Otsing sellest blogist

6. okt 2016

Suvikõrvitsa-juustu pirukad


Suvikõrvitsast ei saa kunagi küll. Keerutan teiste värvikate köögiviljadega neid sageli pannil prae lisandiks, hakin värske salati sisse kurgi pähe, lisan supisse, teen talveks vürtsist särtsakat hoidist. Nüüd aga proovisin üht Lia Virkuse piruka retsepti. Kuna kapis oli kasutamata juustu kontsusid, Belgiast toodud pakendis soolatud lihakuubikuid, suvikõrvitsast rääkimata. Tegin pirukad muffinivormi, seisab teine kasutuna ja tolmusena kapis. Muidugi sai retsepti kohandatud lähtudes olemasolevatest toiduainetest.

500g suvikõrvitsat, 4 muna, veidi oliivõli, 2 dl kaerakliisid, 1 spl jahu, 1 tl küpsetuspulbrit, 1 sibul, 150g sinki, 150g Gouda Reserve juustu, 2 kirsstomatit, Provence ürte

Riivisin suvikõrvitsa ja jätsin kaussi nõrguma. Need Belgia soolatud lihakuubikud, mida mu mees endale rekkasse ostab, on tegelikult soolasingi ribad. Praadisin neid pannil omas rasvas ja lisasin ühe hakitud sibula. Kloppisin munad vispliga lahti, lisasin veidi õli, jahu ja küpsetuspulbriga segatud kaerakliid, nõrutatud suvikõrvitsa, riivitud juustu, jahtunud singi-sibulasegu. Soola ei olnud vaja lisada, kuna sink oli päris soolakas, panin veidi Provence ürte.  Segasin ühtlaseks ja täitsin paberiga vooderdatud muffinivormid, peale lõikasin veidi kirsstomateid ja tõmbasin kõva Gouda juustu laaste. Küpsetasin 25 minutit 200kraadi juures. Hea soe ja mahlane juustune amps hommikul tassi kohviga või jahtunult õhtuse aromaatse teega. Igaühe vaba valik. Peaasi, et meele teeb rõõmsaks.

1. okt 2016

Seinast seina


Rammus leem liha ja köögiviljadega Kernu mõisakohvikus Ludvig

Juustusupp rebitud lihaga


Kõrvitsasupp

Uhked mõisakoogid

Marineeritud köögiviljad lihaprae lisandina Tegelaste toas Viljandis

Traditsiooniline kattega liha Tegelaste toas

Grillitud seakaelakarbonaad šampinjonide, grillitud ananassi ja coleslaw salatiga ning kartulipudruga Baby Backis Pärnus

Grillitud seakarree portobello seene, peekonisse mähitud spargli, täidetud ahjukartuli, tomati-sibula salsa ja Hot&Smoke kastmega

Tiigerkrevetid ingveri-laimi siirupiga meloniga ja köögiviljawok restoran & kohvikus Wu Wei Tallinnas


Paberkotis aurutatud valge kala köögiviljawokiga

Tšilli, laimi ja ingveriga marineeritud ning paberis küpsetatud tursk krevettidega

Köögivilja wok - köögiviljad, seened, tofu

Pad Thai Deluxe - hiidkrevetid, riisinuudlid, tofu, idud, tamarind
Hommikusööginäide Georgi hotellis Võrus
Mulle tuleb puhkus alati ootamatult. Ja kuna mu poeg teenib aega Kuperjanovi väeosas, mis asub Võrus, kuhu meie kodunt on 294km, siis sai kolme nädala jooksul läbitud palju kilomeetreid erinevatel marsruutidel. Külastatud neljal korral kolme erinevat hotelli, ühes armsas hotellis viibisime lausa kahel korral. Puhkus oli küll rohkem linnapuhkuse moodi, vabandava argumendina, kuna me enda kodu asub maal. Ja tänase postituse pealkirjast lähtudes, sai külastatud ka erinevaid söögikohti seinast seina. Mõnda neist siis lahkelt lahkaks.

