Otsing sellest blogist

28. dets 2010

Kui kõik kallid kodus...







Hetk, kui kõik kallid enne jõulu koju jõuavad, on kullavääriline. Saab suurest lumerohkusest hoolimata end paremini varustada ja kõik loksub iseenesest paika. Ja kuna mu mees jõudis täpselt päev enne jõululaupäeva, olin plaaninud ahju panna mõned kobedad käntsakad loomaliha. Ja kuigi olen alati mõelnud ka katsetada Julia Childi kuulsat retsepti, siis läksin lõpuks ikka niisugust kodumaist naturaalset teed. Ikka porgandit, sibulat ja küüslauku ja nii teravatest kui mahedamatest maitseaineveskitest tsihha-tsahha parajalt vürtsi. Kuna askeldusi oli palju, siis oli küpsetusaeg ka parajalt pikk, nii küpses hea mahlane kraam mitmeid tunde madalal kuumusel fooliumiga kaetult, kuni nimekiri näppus Selverisse kimasime. Niisiis kõige alumisel pildil see kaua küpsetatud kaunike ongi, maitses mahlaselt ja ülihästi ja tervitused siinkohal Palu tallu pererahvale, kust see hea liha meile koju rändas.

Jõululaua menüü aga oli sel aastal selline:

Sinepiseemnetega seapraad keedetud kartuli ja tumedas õlles hautatud hapukapsaga
Ahjukana porgandi ja pommu ja rohke sibulaga vürtsises puljongis
SültMänniriisikasalat
Tursamaksasalat juustuga
Porgandi-musta ploomi toorsalat
Keedetud põldoad
Marineeritud männiseened
Võrratu vürtsikilusalat kartuliga
Tortillarullid soolalõhe ja mädarõika toorjuustukreemiga
Tortillarullid kanarulaadi ja küüslauguse toorjuustukreemiga
Marineeritud punane sibul
Broilerimaksa piparkoogimaitseline pasteet
Kabatšokisalat tomati ja paprikaga
Küüslaugu-juustukreemiga singirullid
Külmsuitsulõhe punapeedi teki all
Marineeritud kuuseriisikad
Kõrvitsasalat
Kodused hapukurgid
Pohlade ja banaanikreemiga kohupiima rullbiskviit
Piparkoogid

Süldi tegemisest kirjutasin eelmises sissekandes. See ettevõtmine on alati aus ja tähtis ja pole minu 17a pikkuses kooselus veel kordagi vahele jäänud. Jõuluõhtu praeks valisime seaprae ja esimeseks pühaks kana, teiseks pühaks taas sealiha. Kuna jõuluõhtul istusime kolmekesi seekord ja esimesel pühal seitsmekesi, kui tuli ka tütar oma noormehe ja minu ema, isaga. Salatites midagi keerulist ei olnud. Naturaalselt hoidistatud männiriisikatest tegin muna, punase sibula ja vähese kartuliga maheda salati, kastmeks majoneesi, hapukoort, nagu ikka. Tursamaksale lisasin muna, riivitud juustu ja ka punast sibulat seekord. Sinna eraldi kastet ei teinud, kuna väga hästi sobib tursamaksaõli karbist. Selle jõululaua tõeline hitt oli seekord hoopis toorsalat, mille jaoks riivisin mõned porgandid, hakkisin nii värsket kui marineeritud kurki, punast paprikat, porrut, õuna ja musti ploome. Segasin õunamahlast, õunaäädikast ja oliivõlist mahlakastmega, soola ja suhkrut ka loomulikult. See oli tõeliselt hea, nii kavatsen kindlasti seda salatit ka edaspidi teha. Oh üllatust jah. Põldube leotasin vees mitu tundi ja keetsin samuti mitu tundi, maitsestasin soolaga ja serveerisin maitserohelisega. Kilusalat kartuliga on lemmik aasta algusest, kui Eesti toidu koolitusel osalesin. Karbile heale vürtsikilule tuleb hakkida juurde keedetud kartulid, munad, valge sibul, marineeritud kurk ja värske kurk, hapukoore-majoneesikaste piprasegu ja soolaga. Kuna ma lavaši poest ei leidnud, tegin tortillarulle. Toorjuustu, soolalõhe ja värske kurgi ja sibulaga ning teine variant oli suitsuse kanarulaadi, porru, toorjuustu ja tomatiga. Singirullidega hiilgas taas mu poeg ja need on tal juba täitsa käppas.Ülejäänutes kaussides olid omatehtud seened ja salatid sügisesest toimekast ajast. Magusaks tegin rullbiskviiti, vahele panin kohupiimakreemi, tükeldasin banaani, puistasin punavaid pohli ja keerasin rulli purustatud piparkoogipurus. Piparkoogid tegi samuti Karl Marten, see tema teine suur soov alati ja tegemine. Kapsaid hautasin kõikide toidublogijate eeskujul tumeda õllega ja mulle see alguse tulemus niiväga ei meeldinudki, minu meelest oli liiga magus. Aga seismisel ja üha uuel soojendamisel läks kapsas aina paremaks. Lisaks tumedale õllele lisasin õunamahla, õunatükke, võid, kõike silma järgi ja porgandid olid kapsal juba sees. Külmsuitsulõhega ladusin kihilist peedisalatit, aga siin jätsin korraliku majoneesi-hapukoorekastme tegemata ja ei olnud rahul tulemusega, teinekord olen targem. Seapraadi tegin ka ikka lihtsalt ja tavaliselt, porgandit, sibulat ja küüslauku ja erinevaid maitseaineid, sinepiseemneid, samuti määrisin pealt sinepiga ja pidevalt kastsin praadi, nagu ikka. Serveerimisel meeldis mulle endale viskiklaasi pandud letšo, seened ja pasteet, oli kaunis ja võttis laual vähem ruumi.

