Otsing sellest blogist

30. nov 2012

Novembrikuu naudingud










Täna on andresepäev, novembrikuu viimane päev. Rahvakalendris on andresepäev külma ja talve saabumise päev, mis lõpetab kadrisula. Nii tundubki, et talv tuli täiesti õigel ajal. Harjumaal temperatuur on langenud -6ni ja lund on sadanud ja aina tuiskab edasi.  Andresepäeval söödi soolaseid toite, nii et minu, kui toidublogija, kalduvus toekama toidu poole täiesti joone peal. Aga kuna andresepäevaga algab ka advendiaeg, siis üks mõnusalt šokolaadine lihtne kook ka pühapäevaks. Ja küünlad hingekosutuseks põlema ja vallalistel hea võimalus oma tulevast ennustada.

Jagangi teiega täna lihtsaid roogasid, mida siin möödunud kuu jooksul olen endale või külalistele valmistanud. Pildid siis ülevalt alla kerides. Lihtne AHJULÕHE ürtidega, lisandiks kodujuustusalat kirsstomatite ja krevettidega pähklise avokaado pesas, kodumaise hea kartuli ja porgandiga. Lõhet müüakse enamasti tervena või roogitult, aga ikka mitme kiloste portsudena. Aga kui inimene elab näiteks üksi ja suurt kogust varuda momendil ei taha, on vahel hea, kui toredad müüjad kala ikka parajateks tükkideks poes lõikavad. Nõukaajal sai küll ju vortsi grammi kaupa üle leti ostetud. Nii sain kord minagi juhuslikult niisuguse paraja tüki, mis sobilik kenaks nädalavahetuseks kahele valmistada. Maitsestasin lihtsalt, soola ja ürtidega, nii sügavkülma rohelise kui kuivatatud ürdiseguga, võitükike peale ja 20 minutiks ahju 200 kraadi peale küpsema. Kui kartul ja porgand enne puhastatud, kooritud, siis need samal ajal klõpsti keema. Ja jääb vaid valmistada lihtne salat, et täita mõnusat avokaadot. Hapukooresele kodujuustule lisasin mahedaid kirsstomateid, veidi sibulat ja rohelisi ürte. Soolvees krevette segasin veidi salati sisse ka, aga enamjaolt sättisin kaunistuseks. Pojale keetsin lisaks veel eraldi ka sügavkülmutatud juurviljasegu, kus oli lillkapsast, brokolit, ube, segasin võiga ja öeldagu veel, et teismelised ei söö köögivilja. Maitses väga hästi ja poeg arvas ka, et juba sellepärast peab ikka igaks nädalavahetuseks koju tulema ema head toitu sööma.

Kui lihaisu peale tuleb, ei pea alati käntsakat seapraadi ahju panema. Hea roa saab ka searaguu kontidega. Puljongist saab hiljem suppi näiteks keeta. See niisugune säästuretsept, mida krapsakas Kaidi oleks võinud oma eriprojektis "Noor pensionär" kasutada.

SEARAGUU SEENESALATIGA: Pane külma veega umbes kilone searaguu pakk keema, riisu vaht, maitsesta soola, piprasegu, loorberilehega, vürtsiteradega,  lisa mõni koorega sibul ja küüslauk(ka koorega) ja veidi porgandit. Lase kontidel vaikselt paar tundi keeda, kuni liha on kondi küljes pehme ja lööb kergelt lahti. Keeda juurde kartulit. Valmista seenehoidisest ja sibulast hapukoorega toekas koorene lisand. Ei ole kallis. Ei ole keeruline. Ja jätkub mitmeks päevaks.


Ikka tehakse Lepatriinuköögis sageli KATTEGA KANAFILEED, mis on niisugune hea võõrustamise toit, lihtne valmistada ja samas pisut pidulikki. Valmistasin tütrele kui ta India reisi eel Luxembourgist tulles korra maakoju tuli. Kiku ja Karli tegemistest saab lugeda nüüd siit luxilux.wordpress.com .
Kanafilee endiselt ikka enda lõigatud, siis tuleb ikka niisugune kopsakas kihvt praad. Tegemiskäik siis kiirelt üle korrata. Maitsesta kanafileed mõlemalt poolt soola, sobiliku piprasegu ja ürtidega, aseta ahjuvormi. Puhasta näiteks üks porgand, haki veidi sibulat, purusta küüslauk, tükelda kirsstomateid või erivärvilisi paprikaid. Passeeri kuumal pannil kiirelt kogu segu läbi, laota lusikaga kanafileedele. Nirista peale majoneesi, soovi korral maitsesta veel näiteks koriandriga, lõika ägedalt lõhnavaid valgehallitusjuustu tükke peale. Ja eelkuumendatud ahju 30minutiks 225 kraadi juurde ja täpselt samal ajal saab karrise riisiroa valmistada või kartuleid keeta. Lisandid tulevad sahvririiulilt, kollast kõrvitsasalatit, mahedalt marineeritud kurki või häid seeni. Kes kastet tahab, lisagu 10 minutit enne valmimist kanafileedele kuuma vett. Hästi sobib lisandiks ka küüslaugune külm kaste.

