Otsing sellest blogist

23. nov 2009

Küüslaugused kanatiivad




Novembrikuus olen kuidagi oma põhiblogi jätnud ripakile ja võimust on võtnud minu köögikirg. Kuigi Lepatriinu köögis sünnivad täiesti tavalised toidud, lõhnab küüslaugu kibeda järele ja lauda kaunistavad täna toodud torkivad kadakaoksad ning õide on puhkenud säravpuhas lillade õitega jõulukaktus.Sammuke esimesele advendile lähemale. Ja kerides toiduvalikuid allpool, mis taldrikule jõudnud, tuleb ehk veidi nukralt nentida, et oleks pidanud ikka Buduaari ja Rannamõisa blogi kuulutusele kandideerima. Sest ikka kana, kana ja veelkord kana.


Täna tegin mõnusalt küüslauguseid kanatiibasid kastmes. Panin kuuma võisse paki kanatiibasid särisema, lisasin ühe porgandi, sibula ja mitu lihavalt suurt küüslauku. Maitsestasin piprasegu ja kiluvürtsi, soolaga. Lõikasin mõned kabatšoki kuubikud ja pool pakki viilutatud šampinjone. Kuldkollane võine läige nii kanatiibadel kui seentel peal, lisasin mõõdukalt kuuma vett ja lasin kaane all vaiksel tulel haududa. Kuna populaarne gripisalat sai nädalavahetusel otsa, tegin täna sarnast salatit kapsaga. Tükeldasin värsket kapsast ribadeks, riivisin ühe porgandi ja mõnusalt magusa õuna ja paar paksu küüslauku, segasin majoneesi ja vähese hapukoorega. Juurde võib keeta kartulit,riisi või mõnda meeldivat pastatoodet, maitse asi. Mina sõin külma kartuliga. Vürtsid olid mõnusalt valla pääsenud, seene maitsetugevus sametine ja kanaliha pipraselt pehme.
Ja hiljuti raadiost kuuldud vananemist vähendavate toiduainete nimekirjast oli tervelt kaks täna laual ja nüüd rõõmsalt ka kõhus, nimelt küüslauk ja kapsas. Teistest tähtsatest, nagu muna, mustikad, spinat, lõhe ja peet, kirjutame mõni järgmine kord.



19. nov 2009

Brandykastmes broilerisüdamed


Olen viimasel ajal teinud ehk tavapärasest erinevaid roogasid ja need kõik üles täheldanud ka. Üks seos asjaga on kokanduskirg, teine see, et endiselt toitun nädala sees üksinda. Ja siis ongi põnev midagi uut välja mõelda või poest leides, uusi maitseid proovida.

Täna tegin kanasüdameid, see karbike maksab vaid 14 eeku. Hakkisin ühe poolikuks jäänud sibulapoole, kaunid ümmargused porgandirattad, panin järgemööda koos südametega võisse praadima. Küüslauguküüned viilutasin pikuti. Maitsestasin pipraseguga, on ju seal ka mu lemmikut koriandrit, mis mul küll sel aastal mu kurvastuseks aiamaal ülesse ei tõusnud ja seal on ka mu teist lemmikut - sinepiseemneid. Veidi kuumalt ja kirglikult neid keerutades valasin paraja sortsu kohvikoort.Keerasin kuumuse pea olematuks ja porisevalt peenutsemata suskasin paraja suutäie brandyt. Salatiks hakkisin küpseid tumepunaseid tomateid , punase sibula leekivlillasi ja roosakasvalkjaid rattaid ja ühe küüslaugu hakkisin hästi, hästi peeneks, surasin veidi veiniäädikat, üsna palju suhkrut ja itaalialikke taimseid ürte. Jäi mõnusalt magus ja tundus, et just niisugune veini uusaastapeo järgnevaks päevaks vääriline värviline valik. Südamed haudusid omasoodu, noppisin mõned mõrkjad pohlad põnevuseks. Otsisin välja pooliku purgi kõrvitsasalatit ja sõin pehme saia ja suure lusikaga, see ongi nagu lõbu, mida saab vaid üksi nautida.

