Otsing sellest blogist

26. veebr 2009

Vahvad vastlad




Eesti sünnipäev koos vastlapäevaga möödus meil rõõmsalt ja rahulikult. Plaane oli mitmeid, kuid kaugemale liumäge otsima minna, ei viitsinud meist keegi. Panin varakult hommikul seajalad keema, maitsestasin vürtside ja ingveriribade ja loorberiga. Siiski sain ka kaalikat, nii tükeldasin hulga rõõmsavärvilisi juurvilju ja peagi lisasin koos hernestega pruunikas-kuldsesse leeme, sest olin seajala juurde ka ühe terve sibula koos koortega visanud. See teeb puljongist õige puljongi. Kui hernes lõpuks oli juba poolpehme, lisasin ka kartulikuubikud ja tükeldatud küüslaugu ja keerasin pliidi välja.


Hommikul tahtsin väga vaadata Tähelaeva Helle Merest. Polnud temast ju suurt midagi kuulnud ja kerisin huvi üles, et mida kõike ei kuule,näe. Tegelikult oli saade rahulik ja pr.Helle jäi kinniseks ja vaoshoituks. Ometi oli tore meenutada mitmeid teatrietendusi, mida ise ka vaatamas olen käinud. Ja just niisuguse tüüpilise rätikus talunaisena ma teda "Pilvede värvidest" või "Vaikuse vallamajast" või "Kõrboja peremehest" mäletasingi, vaikse ja malbe häälega, kuid kõneka kehakeelega. Meelis Kompus oli minu meelest teinud ära hea kodutöö. Südamlikult mõjus Hele Kõre armas laul ja veelgi siiramalt presidendiproua kallistus tänuks kena muusika eest.


Peale kerget einet läksime liulaskmise asemel koeraga hoopiski metsa.Kena talvine mets, ootamas lumelisa, aga samas hele linnulaul paiskas õhku kevade lähenemist. Korjasin pohla- ja mustikavarsi vaasi ja kaseoksadki. Olen ju ometi puhkusel ja aega on hakata veidikegi rohkem koristama maja ja kappe ja seada ümber kodus armsaks saanud asju. Jõulukardinadki on mul tavaliselt just aastapäevani, need armsad kellukeste ja küünaldega pitsikesed panin kenasti kappi ja palju kööki valgust pakkuv, väike lilletrükiline aknakate läks asemele.


Kui olin hernesupi taas sooja pannud, tuli veidi ka külalisi, Liid käisid Padisel suusatamas ja astusid meiltki läbi, et meid sauna Ristile kutsuda. Kuna aga olin otsustanud aastapäeva kontserti, presidendi kõnet ja pidu vaadata, siis loobusime. Sõime koos suppi, mis sai kõvasti kiita. Samal ajal olin õhtuks ahju pannud juba mahlase seakoodi, taas porgandit, kaalikat, sibulat,küüslauku lisaks. Kartulid olin juba hommikul koorinud. Ja veini tegime ka lahti. Kuna mees oli tegelikult ainult paar päeva kodus, siis ei tahtnud teda siia-sinna sõitude ja plaanidega koormata. Sest oma kodus on alati kõige parem. Ja vastlakuklidki maitsesid hästi, missiis, et ostsin need taas poest.




Lõpetuseks luuleread presidendi kõnest:


nõnad me lähemegi läbi mere,


mis tõuseb me vastu tige,


sest muud me ei vaja tuge,


kui üksteise rõõmsad õlad,


kui ühised rõõmsad võlad,


mis üheskoos tuleb meil kesta.



