Otsing sellest blogist

29. apr 2010

Tatra ja tuunikala tandem


Talv tahab vist vägisi tagasi tulla. Õhk jäine ja hirmutav. Kuigi vihma valendav võlu seisneb kevadise õhu tõelises ja õiges lõhnas. Ninna paiskub värsket looduse elu ja minul igal juhul on aias mitme, mitme ruutmeetri suurune sinavalt pealetungiv sillade laik. Sillad aga teadupärast on mürgised. Nii naadi, nurmenuku ja võilille korjel käies tuleb eriti tähelepanelik olla. Aga metsa all avavad oma valgeid õisi juba ülased, jänesekapsad sirutavad oma hapusid lehti ja sinililled on veninud pikaks, pikaks.

Tänane salat on kahe tänuliku toiduaine hea kooslus. Tatrast salatit valmistada võib ju igatmoodi, lisades meelepäraseid asju ja maitseid, sobitades, proovides.Mulle on kuidagi sobinud hästi tatra tandem tuunikalaga. Kuigi võiks kindlasti varianti suitsukana põhilisandiks pannes ka proovida, lisades näiteks kurki, virsikut või midagi särtsakalt punast, paprikat näiteks. Aga mina tegin täna klaasist kaunile taldrikule triibud keedetud tatrast, hakitud valgest sibulast, tuunikala konservist vees ja mahlasest punasest greibist. Vitamiinidest pungil naadi, murulaugu ja üksikud nurmenuku ja võilille ninakad lehed hakkisin peenikeseks ja segasin majoneesi ja törtsu sinepiga.Maitseaineid pisut puistasin ka. Raputasin üle veel hakitud murulaugu meeldiva rohelisega. Maitsegi on tal ju mahe ja mõnus.Maitses jälle hästi.Väljuge vahest traditsioonilisusest ja näpuga retseptides järje ajamisest. Ja laske looming kööki ja tehke maitsvat ja meeletut just sellest, mis kapis on.Jääme ootama taas päikest.:)



27. apr 2010

Vaarikakiusatusest võlutuna




Kevadine vihm loob võluvat värskust õue ja aeda. Sinavate sillade rohelised lehed saavad lopsakaks kosuda ja samblast kirju rohukamar pika talve järel ellu ärgata. Pisirohelised pungad puudel oma lehekõrvu kikitada. Õhus on helge tervistav lõhn maha surudes kulutossu ebameeldivat haisu, mida ma üldse ei kannata. Nii oli minut tagasi kevadises õhtus, kui käisin kaevust vett hiivamas. Tuulgi oli väsinult tuttu läinud, et veidi järele mõelda, kas homme taas tulla.


Lubasin siis lepatriinurätiku all peituvast maiusest kirjutada. Tegin siis laupäeva õhtul kooki. Jälle saab risti kuskile mõttes tõmmata. Ma pole suur küpsetaja, mitte , et ma nüüd ei oskaks või ei tahaks. Aga kuna meie elukorraldus on pisut teistsugune, kui nö tavalistel peredel, siis imelik oleks siin ennast igasuguste uhkete kookide ja maitsvate pirukatega pidevalt nuumata.Ometi tunnen alati oma toidutare sõprade ees häbi ja aukartust, sest kui küpsetusnädala lahti lööd, siis muudkui ahheta ja imesta.Aga seekord läksin kergema vastupanu teed, et kiirelt ja lihtsalt üks võluv kook valmistada. Nimelt oli mul kapis üks Domina tordipulber, millele tuleb vastav kogus vaid õli ja vett juurde segada. Taignapinnale raputasin kookoshelbeid ja koukisin sügavkülmast karbi kollaseid ja ahvatlevalt roosasid vaarikaid. Poolkülmunud marju toppisin näpuga pehmesse taignasse ja panin 35minutiks 185kraadi juurde küpsema. Kapis oli üks maitsestamata kohupiimatoru. Selle segasin vaarikate ja suhkruga kreemjaks, kurvastas vaid see, et need torud on kuidagi nii väikeseks kahanenud. 300g oli pakil kirjas. No mis kreemi sellest saab? See niisugune paras ports spordipoisile hambaauku!:) Aga ok, kui kook valmis sai ja jahtunud korralikult oli, serveerisin siis kreemitupsude ja vahvalt võluvate vaarikatega. Maitses magusalt ja hapult ja hõrgult läbisegi. Koogipõhi oli hästi küpsenud, et mingit jama ega ebaõnnestumist, nii et võib teinekordki hädaga teha,nii et tasub kappi vahest varuda.