17. nov 2009

Tants tangudega


Juba mitmeid kordi vilksasin üht nimekaimu retsepti tares. Kuigi tegin ikka omamoodi, aga idee võtsin sealt, kus soovitatakse kanakintsud juurviljade ja odrakruubiga küpsetuskotti pista ja tõhus õhtusöök valmib muretult ja ilma ahjuvormi määrimata. Mina ikka tegin klassikaliselt. Panin kaks kana poolkoiba ahjuvormi, klaasitäie odrakruupi, ühe väikse kuldkollase kaalika, paar parajat porgandit, kaks küüslaugu küünt,ühe sibula, mõned kabatšoki viilud tükeldatult. Maitsestasin piprasegu ja soolaga ja kallasin üle kuuma veega ja ahju küpsema.Vahepeal tuleb segada ja vajadusel vett lisada.

Kõik maitsed olid mõnusalt tunda, kaalikas, mida paljud ei armasta, sobis haudunud kruubiteradega hästi, kanamaitse oli pehme, sibulat oli mul ehk liiga palju, kuid üheskoos paitavalt pehmeks haududes, täiendasid juurviljad kana kõrval haudunud tangu. Kõrvale tegin salati, segades ühe keedumuna gripisalatile juurde, see mahendab küüslaugu tugevat maitset ja juurde sobib klaasitäis head keefiri, mis rikas lactobacillus rhamnosus GGst. Ikka mõeldes tervisele ja terve olemisele.



Gripi gurmee




Vaikne vihma sabin aknalaual, pehmed kraadid hingedekuu õhus ja aevastavad, tatistavad, kähehäälsed kolleegid. Kusjuures meil olid tõbised just meesterahvad. Ju siis küüslauk ununenud. Täna tegin hea sõbra nõuandel gripi salatit kappi, et sealt siis igal päeval ahnelt haugata või väike võileib valmistada. Kuigi salat tuli nii hea, et seda võib unustadagi sööma.Vaja läheb juustu, porgandit, küüslauku ja majoneesi. Ei midagi keerulist. Riivisin kombainiga nii juustu mahedalt piimase massi, porgandid kaapisin kähku üle,masin riivis mõne hetkega pikad kaunilt oranžid ribad. Küüslaukude jaoks otsisin sahtlist välja tütre kingitud küüslaugupressi, mida häbematult vähe kasutan, sest toidu sisse ikka millegipärast hakin seda kibedat kuningat. Maitsestasin ka pisut ja segasin majoneesiga. Kausile kile peale ja külmkappi ootele. Võib ju ka karpi panna, kuidas kellegil mugavam on.


Keerasin kena klaasiga saiaviilust kena ümmarguse ratta, määrisin hea kraami saiale, kaunistasin veel värske peterselli lehega, mida külm pole veel aiamaal karistanud. Saia võib ju ka röstida kergelt, kes krõbedamat suutäit igatseb.Ja gripi peletamisest on saanud tõeliselt maitsev ja kütkestav gurmee. Ärge siis ingverit, sibulat ja kuuma kanasuppi unustage, millest allpool blogis on juba korduvalt juttu olnud.:)
/400g juustu,5 suurt porgandit,12 küüslauguküünt ja majoneesi/



12. nov 2009

Seened supis


Kuna mul jäi pool pakki šampinjone järele ja karbi peal oli väike retseptivihik, mis ärgitas seenesuppe tegema. Tükk aega uurisin, et mis ja kuidas ja kas ikka seenesupi järele isutab. Ja oli seal siis üks kreemine püreesupp, hapukas hapukurkide ja erinevate juurviljadega seenesupp. Aga mina valisin, kuna jätkuvalt põen odrakruubi hullust, niisuguse tummise supi, mis hästi aitab tõredale talvele vastu minna ja ka kollitavate haigustega võidelda.

