Otsing sellest blogist

13. juuni 2016

Orhideepulm Padise mõisas

Kingituseks kaunid orhideed ja mälestuspilt
Meid ootas 4-käiguline õhtusöök



Eha ja Arvo - 55 pulma-aastapäev - Palju õnne!

Professionaalne eelkate

Padise mõisas saab kauni päikesepaistelise ilmaga ka terrassil istuda

Parmesaniga täidetud sibul toorsingiga

Suitsujuustu püreesupp lõhega

Hautatud metskits pärlsibulate ja lillkapsaga

Õrnroosad roosinupud pitsides

Metskits oli mõnusalt pehme ja koduses võtmes



Küpsise kräsupeakook
55 aastat tagasi kaunil maikuul abiellusid Keilas minu ema Eha ja isa Arvo. Tahtsime perega teha neile väikese üllatuspeo, valides tähistuskohaks Padise mõisa. Ema on pärit Munalaskmest ja isa Laitsest ja nende sünnikodud ja hilisemad kodukohad ei jää Padiselt kuigi kaugele. 55 kooseluaastat nimetatakse mitmet moodi - orhidee- või smaragdpulmaks. Ja kuna mu ema väga armastab orhideesid, siis kinkisimegi neile tänutäheks, silmailuks kaunid orhideed. Ja ka neile antud kutsel sai üritus just orhideede järgi nime - orhideepulm.


Padise mõisas ootas meid privaatne armas väike saal, kus meie perele oli kaetud nelja käiguline õhtusöök. Õdus ja elegantne, kaunid põlevad küünlad, siidised linad, antiikne mööbel ja pilkupüüdvad maalid seinal. Õrnroosad roosinupud pitsides, laual ürdivõi ja pehmed leivad, kuklid. Esimeseks roaks oli parmesaniga täidetud kopsakas sibul toorsingiga, kaunistuseks rukola kiharad ja kastmeks mõni balsamico tups. Oleme ikka harjunud sibulat rohkem toidus lisandina kasutama, parmesaniga täidetult ja prosciuttosse mähituna, maitses sibul väga hästi. Teiseks roaks tuli suitsujuustusupp lõhega. Suitsujuust on minu jaoks pisut vänge. Pelgasin seda valikut, aga juustune supp oli väga mahe ja lõhetükk maitsekas ja üllatuslikult suur. Põhikäigu, prae juurde olime tellinud punast veini, itaallaste Pinot Noir oli mahe ja kirsine. Kuna minu emapoolne vanaisa oli jahimees, siis valisime praeks spetsiaalselt hautatud metskitse, kuna tänasel päeval kodus enam metslooma liha me väga tihti ei satu tegema. Metskitse liha oli mõnusalt pehmeks hautatud, praad kodune ja üsnagi suur, kui mõelda, et kaks käiku seljataga ja üks veel ees. Keedetud kartulid, porgandid, krõmpsud lillkapsad ja oad, pannilt üle lastud kirsstomatid ja pärlsibulad täitsid lisandina väärikat rolli. Nüüd oli juba kõht nii, nii täis. Aga oli ju koogiaeg. Küpsise kräsupeale mõeldes manasin silme ette küpsiseruudu suuruse koogikese, aga tegelikkuses tuli mõisaköögist pirakas koogi tükk, hapukoorene ja vaarikatest, šokolaadinirest pungil, aga õnneks mitte väga magus. Valikus veel kohv ja tee. Meid teenindanud Katrin oli väga asjalik ja professionaalne, tutvustades enne igat käiku serveeritavat rooga. Saabudes käis mõisaomanik ise uurimas, kas leidsime õige saali. Õdus ja sõbralik õhkkond, rahulik miljöö, kuigi teises saalis sõid mõnikümmend pensionäri, kes ilmselt mõnel Eesti ringreisil olid, oma ettetellitud roogasid. Nii usun, et Padise mõis sobib nii noortele armunutele glamuurseks pulmapeoks, möödujatele kerge eine võtmiseks, kes Padise kloostrit näiteks uudistama tulevad, aga ka väärika sündmuse tähistamiseks lihtsale perele. Jäime väga oma valikute ja teenindusega rahule. Et mälestustes on taas lisaks üks tähtis peatuspaik, verstapost, mida uhkuse, tänutunde ja armatusega meenutada. Aitäh, kallid vanemad! Jätkuvat koosolemist ja tervist, olge hoitud!