Jõulumenüüd plaanides oli kirjas mõned salatid veel ja erinevad suupistedki, mille tegemiseni ma kahjuks ei jõudnud, aga tundus, et polnud nagu vajadust ka. Piparkoogi põhjaga toorjuustukoogigi keerasin täna alles kokku, mis on nii minu moodi, et jääb vana-aastaõhtut ootama, sest mul ikka soolastel roogadel esikoht, kui tükike šokolaadi suhu või mõni mandariin mahlaselt meeleheaks, siis kah tuju hea.

Jõulutaat oli helde, laulud-luuletused lustlikud, seltskond kodune ja kallis. Päeval sai korra autot käia ka lumest lükkamas, nii et järgmisel päeval oleks tervise turgutamiseks kuum saun ära kulunud, sest lihased olid tõeliselt haiged. Oma seljast ei hakka ma siinkohal üldse rääkimagi.

Nüüd taas paber, pliiats näppu ja pea tööle, et mis reedeks lauale saab. Loodan, et suudame möllata ka edasi selle lumega ja talve tempudega toime tulla ja kirglikult köögis hiilata. Head vana-aasta lõppu kõigile kodukokkadele lähedal ja kaugel!:)















21. dets 2010

Piparkoogimaitseline pasteet ja sulnis sülditegu toimekal toomapäeval
















Toimekas toomapäev on jõudnud hämarasse õhtusse. Lapsed peavad koolis jõulupidusid ja mu kodulinnas Keilas kolis vana kool lausa uude hoonesse kargest külmast talveilmast hoolimata. Lumi krudiseb kartlikult talla all, hangede vahel käimine aias on nagu uiskudel akrobaatika. Jõuluaskeldustes on paras hoog sees vaatamata sellele, et olen taas oma selga nikastanud, pipraplaaster tulitab seljal ja kuuma ahju vastu kisub üha tihedamini. Täna hommikul panin süldipotid tulele. Kaks suurt potti, millesse siis kaks seakooti, neli seajalga ja kolm kanakoiba. Seekord olid kõik sattunud pisut isegi väikesemõõdulised, nii mahtusid kenasti kõik ära. Panin liha külma veega keema ja riisusin hoolikalt vahu. Edasi podisesid süldipotid vaikselt kaane all. Peagi lisasin koorega sibulad ja jumala pärast ei maksa neid pooleks lõigata. Panin mõlemasse potti ka mõne loorberilehe, neid väiksemaks murdes ja piprasegu ja kiluvürtsi, kus kõik vajalikud krehvtised vürtsid sees. Ja see, et nad peenestatud on, pole vaja sugugi karta, sest pärast kurnamist jääb kõik see väärtuslik sodi potipõhja. Porgandit mina süldi sisse ei pane. Küll aga panen küüslauku. Sült kees 6 tundi. Sinnani timmisin vedelikku ja täiendasin maitseid. Hakkisin kumbagisse potti kaks küüslaugu küünt ja keerasin kuumuse välja.Veidikese aja pärast tõstsin lihad kaussi jahtuma ja kurnasin vedeliku. Õige kähku tuleb hakata hakkima, sest sooja liha on märksa lihtsam tükeldada, eriti kehtib see pekisema osa kohta, mis loomulikult kõik süldi sisse läheb. See annab süldile õige maheda magususe. Kui kõik hakitud, siis jagasin liha pottidesse puljongisse tagasi ja kuumutasin keemiseni. Enne veendusin veel õiges