Kuna ma viimasel ajal väga puljongikuubiku kasutamist ei harrasta ja searaguu konte oli kapis, siis otsustasin ikka lihava leeme ise keeta. Passeerisin kuumas õlis ühe sibula ja paar porgandit, enne panin pool klaasi kruupe vette likku, maitsestasin piprasegu, pitsamaitseaine ja loorberi lehega. Lõpuks lasin kõigel koos vaikselt podiseda, kuni kruubihelmed hakkasid puljongi pinnal hõljuma, tükeldasin ka ühe kopsaka kartuli. Tilli ja peterselli unustasin. Maitses siiralt seenene ja searaguult lahti keenud liha kruubiga mestis tõhusalt toitev.:)

Seened kanaselgade süles toorjuustu tupsuga peedi padjal


See pikk ja lohisev pealkiri lihtsa koduse roa kohta. Ostsin karbi kanaselgasid ja ehk nad tegelikult sobivad paremini supi keetmiseks, aga kuna ma olen nädala sees endiselt üksi kodus, siis meelitasin nad endale kastmesse. Ühes karbis, mis maksab ca 15eeku on 4 kanaselga, panin need kuuma õlisse pruunistuma, maitsestades piprasegu ja soolaga, lisasin ühe terve sibula ja küüslaugu killu. Siis kohe tulvab kööki niisugust head õige söögi ja köögi lõhna. Niisugune isutekitav ja hää. Viilutasin õrnad valged šampinjonid, surasin pool klaasi roosat grenache cinsaulti, veidi kuuma vett ja lasin vaikselt kaane all haududa. Keetsin kartulit, viilutasin peedi punast ja serveerisin farmi murulaugu maitselise toorjuustuga. Mis tegigi roa kuidagi hellitavalt hõrguks , samas kanaseljad olid koduselt lihtsad ja maitsekad. Ka nii võib tänapäeval toituda.

10. nov 2009

Õhtune õndsus


Lai lumine lobjak on päeva rikastanud, tüüdanud, takistanud. Ja kui õhtuks päevatööd tehtud saavad sooviks hinge alla ehk midagi tahedat. Meie peres on ikka kuidagi nii olnud, et hilised heeringaampsud käivad filmide juurde, nagu popcorn ja nüüd, kui olen üsna palju kodus hoopis üksi. Mida siis ikka õhtul ampsata, eriti kui vahest päevased suutäied on napiks jäänud. Eile näiteks tegin siis allpool pildil oleva salati 1 õunast, 1 keedumunast, mahesoola heeringast. Segasin kõik kokku, ei jõudnud sibulat ega musta leibagi otsima minna, kui Meeleheitel koduperenaisi vaadates selle õndsa suutäie nahka pistsin.

Kuna tänane päev möödus enamasti lumega kodulinnas seigeldes, siis õhtul tegin endale kerge maheda salati. Hakkisin nii mahesoola heeringat, kuna see aga otsa sai, siis avasin paki roosakat külmsuitsuheeringat, naksasin nurgast, pold väga vigagi. Seekord panin siis kaks õuna, 1 keedumuna, mis oli hommikusöögist järgi jäänud, pool sibulat, kaks keedupeeti, veidi marineeritud kõrvitsat, farmi murulauguga toorjuustu ja majoneesi lisaks maitseainetele. Segasin kokku ja kaunistasin sidruniviiluga ja porgandiga, mis kalakarbist leidsin, seda hakkisin salatisse sisse ka ja roosa heeringa viiludega. Jäi mahe ja krõmpsuv, kuigi viimane asi pole minu jaoks mingi in asi. Porgand heeringa manu oli poolkõva, samuti üks keedupeetidest. Olen küll kurssis igasuguste köögi trendidega, aga mulle krõmpsuv juurvili ei meeldi, maitse asi, ammugi ei tohiks seda olla keedupeet kergelt heeringases salatis. Aga kuna olen ülisuur rosolje fänn, siis see kerge salat oli tegelikult väga hea. Ja sellise kerge salati valmistamiseks pole ju palju vaja. Minu meelest niimoodi salatid sünnivadki, ilma nimede ja retseptita, sellest, mis kapis parasjagu on ja kokku segada annab.Ja saab pea alati lihtsalt suurepärase tulemuse. Ma olen jah pisut nihuke imelik. Kusjuures kuna kõrvits on kuum teema olnud pea ehk terve nädala mul, no nüüd ta on muidugi lõpuks tehtud. :) Aga sobisid marineeritud kõrvitsa kuubikuid ka salatisse väga hästi hakkida. Ja nii usun, et samahästi sobiks see kodune hea eesti perede jõulusalat kerge kanafilee juurde, toorjuustusest rikka liharulli või küpsetatud pohlamarinaadis lõhe juurde. Ei ole ju olemas mingeid kindlaid reegleid, kui me neid proovinud pole. Nii et head pealehakkamist ja jätkuvat katsetamist köögikirelistel.