Aga alustan ma kohast, mis kuulub meie kodukanti Harjumaale. Uhke renoveeritud Kernu mõis. Kuna mu mehel oli suvel väike juubel ja ta juba viimased 6-7a pole kunagi oma sünnnipäeval kodus, siis oli põhjust perel kokku tulla. Kernu mõis kogub populaarsust, nii oli ka pühapäevasel päeval seal kena sagimine, seltskondi läks ja saabus. Lahked perenaised tutvustasid kohta ja menüüd ja tegid meie pere olemise suursuguses ja väärikas mõisas aga üsnagi koduseks. Mõisaköögis askeldab sakslasest kokk Rainer Andreas. Baarileti taga köidavad pilku uhked ja isuäratavad koogid, tordid, mida võib juba süüa silmadega. Tellisime erinevaid suppe ja populaarseid leegipirukaid. Supiportsud olid pirakad ja õhukesed, krõbedaks küpsetatud flammenkuchenid maitsesid suurepäraselt. Minu valitud rammusas leemes oli küll ehk varssellerit liiga palju, ise ma supi sisse seda nii palju ei paneks. 5 liitrise liha-köögiviljasupi sisse piisaks umbes 10cm jupikesest, et varsseller ei domineeriks. Aga supp oli aus ja paks, rammus ja tõhus, et õhtuni püsis kõht täis, kui Võrru sõitsime poega väeosasse tagasi viima.  Mõisas on avarust ja salapäraseid soppe, seintel kauneid naisi kujutlev kaunis kunst. Pakutakse toite kohalikust toorainest ja ärgitatakse võimalusi nii tööks kui kokkutulemiseks üritustes ka ümbritsevale kogukonnale. Usun ja loodan, et Kernu mõis on pikalt kaardil ja soovin neile edu ja õnnestumisi!


Ma sageli juurdlen selle üle, mis hoiab mõnda toidukohta kaua populaarne, teist nö vegeteerides vee peal ja kolmandad tulevad ja lähevad. Kas ei tegeleta õige asjaga, kas ei armastata head toitu või jäetakse hoopis maksud maksmata. Nii sattusime ühel päeval marsruudil Võrust Pärnusse vahepeatusena teadlikult Viljandi. Ja kuigi olen kuulnud Fellini edulugu ja üks hea sõber oli ka kiitnud hiljuti head sushit Arkaadia aia sushirestoranis, läksime nostalgiat nuusutades Tegelaste tuppa. Ja see käik oleks võinud küll olemata olla. Une- ja tolmuvõrgus kulunud koht, kus ikka pead maksma sularahas. Inimesi õieti polnudki ja kokk ei viitsinud isegi jahust paksu valget kastet soojaks teha. Arvas, et kuum, praetud liha soojendab kastme ise üles ja need mõttetud marineeritud köögiviljad lisandina, ärge neid küll enam inimestele pakkuge. Liha küll kustutas näljatunde ja algselt tahe Saksa nädala raames õunastruudlit mekkida, jäi küll tegemata, kiirustades, pettunult põgenesime lossimägedesse jalutama.


Et sai neljal korral kolmes erinevas hotellis käidud puhkamas, siis vaagiks veidi ka pakutavaid hommikusööke. Pilte on mul küll siin ainult üks, ülejäänud telefonis, mida kätte ei saa, aga iseenesest on hommikusöögi pildid üsna igavad. Kubija hotell-loodusspast inimeste tagasisidet lugedes olin kõige negatiivsemalt häälestatud. Ikka vähe valikut ja halb maitse, mida kõike veel. Tegelikkuses oli Kubija ainukene koht, kus pakuti kahte sorti putru, mitut erinevat kala, leiba, saia valikus, erinevaid maitsvaid määrdeid, nii munavõiet kui toorjuustumääret lisaks võile, makaroni-singisalatit lisaks kodujuustule, hooajalist purukooki ja omatehtud rulaadi lisaks tavapärasele singile, juustule. Arbuusi ja erinevaid mahlasid, maitseveesi ja ehk vaid kehv kohv termoses tõi ebamäärase tunde, aga mitte pettumuse. Kõik maitses hästi. Hotelli köögid arvestavad ikka inimeste arvuga ja kes tuleb viimasena, kas teda peab ootama vaagnatäis juustu või vaid viilukene!?