Vaarikaid segasin tänagi suhkruga endale haiguse peletamiseks. Nüüd peab vist järgmise karbi järgi sügavkülma uudistama minema, oletan, et seal võib näiteks mustsõstart olla.Vitamiinide vägi siinsamas, polegi apteeki asja.






Maitsetega mängides




Kevadine ilm on salakaval. Päikese kuumav pai ajab pea segamini, nagu armunul, otsid kapist heleda suvejope ja kaela sätid roosakirju siidisalli. Ja siis pole vaja pikalt tagajärgi oodata.Kriipiv kurguvalu,tüütu kõditus kurgus öösel, tatist paks pea ja kiuslikud tuulevillid huultel.Hea, et enne haigeks jäämist jõudsin korra linnatiiru teha. Bestselleris särava sõbraga einestada,püreesupp röstitud paprikaga oli tomatine ja kirglikult krehvtine ja piimakohv kerge ja nauditav. Kevadiselt trendikas punavate maasikatega tass sõbrale tagantjärgi sünnipäevakingiks mulle endagi jaoks armas ja südamlik. Veidike kurb oli, et olin tulnud valel päeval, sest just järgmisel päeval oli seal minu õpetaja-juhendaja Reet Made uue raamatu esitlus.

Kuna siis kevadine külmetus on mu mitmeks heaks päevaks oma võimusse haaranud, siis köögis olen üritanud kosutada end ikka kuuma supiga. Lõhesupp pakub alati palju variante tegemiseks ja pliiti ees ei pea tunde seisma. Panin keema lõhe supikogu, lisasin sibulat ja porgandit, sügavkülmast leidsin juurviljasegu, kus oli ka mõni rõõmus kapsaline sees ja roheline aeduba. Kartulit, ohtralt tilli-peterselli, aiamaalt murulauku ja küüslauku kah. Sidruniviilude hapukus serveerimisel oli spetsiaalselt tervitamaks mu valutavat kurku.

Kanasupist kui juudi penitsiliinist on juttu palju. Nii leidsin ka kana supikogu sügavkülmast. Tavaliselt ostan ikka terve kana ja tükeldan ja fileerin ise. Nii on ikka kõige soodsam. Ja tegin niisuguse täiesti tavalise värvilise juurviljasupi, kõrvale haukasin tera-timmu mahedat koorikleiba, millele panin palju murulauku, sibula punaseid siirusid ja küüslaugu kibedat. Et tervis tulgu!!!:)

Kui mu spordipoiss ka nädalavahetuseks korraks koju tuli oli vaja teha midagi kiirelt, aga head. Koorene kanapasta valmib kiiresti. Kaks kanafileed lõikasin tükkideks, praadisin kuumas õlis pannil, lisasin šampinjone,paar kopsakat küüslauku hakkisin üsna peeneks, sortsu kohvikoort ja pool pakki seenemaitselist toorjuustu. Kurnasin sarvekesed ja segasin koorese kastme hulka, peotäis rohevat naati ja murulauku krooniks. Kiirelt valmiv mõnus toit.:)

Pühapäeva aga veetsin tütrega, kes korra maale sõitis. Mõtlesin teda üllatada maitsva makrase salatiga, mis tehtud sarnases võtmes, nagu eelmises sissekandes kanafileega ja kevadiste käepäraste maitsetega mängides. Vaja läks mõni külm keedetud kartul, 2 punavat tomatit, pool värsket pikka kurki, pakk makrat, 3 keedumuna, krõbedaid saiakrutoone, naati ja murulauku ja salatikastmeks küüslaugust mõnusat majoneesi-hapukooresegu. Vaba käega ladusin kõik suurtele rõõmsalillelistele taldrikutele, variandid on tohutud, valad kastmega üle, maitsestad meelepäraselt ja söö ning naudi.