BROILERIMAKS, jälle soodne ja tänuväärne tooraine, millest peagi tasub head pasteeti teha, aga vahel argiõhtuks ka lihtsat kastet kartuli juurde. Väga lihtsalt, vaja läheb pakk broilerimaksa, 1 sibul, 1porgand, 1 küüslauk, tomatit, kohvikoort. Puhasta kanamaks kelmetest, lõika vajadusel väiksemaks, kuumuta pannil õli, passeeri tükeldatud porgandit, sibulat, soovi korral ingveritükikesi, lisa broilerimaks, passeeri kiirelt ja tugeval kuumusel ,maitsesta meelepäraselt, lisa tomati poolikud, keera kuumus maha ja kalla peale veidi kuuma vett ja kohvikoort. Hauta. Ilma jahu lisamata mõnus koorene kaste, lisandiks kartulit ja tomatit. Viib keele lihtsalt alla.

 KANASUPP PUNASE OA, SUITSUSE SINGI JA TOMATIGA. Sobilik tänasesse tuisusesse päeva. Vaja läheb: 1 kanasupikogu, 1 purk punaseid ube, 50g suitsusinki, 1 sibul, 1 porgand, veidi ingverit, 2 küüslauku, kirsstomateid, 2 kartulit, peterselli, soola, piprasegu, kuivatatud ürte, cayenne pipart.
Keeda kanast puljong, lisades passeerides koos sibula ja porgandiga suitsusink, lõpuks tomatid, kartuli kuubikud, nõrutatud oad, maitsesta julgelt ja teravamalt. Viimasena lisa purustatud küüslauk ja keera pliidilt kuumus välja ja lase maitsetel süveneda. Hea krehvtine supp, mis täidab hästi kõhtu, on valgurikas ja soojendab särtsakalt seest.

Kõige lõpuks üks uus, mõnus hitiks osutunud salat, mis valmis läbi juhuste. Lepatriinuköögis lihtsalt tehakse süüa, ei aeta näpuga järge raamatutes ega otsita netist ideesid. Kuna aga ma hiljutisel perioodil töötasin välja hea hulga erinevaid retsepte Buduaari jaoks, siis oleks patt neid kodus ju ise mitte teha. Nii plaanisingi tütre kojutulekuks oma ühte lemmikut teha, avokaado-makrasalatit. Aga kuna lahti lõigates osutus avokaado kõlbmatuks, sai kiirelt kokku hakitud ja segatud uus salat, mis maitses kõigile väga.

KARTULI-MAKRASALAT: 8 keedetud kartulit, 6 kirsstomatit, 3 keedumuna, 2 sibulõuna, 1 suur pakk makrat, 1 väike sibul, 100g sügavkülmutatud rohelisi herneid, peterselli, soola, piprasegu, majoneesi, hapukoort, soovi korral veidi mahedalt marineeritud kurki.
Haki keedetud kartulid, makra, õun, sibul, kurgid ja tomatid. Riivi munad. Keeda sügavkülmutatud rohelisi herneid minutijagu soolases vees, jahuta või kalla üle sortsu külma veega. Sega salat kokku, maitsesta sobiva majoneesiga või tee majonees ise, lisa head Alma hapukoort, maitsesta maitserohelise, piprasegu ja soolaga. Makrat peab olema palju, et makra maitse kartulile alla ei jää. Roheline hernes annab kõige muu salatikooslusesse kuuluva kohustusliku krõmpsuva kõrval i-le täpi. Loodetavasti sobib ka konservhernes, aga oma aia roheline hernes tõi niisuguse magusa suvetunde hetkeks sisse. 

ŠOKOLAADIKOOK:  Põhi: 2 muna, 1 dl suhkrut, 2 spl kakaod, 1,5dl jahu, 100g sulatatud võid, 1 tl küpsetuspulbrit. Katteks: 1 spl kakaod+1 spl võid+veidi kohvikoort, riivitud šokolaadi

Küpseta koogipõhi. Vahusta munad suhkruga, sulata või ja jahuta, lisa munavahule vaheldumisi sulavõiga küpsetuspulbriga segatud jahu ja kakao. Küpseta eelkuumendatud ahjus 175 kraadi juures 35 minutit. Keera ahjul kuumus välja ja lase jahtuda avatud uksega ahjus veidi aega. Sega katteks kokku glasuur, kata kook ja riivi peale šokolaad. Lisandiks sobib hästi ka vaarika toormoos. Lihtne suussulav šokolaadine kook sobilik esimeseks advendiks.

Sai niisugune säästujutt, aga ma olengi säästukokk, mitte meisterkokk. Ja kuigi mu blogil oli vahepeal 4-aastane sünnipäev, siis peab sünnipäevajutu veelgi edasi lükkama. 





