Otsing sellest blogist

27. sept 2012

Siiralt sügismosaiigist















Päevalillede päikseline kõrguv kollane on sügise märk. Oranži-kollakirjud kaunid kressid. Teised hilised suvelilled ja lojaalsed talulilled oma valges või lilla-roosakirjus või sügispruunides korallitoonides viskavad sel aastal päikesejanus üüratut pikkust aias. Amplitesse on pesa leidnud sügislillad kanarbikud. Tuulte ja vihmavoogude meelevald. Kolla-puna-pruunikirjute lehtede kuiv lend. Lõhnavad õunaämbrid ja täituvad seenekorvid. Vilets oa ja suvikõrvitsa saak. Loteriivõit värske lesta sabas. Sügise parimad lõhnad köögis, männiriisikate kupatamisaur või hapukapsaleeme hapukas isuäratav aroom. Sügis on kirevalt rikkalik ja mitmekülgne.

Kuna mul on mees kodus, saab rikkalikumalt valmistada head kodust toitu, mis rekkajuhi salvesti-dieedile on ju suurepärane külluslik vaheldus. Oleme mitmeid kordi seenel käinud. See seenenälg on nagu haigus, et männine mets üle tee kutsub endasse. Häid tunde tulusat jalutamist koos koeraga ja seenesaak mitmekesine ja korralik. Mitmeid sorti  mahedaid pilvikuid ja isuäratavaid puravikke, põnevaid kitsemampleid ja mõrkjaid männiriisikaid ning ahvatlevaid porgandiriisikaid. Punavaid pohli ja ülekasvanud vesiseid mustikaid. Eesti metsad on ikkagi rikkalikud. Seenelkäiguga on tööd kohe mitmeks heaks tunniks. Aga kõigepealt tähelepanelik puugikontroll. Üle pikkade aastate leidsime endalt mitmeid puuke, lootes muidugi mitte halbu tagajärgi. Kui on nii mitut erisorti seeni, on vaja ju järjest ette võtta ka sisse tegemine või hea õhturoa valmistamine. Olen tähele pannud, et sügiseti on ikka inimesed kimpus seenehoidiste retseptidega. Aga siingi ei maksa ju jalgratast leiutama hakata. Tasub välja mõelda, milliseid seeni tahate süüa ja siis marinaadi põhiretseptid valida. Enimlevinud magushapud marinaadid, kus on lisatud ka porgandirattaid ja sibulat või naturaalsed hoidistamisnipid, kus kupatatud seened hoidistatakse parajas soolvees ja säilivuseks lisatakse vaid veidi äädikat. Seente sissetegemisel võiks lähtuda põhireeglist: MAITSE JA MAITSESTA. Kui retseptis näpuga järge vedades lusikatäied üle lugeda, tasub ikka marinaadi kindlasti maitsta ja vajadusel midagi lisada. Nii tulevad valmishoidised ka veidi erinevad. Koju tasuks varuda vürtse ja pipart, nelki ja sinepiseemneid, veini ja valge veini äädikat, tillivarsi, peterselli, kuivatatud ürte ja mustsõstralehti, piprasegusid ja kaneeli, tavalisest äädikast ja soolast, suhkrust, sibulast, küüslaugust, porgandist rääkimata. 
Seeneroogades olen mina küll ehteestlaslik ja liigagi tavaline. Ikka kartulit ja kastet ja seenesuppe, mitte põnevaid pastasid või bruschettasid.  Aga kui pannile on vaja panna ja ära teha mitmeid kohe söödavaid seeni, siis tegin sibula, porgandi ja tomatiga pilvikuhautist. Porgandiriisikatest koorest kastet. Liivapuravikud šalottsibulatega või-õlisegus pannile. Väikesed ümarad terved šalottsibulad olid üldse selle seeneaasta toredad avastused marinaadi lisandiks. Ja üldsegi polnud tüütu neid väikseid mugulaid ükshaaval selle jaoks koorida. Taas tegin imehead hapukapsast hapukat liharikast, aga tõelise hea metsaseenemaitsega suppi, mille retsepti ka Buduaari jagasin. Milleks need retseptid siis õieti on, kindlasti mitte ühe korra tegemiseks. "Sügisene supp rikkaliku liha, hapukapsa ja metsaseenega". Lisades suppi vaid ka head kodumaist tomatit, mis nii head maitset kui värvi annab. Hoidisteriiulil on aga naturaalselt tehtud männiriisikaid ja pilvikuid, valge-veinimarinaadis kitsemampleid ja veiniseid pilvikuid, magushapus äädikamarinaadis männiriisikaid, omas mahlas häid puravikke. 