Nautisime head toitu, vaatasime meeldetuletuseks südamlikku "Marley ja mina", elasime hoogsalt kaasa "Lauludele tähtedega" ja rääkisime sajast asjast korraga ja läbisegi, sest nii on ju ikka, kui ema ja tütar harva kohtuvad. Aga maiustasime siiski ka ja see maius on esimesel pildil lepatriinudega köögirätiku all peidus. Aga sellest tuleb uus lugu.










20. apr 2010

Naeratav naat







Kollased liblikad hõljumas õhus, päikese võit jäise õhu ja kileda tuule üle. Sinilillede õrn sina kulupruuni metsa all, tee äärtes halli haavasalu all ja sillade torkiv sünd peale kohustuslikku aia riisumist. Kevadet on kõikjal. Ja naat va varesejalg kasvatab oma kiuslikke lehti lillepeenras valgete krookuste vahel ja tärkavate tulpite roheliste lehtede. Mustsõstrapõõsa lõhnavat aroomi nautides korjasin esimesed vitamiinirohked naadilehed just sealt. Tärkava kevade õhinas on alati naat meeles, siis suskan teda suppi ja salatisse. Veidi aja pärast saabub nurmenuku nakatav ja võilille väge näitav aeg.



Nii tegin ühel päeval rammusat ja toitvat suppi talgutööde kosutuseks. Keetsin loomalihakonte, lisasin porgandit, sibulat, odrakruupe, hapukurki, kartulit. Kõige lõpuks peotäie nirusid naate. Tõhus talupojasupp. Kuna olin ka lugenud kümneid saksa kartulisalati retsepte, siis sai selle tegemistki juba paaril korral proovitud. Lõikusin keedukartuli keskmiselt suureks seibideks, ribastasin punast sibulat, lisasin tõeliselt haput hapukurki, segasin sinepist, õunaäädikast, suhkrust ja õlist kastme. Lisasin näputäie naati ja rohelist murulauku, mis usinalt aiamaal kasvu kroonib. Maitses omapäraselt, kuid meeldis vahelduseks väga.



Viljandis tütrel külas olles vaimustusin tuunikalasalatist, nüüd võtsin kodus ka tegemise ette. Põhjaks sättisin hakitud keedukartuli padja, sinna peale tomati punased kuubikud ja punase sibula lillatriibulised siirud, mahedat marineeritud kurki, karp tuunikala õlis, särtsuks ja kevadiseks värviks taas peotäis naadi ja murulaugu rohelist. Segasin õunaäädikast hapu kastmega, kaunistuseks keedumuna kollasüdamega sektorid ja pipraveskist jahvatasin äkilist musta.Maitses oivaliselt nii marjast paksude praetud räimede juurde kui pühapäevaste pannkookide täidiseks.



Üks supp on siin pildirivis veel, mis sai naadist roheliselt rikkaks. Seakondist selget leent täiendasid porgandi ponksid rattad ja sibul. Tomati lisamine taas jättis lõppmaitsesse mõnusalt tomatise maitse. Ja rohelise harakavarba ja murulaugu kooslus tegi supi kevadiselt kirkaks.



