Otsing sellest blogist

27. nov 2018

Rammus liha-nuudlisupp pehme muna ja seene-sibula seguga


Talv näitab oma kargemat kohalolekut ja lumevalge ümbrus paitab talvearmastajate südant. Olen suur supikeetja ja valmistan tavaliselt kõik nullist ise. Tänane supp on aga niisugune ramen supi stiilis kokkupandav rammus kuum kõhutäide, mis pole küll hetkegi aasiapärane. Valmistan seda tavaliselt praejääkidest, kui eelmine päev olen valmistanud pajatäie lihahautist, mida oma rekkajuhist mehele tööle kaasa valmistan. Vahet pole, kas teen seda kana või sealihaga, ühe portsu jagu head maitsekat leent ja veidi liha jääb alati järele. Ja siis polegi muud, kui keeta eraldi potis veidi spagette või nuudleid, poolpehmeid mune ja keerutada kuumal pannil veidi seeni ja sibulat. Hiljem panen kuuma aurava toeka supi lihtsalt kõikidest ainetest moodsalt kokku. 

Pool liitrit lihapuljongit ja sealihatükke, 2 muna, 100g šampinjone, 1 sibul, õli,  50g spagette või nuudleid, veidi porru rohelist osa ja toorest ingverit

Pane ühte kastrulisse spagetid või nuudlid keema, keeda soolakas vees pakendi juhiste järgi. Teises potis lase vesi keema ja lisa munad, keeda 6 minutit. Kuumuta pannil õli, haki sibul ja viiluta šampinjonid, keeruta kuumal pannil nad koos küpseks. Lase ka lihapuljong lihatükkidega kuumaks. Ja nüüd pane supp kiirelt kokku. Tõsta kõigepealt mõned kulbitäied kuuma auravat lihakeedust, siis paras ports spagette või nuudleid, ühte supitaldriku nurka aseta praetud seene-sibula segu ja teise poolitatud poolpehmed munad. Puista supi keskele viilutatud rohelist porrut või rohelist sibulat ja munale krooniks toore ingveri seibid. Söö tulikuumalt ja isukalt, nii et lõug supist märg ja kohustuslik on ka toores ingver ära krõmpsutada. Nii on seest hea soe ja tervis tallel. 

22. mai 2018

Hüvasti, armas Atsinna!






Aastajagu pole kirjutanud. Kuidagi liiga lihtsal põhjusel, mul on digikas katki. Ja vanu pilte taaskasutada nagu ei taha. Kuigi retsepte kasutan ja vaatan ikka sageli üle. Tänane sissekanne on aga üsna ootamatu. Lahkunud on mu kallis Toidutare sõber, Atsinna. Atsinnana tundsid teda kümneid aastaid tagasi üks suur grupp toiduarmastajaid. Atsinna teadis alati vastuseid. Atsinna teadis alati, mis on õige. Atsinna tundis hästi toiduklassikat ja oskas hästi anda soovitusi, mismoodi autentselt üks hea asi peab olema. Mingil ajajärgul mängisime usinalt mälumängu. Kus küsimuse äraarvaja esitas uue küsimuse. Atsinna teadis alati vastuseid. Sealt sai meie sõprus alguse. Ikka keerlemas ümber hea toidu ja kaunite lillede. Koduse elu. Atsinna kasvatas ise palju oma kaunis aias köögivilju tarbeaias. Ehtis uhkeid kasvuhooneid ja talletas talveks toiduaineid, nagu vanasti. Kuigi võttis vastu ka moodsaid šnitte toidumaailma arengutest.

Nüüd kevade kaunemail ajal, kui õunapuuroosa ja pruudivalge hõljub puudel, sirelilla lööb ehedaid lillasid lõhnapahvakuid, kui nurmenukud oma noorusliku kollasega kutsuvad korjama, kui päikesekollane võililleväli kutsub oma rüppe, lahkus kallis Atsinna taevastele radadele. Hüvasti, kallis Astrid, olgu seal sul suur rahu. Jään Sind väga igatsema!

P.s`! kasutatud lillepildid on tema aiast.