23. veebr 2009

Traditsioonide taak


Pean ausalt tunnistama, et mul pole kodus isegi sinimustvalget lippu. Häbi! Ka mitte väikest pidulaua peale panekuks. Ja kui ma hästi järele mõtlen, pole kunagi erimenüüd Eesti sünnipäevaks teinud. Vanasti sai küll küpsetatud koogike, kui oli eurovisioon. Millistes traditsioonides me üldse kinni oleme? Mõnel on sünnipäev kõige tähtsam, teisel jõulud. Mina jaanipäevaks ämbritäit šašlõkki ei marineeri. Vaid lähen ise kuhugi jaanile, kui võimalust on. Sünnipäevad saavad meie majas ka enamasti peetud, suvised peod, nagu ikka. Jõulude ja aastavahetuse ajal on ikka külmik toitu täis varutud, sült keedetud ja lauad mitu päeva kaetud. Vastlapäevaks keedan ikka hernesuppi ja ostan poest vastlakukleid. Aga Eesti sünipäevaks kilusuupisteid ja mädarõikatupsuga lambaliha ei tee. Tordist rääkimata. Nii on hea seekordki vastlapäeva taha peitu pugeda, kuna need tähtpäevad ühele päevale on sattunud. Seakoodi ja seajalad võtsin sulama, herned viskasin likku, poest varusin porgandit, kahju, et kaalikat polnud. Kui argiasjad korda saame ehk läheme kuhugi kelgutama ka.Ja muide, mul hakkas täna puhkus!!!


vastlapäeval

vastlakukkel vasta kukalt

libeliugu

libistades mäelt

vahukoores nina

nagu õllevahu moodi

vastlapäevaks

poodi toodi

lihaheite-pudrupäeva nime

kannab see

mida kõike teeme

täna rõõmust suurest

tundes ennast hästi jagama peab kallistusi

vastlapäeval

kõigile peab andma musi /I.E/

19. veebr 2009

Risoto rikastab


Lumevaip on kirevaid jälgi täis, linnumaja all terade-seemnete vahel linnupere erisuurulised sammutriibud, noka näpsamisjoonistused, suletutid ja puudelt pudenenud kooretohu puru. Kassipere piilumas sirelipõõsas, mängimas orava äranäritud käbirootsudega.

Riisiterad peopeal on ka nagu linnutoit, teraline ja torkiv. Aga roa saab nendest ausa ja valmib ka kiirelt.Piltidel kujutatud risotot on rikastatud pruunistatud kanafilee ribadega. Valad pannile sortsu õli ja pruunistad seal kanafilee, lisad hakitud sibula, riivitud porgandi, küüslaugu, paprika. Kiirelt segades ka kamaluga riisi ja segad kuumutades kõik läbi ja siis vajalik kogus kuuma vett ja kõik korraga. Segad hetkeks läbi ja jätad madala kuumuse peale hauduma. Ei jaga seda seisukohta, et vedelikku peab sorts haaval lisama ja kreemjast risotost ei tea ka tuhkagi. Niimoodi, nagu mina teen, jääb riis sõmer ja on valmis täpselt siis, kui vedelik aurustunud. Vahest lisan ka terve paki külmutatud juurvilja, siis ongi vajalik tal vaikselt koos riisi ja muude lisanditega pannil keeda. Seekord keetsin juurvilja eraldi ja pakkusin lisandiks, samuti toorest kollast paprikat. Mulle endale meeldib kõikjale juurde teha külmi kastmeid, sinna saab salamisi sokutada meie igapäevaseid tervendajaid, küüslauku ja sibulat, lisad värsket või hapukurki, keedumuna või õuna, tomatit, mida parasjagu kodus on. Ja risotot on väga hea niisuguse krõmpsuva ja maitsva kastmega süüa.

18. veebr 2009

Hämmastavad hommikud


Täna hommikul kuulsin kevadekuulutaja laulujuppe, kui poega kooli üle ukse saatsin. Külm napsas küll nina ja helbevalge teerada krudises, aga hiljem ka peibutust mängiv päike, andis signaale, et keavadet on õhus...


