Otsing sellest blogist

28. veebr 2011

Nädal nostalgia nootidega







Päike pimestab üle jääsiidiste lumevallide silmi, külmale kargele ööle järgneb pehme soe päev ja lumi sulab silme ees. Räästad tilguvad ja jääpurikad lasevad kevademärkidel endaga orelit mängida. Seljataga on nädal, täis Eesti sünnipäeva meeleolusid, tõsidust ja rõõmu, nukrust ja austust. Läbi nädala oli märksõnaks köögis - kodune Eesti. Esmaspäev algas toimekalt hapukapsasupi keetmisega. Olin pikalt jälle hoogu võtnud, aga poole kilose koti Kadrabiku hapukapsast linnatiirult poodidesse koju tõin. Supi jaoks panin keema lihavad seakondid koos kapsa ja külma veega. Hakkisin ühe sibula ja kuumutasin koos porgandiribadega õlis, kuigi hapukapsas sisaldas porgandit ka, aga tundus üsna vähe. Lisasin soola, suhkrut parajalt, loorberilehe ja piprasegu. Mõnusat haput lõhna oli maja täis. Supipada podises mitmeid häid tunde.Väheke lisasin vett ja timmisin sidrunimahla ja suhkruga hapumagusust. Kõige lõpuks veidi rohelist särtsu sügavkülmast, tilli ja peterselli näol ja mõned hakitud küüslauguküüned. Kontidelt eemaldasin liha ja lisasin supile, mõned mahlaselt lihavad tükid jätsin leivakäärule panemiseks inglise sinepikollasel. Eelmisel õhtul olin kartuliputru keetnud ja teadlikult jätsin ta siis pisut tahkema tekstuuriga, et külmi kartulipudru tükke kuuma suppi lisandiks tõsta. Nii on kombeks meie peres süüa. Järgmisel päeval aga maitses hästi hoopis hapukooretupsuga. Soojendades läheb supp aina paremaks ja kui ma ei eksi on mul vist üks väikene kausitäis külmikus veelgi.

Kalaisu rahuldasid aga suitsuräimesalat õuna, sibula ja munaga krõbedal saial ja lõhe supikogust pätsatud paksemad kõhuääred, millele sahmaka soola, suhkrut ja tšilliveskit jahvatasin. Juba järgmisel päeval oli hea soolane roosa maius saial, kerge ja tahe suutäis, odavalt saadud pealekauba.

Huvitav leid toidumaailmast oli peedikreem mädarõikaga, riivisin paar keskmist keedupeeti, lisasin veidi toorjuustu ja hapukoort, mõned lusikatäied mädarõigast. Pigem valmis minul kergelt magus-mõrkjas peedisalat, mida oli hea kuumale kartulikettale krooniks panna, kui porgandise kruubipudruga maiustasime või mustal leival kanakallerdise ja sibulaga või hoopis pidupäevaõhtul kipakaks lisandiks sibula-suitsupeekoniga kaetud kanafileele ja porgandi-kartulipudrule käremahedate punavate pohlamammudega. Lisandiks marineeritud männiriisikad, kodune hapukurk ja kartuli-heeringasalat, tuntud headuses, nagu ikka.

Magusaks meeleheaks lihtne tort küpsistest, kohupiima-vahukoore-banaanikreemi ja šokolaadiglasuuriga.

Tänase sissekande pealkiri võiks ka olla "nädal nostalgia nootide ja nutuga", sest enam ei oota mind köögiaknal valge kurguauguga Nurr, kes kahe aastaga kõigi südamesse suutis pugeda. Nurril oli lubatud alati rohkem, laual kõrvitsaseemnetega mängida või uudishimulikult kilu soolamist jälgida. Meeldis tal sageli magada raadio taga köögiletil ja sealt ta siis võis sujuvalt käpaga muusikat panna, laskmata end kõrva ääres olevast kõlarist häirida. Ja tahtmata mõelda, kus külmas lumehanges mu karvane lemmik igavest und magab on see ebamaiselt ilus laul "Külm" Johansonide esituses minu tundeid tabav. "Nii külm, nii külm, igatsus silmili teel, head teed, head teed, soovin sul vaid, head teed, head teed..." Pilguga paitan, kallistan vaikselt nüüd juba mõtetes ja piltidel. Kurbusenoodid on südames.













