Lihtne lest, hea kodumaine kartul, külm koorene kaste kurgi, sibula ja tilliga ja suvikõrvitsaraguu on sügise alguse parim roog. Kui lestakilosid rohkem tasub purki panna ülejäägid marinaadtarrendis. Siiruviiruline seakülg pikalt sinepi-majoneesikatte all küpsenuna taas hea köögiviljase suvikõrvitsaraguuga lahterdudes populaarsesse kampaaniaasse "Sööme ära". Mina ei vigurda prantslasliku ratatoulle´ga kogu köögivilja eraldi passeerides, vaid panen pannile suvikõrvitsa juurde pannile nii sibula, porgandi kui kohustusliku küüslaugu, teinekord varieerides paprika, aedoa või tomatiga või praadimiskõlbulike seentega. Nii saab igal päeval eriroa ja söövad nii lapsed kui pereisa ja pannilt lõpeb enne, kui isud täis. Köögivilja kõrghooajal võiks mingulgi see olla pearoog ilma igasuguse nurinata. Hea avastus oli turult ostetud kalkunikints, krõbe ja taine, samas mitte liiga kuiv, heas koosluses porgandi ja sibula ja Vahemere ürtidega. Ja kui hapukapsakilo poolikult kapis, siis tasub tulele panna ka tõeline hää hapukapsasupp, vana hea klassika.  Juustune pizza, kus hakklihale lisasin nii sibulat, porgandit, küüslauku, mis selle hakklihasegu maitsvaks teeb, värvikad paprikad ja tomatid juustukihtide vahel krooniks. Et ikka väike meeldetuletus hea pizza õnnestumiseks, et veerand riivitud juustust kohe taignale ja siis muud katteained ja ülejäänud juust. Siis küpseb juust mõnusalt läbi kogu pizzakatte kohevaks ja pealt krõbedaks. 

Õunakookide magus lihtsus. Veinised õhtused nautimishetked hea brie juustu, mõrkjate roheliste oliividega, vürtsika chorizo, koduse külma kartuli, suurepärase singi või  sinepise ahjulihakildude, marineeritud kurgi, šalottsibula ratastega ja muud polegi vaja.

 Siiraid sügisesi mosaiike endas kandes läheb elu taas edasi. Millises suunas? Kas edasi või taas tagasi või tuttuutel ja avastamata radadel. Vahel on vaja ületada piire piinlikkust tundmata, vahel on vaja selja taha jätta rada, millest kipud kramplikult kinni hoidma, vahel on vaja lasta lendu lennukad mõtted ja hääbunud tunded, vahel on vaja teha kardinaalne kannapööre. Vürtsikat värvilist sügist kõigile!

