Lestakala on minu jaoks nagu tõelise suve sünonüüm. Kas on midagi lihtsamat kuumal suvepäeval, kui potitäis kartuleid keema panna. Kiirelt ohtra tilli ja särtsaka koriandriga oma kasvuhoone kurke soolata vähese küüslaugu ja mustsõstra lehtede ribadega. Paneerimiseks jahutaldrik ja lestakuhja jaoks suurem taldrik ja kattev kaas, et kala praadimise ajal ei jahtuks, valmis sättida. Missiis, et kõik lõhnab mere ja kala järele ja käed on lestade puhastamisest karedad ja veidi katki. Ja kiisud käivad maia nägudega ringi, kui oleks häämeelega Nõva toreda kalamehe ka kala lõhna pärast nahka pistnud. Algul mõtled küll, mida kõike selle 5 kilo lestaga siis teha. Tegelikult lihtne praadimine ja võiga värsked kurkumised lillkapsad ja kartulid tilliga lisandiks ja krõmpsuv soolakurk. Ja muud polegi suurt vaja. Kuigi seekord keetsin osadest lestapeadest ka puljongit ja kasutasin valge kastme tegemiseks. Siis tulemus oli see, et see mõnus valge kaste tõmbas lestalt tähelepanu endale. Ja lestapeadest võib ka väga mõnusa kerge kalasupi lihtsalt keeta. Ja praadimisel ei kasuta kunagi ma ei muna ega teralist rukkijahu. Tavaline nisujahu katab lesta enda soolast limase naha väga hästi. Ja, kui paneerida, praadida ei taha, siis võitükkidega ahjuplaadile ja hiljem rohkelt tilli lisandiks, ja suussulav suvesoolane ongi valmis. Ja, kui tõesti ei jõua kõike ära süüa, siis tuleb proovida marinaadtarrendises lestakala ka purki teha. Kui aga veelgi rohkem kala käes siis korraliku soola ja rohke tilliga suurde nõusse soolduma ja paari, kolme päeva pärast saab imeõhukesi tilliseid sooldunud kalaribasid lõigata kuuma aurava värske kartuli juurde, nagu lapsepõlves vanaema juures kunagi. Suves on maitseid.