18. veebr 2011

Harras härmas hetk





Jäälilled joonistavad kauneid mustreid akendele. Hommikuti on ebamaine udune külmavall puude-ladvus, nagu ootaks sealt kutset alla. Nagu koera härmas nägu ja vuntsid ja tüdrukute pikad juuksed tuulekülmas sulavad päikesehelgis kaua. Ometi on õhus kevadet, mis vägisi üritab läbi selle külmamüüri tulla. Lapsed saavad ometi kodus külmapühi pidada ja ahjud, pliidid saavad mõistlikku turmtuld hommikul ja õhtul ja vahest hilisõhtutel ka.

Ahjuroad koorest rikkad ja toitvad on loogiliselt esiplaanil. Olen suur pikkpoisi tegija. Kotlettidega on perenaisel kana kitkuda, köök praesuitsu täis ja pooled tulitavalt kuumad vastvalminud kotletipoisid kaovad vägisi perenaise aplasse kõhtu, enne kui laua jõuad katta. Nii olen läinud teed, et südametunnistus ei piinaks ja kuna pikkpoissi on lihtne teha, küpseb kiirelt ja peaaegu ise ka veel.Minu põhiretsept ja tegemine on kindel ja väljakujunenud, mõjutas mind aga lapsepõlves minu naabrimaja tädi Triinu, kelle lätisugemetega ristinimi oli tegelikult Gladis. Ta oli tõre ja tark, talle meeldis oma majatrepilt koera koju vilistada ja ta jutustas pliiti ees suitsu tehes lugusid, mida ma polnud iial kuulnud.Tema õpetas mind kotletitaignat kätega tegema ja siis kausist lahti loopima. Nii segunevad taignas kõik koostisosad põhjalikult. Mina teen siis nii: 700g segahakkliha, 1 muna, 2 viilu saia või sepikut, kohvikoort, 1 tõeline sibul, paar küüslauku, sinepit, hapukoort, värsket kartulit või keedetud kartulit mõni, maitserohelist, maitseaineid. Suurde kaussi siis kõigepealt hakkliha, siis hakin sibula ja küüslaugu, saia, sepiku või meelepärase täisteraga saia, mida just juhtub kodus olema, panen eraldi kaussi ja valan peale kohvikoort ja lasen tõmmata. Löön muna lahti. Kui on eelmisest õhtust järel külmi keedetud kartuleid, siis riivin mõne.Toores kartul on aga ka väga hea valik. Lisada võib ka veidi riivitud toorest porgandit,seeni, juustu, tomatit või suvisel ajal hoopiski suvikõrvitsat, aga see on nii natukene, täidise mahlaseks tegemise eesmärgiga. Kui maitsestamiseks läheb, siis erinevad pipraveskid, sool ja maitseroheline, kõike parajalt näpuotsaga ja hapukoort otse pakist silmaga paras ports. Siis on sai koorega parajalt imbunud ja kõik see saiast mahlane kraam pikkpoisi pessa. Ja siis kätega sõtkuma. Ja kohe korralikult. Et kõik seguneks omavahel ja et ühtegi heledat saiaäärt kuskil ei vilguks. Ja siis võtad nagu lumepalli ja hakkad loopima kaussi tagasi. Ja jälle järgmine peotäis ja kaussi tagasi. Ja nii edasi.:) Nii tuleb lihane pikkpoiss, lisandid aga annavad selle mahlasuse. Muidugi enne tasub ka taigent maitsta, et kas kõike on parasjagu ja siis külmkappi vähekeseks ajaks seisma. Ja kui söögitegemiseks läheb, siis märja käega patsutada pikkpoiss ponksiks praeks ahjupotti. Lisandiks sobib alati porgand. Rõõmsad rattad või sihvakad seibid, kuuma vett veidi ümber toore taigna ja kuuma ahju. Tunniga valmib korralik õhtusöök. Samal ajal võib salatit valmistada, külma kastmesse kurki ja küüslauku hakkida või seenekastet teha. Ja kui pikkpoiss valmis, võib kastme kurnata hoopis ja sinepiselt kooreseks kastmeks segada. Lisandiks hea felixi inglise sinep või mõni vürtsisem kaste. Kas kartuleid keeta või ahjus küpsetada, valib igaüks ise. Korralik õhtusöök on igaljuhul garanteeritud.