maitses ja lisasin sutsu soola. Kausse peab olema palju, nii väikseid, kui suuri. Suuremat on hea viia emale-isale külakostiks või saata metsa ämmale.Väiksemad sobivad peolauale, kui jõululaud niigi mitmekesine on. Mõni suurem kauss jääb alati ootama jaanuari kuud, kui mõnel päeval just kuum aurav kartul ja hea kodune sült nö varnast võtta kiireks õhtusöögiks ja muud polegi vaja. Päris viimasest kausist võib aga alati seljankat teha. Karvased sõbrad saavad aga väiksemaid ja suuremaid konte lutsida mitu päeva. Süldikondi üdi aga kuulus südikale perenaisele, mmmmm. Kõik on õnnelikud! Ka mu mees, kes Padaoru asemel Pariisi lumises liikluskeelus Punase Risti abipakiga maiustas, mis sisaldas lausa tablettidega minipliiti, tomati-šampinjoni suppi, energiabatoone, šokolaadi, riisiputru kondentspiimaga, singikonservi, kakaod, rohelist teed ja kahte ülisuurt tuunikalakonservi. Aga temagi koduteest unistades mõtleb juba heale kodusele süldile.

Pasteediteo võtsin ka seekord ette,  kuna naudin endiselt oma vabadust. Nuputasin, et mille vahel valida, otsustasin broilerimaksast koduse saiamäärde teha. Piilusin tarkade blogidesse ja hautasin pannil ühe üsna suure porgandi, 500g paki broilerimaksa, kaks suurt sibulat ratastena, kolm küüslauku. Lisasin piprasegu, soola, sinepiseemneid ja piparkoogimaitseainet kohe mitmel korral. Hautasin pisut üle 20min kõik korraga pannil ja purustasin kombainis pikkamööda, lisasin apelsinimahla ja paki toasooja võid. Otsisin väiksemaid klaaskausse ja leidsin sobilikuks kasutada ka väiksemaid viskiklaase. Punased sibulad panin ka lihtsasse marinaadi. Nii on kolm asja nimekirjast siis tehtud. Kingiralliga rahvarohketes kaubanduskeskustes ka algust tehtud. Ja kui tuled haigest seljast hoolimata vasakul puusal kast kraamiga ja teises käes kohe katki pudenev toidukott ja koju jõudes lumises hanges pole see veel kõik, siis on hea peale asjade lahti pakkimist ja ahju tule tegemist maiustada vahuse krevetisalatiga krõbedal saial värske kurgi lilledega ja jaheda Merlot Rosega. Elu on ilus. Jõulud võivad tulla ja kõik kallid koju!:)















13. dets 2010

Lumesilledruse lainetel





























Valged lumised hanged, lumelabidas krapsakas kaaslane, hommikustes hetkedes, lõuna lainetuses ja ka siis, kui roosakas taevas tõmbab päeva kargelt kokku. Lumepärlid jääliimiks välisukse külmarabedas liikumises. Tore lumetort nagu pehme sefiir Rexi kuudil. Kitsed siinsamas kiviaia taga lume alt õunu koukimas.Valge kurguauguga Nurruke köögiaknal tuuliku tuuletempe uudistamas. Lund on palju ja tuleb juurde, aga see käib korraliku talve juurde ju, kohatu ninakus vaid lammutab taluvuse piire. Sillerdavas valges hanges on isegi romantikat, rõõmsat ja rahustavat.

