kõik kevadiselt kaunis. Mul on lilli palju, eelnimetatud piibelehed ja meelespead oma leebetes värvides kõik looduslikult kohal. Kiviktaimlad oma igihalja ja tärkava lillanoodiga, levinumaid kivilillede toone. Iidsetest floksidest, pojengidest, käokingadest, kellukatest rääkimata.Ja õietulvas marjapõõsad,maasikad, vaarikad, ise kohale roomanud põldmari ja metsmaasikas, ka metsvaarikas. Muuluka piklik roheleht ja suurem valge õis siinsamas mõne sammu kaugusel. Rabarber kükitamas oma võimsa rohelise dekoratiivse lehega keset hoovi.

Paningi koogi hakkama, täiesti tavalise, muretaigna põhjaga ja biskviitkattega. Kuni helises telefon ja üks armas sõbranna tahtis mu õitsele puhkenud aeda piknikule tulla. Keelitades veel kaljukindlalt: toas me ei istu. Ja kui me ikka üksteisel külas käime, pole niisama kohvi kõrvale šokolaaditamist. Ruttu pilk külmikusse ja mingi soolane suupiste liuale, mis südame vesisuse hajutab. Lõikasin krakovi vorstirõngast viile, tomatile sapsutasin küüslaugupipart, heeringa mahesoolased lõigud, peenleiva kuubikud, mida polnud enam aega röstida. Ja kuni kostiks toodud šampus sügavkülmikus temperatuure alandas, keesid kiirelt pliidil munad. Sibula siire ja murulauku mahe peotäis kaunistuseks. Ja värskelt niidetud muru lõhnavasse õue, linnusirina meelevalda. Kägu hüüab ühelt poolt oma kuku-hüüdu ja ööbik laksutab lähedal vastu. Ja kümned muud eri- ja mitmehäälsed sulelised, väikesed ja suured, nähtavad ja nähtamatud, ainult kuuldavad. Paar mõnusat tundi juttu ja kevade sisse ahmimist. Krooniks rabarberikoogi tükike ja enamat polegi vaja. Ei tunde pliidi ega ahju ees ega ka pikki shoppamisi poes. Ootamatud külaskäigud on alati kõige paeluvamad.










27. mai 2009

Tavaline toit


Hakklihakastet on ikka lihtne teha ja vahest tuleb mul kohe vastupandamatu isu selle järele. Peedisalat veel juurde, mmmmm....Seekord aga üritasin kaste tavalist maitset muuta. Lisaks hakklihale ja sibulale, riivisin mitu kena porgandit pannile, hakkisin ka tomatit ja purustasin küüslauku. Juba kööki paiskuv lõhn on mõnusalt sibula siiruviiruline ja piima, jahu ja hapukoort lisades , valmib mõnusalt porgandioranž koorene kaste. Keedupeedile lisasin sibulat ja marineeritud kurki, majoneesi ja hapukoort ja peotäie murulauku. Kuuma kartuliga serveeritult mõnus söögikord olemas. Magustoiduks rabarberikissell ja i-l ongi täpp peal. Täiesti tavaline toit.

Lubasin proovida pelmeenipizzat teha ja ühel õhtusel, ausalt öelda üsna hilisel tunnil saigi asi teoks. Kasutasin siis pizzapõhjaks Tallegi kanapelmeene, minu uus avastus. Ladusin külmunud taignatötsud ahjuvormi põhjale, peale raputasin piprasegu, niristasin majoneesi, hakkisin ühe terve paprika, sibula ja tomati, maitsestasin uuesti ja taas niristasin majoneesi ja lõpuks katsin juustuviiludega ja 30 min 200kr ahju. Kusjuures maitse tuli päris ok, sõime krehvtiselt tomatise ketšupi ja majoneesiga, sest muidu tundus pisut kuiv.

Aga järgmisel korral teeksin mõned asjad teisiti. Tomatit võib julgelt 3 tk panna ja lisada ka näiteks sinki, ananassi või marineeritud kurki, majoneesi võiks ka rohkem panna ja juustu ohtralt peale riivida. Jääb mahlasem ja põnevam.Proovige järele!Tavalistest toiduainetest kiirelt valmiv meeldiv soolane suutäis.