Lõpuks aga tänane salat. Tütar on mul suur Caesari salati fänn. Ja kuna mul oli küll pasta tegemise jaoks kanafilee sulama võetud, otsustasin siiski sooja salati kasuks hoopis. Röstisin pannil mõned viilud saia, mis oli kuubikuteks lõigatud. Praadisin tükeldatud kanafilee ja maitsestasin piprasegu ja basiiliku-majoraani-pune seguga. Korjasin peotäie kolmlehte taas aromaatse mustsõstrapõõsa alt, aiamaalt ka mahedat murulauku. Puhastasin ühe keksmise porgandi, lõikasin punasest sibulast lõhnavaid rattaid. Kastmeks segasin sinepi küüslauguterava, majoneesi ja hapukoorega. Taldrikule ehitasin kuumale kanafileele krõbedatest saiakuubikutest sibula ja kevadise vitamiiniväega vaheldumisi ahvatleva pesa, riivides kiirelt peale porgandi tooreid ribasid, niristasin üle kastmega. Küüslaugune kaste andis pehmele kanafileele koos krutoonidega paraja krehvti ja värvikad toored lisandid lisasid vaheldust.Ports osutus mu kokkukuivanud kõhukesele pisut suureks, nii et peale pingsat blogimist ja piltide valimist, saan maiustada veel. Korjake mustikaoksad vaasi ja nautige sinilillede sinist sära ja pange naat enda jaoks roogades naeratama.:)










8. apr 2010

Kodus kevadet kiikamas




Viljandis käigust on juba üle nädala möödas. Päike patustab ega näita end kuidagi. Õhk õues on olnud lausa jäine, kui just tänane päev välja arvata. Üritasin kuiva jalaga oma pohlaparadiisis veidi jalutada ja vaadata, kas viimaste lumehangede tagant saaks mõne mustika ja pohlavarre vaasi, et peagi imeilusaid kreemroosakaid kellukaid imetleda. Aga sinna läheb veel veidi aega.


Kodus aga peab samuti midagi ju sööma, tühi kott püsti teadupärast ei seisa. Viljandist tulles külastasin oma viimase aja suurt sõpra Balti Jaama(ostukeskust seal) ja hinge kinni pidades ostsin sealt lihavat sinki peenikese pekiäärega, nooremat sorti vene naine pakkus isegi lahkelt viilukese proovida. Paprikat, tomatit, värsket kurki haarasin ka.Tagumises ostukeskuse osas ühel vanadaamil, kes püüdlikult eesti keelt tonkab, on juurikate-puuviljade kraam odavam kui sissekäigu juures. Kui kurvalt koju jõudsin, oli ju pea pool päeva sõitu rongis ja bussis seljataga, tegin kiire värvilise salati, et kevadest ka kodus õhata. Hakkisingi nii lihavat tomatit, tumepunast paprikat, kelmikat kurki ja seda pekiäärega taist sinki, kaunistasin mustade oliivide ratastega ja rohelise sibula kibemagusate pealsetega. Sutsuke mahedat majoneesikastet pani i-le täpi.


Lihavõttepühad läksid must täiesti mööda, alles kodus sain aru, miks taas seal Balti Jaama ostukeskuses vene daam mulle soodsat pakikohupiima pakkus. Aga polnud kavas ei mune värvida ega pashat teha. Olin ju üksi kodus. Pühapäeva õhtuks hakkas ikka süda valutama ja panin munad keema ja nuputasin kiluampsu eeskujuks võttes hõrgu karrise heeringasalati. Riivisin keedetud kartulit ja muna, hakkisin valge sibula ja terve paki heeringat, majoneesi-hapukooresegu maitsestasin julgelt karri ja pipraseguga. Maitseb väga hästi nii iseseisva salatina, kui mustal leival või sooja toidu kõrval pikantse lisandina. Heeringasalati pildil sümboolselt Lepatriinu Reelika kaunis lepatriinu, mille eelmisel aastal tütar mulle Viljandist ostis.Ja täna on Reelikal sünnipäev, palju õnne ja päikesttalle!:)