9. nov 2009

Hõrk hapukapsas


Vabad päevad ei kesta lõputult, nii isadepäeva torti ma ei teinud ja isa kallistamine seisab alles homme ees. Aga täna jõllas kööginurgast mind kurb kõrvits ja taas tuli ette võtta kõrvitsategu.Kuna äädikapudel sai kohe tühjaks, pidin salati tegemiseks otsima kapist välja veiniäädika ja abiks võtma lausa ühe chardonnay.Kuigi olen kuulnud, et tehakse kõrvitsa salatit nii õunamahla kui punase sõstra mahlaga, siis maitsenud ma siiski niisugust salatit pole. Ja veiniäädikas ei andnud kuidagi seda õiget magushaput salati mekki välja. Täna lisasin ka piparkoogimaitseainet, sest mul polnud enam toorest ingverit ja peoga punavaid pohlasid, mis ikka veel koridoris riiulis seisid. Loodan, et tulemus perele maitseb.

Täna oli toas pliidikuumuse ees askeldades seda jõuluhõngu veel, kuigi lumesodi oli kuhilas poriga mestis ja õuest seda tunnet kuidagi ei saanud tulla. Küll aga hiljuti meie keskuse poes käies, tuli isu hapukapsa järele. Nii ostsingi ühe purgi varuks riiulile. Ja kui oleme ikka harjunud seda mõnusalt haput kapsast pigem sealiha juures maiustama, tegin täna mina hoopiski nii.

Ajasin panni kuumaks, lisasin pool purki praekapsast, kui juba mõnusalt särises ja hapukat lõhna kööki tulvas, lisasin ühe kanakoiva tükid. See siis sellest reedesest kana-kõrvitsa ahjuroast ja lõpuks veel pisut keedetud kartulit. Segasin hoogsalt ja lasin kuumust kapsaga üles kütta. Siis suskasin veidi siidrit ja serveerisin nõksa aja pärast pohlamammude ja värskelt tehtud kõrvitsa-pohlasalatiga.Ja maitses tõeliselt hea.Pikantselt hapukad pohlad läksid krõps ja krõps hamba all katki ja täiendasid siidrist magusat kapsa maitset. Ja mõttes juba jõuluplaane tehes, minu pärast võib seegi püha juba peagi tulla.

7. nov 2009

Põnev pasta


Kuna kõrvits on mul ju lahti lõigatud, nuputasin, mida siis sellest oranžikullasest kaunitarist teha. Seest viljaliha ju ongi rohkem seda kaunist isutekitavat värvi. Nii vähemalt räägitakse.Kuna ma tööl üsna tihedalt itaallastega kokku puutunud, siis on pastatoitudest üsna suur tüdimus olnud. Ja ega see nende jonnakus ja toidu tegemismaneer, et meie nagu kokkamisest suurt midagi ei tea, mulle niiväga muljet enam ei avalda. Nii ka need ohtrates tomatikastmetes vänged või vastupidiselt magedad kastmed ja liiga al denteks jäänud penned minus vaimustust ei tekitanud. Sest mõnes mõttes päevast päeva seda pastat süüa ja saiaollust, kas röstsaia või baguette näol juurde pudistada, tüütas ära küll. Kuigi mulle meeledivad tohutult kooresed mereannipastad ja seentest ei ütle ma iial ära, kõik vahepealne , mis niiväga bolognese kastet meenutab, minupärast olgu või olemata.