 

27. okt 2012

Sinepised seakoodilõigud talve tulekuks






Veel eile ma mõtlesin, et mul on sügisesed aiapildid tegemata, sest õitsesid veel nii roosad rõngaslilled, leebelt lillad krüsanteemid, leekivlillad sügisastrid, valge sügismirt. Amplis ajas raudürt veel uusi valkjaid õisi ja ploomivärvi elulõngal olid keskel veel ilusad ümmargused õied. Päevalillede südamed küpsetasid oma seemneid lindude jaoks kenasti küpseks ja kollakirjud vahtralehed kükitasid külma oodates puu otsas. Ja nüüd on laupäeva hommikune kaunis ere päike sillerdava lumevaiba peal varju ja valguse mustreid joonistamas. Kiviaial on erkvalged kohevad lumemütsid ja usun, et öine liikluskaos on taastumas ja inimesed lumelabidad ülesse leidnud. Kassid raputavad jääkoorikul oma pehmeid käppasid imestades ja koer on kuudist välja kolinud ning jahutavale lumevaibale norskamise norinal end uinakule unustanud. Linnud tonksavad nokaga sibulõunu kõrgel puudeladvus. Ahju tuleb tuua suur sületäis puid, sest eile kiires rutus küttis kallinev elekter, aga hommik üllatas -8 külmakraadiga.

Lihavad ajuroad, vürtsikad lisandid ja soojendavad kuumad joogid on köögis päevateema. Seakoot on üks väga tänuväärne lihav tooraine ja mis sobib lisaks süldi keetmisele ka ahju hea köögivilja ja maitselisanditega pista. Eriti muidugi puuküttega ahju mõnusasse malmpotti. On aga ka müügil seakoodilõigud, kus tore tükeldamise töö on lihakombinaat juba ära teinud, eks kodus ongi oluliselt raskem kopsakat kooti lõikuda ja see polegi otseselt vajalik. Aga kui kaupluses lihariiulil niisugust toodet märkate, tasub see kindlasti koju kööki katsetamiseks tuua. Mina leidsin sellise 1,5kg pakikese Tallinna Kaubamaja Toidumaailmast. Maitsestamiseks sobivad hästi sinepiseemned ja dijoni sinepi ning majoneesisegu, mis kiirendab ka küpsetamist ja teeb koodilõigu kübara kenasti pruuniks. Lisandiks rohke sibulaga suvikõrvitsaraguu porgandi ja paprika punasega, keedetud kodumaine kartul ja külm krehvtine hapukoore-toorjuustu-majoneesikaste, kuhu sisse annab panna nii värsket kui marineeritud kurki, tomatit või õuna, sibulat ja küüslauku, keedetud muna ja rohkelt maitserohelist.

1,5kg seakoodilõik
1 spl dijoni sinepit
1 spl majoneesi
sinepiseemneid, piprasegu, soola,
1 sibul
 2 küüslauku
 4 kirsstomatit
veidi ingverit
1 loorberileht
kuuma vett

1 suvikõrvits
 2 sibulat
 2 küüslauku
 2 porgandit
 veerand punast paprikat
 soola, Provence ürte, õli

1 dl hapukoort
1 dl majoneesi
 pool karpi maitserohelisega Creme Bounjouri
 veerand värsket kurki
 1 marineeritud kurk
1 väike sibulõun
2 kirsstomatit
1 keedetud muna
 2 küüslauku, peterselli, soola, piprasegu


Pane koodilõigud ahjuvormi ja puista peale sinepiseemneid, maitsesta soola ja pipraseguga mõlemalt poolt, sega dijoni sinep majoneesiga ja määri segu koodi ülemisele poolele. Lase umbes tund aega maitsestuda. Eelkuumenda ahi kuni 250 kraadini, lisa ahjupotti  nii sibulat, tükeldatud küüslauku, poolitatud kirsstomateid ja ingveritükke, lase kiirkeedukannus vesi keema ja vala kuum vesi ahjupotti umbes nii palju, et koodilõigud on pooleldi kuumas vees ja pane ahju küpsema. Kuum vesi on sellepärast oluline, et siis ei jahtu ahju pandav vorm maha ega teki leemesse inetut vahtu. Küpseta pool tundi kõrgel kuumusel, vahepeal kasta, alanda kuumust 180ni, küpseta edasi ja vajadusel keera koodilõigud ümber, see kõik oleneb ahjust.
Köögiviljaroa panen pannile tavaliselt siis, kui kartul keema läheb. Tükelda suvikõrvits ja teised köögiviljad ja kuumuta wok-pannil veidi õli ja woki ja maitsesta, nii et raguu jääb parajalt pehme, ent mitte liiga pehme, aga ka mitte tuntavalt krõmps. Sega kokku külmaks kastmeks meelepärased asjad. Ma enamasti ei tee ühtegi liharooga ilma külma kastmeta, sest poeg ei armasta kuuma kastet või leent või puljongit, mulle endale meeldib see väga, kirsstomatid annavad niisugust mahedat tomatisust ja küüslauk ning sibul ja sinepiseemned toovad niisuguse õige sealihamaitse  esile. Aga külma kastme sisse on võimalik alati rohkelt küüslauku ja sibulat või kasvõi ingverit ja sinepit toppida, et ikka külmetused endast eemal hoida. Ja maitsev on ju nii ka. Aga see on maitse asi ja maitsete üle vist ei vaielda. Seakoodilõikudel on ju veel kondiõõnsuses imetabane üdi, mis kiirelt ja apralt perenaise suhu kaob. Mmmm... lume sillerdav kohalolek ja see magus üdimekk tekitab eriti nüüd veel süldikeetmise isu, ei tohiks ju sülti ainult jõuludeks keeta, vaid võiks ikka mitu korda aastas asja ette võtta, aga kuidagi ei saa asja toimima. 