Hilised hommikusöögid, mis sageli kasvavad lõunaks üle on endiselt minu halvem pool. Aga punapeedist roosaks valguv heeringas keedukartuli ja sibularatastega ja ühe ära uputatud munaga, hea tass presskannu kohvi korraliku koorega juurde ja elu nagu lill. Ka talvel. Mul on heameel, et hinnas on head kodused toidud ja aina enam inimesed ümberringi õhkavad, et oih, tahaks ema tehtud ahjuliha kaalika ja porgandiga ja ahjukartuleid,mis valminud õiges köetavas ahjus. Ja et niisugune udupeen kastmetriipude vedamine pole enam nii väga in. Isegi mitte Meisterkoka saates. Ka seal küsivad karmid ja kuulsad žüriiliikmed, aga mida sinu ema sulle õpetas!?

Ühel õhtul tegin ühe oma hea toidutare sõbra eeskujul koorest kana ahjurooga rikkaliku punase paprikaga. Kana tükid panin sibula ja paprikaga ahjuvormi, maitsestasin tšilliveskiga, valasin kuuma vee peale ja küpsetasin korralikult, nagu kana ikka peab küpsetama. Et algul 250 ja siis 200 peal, et pahad "", mis iganes kaoksid ja kanaliha jäi hõrk ja paprikane, mitte vedel ega õnnetu. Koorese kastme teen mina ikka klassikalisel nõukaaegsel iidsel moel, segan jahu, kas piima või koorega, segan kuuma puljongisse, lasen paisuda, haududa ja soovi korral lisan hapukoore.

Mõni külmunud karge hetk, aga nõuab vahest külmkapi "kaapekakku" ja igihaljast.

Ja kui sõbrapäeval on enamasti head sõbrad need, kes on nagu tähed pilvede taga peidus, siis mõnele on tore ka lauda katta, šarmantset šokolaadist rikast šokolaadikooki küpsetada. Kartuli-heeringasalatit valmistada ja head sissetehtud seened kaussi sättida ja siis veel kapis ringi vaadata, et kas vahest mõttetuna tunduv, aga alati päästev makra koos sibularatastega taldrikule sättida ja mõned sügavkülmikusse varutud lihapallid pannil soojaks teha. Ja kuigi ma olen juba pikka aega üsna veiniusku ja sõbrapäeval oleks ehk midagi roosat ja kihisevat hoopiski tahtnud, siis seekordne sõbrapäev möödus kokteile segades.

Puud plaksuvad ja öö teeb külmaga imelikke hääli, kitsed on öösiti, kui külge keerad, siinsamas aias paksu lume alt õunapabulaid kaapimas ja perekoer Rex saab käppadele jäises külmas tööd ja sooja.