Täna aga otsustasin põneva pasta valmis teha, kasutades käepäraseid asju. Riivisin paraja tüki värvikat kõrvitsat kuumale pannile, hakkisin ühe sibula, kaks küüslauku, sest tundus, et ühest on vähe. Keetsin puhvetist leitud pooliku paki suvalist pastat. Segasin kokku, kloppisin peale ühe muna rõõsa koorega segatult, maitsestasin pizzamaitseainega, et itaaliapärast hõngu ninna saada, on seal sees ju basiilik, põhjamaade loorber ja oleks te ühe itaallase nägu näinud, kui ta omatehtud pestot mulle maitsta andis ja ma julgesin väita, et basiilik mulle väga ei maitsegi. No, mis teha.Riivisin serveerides peale sutsu toorest kõrvitsa kollast, pidi seedimisele hästi mõjuma ja leidsin kapist viimase tüki juustu. Krõmpsu kõrvitsasalatit juurde hammustades sai sametiselt pehme maitse suhu, muna ja kõrvits sobisid hästi kokku, aa tükikese vorsti hakkisin ka ju sisse, sest päris taimetoitlane ma ju ka pole.Kõhus terake varju, nagu mu isa ütleb.:)

6. nov 2009

Krõbe kana kuldse kõrvitsa kaisus


Ometigi otsustasin siis kõrvitsaga seda müüti purustada ja teda kuumas hõrgus roas kasutada. Panin ahjupotti kanakoivad, tükeldasin kaks porgandit, ühe keksmise sibula ja kelmika küüslauguküüne, paar ponksi tomatit ja suure kuldse kääru kõrvitsat. Maitsestasin piprasegu ja soolaga, basiilikut laenasin pitsamaitseainest ja koriandrit,muskaatpähklit,ingverit,nelki, kardemoni,rosmariini oma selle nädala kuumast sõbrast, kiluvürtsist.Kana küpses päikeseliseks kõrvitsa kaisus ja maitses sametiselt suussulavana ja tummine tomati mekk tegi toidu tõhusaks. Sõime kartuli ja hapukooretupsuga, sest ootamatult mahasadanud lumi nullis mu poodimineku plaani ja eks päevane kõrvitsategu röövis ka mitmeid tunde. Peene parmesaniga üle küpsetada proovin ehk järgmisel korral. Nautige lumist õhtut ja keetke kõrvitsateo kõrvalt väärikaid vürtse näpates mõnest veiniriiulile seisma jäänud cabernest sisemist tulukest süütav ja soojaandev hõõgvein kokku. Kuigi ma ise pole väga selle kuuma talvise populaarse joogi fänn, tuli niisugune lustlikult tagajalgadel tuiav mõte.



Kullakarvaline kõrvits







Tänane kaunis lumine päev sai õhtuks just niisuguse jõuluhõngulise raami. Kohev valge kuhil oksi koolutamas, sügistuul kohkunult tuulepesas tudil.Linnumaja ikka ootel, et kerge valge vaiba all mitte kurvastusest longu vajuda lindude külaskäigu eel. Kuldkollase kõrvitsaga on sama lugu, ikka meenutab ta jõule ja ootab salatiks saamist. Kuigi ma olen aastaid juba suvikõrvitsast vaimustuses, siis tavalise kollase kõrvitsaga pole ma küll midagi peale marineeritud salati mõistnud peale hakata. Samas, mis jõululaud see ilma magushapu kaneeli ja nelgi järele lõhnava salatita ikka on.