Kuna meil maapoes pole erilist veinivalikut ja hinnad galopivad ka aina ülespoole, siis ostan ma siiski siit pigem rahakotisõbralikke valgeid veine ja vaatan vaid unistades kalendrit, mil kaasa võiks Euroopa poolt korralikema veinivarudega mind rõõmustada. Nüüd aga lund rookima õue!


23. okt 2012

Köögiviljarikas kanakatel





Kes on minu toidublogi püsilugejad, teavad, et ma armastan väga kanasuppi keeta ja olen sellest kirjutanud päris tihti, sest supitegugi saab sageli käsile võetud. Mõnes peres ei armastata üldse suppe või on klassikalised selgel leemel supid välja vahetanud moodsad püreesupid. Ometi on üks korralik kuum maitsekas supp kõhtu täitev, kosutust andev, seest soojendav ja sügiseste ilmade tõttu omal kohal ka kui hea tervendaja. 


Seekord keetsin pisut itaaliapärase supi, lisades rikkalikult värsket köögivilja, aga ka oliive ja kirsstomateid, samuti kasutades ohtralt peterselli ja veel aiamaal rohe-rohelist rukolat. Kanaliha serveerisin eraldi hea Tera-Timmu leiva ja lehtpeterselliga. Supp maitses väga hästi, kuigi veidi teisiti, kui tavaliselt. Värske krõmps köögivili andis veidi teistsuguse meki, samas oliivide veidi mõrkjas taust ja rukola pähkline pikantne maitse. Leende lisatud värske tomat pakub ka erilist mõnusat maitset.

Kana supikogu
 1 porgand
 4 šalottsibulat
 1 porrulaugu pesa
veidi värsket ingverit
 veerand lillkapsast
 veerand suvikõrvitsat
 6 kirsstomatit
 peotäis rohelisi oliive
 2 keskmist kartulit
 2 küüslauku
1 loorberileht, soola, piprasegu
 Provence ürdisegu
 lehtpeterselli, rukolat


Puljongi keetsin oma tükeldatud kana supikogust, rinnaku tagune kont ja kanaselg. Pane sobivad kanakondid  ja liha külma veega keema (2 l pott), riisu vaht, lase veidi aega mustusel kanast välja keeda ja maitsesta loorberilehe, vähese piprasegu ja soolaga. Puhasta ja tükelda porgand ja šalottsibulad, porrulaugu pesa ja ingver ja lisa puljongile. Keeda tasasel tulel tunnike. Koori ja tükelda kartulid, lõika suvikõrvits seibideks, eralda lillkapsa õisikud ja tee neid sõrmede vahel rebides väiksemaks, poolita kirsstomatid ja viiluta rohelised oliivid ratasteks. Haki punt lehtpeterselli, aga osa jäta alles. Lisa järjest köögivili alates kartulist ja lõpetades rohelise lehtpeterselliga. Lase umbes 10 minutit vaikselt keeda, et lillkapsas ja suvikõrvits jääb kergelt krõmps. Purusta küüslauguküüned ja lisa supile. Maitsesta veel vajadusel soola, piprasegu ja Provence ürtidega. Supigi puhul kehtib see, et maitse ja maitsesta, aga peale küüslaugu lisamist tasub kuumus välja keerata ja lasta maitsetel kaane all tõmmata. Siis tõsta kanaliha potist välja, eemalda liha kontidelt, serveeri eraldi kausis või hea leiva ja ürdivõi lisandina. Haki veel rikkalikult lehtpeterselli rohelist ja puista ka rukola lehed auravasse värvikirevasse supitaldrikusse. Kui homme teiste inimeste juurde asja pole, lisa võileivale ka ohtralt värsket küüslauku ja ingveri kollast, et tervis püsiks korras.

16. okt 2012

Lammas lehekirjul laual

Kollakirju sügis on vägagi käes. Esimene külmgi käis kristalselt Harjumaast üle.Ega ta peale kaunite kuldsete,oranžikirjute kresside muud kaasa veel ei viinud.Ja nüüd juba ilmateatetargad lubavad isegi vananaistesuve.Kas tuleb?

Tänagi leekis peale lõunat ootamatult üsna teravahelgiline kuldne päike,et tuli silmi kissitada nagu teismeline häbelik plika.


