Otsing sellest blogist

23. juuni 2009

Kruubisalati kurvid


Võlun siis oma gurmaani võlukepiga kruubisalati selle suve hitiks. Tegin siis algavaks jaanipäevaks juba teist korda lahedat kruubisalatit ja sain ta ka pildile. Jaanipäeval võiks jah juurte peale mõelda ja eestlusele ja eks kruubid on aegade hämarusest eestlase toidulaual olnud. Miks mitte siis ka salatit kruubist valmistada. Salat jääb mõnusalt tummine, tõhusa toitvuse ja täitvusega, sest teadagi, kuis kruubid kõhus hiljem paisuma hakkavad.:)


2 klaasi kruupi keeta, kurnata ja jahutada

450g suitsusinki

7 keedumuna

terve o,5 l purk marineeritud kurki

1 sibul

veidi redist

1 purk šampinjone

majoneesi, hapukoort, maitseaineid

Eelmisel korral panin ka vist õuna. Ja seekord plaanisin ka šampinjone lisaks praetult sisse panna, tundus hea mõte, aga ei jõudnud selleni. Eks grillin šampinjone soojalt juurde ja maitsevad ilmselt hästi kruubisalati juurde. Variante on ju sadu, kes mida lisada soovib, kaalikat, porgandit, porrut,võibolla peaks ka kaaluma varianti ubadega. Oasalatid on mu suured lemmikud ja arvan, et sobiks ka kruubiga kokku. Nii et head gurmaanset jaanipäeva kõigile ja mõnusaid uusi maitsvaid avastusi grilli või lõkke juures ja loodan, et annate ka mulle nendest teada.:)



22. juuni 2009

Värvide vürtsidest


On lõpetamiste aeg, nagu ikka enne jaanipäeva. Üks pikk tee saab seljataha nii lapsekesel, kes koolipinki nühkinud, kui lapsevanemal, kes suunanud, aidanud ja vastutanud. Käisin ka laupäeval meie perekonna pikenduse, Ingridi tütre Hannela lõpetamisel. Ja see aktuse sagin ja virvarr tekitab ka igasuguseid mõtteid. Kaunites kleitides ja värvides noored, lokilised soengud ja kõrged kontsad, läikivad lipsud ja lillesülemitega närvilised lähedased. Ja siis vaatad, ahhetad, põrkud möödalaskmistele, hämmastud, naudid, aplodeerid. Valikuid on muidugi raske teha, siidist või sitsist, vaarikaroosast või tumeda öö sünkjast mustast. Meie päevakangelane oli tibukollaselt satäänine, kaunite heledate kiharatega, õnnelik lõpule jõudnud teel. Tuuline vihmahirmus ilm sasis meid ehk tunnikese enne kui lilli koju ära viies, kosutasime end kreeklaste ouzuga, aniisiviinaga. Ajab külmetusekollid eemale ja toob päevasse vürtsi. Pidulikule söögile aga suundusime In Studio Vinumisse. Kunagi oli seal mingi piimabaar. Kivikildude mosaiigis trepike, madalad soliidsed võlvid, idamaahõnguline muusika, lahke pererahvas. Olime ainsad kliendid kireval pärastlõunal. Ja me tegime siis niisuguse valiku, pildirida allpool:

Lillkapsa kreemsupp sinihallitusjuustu ja vähisabadega

Aurutatud šoti lõhe kartulikreemi ja punase kalamarjaga

Pardifilee õuna-rosinahautise ja ahjukartulitega

Lest bernaise ja aurutatud kartuliga

Pasta mereandidega

Desserdiks:

Kuum šokolaadikook kreemja vanillikastmega

Toorjuustukook valge šokolaadi ja sinihallistusjuustuga


Veiniks valime Uus-meremaa puuviljalise valge veini ja nautisime ja naersime ja ootasime oma roogasid. Aga kaua ei saanud see värvikas päev ju kesta, naaberlauda tuli švipsis välismaalane, kes hakkas meid stalinlikes kuritegudes süüdistama. Viit kaunist naist. Ilmselt oli tegu mingi psüühilise haigega. Personal reageeris kiiresti, mitmeid kordi lubati politsei kutsuda, siis mees pisut taltus. Kohale tõtanud omanikud ilmselt tegid lõpuks õige ja kiire otsuse, lärmakas vend talutati välja. Tänasime loomulikult abivalmis personali.