18. mai 2009

Sinepine sealiha seentega


Sinep on üks väga krehvtiselt kihvt toidulisand. Eesti kangest sinepist pole midagi paremat, kui vaja törts süldile lisada või mahlasele ahjulihale. Sinepiseemned sobivad marinaadidesse, samuti võib neid igasugustele lihadele raputada. Poolas ja ka Prantsusmaal aga müüakse vahvaid sinepisegusid, kus sinepiseemned juba mõrkjas sinepisegus, Õige dijoni sinep mulle niiväga ei meeldigi. Aga lihakastmetesse või sealihale määrida enne küpsetamist sobivad nad kõik.

Tegingi eile mõnusalt sinepist sealiha ahjus. Maitsestasin küüslaukusid lihasse pikkides, peale piprasegusid ja sinepiseemneid ohtralt, kuum vesi ahjupotti, leende üks sibul ja mõned küüslaugu terad. Ja kuuma ahju ja ikka koguaeg käisin kastmas. Lõpuks lõikasin liha viiludeks, mitte päris kamarani ja lasin edasi haududa. Kastmeks tükeldasin kuuma õlisse karbitäie šampinjone, ühe sibula ja tomati. Peale kallasin 1,5 pakki kohvikoort ja lasin madalal kuumusel paksemaks keeda. Lisandiks oli peedisalat ja keedetud kartul. Maitses oivaliselt, koorene mõnusalt tomatine seenekaste oli eriliselt hea ja mahe hispaania rose vein pani i-le täpi ja mõnus rahulolu ja väsimus vara tõusmisest tööl oli õhtusteks muusikalisteks hetkedeks pühitud.

Šarmantsed šampinjonid




Käisin hiljuti ühel toredal sünnipäeval, kus perenaine pakkus põnevalt täidetud šampinjone. Nii, et siin ei ehi end ma võõraste sulgedega, vaid näitan mõnda vahvat pilti, kus pole toidud valmistatud Lepatriinuköögis. Šampinjonidel on jalad alt lõigatud ja kübaratesse killuke sinihallitusjuustu pandud ja ahjus üle küpsetatud. Põhiroaks oli võine, rohke tilliga maitsestatud lõhe. Ja kuna kala oligi veidi mahe, siis pikantsed seened sinihallituskattega sobisid sinna kõrvale oivaliselt. Kavatsen tulevikus järele proovida ja usun , et need šarmantsed šampinjonid võidavad ka teie südame.



Rutiinsed road


Süüa peab ju tegema igapäev. Kas käib millegi järele konkreetne isu või võtad rutiinselt külmikust kokku varutud toiduaineid. Natuke pead arvestama ka sööjatega. Pelmeenid on ikka lihtne kaup, keedad või praed ja sööd lihtsalt hapukoore ja mõne hea toorsalatiga. Supp valmib samuti kiirelt, sibulat, porgandit ja kartulit ka juurde ja kerge kuum kõhutäis ongi valmis. Rohkem mässamist oleks vist pelmeenivormi või pelmeenipizzaga. Võtan ikka hoogu koguaeg, et ükskord pizza hakkama panna, ilmselt seal poleks midagi keerulist. Olen lugenud niisugust retsepti, kus pelmeenid tuleb vormipõhja suruda ja meelepärast katet, paprikat, toimatit, sibulat ja juustu peale. Seekord sai supp siis kana pelmeenidest, soovitan soojalt, tallegi pakike, soodne ja maitsev.

Üsna sageli teen ikkagi kana, olgu siis terve kana ahju või koivad. Küpsevad peaaegu ise ahjus valmis, veidi peab muidugi kastma. Enamasti panen kuuma vee maitsestatud kanale, porgandit, sibulat ja küüslauku ka rohkelt. Puljong jääb väga toitev ja maitsev, tavaliselt siis kooreollust ei lisagi. Kui tahtmis pannil teha, siis teen mõnusalt kooreseks, lisades ka vahel seeni või muid juurikaid. Täna teen kanatiibade ja kintsudega risotot. Valmib pannil kiirelt, lisan ühe külmutatud juurviljasegu ka õlis passeritud kanale ja riisile, rohkelt vedelikku, vajadusel puljongikuubik ja kuumus maha, kuni vedelik on kõik kadunud. Tavaliselt ei tule seda rooga üldse segada, vaid vaikselt lasta kaane all mõnusalt podiseda. Murulaugust rikast külma kastet ka kõvrale, kui viitsiks nurmenukku, võilille ja naati ka lisada, karulaugugi leian vist aiast üles.