Võrus külastasime elitaarse interjööriga vanasse postimajja renoveeritud uhket hotelli Georg lausa kaks korda. Köögiosaga apartmendid olid avarad ja stiilsed ja seal oleks võinud ise ka süüa teha, kui ma vaid oleksin teadnud, et ma niisuguse uhkuse endale kinni panin. Nõud ja potid ja pannid olid olemas, keraamilise pliidi kasutusvõimalus ja veekeetja, mille abil kohvi, teed nautida. Aga hommikusöök restoranis Postipoiss tundus esmapilgul tagasihoidlik. Tegelikult polnud millestki puudus. Head kohvi sai valida ise masinast. Maitsvale pudrule sai nii toormoosi vaarikatest kui seemneid, pähkleid uhkest agregaadist peale keerutatud. Külmsuitsulõhe juurde maitses hästi kodujuust ja seemnetega croissandid olid tõesti ülipehmed. Ei puudunud ka viinerid ja praemuna, samuti pakuti kooki, esimesel korral oli õunakook biskviittaignaga ja teisel korral šokolaadibrownie.

Pärnus ööbisime Kurgo Villas. Kodumajutust meenutavas villas, kus kauni sinise veega välibasseiniga toreda haljastusega sisehoovist sai astuda kuulsasse kohvik-restorani Piparmünt. Siin pakuti konservist võetud sprotti ja poe pasteeti, kohvi sai termosest, aga magusas ampsuks oli tore besee nupsuke ja hooajaline biskviittaignaga õunakook. Aga oli head putru, viinerit, peekonit, munaputru ja keedetud muna ja leiva ning saiavalik ning puuviljad. Kõrvallauas einestanud sakslastest mootorratturid täitsid usinalt laua lausa 9 taldrikuga, et head ja paremat ja rohkelt maitsta, et päev oleks tegus. Tore oli ka nende tervitusele vastata. Mis eestlasele väga omane pole, et ruumi sisenedes teisi külastajaid tervitad, mis on ju elementaarne. Interjöör oli hubaselt kodune, mida aga polnud aknast avanev vaade remonti ootavasse naaberaeda, mis aga sinna ikka parata, kardin ette ehk vaid tõmmata. 

Peale veemõnude nautimist Estonia termides, mõtlesime, et kuhu Pärnus sööma minna, et Tegelaste toa moodi ämbrisse ei peaks astuma. Aastate eest käisime alati Härma Grillis, hea koht linnast kodu poole välja sõites, parajalt mõnus hästi tehtud lihatükk, missiis, et värske salat püsis aastaid sama ja erilisi arenguid pold näha. Nüüd seda kohta enam pole. Oleme käinud hoopiski Kaubamajakas Baby Backis ja ei ole pidanud kunagi pettuma. Suudavad hoida oma taset ja saad seda, mida ootad. Minu valitud grillitud seakarree oli väga hästi tehtud, spargel mõnus ja kastmetriibud põnevad. Ja mees ei nurisenud ka millegi üle.

Kogu oma reisi rägastikus käisime ka Lennusadamas Viikingite näitust vaatamas ja tahtsime minna pärast einestama kohvikusse Klaus. Mereäärne pop koht oli rahvast tulvil ja tühjal terrassil oleks olnud istuda tuuline, kuna seltskonnas oli ka mehe vennapoeg. Suundusime siis lähedal asuvasse restoran-kohvikusse Wu Wei, kus laiutas tühjus ja meie väikse seltskonna marakratt sai vabalt liikuda ja asju uurida. Wu Wei on rahuliku meele koht ja peakokk Aare Sild, kui käis toidu maitse ja rahulolu kohta uurimas, ütles, et last ei pea keelama. Nii lendasid meil seal paberlennukid ja oli rahulik omaette head, maitsvat toitu nautida. Mulle meeldis, et kõik oli päris. Polnud mingeid külmutatud köögivilju, mida ikka ja sageli meie toidukohtades kohtad. Krevette võis käe vahelt süüa, mille kaste oli jumalik ja köögivili polnud liiga krõmps. Pärast õhetasime mõnusalt, nagu oleksime veini joonud, kuigi seda ei teinud. Salapärased tulised aasiapärased maitsed. Teinekordki läheks sinna uudistama, et teada saada, kas pelmeenivalik ja kevadrullid maitsevad ka ehedalt.