Ahjutoitude aeg on käes. Ema tõi mulle head lambaliha, niisugust kondist küll, aga lihapehmet oli ikka kontidel ka veidi. Tegin niisuguse hullu käigu, et panin juba varahommikul ahju sooja, maitsestasin liha rikkalikult piprasegu, soola, Prantsuse ürdisegu (tõlge annab Santa Maria pakile Provence, nojah...) kollaste sinepiseemnetega, loorberilehe, nunnude porgandimumpsudegda täitsa oma aiast, pisikeste ümarate šalottsibulatega, mis ka oma aimaalt ja ema aia hiiglaslike küüslaukude ja porrulaugu pesadega. Pesa on see, mis porrulaugust mulda jääb, aga tasub ikka ülesse võtta, üsna kibekat küüslaugumaiku, kui maapealne porru ju pigem mahedamapoolne. Valasin ahjuvormi ka kuuma vett ja läks esimeseks pooltunniks 250 kraadi peale, vahepeal kastsin ja siis alandasin kuumust 180-le ja nii ta seal tasapisi küpses, kuni keerasin liha ringi, puistaisn veel neid uhkeid Prantsuse ürte, katsin pealt fooliumiga ja keerasin uuesti 250 peale. Ja siis läksin kodunt minema, linnaringile, enne oli ikka meeles ahi välja lülitada.







Kui õhtul koju tagasi tulin, oli mõnus lambane lõhn köögis, küüslaugurikas ja ahvatlev ja tühi kõht tegi niu-niu. Ahi sooja, eelmise päeva kartulipudru pannile, koorisin ka väiksed ümarad oma aia keedetud peedid, käisin taskulambi valgel peterselli järgi ja mis seal salata ka sügiskirjute kollaste-pruunide vahtralehtede järel. Õhtune pildistamine ju pimedal ajal on katastroof, valguste ja varjude kiuslik mäng ja näljane meel.  Mul oli küll plaan miski jõhvikane marjane kaste koos lambaleemega kokku segada, aga see jäi seekord ära. Porgandimumpsudest, heast mahedast šalottsibulast, korralikust eestimaisest küüslaugust, porrupesa kibedast ja kogu maitseainepuketist oli koos hea lihaga ju mõnus rammukas leem saanud. Just see õige lamba-maitseline. Mina sellest kasukast ja tolle maitsest ei tea midagi. Lammas on lammas ja maitseb nagu lammas. Ja alati. Pildi tegemise ajaks ma seda head leent ei pannud eriti, muidu oleks peedi siiruviiruline punane värv valgunud kollasest petersellisest pudrust alla, aga tegelikult jäi ka serveeringust välja üks põnev salat, mille ma Balti jaama ostukeskusest joostes bussile kiirustades ostsin. Nimi oli tal šampinjoni salat majoneesiga ja tuvastasin seal viilutatud keedukartulit, porgandit, šampinjone, porrut. Kõik on veidi suuremas tükis, mõnusalt tõesti viilutatuna ja sobitus ka hästi lambaprae juurde. Meenutades mulle kuidagi eelmise aasta Leib&restos käiku, kui lambamaksa all oli ka miskine majoneesine kodune salat. Vaatasin veel oma blogist loo ja pildidki üle. Aga kui lõpuks sain pildid tehtud ja peterselli rohelisega kogu kauni valge taldriku üle puistatud, avasin metsamarjase roosa prantslase, mida soovitatakse koos with good quality, simple foods, no seda ju mu lambake ju tegelikult oligi. Pehme ja ürdine, sinepiseemnetest hõrk, nii et korralik Dijoni sinep jäigi külmikust toomata, sest ei tundnud vajadust terava järele. Ja mahlane peediväike sobis suurepäraselt ja ikka kodune kartul, seekord siis Laura, kohalikult kartulikuningalt. Aga kõik kokku ah, kui mõnus. Ja mina üksi seda kõike siin nautimas. Kadestage, kui võite! Tulge kohale, kui saate!

11. okt 2012

Kanamaksaraguu kartulipudruga




Tuuline sügis on kohal, vihmast, porist rääkimata. Hea on ahju tuld teha. Ahjusooja klassika ajab kõheda niiskuse majast välja ja mõnusate ahju- ja pajaroogade aeg on käes. Kanamaks on niisugune hea tooraine, mis sobib peale pasteedi valmistamise ka kastmesse, salatisse või hea köögiviljaga raguusse, miks mitte ka sügiste õuntega heasse kooslusesse.