Praegu kena aeg, piibelõhnad kasvatavad oma imevalgeid lõhnavaid kellukaid ja meelespea õrn sina kerkib murust võilillekollase kaissu. Kirsi helevalged krapsakad õied ja lõpuks on ka mandlipuu vaarikaroosad õied avanemas, peab fotokaga hetke minema jäädvustama.



13. mai 2009

Hõrk haug


Lapsepõlve suved veetsin vanaema juures Munalaskmes. Vat, kui vahva nimi, see armas koht asub Harjumaal ja seal lähedal vuliseb Vasalemma jõgi. Ikka ja jälle käis vend kalal, eks veevulinas on mingit ürgset kutset poisslastele. Ja ikka toodi meile koju väikseid viidikaid ja siredaid särgi, libisevat lutsu ja hõrka haugi. Ja praetud haug ja koorekaste või veelgi paremas mmmmm maitsvas munakastmes. Olete niisugust haugi saanud? Munakaste, nagu seda emad ja vanaemad tegid. Soolaliha kuubik ja sibulasära pannile särtsuma ja 5-6 muna lahti klopitult piimaga vaikselt segades peale. Just niisugune kaste, aga kuldpruuniks praetud hõrgule haugile ja teate isegi taldrik tahab peale seda limpsimist.

Haugi praegu eriti tihti ei saa ja poe kalaletis on ta soodushinnaga roogitud lõhest ka kallim. Ema saatis mulle ühel kaunil pühapäevaõhtul pannitäie vanade mälestuste elustamiseks. Täna meil külakeses kalapäev, pean vist jala autole ette panema, et kiigata, mida kalamehed kokku püüdnud.

Munakastet võib ka valge lihaga kala kõrvale teha ka teisiti. Keedate munad ära ja tükeldate koorekastmesse või võisse. Nõukaaegsetel kalaneljapäevadel oli kalasupis hulpiv hakitud keedumuna ka kuum kraam, vaesed koolilapsed, kes keeldusid seda söömast. Mõnedel andmetel nimetatakse niisugust kastet poola kastmeks.

Täna siis tiksus Lepatriinu köögis 100 sissekannet täis. Sai hiljuti pisut kujundust muudetud ja veidi eestikeelset teksti lisatud. Aga jätkan ikka niisuguses jutustavas võtmes. Ja kuna ma ükshaaval pilte arvutisse ei lae, siis te ei saa teada minu just tänaseid kokkamisi. Vaid pigem selget aimu sellest, mis tehtud. Leidsin rabarberiroosa ka aiast üles, vahepeal 68 t-e töönädala järel olid lisaks võilillele, naadile ja nurmenukule ka see vahvalt lihava rohelise lehega kevade esimene koogisõber kohinal kasvanud. Koogi tegin tavalise, muretaigna põhjaga ja biskviidikattega ja kuna oli momendil kolm maiast meest toita, ei jõudnud ise ampsatagi, ammugi pilti teha. Peab vist koogi tegemise taas kätte võtma. Otsisin veel toidutarest retsepte ja arvuti jooksis kokku, nagu tahaks mulle midagi meelde tuletada. Silmasin siis oma kokaraamatute riiulit ja ennäe, leidsin sealt lausa endale kingitud rabarberi kookide raamatu. Ja sealt annab neid juba küpsetada. Aga kisselli panen ka täna tulele, muidu käib spordipoiss poest valmis mannavahtu ostmas ja mine tea, peagi kissellid ka karbis ja nii need kodus tehtud magustoidud välja surevadki.

Krevetid kartulipadjal


Krevetid on ikka mu lemmikud olnud. Kuigi keetes neid, pole just kööki valguv lõhn just kõige meeldivam, aga maitse tasub end ära täiega. Ja salati jaoks on alati lihtsam osta kooritud ja keedetud krevettide pakk. Seekord ehitasin salati ülesse keedetud kartulite padjakesele. Laod ained kenasti kaunilt lillelisele taldrikule. Kartulile lisaks värsket kurki, sibulat, veidike tomatipuna, keedetud muna kuldkollased sektorid, paras peotäis murulaugu rohelist ja veidike tugevamalt toekaks maitseks makrat ja krevetiroosa kihvtiselt krooniks. Näeb kaunis välja ja maitseb hästi. Maheda majoneesikastega üle niristada,sidrunipipraga hellitada ja soola sutsuga turgutada ja valmis ta ongi. Sobib ootamatutele külalistele pakkuda või kallitele kodustele, kes harva kokku saavad.

