Otsing sellest blogist

30. märts 2015

Nimepäevasalat


Kevadine päike soojendas mitmeid nädalaid. Veidi harukordne see peaaegu lumeta märts oli. Aed sai puhtamaks ja paremaks, kui iial varem. Oli aega ja tahtmist ja käsi rohkem, kui kaks. Nüüd turritab taevas sünge hall, lumekribalaid puistab hommikul ja õhtul, tuul sasib oksi ja talveriideid ei saa veel kappi ära panna. Rahvakalendris on nii mitmedki tähtpäevad, mis on mõeldud naistele ja soovitatakse küll kõrtsi minna ja tööd mitte teha ja punaviina juua. Või lihtsalt punast jooki. Mida aga teha nimepäeval!? Kas kutsuda külalisi ja katta laud või norutada üksi ja teha endale pai ja nautida oma lemmikuid. Nii täna otsustasingi teha.


Kunagi Balti jaama ostukeskuse salatiletist koju toodud seenesalat jäi meelde, aga järele pole olnud meeles teha. Täna meenus poolik šampinjonikarp ja mõte sai teoks. Ma olen suur salatisõber ja hakkisin tegelikult kokku hoopis teistsuguse koosluse, mis sai aga vägagi maitsev.



4 keedetud kartulit, 2 keedetud porgandit. 2 muna, jupp porrut, veidi rohelist sibulat, natuke võis praetud šampinjone, 4 viilu suitsutatud broileri kintsufilee rulaadi, natuke marineeritud kurki ja ka värsket kurki, Hellmans majoneesi, hapukoort, meresoola, ürte, viie pipra segu


Haki ained üsna suuretükilisena, sega ja maitsesta, kui jääb üsna tihke, võib sortsu kohvikoorega ehmatada. See tõmbab just kartulist muud maitsed lahti ja salat ei pea maitsete tõmbamiseks külmikus väga kaua seisma.


Mees toob mulle Luxemburgist juba mitmeid aastaid Martini Fierot, Eestis seda ei müüda siiani. See on aperatiiv, mis on valmistatud apelsinidest. Apelsine ma väga armastan, aga kui koju need vean, siis vaatan, et ikka laps saaks või panen talle ühikasse neid kaasa ja iseend unustan. Martini Fierot võib nautida puhtalt jääga või segada apelsini mahlaga. Ta on üsna magus, aga temas puudub niisugune ürtide pikantsus, ta on mõnusalt apelsinine.

Kui Meisterkokk vaadatud, panen oma lemmik kinofilmi peale (It´s comlicated võiks ka vahetada hiljuti vaadatud lemmiku Saja sammu teekond vastu. Film,mis kõnetas ja läks hinge. Ja nii, nii tihedalt ikka seotud toidumaailmaga.) ja kuulan midagi hingele, näiteks Otti, see leevendab ebameeldivat seljast äraolekut ja ehk homme ongi sirgem valutu rüht ja päikegi paistab. Kaunist nimepäeva, Pille´d!!!

17. märts 2015

Kurkumist kollane kahe oasupp suitsuribiga

Kord nädalas tuleb suppi keeta. Head suppi! Olen kohalikust maapoest leidnud mitmel korral kohevat suitsust searibi, kus kont ei klõbise ja liha keeb magusalt pehmeks, sest sisaldab ka rasvaribasid. Lihtne on oasuppi keeta konservi kasutades. Kuigi leotatud kuivatatud ubadel on kindlasti teine mekk ja omamoodi võlu. Kasutada võib supis ka külmutatud ube, mida mina seekord tegingi.


700g suitsuribi, vett, 2-3 kartulit, 1 porgand, 1 purk punaseid ube, 200g külmutatud rohelisi aedube, 1 jupike varssellerit, veidi porrut, 1 sibul, 3 küüslauku, veidi Ungari pekki, kurkumi, loorberilehte, vürtsiterasid, ürte, meresoola, maitserohelist


Pane suitsuribi külma veega keema, riisu vaht. Lisa purustatud loorberileht, vürtsiterad. Haki sibul, porru, varsseller ja porgand, lisa supile. Lase lihal ja köögiviljal pehmeneda. Pane supi sisse kartuli kuubikud ja oad. Maitsesta ürtide ja kurkumiga, jahvata pipraid soovi korral. Haki Ungari pekk pisikesteks tükkideks, eemalda liha ribilt. Purusta noaseljaga küüslaugud, lisa kõik supisse ja lase maitsetel tõmmata.

Hakklihakaste seente ja köögiviljaga kartuli-porgandi tambiga

Vahel on väga lihtne muuta argiselt tuttavat toitu. Nii lisasin hakklihale rohkelt nii sibulat, riivitud porgandit, porru rõngaid, viilutatud šampinjone, küüslauku, rohelist sibulat. Köögivili annab tavalisele hakklihakastmele väga head uut maitsenüanssi. Kastet paksendasin toorjuustuga, näiteks grillkanamaitseline Merevaik, mis on üsna tugeva maitsega, aga annab väga head lõpp lihvi kastmele. Lisandiks robustselt läbi tambitud kartuli-porgandi tamp. Rohelised aedoad, mis keedetud parajalt soolakas vees ja valminedes lisatud paras ports võid. Ka kartuli-porgandi tampi rikastasin toorjuustuga ja toore purustatud küüslauguga, mille peale Meisterkoka kohtunikud minestaksid. Lihtsal argitoidul oli hoopis teine vaimustav maitse, et söö või lõhki.