1 pakk broilerimaksa (500g)
 5-6 šalottsibulat
 2 viilu ingverit
 2 õuna
1 porgand
1 tomat
 0,5dl kuiva valget veini
 1 dl vett
 2 dl kohvikoort
 2 küüslauku
 õli, võid, soola, piprasegu, lehtpeterselli


Puhasta kanamaks kelmetest, lõika vajadusel väiksemaks. Puhasta šalottsibulad, lõika pooleks, haki ingveri viilud, porgand ja tomat, õunad võid jätta suuremateks tükkideks. Kuumuta pannil õli, lisa kõigepealt porgand, ingver ja sibul, passeeri kiirelt ja lisa tükike võid, siis kanamaksatükid. Kuumuta ja keera kiirelt kuumal pannil, et maksatükid saavad kiirelt kuuma mõlemalt poolt, selleks kulub ainult mõni minut. Alanda kuumust, lisa tomat ja õunatükid, lõpuks ka purustatud küüslauk ja peenestatud lehtpetersell. Peterselli tasub ka õli-või ja maksa-köögiviljasegus passeerida, annab efektsema maitse. Maitsesta piprasegu ja soolaga, vala peale vein. Lase veinil veidi maksatükkidest läbi keeda, siis lisa kuum vesi. Toidutegemisel on lihtsaim kasutada veekeetjas keedetud kuuma vett. Kalla raguusse ettevaatlikult kohvikoor. Hauta madalal kuumusel nii et õunatükid jäävad mõnusalt krõmpsuks.  Serveeri kartulipudru ja värske salatiga. Mul oli salatiks veel oma aia rohelisi rukola lehti, punased magusad kirsstomatid ja mesimagusad viinamarjad. Salatile kallasin veidi trühvliõli, Kiku, muide see on täitsa mõnus, ei ole vaja lihtsalt nuusutada. Puistasin veel üle rikkalikult rohelisega, nii rukola kui lehtpeterselliga ja nautisin külma valge veiniga. Tõeline comfort food.

27. sept 2012

Siiralt sügismosaiigist















Päevalillede päikseline kõrguv kollane on sügise märk. Oranži-kollakirjud kaunid kressid. Teised hilised suvelilled ja lojaalsed talulilled oma valges või lilla-roosakirjus või sügispruunides korallitoonides viskavad sel aastal päikesejanus üüratut pikkust aias. Amplitesse on pesa leidnud sügislillad kanarbikud. Tuulte ja vihmavoogude meelevald. Kolla-puna-pruunikirjute lehtede kuiv lend. Lõhnavad õunaämbrid ja täituvad seenekorvid. Vilets oa ja suvikõrvitsa saak. Loteriivõit värske lesta sabas. Sügise parimad lõhnad köögis, männiriisikate kupatamisaur või hapukapsaleeme hapukas isuäratav aroom. Sügis on kirevalt rikkalik ja mitmekülgne.

Kuna mul on mees kodus, saab rikkalikumalt valmistada head kodust toitu, mis rekkajuhi salvesti-dieedile on ju suurepärane külluslik vaheldus. Oleme mitmeid kordi seenel käinud. See seenenälg on nagu haigus, et männine mets üle tee kutsub endasse. Häid tunde tulusat jalutamist koos koeraga ja seenesaak mitmekesine ja korralik. Mitmeid sorti  mahedaid pilvikuid ja isuäratavaid puravikke, põnevaid kitsemampleid ja mõrkjaid männiriisikaid ning ahvatlevaid porgandiriisikaid. Punavaid pohli ja ülekasvanud vesiseid mustikaid. Eesti metsad on ikkagi rikkalikud. Seenelkäiguga on tööd kohe mitmeks heaks tunniks. Aga kõigepealt tähelepanelik puugikontroll. Üle pikkade aastate leidsime endalt mitmeid puuke, lootes muidugi mitte halbu tagajärgi. Kui on nii mitut erisorti seeni, on vaja ju järjest ette võtta ka sisse tegemine või hea õhturoa valmistamine. Olen tähele pannud, et sügiseti on ikka inimesed kimpus seenehoidiste retseptidega. Aga siingi ei maksa ju jalgratast leiutama hakata. Tasub välja mõelda, milliseid seeni tahate süüa ja siis marinaadi põhiretseptid valida. Enimlevinud magushapud marinaadid, kus on lisatud ka porgandirattaid ja sibulat või naturaalsed hoidistamisnipid, kus kupatatud seened hoidistatakse parajas soolvees ja säilivuseks lisatakse vaid veidi äädikat. Seente sissetegemisel võiks lähtuda põhireeglist: MAITSE JA MAITSESTA. Kui retseptis näpuga järge vedades lusikatäied üle lugeda, tasub ikka marinaadi kindlasti maitsta ja vajadusel midagi lisada. Nii tulevad valmishoidised ka veidi erinevad. Koju tasuks varuda vürtse ja pipart, nelki ja sinepiseemneid, veini ja valge veini äädikat, tillivarsi, peterselli, kuivatatud ürte ja mustsõstralehti, piprasegusid ja kaneeli, tavalisest äädikast ja soolast, suhkrust, sibulast, küüslaugust, porgandist rääkimata. 
Seeneroogades olen mina küll ehteestlaslik ja liigagi tavaline. Ikka kartulit ja kastet ja seenesuppe, mitte põnevaid pastasid või bruschettasid.  Aga kui pannile on vaja panna ja ära teha mitmeid kohe söödavaid seeni, siis tegin sibula, porgandi ja tomatiga pilvikuhautist. Porgandiriisikatest koorest kastet. Liivapuravikud šalottsibulatega või-õlisegus pannile. Väikesed ümarad terved šalottsibulad olid üldse selle seeneaasta toredad avastused marinaadi lisandiks. Ja üldsegi polnud tüütu neid väikseid mugulaid ükshaaval selle jaoks koorida. Taas tegin imehead hapukapsast hapukat liharikast, aga tõelise hea metsaseenemaitsega suppi, mille retsepti ka Buduaari jagasin. Milleks need retseptid siis õieti on, kindlasti mitte ühe korra tegemiseks. "Sügisene supp rikkaliku liha, hapukapsa ja metsaseenega". Lisades suppi vaid ka head kodumaist tomatit, mis nii head maitset kui värvi annab. Hoidisteriiulil on aga naturaalselt tehtud männiriisikaid ja pilvikuid, valge-veinimarinaadis kitsemampleid ja veiniseid pilvikuid, magushapus äädikamarinaadis männiriisikaid, omas mahlas häid puravikke. 