Detsember köögis on nagu juunikuu suvegrillimise hoovõtul, et enne jaani tahad uusi mahlaseid grillvorste proovida ja maiustada leidlike marinaadide meres lihatandril. Jõulukuul aga käib kibe verivorsti ralli ja kapsalõhn hullutab meeli. Jõuluõhtul eelistan verivorstile alati muud head paremat, kuigi verivorst on laual, nii olen vabatahtlikult neid nõus aina edasi praegu proovima.Viimast postitust tehes valmis hea hernesupp köögis. Mulle meeldib kui herne kestad löövad õrnalt lahti ja vedelik pole tummine. Esmaspäevad on ikka supipäevad, loksutamas läbi nädalavahetuse toekamat patustamist sinepise seaprae või hõrgu maksaga, mis on hea just nii, et kuumalt, näppe kõrvetades proovib perenaine salaja maksa mahlast küpsust. Ja kõht saab ülikähku püstijalu kuuma pliidi ääres juba täis.Tegin siis teoks lubatud ahjukala, et ei mingit võltsmaitsega pakikesi, panin võitatud ahjuvormi hõbeheigifileedele kuldseks praetud sibula, peterselli ja tilli mõõdukalt, törtsutasin sidrunimahla kalale, tegin kastrulis bechamelli tüüpi valge kastme ja maitsestasin muskaadiga,valasin maitsestatud kalale ja pooleks tunniks ahju. Lihtne ja hea. Ei mingit jalgratta leiutamist. Hea on ära kasutada juba avatud seenepurgi seeni, väike terav sibulahake ja hapukoor juurde, mõnus seenene amps kuuma kartuli juurde. Külmkapisalat kahele: järelejäänud kartul, mõni keedumuna, õunapabul, vorst ja sibul ja kodune marineeritud kurk. Ei midagi rohkemat ega vähem.

Magusaisu leevenduseks käisin keskuse poes halvaad otsimas, et küpsisetorti kiiret ja lihtsat teha. Kreemiks kasutasin maasikamaitselist kohupiimatoru vahukoorega. Iga kihi vahele pudistasin parajalt halvaad. Seismisel läheb aina paremaks. Mahe, kerge hapuka alatooniga, mõnusalt halvaane, ei hullult magus. Külm koorene hommikukohv maitsete tasakaalustuseks, minu esmapilgul ehk mõttetuna tunduv kiiks. Kuigi miinuskraadide külmakrõbe teeb põsed punaseks, käed kinnastes külmetuvad kähku, siis on omal kohal nelgikaneelilõhnaselt kirsine punaveinist tahe hõõgvein ingverikild ja sidrun särtsakat soojust toetamas sees. Lõõmav leek ahjukoldes ja kõikvõimalikud jõululaulud teevad ootuse pisut nukraks ja mõtlikuks, aga enam ei lähe kaua.




























29. nov 2010

Advendiaja alguseks
















Ämblike kodud härma-niitides, lumekuhilad õuntega sibul-õunapuul, kohev valge müts koerakuudil ja linnumajal. Lumi sillerdab päikesekiirte valguses ja helendab puutüvedel metsas. Kaunis advendiaeg sai võrratu alguse. Karge ja lumekristallidest lummav pühapäev. Küpsetasime esimesi verivorste ja laupäeval ladusime üle pika aja mõnusalt magusa küpsisetordi. Magushapu kapsas lõi kööki mõnusalt jõuluse hapuka lõhna ja pohlamoosi kirbe mekk ilmestas päkapiku peenikese verivorsti kerget tangust maitset. Pohlamoosi jagus ka tordi kihtidesse banaanipüree ja vahukoorega segi, mandariinidest ja piimašokolaadist rääkimata. Kaussidesse marineeritud männiriisikad, kollane kõrvitsasalat, kartulisalat sinepise kastme ja porrulauguga ja lihtne algus esimesele advendile oligi tehtud.

Aeg hakata tegema tummisemaid ahjuroogasid ja keetma toekaid suppe. Allpool pildimeenutused möödunud hooaja hittidest. Seakoot kruupide ja värviliste juurviljadega. Põldoad searaguu ja odrakruupide ja porgandiga. Hapukapsasupp keema ja verikäkk supi hapukasse leende hauduma. Mulgipudru moodsad maitsed. Seajalad ja sabad kõik laulaksid nende koduste toiduainetega meelsasti kaanonit köögis.