18. sept 2012

Melu Mosaiigis






Suve lõppedes on ikka aeg kokkuvõtteid teha. Nii on meil ikka Pedasel olnud kombeks suvelõpupidu teha kummardusena suvel abis olnud töötajatele. Kuna sügise saabudes tööd hoobilt vähemaks jääb ja noored mööda ilma või koole laiali lendavad. Ühed teed lõppevad ja alustada tuleb uute väljakutsetega. Teist aastat oleme oma kodumajast välja sõitnud pealinna pidulikumalt sööma ja pidutsema. Kui tööring enamasti möödub ju vastupidises, sama teistele pakkudes. Eks seekord sai rohkem ka arutatud ja kaalutud, et kuhu minna või mida teha. Kui eelmisel aastal õhtustasime ülipopulaarses Leib resto & aias /sissekanne blogis 20.sept 2011 "Õdus õhtusöök ehk laupäevane lust Leivas"/, siis oli kordus külastus ka kaalumisel. Aga Lääne-Harjumaal mere ääres asudes jääb nii Haapsallu kui Tallinna sama pikk teekond. Nii kaalusime varianti ka Haapsalust mõni kena söögikoht valida. Miinuseks saigi see, et suveks Grand Holm Marinasse kolinud Tigu oli selleks ajaks oma suveprojekti juba lõpetanud ja kuigi kaalusime ka hilisemat pidutsemist näiteks Roostal, siis on see koht meie seas halva toidu mainega millegipärast. Nii suunasime pilgud ikka pealinna poole ja lõplik valik jäi ikka Vahuri teha, et oleks omaette olemine ja hea toit ja seda pakkus meile saarlasliku külalislahkusega kohvik Mosaiik, mis asub Vabaduse väljaku küljel.

 Õhtut aga alustasime hoopiski Viru Hotelli KGB muuseumi külastamisega, mis osutus päris põnevaks külaskäiguks, kuna meie pikaaegne kaastöötaja Maret on 21a Virus tööl olnud. Ja muidu särtsakas ja suure näitlejaande ja siseinfoga giid Maire sai ka palju põnevat infot nö otse allikalt ja meie kinnitust Mareti legendiks saanud lugude kohta. Kuigi ma Viru hiigelaegadel olin kooliealine, olen hilisema tööaja jooksul ikka nii või naa Viru hotelliga kokku puutunud. Väga huvitav oli hotelli sünnilugu samm sammult lahti harutatuna. Põnevad kuulsustest persoonid külalistena hotellis. Aukarutsäratav töötajate hulk. Kauba ja sisustuse elitaarsed võimalused. Legendid prostituutidest ja põrandaalune kaastöö või jälgimine salajaste meeste poolt. Pealtkuulamismikrofonid leivataldrikus, tuhatoosis või kaunis vaasis. Nn punasele vaibale kutsumised ja kummalised luurelood. Stendidel meeleolukad pildid läbilõikena erinevatest aastatest ja aegadest /Maretit leidsime ka mitmelt pildilt/, kurjadest käskkirjadest võrratu varieteeprogrammini. Aga samuti ikka tähtsa teemana menüü väljavõtted, kust ma värskekurgipüreesupi ka leidsin, millest kord blogis juba kirjutanud olen. Või kuulsa Viru kondiitri Kuno Plaani võrratud koogid, tordid, kõik muu nn Viru kuulus magus. Ja milline võimas vaade Viru Hotelli 23.korruselt, kuhu isegi lift ei sõida. Ühelt poolt moodsa arhitektuuriga kasvavale vanalinnale, teiselt poolt meresinine merevaade taamal ülelahe aimatav Helsingi, kust kõik ehk kunagi alguse sai tollase presidendi Kekkoneni ja Soome ehitajate abiga. Hea mitu tundi möödus ülipõnevalt nii noorte kui vanema generatsiooni jaoks, aga lõpuks olid jalad meil kõigil ühtviisi väsinud ja kõht tühi.