Kuigi toiduportaalid ja värvilised kokandusajakirjad kubisevad kõrvitsa retseptidest, siis eelkõige meenub mulle lapsepõlvest üks toit, mida ma üldse süüa ei tahtnud ja see jättis ka oma jälje. See oli siis kõrvitsa -manna-piimasupp, ükskõik, mis järjekorras teda siin maalida. Ja sealt oli ka mul arvamus, et sooja toidu sees ma seda kollapalgelist mürakat aiailudust maitsta ei taha. Aga näe eks maitsed ja ajad muutuvad. Eile veeretasin kolleegi toodud hiiglsasuure kõrvitsa laua alt välja ja katsusin ta kõigepealt pooleks saada. Siis lõikasin rõõmsalt kuubikuteks ja panin äädikaveesse üle öö seisma. Kõrvitsaseemned koukisin välja ja panin ajalehele kuivama, mu armas kassike Nurr oli vaimustuses kõrvitsa lõikamisest ja neist väärtuslikest seemnetest ja sättis end ka uudishimulikult pildile. Täna panin kogu kupatuse keema, lisasin suhkrut, kaneeli, nelki ja tükikese ingverit. Ei mingit Ameerika avastamist, jäi mõnusalt krõmps ja maialt magushapu.Pool kõrvitsat jääb ootama homset päeva.

5. nov 2009

Siidine sibulasupp


Sibulat armastatakse ja vihatakse. Pole toitu, kuhu ma sibulat ei topi. Kunagi päris ammu juba leidsin kuskilt kuulsa prantsuse sibulasupi retsepti, olin sellest nii vaimustunud, et üllatasin kord oma külalisi sünnipäevapeol selle supiga. Ja tõepoolest, see supp maitseb ka neile, kes sibulast väga lugu ei pea.
Keetsin searaguu kontidest mõnusa puljongi, kasutasin ka seekord veidi kiluvürtsi ja piprasegu. Kaks keskmise suurusega sibulat ja ühe küüslaugu hautasin kuumas õlis ja lisasin puljongile. Ja lasin tasasel tulel vaikselt podiseda. Röstisin sibulasel pannil kahe saiaviilu kuubikud ja otsisin kapist välja sõbra juustu. Kuna too oli viilutatud, siis serveerides rebisin lihtsalt ribasid kuldsetele saiakuubikutele. Üle ei küpsetanud. Muideks see supp on üsna vänge, nii et ühest portsust saab vägevalt kõhu täis ja taas sammukene astutud, et pahasid haigusekolle eemale peletada.Seest siiru viiruline, pealt kullakarvaline sõber olgu meil ikka igal päeval laual.

Aus amps


Täna on see siis käes. Hommikustest harvadest lumekruupidest kasvasid õhus hõljuvad lumehelbed ja tee ja aed on heledalt valge. Ja tuul vingub korstna ümber ja sakutab pööninguluuki. Linnumaja kõigub kurvalt õunapuu otsas ja helbed ootavad väikesi sulelisi. Orava pruunika saba vonklemist üle tee mändidel märkasin koos apla kassiga. Rõõmustasin oma hädakisaga esimest ja kurvastasin teist.

Kuna mul on ka riiulil sünnipäevast saadik aasta kokaraamatuks kuulutatud Anni Arro "Sepamaa talu köögi" 2 osa, siis otsustasin seda pisut sirvida. Eks ta ongi nukralt riiulile lebama jäänud. On ta ju pigem juturaamat ühe haldjalikult unise olemisega tüdruku maamaja köögi kommetest, aia askeldustest ja pere parimatest paladest. Eesti asjad ausalt reas: must leib ja vürtsikilu, oad ja herned, punapeet ja porgand,sprotid õlis ja pannkoogilõhn pühapäeva hommikul.Seened ja hapukapsas, palju kevadist rohelist nõgesest pastinaagini. Kõikjal aimatav Itaalia köögi pehme pai, kas parmesani näol või puhta pasta ülistuses.Enam olingi Anni retseptidest lugenud uputatud munadest ja nüüd "Julie&Julia" filmis näinud ka Ameerika kuulsa blogija katsetusi nn pošeeritud muna valmistada.Ja võtsin minagi selle teo siis täna ette.Panin vee keema, suskasin soola ja veidi vediniäädikat, lõin muna kollasesse kruusi katki ja keerutasin siis veevoogu ja kallutasin muna vette. Kahju, et üksi kodus olen, keegi oleks pidanud mu nägu ja peast tulevaid silmi pildistama. Mõtlesin, nojah sinna nüüd see läks. Aga otsisin kähku vahukulbi välja ja aitasin siis sel munal ujuda. Ja mu üllatuseks selgus, et ei läinudki midagi valesti. Kuna mulle meeldib pehme muna, siis ei kestnudki see uputamine kaua. Mustale leivale määrisin võid, asetasin heeringaviilud, kuhja külma kartuli kuubikuid, paar tomati sektorit ja siivalt sibularattaid. Rapsisin pisut pipraseguga üle ja asetasin kena munakese oma hommikusele ampsule krooniks, pisut munarebu kollast kutsuvalt avades. Noa ja kahvliga ausalt süües, andis kerge lõuna nautimise välja.Sest eks aeg oli ka juba sealmaal:)