Vaikselt nuputan ka juba jõulumenüü üle. Midagi traditsioonilist ja üllatavat uut, harjumuspärast ja leidlikku. Rikkalik seeneaasta annab võimaluse erinevateks seenesalatiteks.Lauale tasuks võluda vürtsikilu võrratut salatit ja kohendada kruubi-seenesalati lihtsaid maitseid. Et tervis ikka hea püsiks, tasuks riivida toorest porgandit juustuga ühes ja korralikult purustada kibedat küüslauku. Heeringast võiks rukkileivaga torti meisterdada ja valget tanguvorsti peekoni sisse keerata.Süldi keetmistraditsioon ajab mind alati rituaalselt õhevile ja seekord otsustasin ka pasteediteo ette võtta. Jõuluõhtu praeks on kindlasti notsu ja esimesel pühal võlun jõuluseid suupisteid, kuna meid on sel aastal rohkem kui neli. Piparkookidest ja mõnest magusast ahvatlevast koogist ei saa kindlasti üle ega ümber. Ja kuigi hommikul näitas kraadiklaas -13, on toas juba mõnus pliidisoe ja köögis keevad seakondid ja herned on leos.




































26. nov 2010

Lihtne lumine lumm



































































Lumine vaikne lummav väli.Tuul on vaibunud ja paras lumehulk on maha sadanud.Tuisk ei meeldi ju kellegile, aga väikesed miinused,kergelt karge lumekristall ja elu on ilus. Mulle meeldib talv.Lihtsus peegeldub ka hilistes hommikusöökides ja kergetes pärastlõunates,mis õhtusöögi krooni kannavad.Pühapäev algab pannkookidega ja laupäev tavalise piimasupiga,kus kohustuslik munatolk (muna+kartulijahu)võisel pinnal,nagu pehme pilv.Täienduseks soolane kiluleib ja moodsuse märgiks ingveri kild,et hea tervis ikka püsiks.Pannkoogitaigna teen alati kolme munaga(paras kogus jahu,piima,tsipa soola,suhkrut,õli ja mineraalvett ka),koogid püsivad kenasti koos paksult pontsakate või õhukeselt krõbedatena.Seekordne mu täidisevalik oli külmsuitsulõhe õhukesed viilud,riivitud juust,hakitud toores sibul ja meremarja mahe mari. Siiani olen täidised teinud alati eraldi ainetest ja nuputan siiani ülimaitsva kunagi Kompassis saadud krevetitäidise koosluse üle, et kuidagi hõrgult kreemjaks oli täidis tehtud.Köögikoor ja toorjuust või mis,nagu öeldud, pole suutnud välja mõelda ega järele teha.

Kerged tavalised toidud, kana ahjus porgandi ja rohke sibulaga, sametine seenekaste kooresena sooja köögiviljaraguu padjal.Kanasupp seente ja odrakruupidega,tänane pilt on niisugune, nagu šampinjonid tahaksid vägisi supist välja ujuda. Täna kullerilt saadud raamatukotist leidsin toreda lugemise, Martin Hansoni "Supidieet", kus pikk kanasupi lahtiseletamise teooria ja kus rasv kenasti tuleb ikka ära riisuda. No kust siis see pehme padi puusale ikka tuleb!? Tatrahelbepudru tormakaks lõunaks sulavõi-hapukoorekastmega poja eritellimusena taas.Õhtuste isude peletaja heeringasalat vaba käega laotud taldrikul või roosakas hõrk lõheamps või meremari keedetud kartuli poolikul.Särtsuks mõni porru rõngas ja vesine meel taas rahuldatud.Näpuvahel puhastatud mõni soolane silk ja amps külma kartulit ajab ka hästi alati asja ära.

Põnevaks läks köögis siis, kui võtsin tegemisele polenta.Olin ikka uurinud toidublogidest siit ja sealt ja googeldanud ja mõõtsin aga vee kastrulisse ja maisimanna klaasi.Vispeldasin hoolega,maitsestasin soolaga, riivisin kaussi erinevaid juuste ja segasin kokku, võid ikka ohtralt ka.Vispli kumeruselt uudishimust limpsides käisin ikka üle lugemas maisimanna silti, et millega ikka tegu, maisi või mannaga.No kõik tundus õige. Valasin jahtuma ahjuvormi, imestasin seda silmnähtavat kiiret tardumist. Esimese sooja ampsu,mis potipõhja jäi, mugisin võiga ära, oli hea küll.Pärast lõikasin parajad leivasuurused tükid, paneerisin jahus ja praadisin õlis.Kõrvale tegin šampinjone porgandiribade,sibula ja tomatiga.Peale riivisin forte juustu.Maitses hästi,aga ei midagi erilist. Kindlasti olen edaspidi märksa julgem maitsestaja.Kuna hiljem avastasin oma raamaturiiulist ühe kauaseisnud Itaalia toidu raamatu, siis järgmine kord võtan sealt šnitti, kui polenta isu taas peale tuleb.