Aga nüüd söökide juurde. Mina tellisin lesta, mille fänn ma ikka olen, kui kuskilt värskelt osta saan. Tavaliselt ikka praen, kuuma kartulit, eriti kui veel värsket kõrvale keeta, mõni värske salat. Olen ka marineerinud lesta purki, muidugi ka kuivatanud ja soola ja tilliga värskelt vajutise alla pannud. Aga studio vinumi lest maitses ka hästi. Lisandina sain end üllatada lõppude lõpuks spargli, selle gurmaanide imeasjaga. Maitses küll hästi, värskelt rohelise ja krõmpsuvana. Ei oskagi öelda, mis maitset ta mulle meenutas. Õrnrohekad suhkruherned, kirsstomati poolikud, värsked salati lehed. Minu praad oli ehk väliselt suurim ja jäin küll väga rahule. Kadri tellis pardifilee, oli roosakalt poolpehme, õuna-rosinahautis miniatuurses malmpotis. Ingridi mereannipasta, talle endale tuttav roog, lõhetükikeste ja krevettidega, lisanditeks samuti võine spargel,herned ja tomatipuna. Päevakangelase šoti lõhe paistis nii väikses nõus, ometi kõrgustesse ehitatuna ahvatlev, värvilised juurikaribad kalamarja punavate marjadelikatesside all. Kiku kokkuhoidlik valik lillkapsa kreemsupi all maitses ka mahlasena, kuigi sinihallitusjuustu ei tundnud keegi toitudest ära.

Magusaks valisisid neli šokolaadisõpra kuuma šokolaadi koogi ja mina suures maasikaisus sain oma esimese mmmmmmmmmm maasikamaitse toorjuustukoogiga suhu. Kõrvale pakutud portvein vürtsitas päeva veel tükk aega nii meeltes kui kehas. Tänud meeldivatele teenendajatele ja kiitus kööki, tuleme teinekord jälle.:)





















18. juuni 2009

Peediga põsed punaseks


Juhtusin eile lugema kena blogi, Profa köögipool ja kohtusin seal taas tõdemusega, et ei maksa unustada oma tavatoite. Ei pea hullult peenutsema ja uhkete menüüleidudega uhkeldama. Koolisööklas maitses hullult hästi hakklihakaste kartuliga, lisandiks marineeritud peet, magustoiduks karamellikissell. Kes seda ei mäletaks? Kuigi paraku tean palju noori näitsikuid , kes keedupeeti suu sisse ei võta, ammugi rosoljet, minu suurt lemmikut. Ühel korral, õigemini, kui siin pikalt talv-kevadel puhkusel olin, sain korraliku boršiteoga maha. Aga kuna riivisin toorest peeti pisut palju, suskasin sügavkülma kotikese. Ja ühel päeval surusin ikka pojale peale, et teeme hakklihakastet ja kartulit ja peedisalatit. Nääääää, mõtiskles poeg, tee kartuliputru siis. Ok, nõustusin. Läksin siis kööki askeldama. Kartul uhas mullitades keeda. Hakkliha juba praadis ja sulama võetud peet tahtis salatiks saada. Aga siis selgus lihtne tõsiasi, et olin unustanud, et see peet on toores. Ja ei midagi. Küsisin pojalt üle, saades nõusoleku, valmis siis hoopis punaselt peedine hakklihakaste. Passeerisin siis kiiresti tooreid peedi riivituid ribasid koos hakkliha, sibula ja küüslauguga, pisut lisasin ketšupit, sest tomatipastat mul kunagi kodus pole.Lisasin jahu ja siis kuuma vedeliku, veidi piima ja hapukoort. Maitsestasin oma piprasegudega ja soolaga. Serveerisin kartulipudruga, ilma salatita. Ja maitses väga hästi. Soovitan väga proovida, vahelduseks tavalisele hakklihakastele. Sageli lisan palju porgandit, siis tuleb ka veidi teistsugune argitoit. Magustoiduks oli meil seekord küll karamellikisselli asemel rabarberikook. Täiesti tavaline, mida iga perenaine valmistada mõistab.