Lihtne lest, hea kodumaine kartul, külm koorene kaste kurgi, sibula ja tilliga ja suvikõrvitsaraguu on sügise alguse parim roog. Kui lestakilosid rohkem tasub purki panna ülejäägid marinaadtarrendis. Siiruviiruline seakülg pikalt sinepi-majoneesikatte all küpsenuna taas hea köögiviljase suvikõrvitsaraguuga lahterdudes populaarsesse kampaaniaasse "Sööme ära". Mina ei vigurda prantslasliku ratatoulle´ga kogu köögivilja eraldi passeerides, vaid panen pannile suvikõrvitsa juurde pannile nii sibula, porgandi kui kohustusliku küüslaugu, teinekord varieerides paprika, aedoa või tomatiga või praadimiskõlbulike seentega. Nii saab igal päeval eriroa ja söövad nii lapsed kui pereisa ja pannilt lõpeb enne, kui isud täis. Köögivilja kõrghooajal võiks mingulgi see olla pearoog ilma igasuguse nurinata. Hea avastus oli turult ostetud kalkunikints, krõbe ja taine, samas mitte liiga kuiv, heas koosluses porgandi ja sibula ja Vahemere ürtidega. Ja kui hapukapsakilo poolikult kapis, siis tasub tulele panna ka tõeline hää hapukapsasupp, vana hea klassika.  Juustune pizza, kus hakklihale lisasin nii sibulat, porgandit, küüslauku, mis selle hakklihasegu maitsvaks teeb, värvikad paprikad ja tomatid juustukihtide vahel krooniks. Et ikka väike meeldetuletus hea pizza õnnestumiseks, et veerand riivitud juustust kohe taignale ja siis muud katteained ja ülejäänud juust. Siis küpseb juust mõnusalt läbi kogu pizzakatte kohevaks ja pealt krõbedaks. 

Õunakookide magus lihtsus. Veinised õhtused nautimishetked hea brie juustu, mõrkjate roheliste oliividega, vürtsika chorizo, koduse külma kartuli, suurepärase singi või  sinepise ahjulihakildude, marineeritud kurgi, šalottsibula ratastega ja muud polegi vaja.

 Siiraid sügisesi mosaiike endas kandes läheb elu taas edasi. Millises suunas? Kas edasi või taas tagasi või tuttuutel ja avastamata radadel. Vahel on vaja ületada piire piinlikkust tundmata, vahel on vaja selja taha jätta rada, millest kipud kramplikult kinni hoidma, vahel on vaja lasta lendu lennukad mõtted ja hääbunud tunded, vahel on vaja teha kardinaalne kannapööre. Vürtsikat värvilist sügist kõigile!

18. sept 2012

Melu Mosaiigis






Suve lõppedes on ikka aeg kokkuvõtteid teha. Nii on meil ikka Pedasel olnud kombeks suvelõpupidu teha kummardusena suvel abis olnud töötajatele. Kuna sügise saabudes tööd hoobilt vähemaks jääb ja noored mööda ilma või koole laiali lendavad. Ühed teed lõppevad ja alustada tuleb uute väljakutsetega. Teist aastat oleme oma kodumajast välja sõitnud pealinna pidulikumalt sööma ja pidutsema. Kui tööring enamasti möödub ju vastupidises, sama teistele pakkudes. Eks seekord sai rohkem ka arutatud ja kaalutud, et kuhu minna või mida teha. Kui eelmisel aastal õhtustasime ülipopulaarses Leib resto & aias /sissekanne blogis 20.sept 2011 "Õdus õhtusöök ehk laupäevane lust Leivas"/, siis oli kordus külastus ka kaalumisel. Aga Lääne-Harjumaal mere ääres asudes jääb nii Haapsallu kui Tallinna sama pikk teekond. Nii kaalusime varianti ka Haapsalust mõni kena söögikoht valida. Miinuseks saigi see, et suveks Grand Holm Marinasse kolinud Tigu oli selleks ajaks oma suveprojekti juba lõpetanud ja kuigi kaalusime ka hilisemat pidutsemist näiteks Roostal, siis on see koht meie seas halva toidu mainega millegipärast. Nii suunasime pilgud ikka pealinna poole ja lõplik valik jäi ikka Vahuri teha, et oleks omaette olemine ja hea toit ja seda pakkus meile saarlasliku külalislahkusega kohvik Mosaiik, mis asub Vabaduse väljaku küljel.