12. mai 2009


Salati saladus


Võilillekollane kolletab teepervedel ja kohe-kohe võtab ka aias võimust. Kirsiõie valge aga valendab aedades, varajasem õitseja. Kui päike mõnusat sooja edasi kumab, avaneb mu akna all, kus arvuti taga ikka istun, vaarikaroosade õitega mandlipuu, kauneim ja kiirem kevadekuulutaja.

Vahest on kohutav isu hea salati järele. Midagi mõnusat kokku segada ja krõmpsuvat kihvti hamba all tunda. Aga kust tulevad mõtted ja sünnivad ideed, et mida ja mis omavahel sobitada või pingsalt näpuga järge ajada raamatutes, retseptides. Ma pole üldse retsepti-inimene. Leiutan jooksvalt ja katsetan kaootiliselt. Köögikaalu mul pole, küll aga pesuehtne nõukaaegne teeklaas. Millest pool on just parasjagu 1 dl. Kogemused ja proovimised, annavad sageli erinevaid tulemusi, aga ikka tuleb kokkuvõtteks hea. Milles siis seisńeb hea salati saladus?

Segasin seekord kokku palju erinevaid toiduaineid, millest oleks kolm erinevat salatit ehk saanud, aga mina tegin ühe mõnusalt tummise. Suitsukanaselt mõnusa makaroni-oasalati. Piltidel kõik hakitu reas, alustades värskest kurgist, tsipake paprikat ja tomatit, suitsukana ja sibulat, punast uba ja makaroni, keedumuna. Maitsekalt maitsestatud majoneesi-hapukoorekaste ka ja ongi salat koos. Salat ei tohiks kuiv jääda ja maitsetu. Pigem maitseaineid tsipa rohkem, sest makaron tõmbab endasse ja õiged maitsed maitsestuvad veidi aega nõudes. Vitsutasime lastega rõõmuga mitu päeva ja aina paremaks läks!:)




























4. mai 2009

Spordipoisi söögiports


Meeletu maikuu lõi kalendris ette.Toomingas puhkeb lähipäevil õitsele ja valgetest vängelt lõhnavatest õitest saab tähis põlluharijale kartulipanekuks. Kiired kevadtööd aias ajavad tuliselt tagant. Koolis tihe õppimine, tasemetööd,eksamid, trennid ja võistlused. Ja mind ootab ka ees väga töine kuu. Ei tea, kas koju pliidi ette jõuabki. Aga täna siis üks näide spordipoisi söögiportsust, mida ma trennipäevadel oma kasvavale korvpallurile vaaritan.

Tavaliselt mingit pastat, kuna see pidavat hääd energiat andma. Toore kanafileega valmib koorene kaste spagettide juurde üsna kiirelt. Kanafilee on rasvavaene ja kastme sees jääb mahlane ka, kui muidu ma teda pisut kuivaks pean. Mina tükeldan tavaliselt suure kana kolmeks ja rinnaku fileerin kondi pealt maha ja hakin sobivateks tükkideks ja sügavkülma. Kui toitu tegema hakkan, vajadusel hakin väiksemaks ja sauhti kuumale pannile praadima, juurde paprikat ja sibulat. Küpseb üsna ruttu, lisan rõõsa koore ja hiljem törts-haaval merevaigu, röstitud kanaga merevaik annab üsna tugeva maitse. Kui see ei meeldi, siis võib ju tavalist maitseta toorjuustu, millist iganes, kasutada.Merevaik on üldse üks vahva avastus hapukoore asemel kuumadesse kastmetesse,kiirsuppidesse. Annab mõnusalt sametise hõrgu maitse. Hautan selle mõnusaks kooreseks kastmeks ja maitsestan piprasegu ja soolaga. Samal ajal keedan ka spagetid ja serveerin taldrikule juba kena maitsva roa, tomatit, kurki, paprikat, midagi rohelist, vm valmis toorsalatit juurde. Kui kasutan muu kujuga pastat, segan tavaliselt kiirelt koorese kanakaste pasta hulka, soovi korral raputan üle ka juustuga.

Aga kui spordipoiss üksi kodus on ja maiustamise isu peale tuleb, teeb ta endale praesaia, munapiimasse kastetuna. Juuresolev pilt kaunilt pruunidest saiadest on tema kätetöö. vahest võib ju ka niisugust ampsu endale lubada, kui kõht tühi ja eriti ema veel kodus pole.