17. juuni 2009

Rõõm rediseroosast


Redis on ikka esimene, mis seemnena maha pannakse ja eks tublimad söövad seda ammu juba. Ma ka söön juba teist päeva seda mõnusalt krõmpsuvat, veidi kibekat roosat mugulat. Eks suve algul on ta lahe salatites ja mõnus võileval salatilehe peal näiteks vorstiga krõbistada. Eile tegin niisugust tavalist salatit ahjukanale ja keedukartulile lisandiks. Redis, kurk ja tomat, salatirohelist, sibulapealseid ja tilli kaharaid oksi ja hapukoore-majoneesisegu peale. Maitses küll hästi.

Täna aga siis selline salat: lõikasin taldrikule külma keedukartuli viile, äärele sättisin lehtsalati noori lehti, värske kurgi seibe ja rediseroosat, nii väikseid kui suuremaid rattaid. Üks keedumuna ka mõnusalt kollasena kuubikuteks peale ja keedetud lõheäärte õrn roosakas liha. Kamaluga rohelist ja majoneesi-hapukooreseguga üle niristada.

Üksi kodus olles võib söögitegemise ära unustada, aga niisugust salatit on päris mõnus maiustada ja vitamiine kamaluga. Redise lehed muuseas sisaldavad ka palju vitamiine ja kui nad veel pole nii hirmus karvaseks ja vanaks muutunud, tasub neidki salati sisse hakkida.



14. juuni 2009

Kana kaisus


Ma ikka väga armastan kana. Minu meelest on kana nii lihtne valmistada, tavaliselt enamuse aja küpseb ahjus ise ja puljong on mmmmmmmmm nii hea ja väsimust kaotav. Kanafileed olen ikka ja jälle kuivaks pidanud, sest mul...olid lihtsalt halvad kogemused. Kuna ostan endiselt kana tervena ja fileerin ise, siis ikka sügavkülmast aeg-ajalt korjan välja ka terved fileed.

Seekord siis kanafilee mõnusa paprika-sibula täidisega. Maitsestasin kanafileel ka tagumise külje, keerasin ahjuvormis teistpidi, maitsestasin uuesti, ikka rohkelt pirpasegusid ja pisut soola.Hakkisin punase paprika ribadeks ja sibula samalaadseks, puistasin kuhjaga kanale ja niristasin ohtralt majoneesiga üle ja täpselt 30min eelsoojendatud ahju.

Taimeri panin ka peale ja kui kell helises, ei jäänd muud üle, kui kapist salatit lisandiks võtta ja kõhul nurruda lasta.



11. juuni 2009

Orhideedest ohates


Juubelid on ju toredad. Plaanid ja planeerid, nuputad ja korraldad. Meil siis pidu läbi, külalised lahkunud, aga toitu on veel pisut kapis ka. Lühike ülevaade siis pakutust, kuigi väga pilte ei saa näidata, kuna mu töökoha peakokk oli nii näljane, et ei tihanud teisi külalisi ära oodata ja meil jäid kiirustades kõik pildid roogadest tegemata. Vot nihuke lugu tuleb siis seekord!:)

Olin ammu mõelnud, et tahan kruubisalatit teha, uus kuum kraam peolaudadel. Maitsnud ise polnud ega ammugi teinud. Aga tulemus tuli väga põnev ja leidis palju poolehoidu, nii et soovitan soojalt.

Kruubisalat Kõmmaste moodi: 2 klaasi kruupi panin eelmisel õhtul keema, kurnasin ja jahutasin. Järgmisel päeval hakkisin ühe õuna, terve pooleliitrise purgikese marineeritud kurki, 450g suitsust, üsna soolakat maasinki, mitu head muna riivisin, sibulakese, terve purgi šampinjoni konservi ja majoneesi-hapukooresegu rikkalikulut maitsestatult.

Makaroni-suitsukana salatit tegin ka, enam vähem selles stiilis, mis allpoolgi blogis kirjas. Makarone keetsin taas eelmisel õhtul kohe kaks tervet pakki ja see valminud valge itaaliapärane mass ehmatas küll algselt. Suitsukana oli ka üks suur terve kana.Punast paprika särtsu, värske kurgi kuubikuid, muna, sibulat, kaks purki punast uba ja üks purk ananassi kuldseid kuubikuid. Majoneesi-hapukooresegu taas peale ja salat valmis ongi. Maitses hästi ja jagus tänasekski kappi veel.