 Õhtut aga alustasime hoopiski Viru Hotelli KGB muuseumi külastamisega, mis osutus päris põnevaks külaskäiguks, kuna meie pikaaegne kaastöötaja Maret on 21a Virus tööl olnud. Ja muidu särtsakas ja suure näitlejaande ja siseinfoga giid Maire sai ka palju põnevat infot nö otse allikalt ja meie kinnitust Mareti legendiks saanud lugude kohta. Kuigi ma Viru hiigelaegadel olin kooliealine, olen hilisema tööaja jooksul ikka nii või naa Viru hotelliga kokku puutunud. Väga huvitav oli hotelli sünnilugu samm sammult lahti harutatuna. Põnevad kuulsustest persoonid külalistena hotellis. Aukarutsäratav töötajate hulk. Kauba ja sisustuse elitaarsed võimalused. Legendid prostituutidest ja põrandaalune kaastöö või jälgimine salajaste meeste poolt. Pealtkuulamismikrofonid leivataldrikus, tuhatoosis või kaunis vaasis. Nn punasele vaibale kutsumised ja kummalised luurelood. Stendidel meeleolukad pildid läbilõikena erinevatest aastatest ja aegadest /Maretit leidsime ka mitmelt pildilt/, kurjadest käskkirjadest võrratu varieteeprogrammini. Aga samuti ikka tähtsa teemana menüü väljavõtted, kust ma värskekurgipüreesupi ka leidsin, millest kord blogis juba kirjutanud olen. Või kuulsa Viru kondiitri Kuno Plaani võrratud koogid, tordid, kõik muu nn Viru kuulus magus. Ja milline võimas vaade Viru Hotelli 23.korruselt, kuhu isegi lift ei sõida. Ühelt poolt moodsa arhitektuuriga kasvavale vanalinnale, teiselt poolt meresinine merevaade taamal ülelahe aimatav Helsingi, kust kõik ehk kunagi alguse sai tollase presidendi Kekkoneni ja Soome ehitajate abiga. Hea mitu tundi möödus ülipõnevalt nii noorte kui vanema generatsiooni jaoks, aga lõpuks olid jalad meil kõigil ühtviisi väsinud ja kõht tühi.

Mosaiik ootas meid üsna tühja majaga. Allkorrusel vaid kaks piigat laua taga kohvitamas. Meie jaoks oli reserveeritud teine korrus, kuhu oli u-kujuline laud kaetud, seda küll väikese üllatusena niisuguses prostamas vormis, ilma valge linata. Aga vahel võib ka lihtsus ligitõmbav olla. Seekord oli enamusele tellitud `Praetud Pihtla siiafilee kartulipüree, grillitud fenkoli ja võikastmega` ja aperatiiviks ja tervituseks Chiarli Lambrusco dell´ Emilia Rosso. Vahutav punane itaalia kerge vahuvein oli kosutav ja kirsine. Siiafilee oli ilma ühegi kondita, väga maitsev valge lihaga kala, mida paljud sõid kuuma toiduna esmakordselt. Rohkem ikka tuntud soolasiig. Kartulipüree ehtne ja lihtne, ilma pestoste viguriteta, grillitud fenkol aniisise kerge meki ja krõmpsu siiruviirudega ja väikesed naksid porgandid. Hea kollane võikaste nagu i-l veel täpp. Lihtne gurmee, kenalt serveeritud ju ka, ilma liigse kulinaariakunsti kaarteta. Kes edasi veini tahtis, sai nii valget kui roosat. Aga põhijoogiks oli seekord valitud hoopiski džinni- ja rummikokteilid. Magusaks, aga peale suve kokkuvõtvaid kõnesid ja Hiina õpingutele lahkuva Vahuri lahkumiskinke /kes üht pilti hoolega kiikab, leiab kristallfotolt tuttava Pedase Hotelli õhtuse armsa silueti/ tuli aga ´Soe šokolaadikook vaniljejäätise ja ingveriga marineeritud kirssidega`. Šokolaadikook oli tõeliselt suusulav, keskosast siidiselt pehme ja lisandiks pikantsed pihlakad ja ingveriga kirsid suurepärased, valgest vaniljejäätisest rääkimata. Hea tass cafe latted ja hea seltskond, missiis, et ulatudes lausa kolme generatsiooni.

Edasi juba, kes läks koju, kellega üritasime keskööl südalinnas koha otsinguil aega veel parajaks teha. Vähemalt viit ust kulutades, saime igalt poolt teada, et kohad on täis. Nii et hästi läheb meie toitlustus- ja peoasutustel, masu on läbi. Ja nii suundusimegi väikeste vimpkade saatel hoopiski Amigo ööklubisse, kuna muusemi pilet lubas meid ööks tasuta Ott Leplandi võrratule LIVE kontserdile. Lõpp hea, kõik hea.