Mosaiik ootas meid üsna tühja majaga. Allkorrusel vaid kaks piigat laua taga kohvitamas. Meie jaoks oli reserveeritud teine korrus, kuhu oli u-kujuline laud kaetud, seda küll väikese üllatusena niisuguses prostamas vormis, ilma valge linata. Aga vahel võib ka lihtsus ligitõmbav olla. Seekord oli enamusele tellitud `Praetud Pihtla siiafilee kartulipüree, grillitud fenkoli ja võikastmega` ja aperatiiviks ja tervituseks Chiarli Lambrusco dell´ Emilia Rosso. Vahutav punane itaalia kerge vahuvein oli kosutav ja kirsine. Siiafilee oli ilma ühegi kondita, väga maitsev valge lihaga kala, mida paljud sõid kuuma toiduna esmakordselt. Rohkem ikka tuntud soolasiig. Kartulipüree ehtne ja lihtne, ilma pestoste viguriteta, grillitud fenkol aniisise kerge meki ja krõmpsu siiruviirudega ja väikesed naksid porgandid. Hea kollane võikaste nagu i-l veel täpp. Lihtne gurmee, kenalt serveeritud ju ka, ilma liigse kulinaariakunsti kaarteta. Kes edasi veini tahtis, sai nii valget kui roosat. Aga põhijoogiks oli seekord valitud hoopiski džinni- ja rummikokteilid. Magusaks, aga peale suve kokkuvõtvaid kõnesid ja Hiina õpingutele lahkuva Vahuri lahkumiskinke /kes üht pilti hoolega kiikab, leiab kristallfotolt tuttava Pedase Hotelli õhtuse armsa silueti/ tuli aga ´Soe šokolaadikook vaniljejäätise ja ingveriga marineeritud kirssidega`. Šokolaadikook oli tõeliselt suusulav, keskosast siidiselt pehme ja lisandiks pikantsed pihlakad ja ingveriga kirsid suurepärased, valgest vaniljejäätisest rääkimata. Hea tass cafe latted ja hea seltskond, missiis, et ulatudes lausa kolme generatsiooni.

Edasi juba, kes läks koju, kellega üritasime keskööl südalinnas koha otsinguil aega veel parajaks teha. Vähemalt viit ust kulutades, saime igalt poolt teada, et kohad on täis. Nii et hästi läheb meie toitlustus- ja peoasutustel, masu on läbi. Ja nii suundusimegi väikeste vimpkade saatel hoopiski Amigo ööklubisse, kuna muusemi pilet lubas meid ööks tasuta Ott Leplandi võrratule LIVE kontserdile. Lõpp hea, kõik hea. 

13. sept 2012

Teeristil tuulutamas















Sügise esimene kuu on toonud oodatud puhkuse, on lõppenud mitu läbitud teed ja ootamas on ees uued väravad, millest tuleb läbi astuma peagi hakata. Kodugi on tühjemaks jäänud. Poeg läks Noarootsi Gümnaasiumi ja elab nädala sees õpilaskorteris, tütar pakib peagi asju, et Euroopasse veidikeseks ajaks oma noormehega asjatama minna. Ja sealtpoolt on koju naasnud mu kallis mees. Nüüd ongi aega seenemetsas koos jalutada ja köök on täis seda ehtsat sügiselõhna, mis männiriisikate kupatamisest tuleb või hoopiski lesta praadimisest. Valged klaarid saavad magusaks õunakoogiks. Ja on ka aega ringi sõita. Nii käisime eile Noarootsis pojale mõnda vajalikku asja viimas ja külastasime Paslepa külas asuvat võrratut Teeristi Villat. Info oli minuni jõudnud Facebooki kaudu. Samuti märkis kooli direktor avaaktusel üle Eestimaa kohale sõitnud lastevanematele, et peale Noarootsi kõrtsi ootab külastajaid ka Villa hiljuti avatud kohvik. Uurisin ka Noarootsi kandi muude vaatamisväärsuste kohta, et kui sinnakanti taas asja või võimalust minna, teaks kuhu uudistama minna.

Teeristi Villat on lihtne leida, Pürksi viiva tee peal on kenasti sildid üleval, kui Paslepa poole peab ära keerama. Vana uhkelt renoveeritud hobusetall asub keset looduslikku avarust. Kõvasti on pererahvas vaeva näinud kena haljastusega ja meeleolu loomisega, milleks on näiteks puidupalkidest valmistatud Viikingite laev, massivne kiik, puidust viited grillimiskohale või viibe külalistemaja suunas. Kahe maja vahel, vasakul siis pesitseb pererahvas, paremal asub külalistemaja, kohvik, ilutuba ja saun, on ehtvahemereliku hõnguga purskkaev kaunite suviste lilledega, mille päritolu ma õhtuse googeldamisega ka hiljem lihtsalt leidsin,  tundub, et Paslepa külas on aktiivseid inimesi teisigi. www.suvelilled.ee 