Ja ei oska ma olla supita. Esmaspäevaseks kosutuseks panin kanaseljad keema ja kuna olen nüüd taasavastanud maitseainena karri ja kana juurde sobib ju karri suurepäraselt. Kui kanaseljad veidi aega vaikselt puljongit võlusid, lisasin ka porgandit, tomatit ja sibulat. Üksik punane tomat annab supile niisuguse hea värvi ja mõnusa maitsenüansi. Lisasin ka veidi sarvekesi ja kartulit, ikka ka ingveri tooreid kuubikuid ja küüslauku, tilli-peterselli segust rääkimata. Rohelise sibula pealsed andsid veel mõnusa kevadise maitse suhu ja karrist kuldkollane leem värises vürtsisusest ja kosutas mu külmetunud kurku.



Vaheldus Viljandis







Kuna mul on praegu niisugune aja maha võtmise periood elus, käisin eelmisel nädalal Viljandis tütrel külas. Pikk rongisõit läbi Eestimaa, lumesulamisvalu ja kevade ootus. Ja päikselised päevad Viljandis. Oleme ju niisugused hea toidu ja joogi nautlejad, nii oli tütar küpsetanud imehäid mozzarella-pesto pirukaid, valmistanud võrratut Nizza salatit, mis tõi kevade südamesse. Nimepäeva kihiseva šampuse juurde nahistasime vale-kalamarjaga saiu punase sibula krõmpsu ja mustade oliivide mõrkjusega.



Viljandi söögikohtasid on mõnus uudistada ja avastada. Seekord külastasime ehk uuemat kohta selles kaunis linnas. Lokaali, moderne ja kevadiselt roheliste diivanitega valgusküllane koht oli sümpaatne. Teenendaja näitsik ei osanud küll pikemalt gewürztramineri veinist rääkida, aga toidu kohta oskas küll meeldivalt infot jagada. Valisime pikalt ja põhjalikult. Mina ikka karbonaadi ahjukartulite, mulgi kapsastega ja tütar aurutatud lõhe. Tšiili vein Carmen oli tõesti värske ja lilleline, prae garneeringus porgandisalat meeldivalt söögiisu tekitav. Seda ju säravoranž värv topelt võimendab. Oma lihatükilt ootasin küll mahlast paksust, aga praed olid ausad mõlemad. Teisel päeval käisime juba tuttavas Tegelaste Toas. Sümpaatne Jääääre muusika muutis veidi kulunud toolidega koha veelgi armsamaks ja kaminas põlev tuli tõstis kodususe tuure. Kuna olime otsustanud einestada kergelt, valisime päevapakkumiste seast praetud merekala ja seeneseljanka. Toit oli õnneks kuum ja maitsev, kuigi seenesupist kännuseeni konservist leides jõudsin juba kahetseda, et oma forellisupi tellimata jätsin. Aga teine kord. Kodus oli ju plaan veidi korralikumalt süüa enne kui Aida sünnipäevapeole suundusime. Võõras köögis oli küll keeruline asjatada, aga kui välja jätta see, et suutsin kanatiibasid praadides suitsuanduri hüürgama panna, oli õhtusöök hea. Aurutatud riis oli kuidagi mõnusalt sõmer, sametine seenekaste porrust rikkalik ja toorjuustust ja kohvikoorest koorene, tomatisalat porru ja oliividega, kevadine ja marineeritud kurgid jahutava chardonnay juurde mõnusalt krõmpsud.



Aidas hindasin toidupakkujates häid koduseid ideid, et kui puudu jäi ehk kaubanduslikust välimusest pirukatel-kookidel, see-eest maitsesid hästi. Proovisin mustikatega küpsisetorti, oligi kohe niisugune ääretult kodune. Suupistetest oli heeringaamps leiva ja punase sibulaga äärmiselt kosutav peale tulist tantsimist Zetode saatel. Nii et tuli aga otsaeest higi pühkida.Ja siis sõidad nukralt koju ja ehmud kui pealinnas võtab vastu jäine õhk ja koduhoovis on veevoad valla. Aga niisugune heitlik see kevade tulek juba on.