Täidetud mune ja singirulle ja vaagnale heeringat, täiesti tavalist kraami. Aga hea tahe suutäis salati kõrvale ja kui magus vein või siider südame vesiseks ajab.

Kuna singitäidise juustutäidist, mõnusalt küüslaugust jäi ka järgi, leiutas Kiku kenad suupisted. Mustast leivast, vahele too singivõie ja kelmikas pisike tomatikuub peale ja tikuke läbi. Värsket salatit hakkisime vaieldes grillvorsti kõrvale ka. Ei mingit jalgratta leiutamist. Niimoodi lihtsalt, ikka hiina kapsast ja kurki, tomatit ja paprikat. Kogu vaagnate- kausside rivi kaunistasime murulaugu õitsele puhkenud lillade õietupsudega. Kuna peo dresscode oli ju lilleliselt libikaline. Ja kaunid suviselt kollased liblikad panime kirevate salvrätikute hoidjate külge.

Tordi valmistas meie valla baari armas kokk Lena, tänud talle kena tordi eest, mida ma taas ise pole proovinud, kuigi mõni pisike tükike veel järgi. Kapis on kingiks kihisevat Martini Astit tervelt kolm, nii et jääb üle vaid oodata kas tulemata külalisi või oma kallist meest koju ja tütar keelitas ka, et jäta mõni proovimiseks ka alles...

Kuna kingilauale tulid ka Salatid 2 ja Sepamaa talu köögi 2 osa, siis saab edaspidi kulinaarselt oma aju täiendatud ja loodan, et ka midagi ehedalt proovitud.

Tänud kõigile, kes viitsisid kohale tulla ja kellele mu toidud ikka alati meeldinud on.

Kaunid orhideed on mul kenalt siin aknal valgust püüdmas, minu elu esimesed mmmmm orhideed... Ühes kaunikeses rohepesas pärliga torgatud kollasilt, millele kirjutatud üheselt mõistetav sõna: Päikest! Ja seda soovin ka teile!!!:)




5. juuni 2009

Poja pidu


Meie peret on õnnistatud sellega, et kogu perel on suvel sünnipäevad! Ja mu noorem laps tegigi pidude alguse lahti. Karl Marten sai 3.juunil 13. Pidu me väga ei plaaninud. Kuigi oli ka kooliaasta lõpp ja torti oleks võinud nii või teisiti teha. Tunnistus hea ja diplomid reas.

Aga väikese sünnipäevapeo lõpuks ikka tegime, sest eks süüa ikka on ju päeva jooksul vaja!:)

Valmistasin makaroni-suitsukana salatit. Keetsin paki makarone, hakkisin üle poole rohelise värske kurgi, veerand punakuuelist paprikat, ohtralt riivisin tibukollaseid keedumune, veidi siiru-viirulist sibula särtsu. Mis salat see ikka ilma sibulata on? Veidi värviks ka punapõskseid tomateid, sest maitset ta eriti salatile ei lisa minu meelest. Ja paras annus mõnusalt suitsust suitsukana, majoneesi-hapukooresegu ja maitseained peale ja oligi valmis. Järelejäänud kurgist,paprikast ja tomatist, segasin kokku ühe värske värvika salati, veiniäädikat ja tsipake õli, murulauku hakitult. Heeringa laotasin kaunile punase lillega taldrikule, mille kunagi tütar mulle emadepäevaks kinkis, kaunistasin hapukoore, muna, murulaugu rohelise ja lillakate veel mitte lahtiläinud õietupsudega. Singirullidesse keerasin päris terava küüslaugu-juustu-majoneesisegu. Poistele pistsin suussulavad juustuviinerid ka ahju.

Tordi jaoks küpsetasin biskviidi. Kuna oli kiire, küsisin ullikesena poest tordipõhja, aga seda meie maapoes ei müüda juba ammu. Aga pold hullu, sain ka ise hakkama. Kreemiks segasin kaks pakki vahukoort ühe maasika kohupiimatoruga, lisasin ühe terve banaani tükeldatult ja ananassi konservi kuubikuid. Veidi vahukoort jätsin katteks järele, Kaunistasin ananassi tükikestega ja riivitud šokolaadiga. Tort maitses heasti, ise ei saanud tükkigi!:)

Ja nüüd ragistan ajusid oma sünnipäeva menüüga, sest sirelililla salasosinas on sõnum, et kohe on see käes.