Aia haljastuselementides igihaljas elupuu ja kaunilt roosad roosid, rohetriibulised hostad.
 Aga villa sissesõidul asetseb massiivne garaaž, kus sees pesitses uhke punane corvette, samuti saab ruumi kasutada suuremate pidude organiseerimiseks või kontserditeks. Pakutakse ka autopesu ja autoparkimiseks sobivat kohta, duši ja wc kasutusvõimalusega, kui rännaku ajal metsavahel ööbida päriselt ei taha.  Villa kivisel teel tukkus suur ja sõbralik berhnardiin, nagu Beethoveni filmist. Kohvik on avatud küll ainult õhtuti K-P 17-21.00ni, aga uudistamas käivad nii kohalikud, et maitsvat kooki ja head kohvi õhtutunnil nautida jutu ajamise juurde või satuvad turistid, jalgratturid öömaja otsinguil. Maja kivine kodusus ja kaunid antiiksed detailid, massivsed palgid loovad õdusa interjööri. Külalistemaja tubadel on kaunid nimed, nagu Joosep, Karl ja Grete ja kõik toad olid erivärvi. Kohviku menüü on lihtne ja kodune. Mõni hea püreesupp, soe pirukas värske salatiga, traditsiooniline rosolje või kartulisalat, nagu vanaema kunagi tegi, Teeristi tuuletaskud, isuäratavad tordid, koogid, mis vahelduvad eripäevadel. Kohviku proua viskab lahkelt põlle eest ja tutvustab maja. Kuna olin facebookist lugenud ka äsja tööle hakanud ilutoast, kuulen kurvastusega, et iluneiu on juba koju läinud. Ei taibanud kuidagi ikka kindlalt ette helistada. Köögist tulevad lõhnad on nii isuäratavad, et tellime sooja lõhepirukat värske salatiga kirsstomatist ja seedermänni seemnetega rohelisel salatipadjal, hea vahuse cappucino ja kohupiima-vahukoorekreemised õhkõrnad tuuletaskud. Laual ja baariletil märkan tuttavaid meie naaberküla kunstniku Eva Raudkivi keraamikat, suhkrutoose ja aluseid. Õigupoolest Eva neti näpunäidete järgi ma Teeristi Villa leidsingi. Ja siis märkan, et üks kena noor naine tuleb villasse, katsub ilutoa ust ja siseneb heledapäise tüdrukutirtsu ja mehega kohvikusse. Kahtlustan kohe seda eht külalikku telefoniahelat, et saan ikka oma kulmud värvitud. Ja nii täpselt ongi, sümpaatne Maris kutsub lahkelt kenasti sisustatud Ilutuppa, jutustame Noarootsist kaugemalt ja lähemalt, koolist ja kohalikust ettevõtlusest, temagi on alles aasta eest pealinnast siia kolinud, kuna varasem suvitamine seal mere ja kauni looduse keskel südamelähedaseks sai.  Ja ega merest tõesti ei saa ju üle ega ümber. Merehõng jääb umbes 6 kilomeetri kaugusele. Lahkume väga südamest soojade tunnetega ja tahtmine on seda kohta külastada ka edaspidi ja miks mitte ka pikemalt.
Edasi sõitsime mere äärt mööda Nõva poole, jalutasime Peraküla männimetsases mereääres, kus laulvad liivad olid sügisunne suikumas. Imestasin rohkete grillipaikade, õdusate pinkide olemasolu üle rannaliival ja metsasamblal, ümberringi liivapuravike pruunid read. Tee ääres oli ka rohkelt turismiinfo stende ja tekkis pisukegi ülevaade kandist, mida nüüd veelgi paremini tundma tahame õppida, seda enam, et nagu külgepidi ei ela me ju väga kaugel.






 Teeristi Villas oli mingi seletamatu lihtsuse hõng, mis sinna tagasi kutsub, milles ma ise tahan osaline olla, kuhu ma tahaksin ise kuuluda. Pererahva hea stiilitaju ja vaevanägemise kõrgpunktid, samas koha töötajate külakeskne kohalik väärtus. Maitseelamuste kodune isuäratav lihtsus serveerituna kõliseval mõisaportselanil.