Eile aga olin tuhandete koduperenaiste jäljendaja, kuna isutas miski kala järele, siis tegusa poeproua soovitusel tõin külapoest ära külmutatud hõbeheigi koti ja Maggi idea pakikese. Nojah, segasin pakikese piimaga, sest kohvikoorest ei raatsinud kaunite hommikute nimel hommikukohvi tõttu loobuda. Piimjas segu lõhnas üsna ohtra tilli järele ja nägi ka niisugune välja. Panin kalad võitatud ahjuvormi ja valasin kergelt kuumutatud kastme peale ja pooleks tunniks ahju, selle ajaga jõudsin täpselt kartuli koorida ja keeta,lisandiks kodune marineeritud kurk.Roal polnud ju viga, otsa sai kõik, ju see ports oligi kahele mõeldud või oleme kahekesi pojaga kohutavad söödikud. Järgmine kord olen targem, varustan end korralikult kohvikoorega, praen ohtralt sibulat ja leian sügavkülmast rohelist tilli ja ahjuroog kalast tuleb sadu kordi maitsev, eks.

Kuna ma kana teen päris tihti, siis tuli taas kanafilee peale midagi katteks nuputada. Seekord kuumalt pannilt üle säristatud porru,sibul,küüslauk ja porganditriibud, katteks sinihallitusjuustu laastud ja ühtlane kiht majoneesi. Julgelt maitsestan enne kanafileed mõlemalt poolt. Lihtne ja maitsev. Kõrvale tegin seekord pisut porgandise kartulipudru. Taas võimalus teismelise toidu sisse juurvilja sokutada. Porgandid keetsin koos kartuliga, lisasin ka praetud sibulat,porrut, mis pannile täidisest alles jäi.Kohevaks sai seekord pudru tambitud ka ilma piimata, kasutades eraldi kaussi valatud kartuli-porgandikeeduvett.Tilli ja maitseaineid ka, võid ja väga mõnus.Sellesse nädalasse jäi ka ehtne tudengitoit mitme erineva juustu pastaga ja üks tuline hakkliharoog riisiga. Seekord sümpatiseeris mulle just see, et ei teinud kõigest kokku poolmärga risotot. Riisi keetsin eraldi ja hakkliha praadisin pannil, lisades sibulat,porrut,tšillit,porgandit,küüslauku ja paprikat, veidi ka tomatit. Ja ei midagi vedelat sidumiseks. Roog oli parasjagu terav ja sõmer.

Ühe šokolaadikoogi suutsin ka välja võluda. Meenus üks lihtne retsept ammusest pereköögist ja kuna munakarp oli peaaegu tühi,aga magusaisu painas ka mind. Lõpuks ometi. Siis tegin lihtsa koogi.Vaja läks 100g võid sulatatuna, 2 muna vahustada 2 dl suhkruga, segada kakao ja 1 1/2 dl jahuga, 30 min 175 kraadi juures. Lihtne ja hõrk, üha korduv meelas sõna,mis ikka toidunautlejate köögis omal kohal.

Tänane hommik aga rõõmustas toreda Terevisiooni saatega, kus esines meie toidublogide esileedi Liina, esinemine oli särtsakas,sorav ja sümpaatne. Isutab nüüd kõvasti silmu järele. Ja kuna mu varasalved on tühjad mis tühjad, et tuleb homme jälle kana ahju panna, tuleb hakata varakult saapaid viksima, et järgmisel nädalal siis sammud Sadama turule seada. Kohtume kõik seal!:)

Ahjaa, lummav pilt mu suurest sõbrast Rexist olgu siinkohal kõikidele koertesõpradele.Lumi meeldib karvastele sõpradelegi, kui enam ei tuiska ega tulita käpapatjade vahel, kui ikka kellegiga mürada saab ja sooja putru haugata või mõnusat lihavat konti närida. Mmmmm....