Ja armas mahedahäälne Mari Pokinen laulab: "Mööda lähevad uued talved. Mõned karmid, mõned malbed. Jalge all on kolisemas valge, puhas vatt..." Läheme kevadele ja päikesekiirte paitusele vastu ja tulge kuulama Mari. 2.märtsil Keila Kultuurikeskusesse. Härmas hetk hardana hinge.:)















































4. veebr 2011

Kirevalt kassiaastasse













Kollane kass nurrub mõnusalt diivanikorjal sulandudes tapeediga. Oi, kuis ma armastan kiisusid ja kogu meie pere. Nurrmuskad oskavad südamesse pugeda ja kahevahele, kui musiga diivanil istud, isegi kiilu lüüa. Olgu siis noored või vanad. Vastarmunud või veel kirest kustumatud. Kirevad nädalad on seljataga. Meie pere elurütm. Pereisa kolm kuud Euroopas, kuu kodus. See määrab ja suunab elu. Aga jõulutaat tõi muhedalt mulle vahva kohvipurgi, mille sees rõõmustas mind üllatuslikult tore Rootsi reis. Ja seal me siis ka lõpuks perega ära käisime. Mees jõudis napikalt Sloveeniast tagasi, kaasa võtsime veel minu ema ja peakorraldaja tütar meid siis suunamas, juhatamas. Lumemärg lörts saatis meid Eestist ära toredale laevareisile. Toidublogis peatuksin ainult veidi toidumaailmaga seotud teemadel. Esimeseks õhtuks olime endale kajutisse varunud korralikult veini, juuste, oliive, pirukaid, puuvilju. Reisile sisse elamiseks ja laevaga tutvumiseks andis parajad tuurid. Järgmisel hommikul, kui päike tervitas kaunilt lumiste skääride vahel kosutasime end rikkaliku hommikusöögiga. Ikka korralikult munaputru, omletti, mune erinevas keeduastmes,head sinki ja juustu, putru, nagu ikka. Soolalõhet ja krevette.Rikkalikult puuvilja. Ja ikka nagu Maret alati õpetas, et mahlase meloniviiluga tuleb lõpetada söömine. Annab rikkalikult vitamiine ja lukustab sõbralikult seedimise.:)

Päev Stockholmis oli vahva, lumeta vanalinn ja hea mõne külmakraadiga päikseline ilm. Turul eranditult sümpaatsed pikad mehed, nagu viikingid. Kosutasime end kohvi ja teega ühes kohvikus päeval. Pilusilmset teenindajat andis oodata. Kohvi ja tee eest tuli välja käia üüratu summa. Soojendasime varbaid ja puhkasime jalgu, jälgisime kohvikus istuvate kurttummade vanemate naiste sümpaatset seltskonda. Rikkalikke krevetist pakse võileibe või pakse koogilõike poleks ma ühtegi neist võtnud. Tualeti mündiaparaat neelas tasu ja ei lasknud mind, vaesekest, sisse.:(

Aga pold hullu midagi. Õhtul ootas meid laev ja rikkalik õhtusöök. Veidi puhanuna ja laeva peal ringi jalutades suundusime juba õhtusöögile. Aga hommikul menüüd juba lugedes, teadsin, millega tahan alustada. Thai-pärane kookospiimaga kanasupp. Ema oli minuga sama meelt. Kuigi pold väljas eriti külm, oli siiski mitmetunnine õues jalutamine mingi külmavõbina sisse löönud. Vana Tallina piisk kajutis oli asjakohane. Supp oli aus ja tohutult maitsev ja võibolla tõesti ma võtsin teda liigse kulbitäie. Edasi maiustasime pisut mageda ahjulõhe, kartulivormi jms. Kõike ju kindlasti ei võta ega taha ega vali. Poolpehme loomaliha oli väka. Proovid pigem midagi uut, aga ega alati uus pole meeldiv. Põhjamaine maitse kala marineerimisele või maitsestamisele võib ka pikali viia. Lõpetasin mina tavapäratult hea kalamarjaga. Sest ei minust magusa sööjat pole. Kuigi magusalaud oli ääretult ahvatlev ja lauas mu pool peret mõmises mõnust, kui selle maiusega tegeles. Siis veeretasime end nurrudes kajutisse, et ikka teisel õhtul ka Rolfi kuulama minna...