4. nov 2009

Kanamaksa kergus


Olen alati imetlenud kiireid perenaisi, kes kolmveerandtunniga perele mitmekäigulise lõuna suudavad valmistada.Ja teiseltpoolt mingi lihtsa kastme, näiteks hakklihakastme valmistamine, lisaks kartuli keetmine, porgandi või peedi riivimine ja õunakisselli keetmine ei võta just jah palju aega. Mida aga teha süüa, kui oled kodus üksi? Juustusaia nosida kohvi kõrvale, jogurtit maiustada või midagi tõhusamat, aga lihtsat kõhutäiteks vaaritada.

Kanamaks on hõrk ja kiirelt valmiv. Kanamaksa leiab enamasti sügavkülmaletist ja maksab ta ainult mõnikümmend krooni. Panin pannile 1 keksmise sibula ja kahe pika porgandi rattad, kanamaksa lõikasin pisut väiksemaks ja rõõmustasin kelmega Nurre. Maitsestasin piprasegu ja soolaga, lõpuks lisasin ka ühe tomati ja küüslaugu.Lasin veidi omas mahlas haududa. Kõrvale keetsin kartuleid. Serveerisin peedisalati, toore sibula,lihava tomati ja hapukooretupsuga. Veelgi parem ,kui restoranis. Ainult seltskond on puudu.

3. nov 2009

Turgutus tõvedele


Päike paitaski jääkoorikut äsja poristel olnud loikudel ja kirjud härmatanud lehed sahisesid jalge all teistmoodi. Küünlaleegi habras võbelus igal aknal, oli mu eilseks mõttesillaks lahkunud hingedega. Ja külmavärinad märgiks, et väljas poolpaljalt ainult fliisiväel jooksmine tuleb ära lõpetada. Ajalehed ja raadioeeter kubiseb nõuannetest, kuidas end haiguste eest hoida, mida süüa ja särtsakas lauljatar näitab kirglikult ette. Esimene, mida teeme, kui külm kontidesse pugenud, kuum tee. Ja ingver on hea turgutaja, mis soojendab ka seestpoolt. Mina lõikan lihtsalt viilud tassi, sidrunit ja rohelist teed ka ja kuum vesi peale. Mesi taruvaiguga on minu igapäevane rituaal ja jõllitan pärast seda kella, et mitte 10min siis peale seda mesimagusat ampsu süüa ega juua. Aga pikka aega on soovitatud külmetuse leevenduseks ja haiguse peletamiseks kanasuppi süüa.

Paningi täna ühe kanakoiva keema, veerandi koorega sibulat sekka.Maitsestasin piprasegu, loorberi ja tipsukese kiluvürtsiga. See sisaldab hulga vägevaid vürtse ja sugugi ei pea teda ainult kilu soolamiseks kapis hoidma.Pannil õlis passeerisn 2 porgandit ja poole suurest sibulast. Seekord tuli isu klimbisupi järele. Kui puljong oli jupp aega juba keenud, tõstsin kulbitäie kaussi jahtuma. Kloppisin hiljem juurde ühe muna ja sapsutasin kotist jahu,sügavkülmast näppasin nii tilli kui peterselli rohelist. Mõne kartuli lõikasin kuubikuteks ja proovisin klimbitaigna pehmust. Veidi panin jahu juurde, aga jätsin siiski üsna pehmeks. Kui klimbid julgelt pinnal juba sulpsasid, panin ka küüslaugu killu ja keerasin pliidikuumuse välja. Kana tõstsin supist eraldi taldrikule ja paar kopsakat küüslauguküünt lõikasin saiale liha alla ja peale. Ja nii maitses väga hästi. Külmetusetõrje tundus tõhus.:)