Kodune elu on kulgenud ka jube kiires tempos. On küll ahju kanu ja lihasid ja valget kala pandud, aga siin toidublogis toon esile ehk koduse eestlasliku kana-klimbisupi, mida mu vahva vanaisa sõi nii, et lõug oli rasvast märg. Ja ema reisil meenutas, et vanaisal pidi ikka supiliitreid üsna palju olema. Nonäe, seetõttu ma suppe vist armastangi ja neid teha.:) Ja klimbitaignasse ikka puljong, kui on lihasupiga tegemist. Valget kala proovisin seekord teha majoneesi-kohvikooreseguga, sibul ka muidugi nagu rusikas silmaaugus. Maitses väga hästi. Alati võib korrata. Ja sageli jääb väheks. Koduse mahlase pikkpoisi lisandiks aga sametine seenekaste. Polegi vaja purgilt kaani võtta, vaid piisab karbikesest šampinjonist ja kohvikoorest. Ja porgand. Ikka meie menüüs, aga seekord siis stoovitult. Mina tegin nii, keetsin porgandi, koorisin, siis panin õliga pannile, lisasin veidi jahu, siis piima, kohvikoort, törts hapukoort. Maitsestamisega tasub kaaluda omi maitsesuundasid, pisut soola ja suhkrut, vähem midagi pipralist. Aga muskaat sobib suurepäraselt. Porganditeragi ei jää pannile. Magusaisu peletamiseks sai mitmeid kordi tehtud šokolaadikooki, pildil vaniljekastmega variant.

Kassiaasta alguseks tuli tütar oma noormehe Karliga külla, selleks pidusöögiks tegin tellitud võileivatorti, ikka tuunikala ja rikkaliku juustu-makra-munakreemiga, kaunistuseks seekord lisaks krevettidele ka magusad viinamarjad. Magusaks valmis seekord suussulav toorjuustutort rohke virsikuga. Põhjaks aitas mees mul mätsida poolteist pakki selga küpsist võiga, kreemiks vahustasin kaks tere maitsestamata toorjuustu, ühe suure paki vahukoort, suhkrut, sidrunimahla, purustasin mitu kopsakat konservvirsikut kahvliga ja noaga naksisin küpsist. Kaunistasin virsiku ja küpsisega ja veelkord ütlen, et sulas suus...

Oli ka üks võrratult armas katsikulkäik. Siinsamas, oma külas, minu päikseline Ruti tuli oma vahva Patrikuga isakoju. Külalislahke ema Reet kostitas meid kosutava maitsva puljongiga ja porgandipirukas lihtsalt sulas suus ja meenutas mulle nõukaaegset noorpõlve. Salatid ja muu mõnus gurmee ja hästisulanduv seltskond nautimas särasilmse noore ema olekut ja vahva väikse poisi eluteradust. Magusaks tehtud "rubiinid lumes" (oli vist nii), maitses hästi, ka mulle, kes ma ei taha eriti magusat, aga besee kooslus šokolaadise kreemiga ja punased granaatõunaseemned, mis meenutasid mulle endagi lapseootust, maitsesid lihtsalt suurepäraselt. Karge talveõhtu, võrratu seltskond, maitsev söök, tänud lahkele pererahvale, kes tegelikult on mulle nii lähedal.

Ilm tujutseb, libekirmes hoiad veel end püsti, aga mitte sulajääl. Koeral on küll veel päeval põõnamiseks kopsakas lumemägi mu kiviktaimla kohal, käpad püsti nii ta seal siis end lõdvestab. Ja mina võtan täna aja maha, seljataga kiire kokkamisenädal taas appikutsena vallabaaris ja ees uus kassiaasta. Appi,ma pole isegi lugenud, mida siis kassiaasta ühele draakonist kaksikule toob!? Ohjah...Ja kuigi ma olin äärmiselt põnevil, et minna külastama toidublogijate kohvikut, aga leides menüüst ainult magusa...no, ma ei tea, kas peaksin tõesti linna sõitma selle pärast...