Toiduainete nimekirjas "söö end terveks" oli spinati, sibula,paprika, vaarikate, apelsinide, õunte, ubade,kõrvitsaseemnete,oliivõli,täisteraleiva, tšilli,heade bakteritega jogurti,koorikloomade, pähklite ja lõhe kõrval ka heeringas. Nii tegingi täna niisuguse mõnusa heeringasalati. Röstisin pannil ühe musta leiva viilu ja kahe saia kuubikud, veerandi sibula ribasid. Taldrikule asetasin röstitud kuubikute peale heeringa, tiba külma kartulit, keedumuna sektorid, nii toorest kui küpsetatud sibulat vaheldumisi ja mõrkjalt mõnusaid punaseid pohlamarju. Mahedalt mõnus amps.

Ja ingveri eksootilist lõhna on köök täis. Muidugi oleksin ehk originaalsem, kui valmistaksin ingverisorbeed kalvadosinapsuga. Aga, kui magusaisu peale tuleb, pistan põske tüki šokolaadi, leevendab hästi sünget sügismasendust.






1. nov 2009

Tavatoitude tango




Koolivaheaja viimane päev kuldas päikesega kirju kriimulise sügislaotuse. Külm kristallkirme rohelistel rohututtidel ja tuulevaikus oletavalt õunanuppe puul sasides. Nädalajagu sai köögis täiesti tavalisi toite tehtud, väike galerii siis allpool. Ema käest sain viimase oma kasvatatud kabatšoki, küüslaugu killu ja sibula sirtsuga valmis mu suvelõpu lemmik. Lisandiks sibulaklopsile, kartulipudrule ja hautatud köögiviljasegule. Pole toitu, kuhu neid pisaraid välja ajavaid ja haigusi võitvaid kibedaid kaaslasi ei pane. Pikkpoisile lisasin värviks paprika kuubikuid ja riivisin ühe priske porgandi. Porgandi pehme pai on ka ahjus pikkpoisile alatiseks kaaslaseks, jättes puljongile mõnusalt magusa maitse. Värvilisse salatisse lisasin tomati ja paprika punasele lisaks hääd krõmpsuvat oma aia sibulõuna.Kana va kullakese, panin maitseainete ja veiniäädikaga mitu päeva tagasi marinaadi, ahjupotti lisasin ikka ja jälle sibulat, küüslauku ja porgandit. Kergelt hapukalt vürtsine kanakints jäi mahlane ja hea, i-le pani täpi riivitud peet küüslauguga ja vastupandamatu isu kurgikrõmpsu järele.


Ja mis koolivaheag see ilma pizzata on. Seekord unustasin ananassi poest osta ja nuputasin, et mis võiks seda magusat kõigile meeldivat lisandit asendada. Ja proovisin õunaga. Ja sobis väga hästi. Kui hakkliha, paprika, sibulasegu oli kergelt praetud, lisasin ka õuna pannile pehmenemise eesmärgiga.Pizzapõhjale sai seekord särtsakas adžika, mille poolikuid topse oli nüüd hea ära kasutada.Ja ka seekord jäi pizzat veidi järele, mis rändas sügavkülma näguripäevadeks ootele või kiireks kiirabiks ootamatutele külalistele.


Ja ka homme ehk paistab kullatutte kiirgav päikeseketas ja öösel jutustab salapärseid lugusid roosakriibil laotusel kümakraadide kambas kuuketas, üksildane, samas nii avali kõigile.