Minu hommikud on väga erinevad. Kuna tööl käin ebaregulaarselt ja erinevatel kellaaegadel, siis sageli tööhommikul, ärgates 6 või 7, peale kohvi ma midagi muud ei tarbi. Sageli jääb kohv ka poolikult lauale. Paar lonksu kosutavat kuuma ja aromaatset hommikukohvi, ajab koos kohusetundega jalule. Enamasti teen presskannu kohvi. Kanne on meie lepatriinu köögis olnud küll väiksed ja suuri, ühe tassi ja kahe jaoks. Ostad odavama, saad ka kiirelt tast lahti. Küll katkevad vedrud ja purunevad nupukesed. Hiljuti investeerisime korralikku bodumi kannu, loodan, et tema vastupidavus on ka hinda väärt. Ja kohv tuleb muidugi maitsev. Praegu joon näiteks Luxuse kohvi. Pidevalt olen hea kohvi otsingul. Kui kolleeg ostis toidumessilt endale lehmakirju lattekannu, mida saab pliidi raua peal kuumutada, siis sealt sain Pellini Topi maitse suhu, mis muidugi sisaldab suuresti araabika kohviuba. Vahest proovin Merrildi, ema kinkis jõuluks Jacobsi. Katse-eksitus-meetod.

Aga hommikud, kui kiirus tagant ei kihuta, kui ärkamiseks on aega, siis peale esimese aurava lepatriinutassitäie kohvi, nuputan midagi hommikuks. Mille järgi isu on või mida kapist leian. Sageli teen muna, väsimuse peletamiseks on vedel keedumuna või poolvedel härjasilm millegipärast kosutav. Kui meid kodus on rohkem, keedan putru, kaerahelvega alustades, mannapudruga lõpetades. Ikka mõned kollased munad klopitult manna valgesse pessa. Soolast võileiba ikka kõrvale ka. Singi ja juustuga, kui on hooaeg, siis ikka värvilist kurki ja tomatit. Kui kalaga end hellitame, siis rohkelt sibulat. Kui kodune olin ja lapsed väiksemad, tegin sageli reedeti kausitäie salatit laupäeva hommikuks, kartulisalatit, makaronisalatit, oasalatit, makrasalatit ja hommikul viinerid kuuma vette või grilli. Pikem mõnusam ärkamine, sest kell hiilis niikuinii keskpäevatundi. Kuumad võileivad ahjus, erinevate katetega, tuunikala, singi, juustu, tomati, majoneesiseguga. Piimamuna segusse kastetud saiad, praetud kuumal pannil, kes soovib suhkru ja kaneeliga, mmmm...Pühapäevased pannkoogid ja pirukad jäävad ka rohkem minevikku.

Aga kui teinekord Keilas emakodus ööbime, on hommikulaud ikka rikkalik, kõik eelnimetatud valikud lõpetades praekartuliga. Praekartuli ajastu hakkab vist tasapisi tagasi tulema.

Ja hommikud on hämmastavad, aeg iseenda jaoks - nautimise tipp.



16. veebr 2009

Argitoitude armee


Mida te täna süüa teete? Kas see toiduidee tuleb teil lihtsalt või raskelt? Ma ka praegu nuputan, kas teha kanast midagi, kuna olen selle sulama võtnud. Või keeduvorstiga vorstikastet ja kartuliputru või hoopiski kerget pastat. Pastat on muidugi lihtne teha, kui mitte näpuga Itaalia originaalretsepte taga ajada. Praed hakkliha, sinki, vorsti või kanafileed, veidi sibulat, mingit juurvilja, potiga kõrvale sobilik pastatoode keema. Soovid koorest pastat, lisad ka kohvikoort ja toorjuustu. Maitseb täna tomatine roog, siis tomatipastat või ketšupit. Riivid ohtralt peale juustu ja meelepärane roog ongi üsna kiirelt valmis.


Teinekord aga keedan potitäie kartulit ja teen soolaseentest hapukoore ja sibulaga meeldiva salati, otsin välja heeringa või mõne muu kapis oleva kala. Ja lihtne toit taas laual.


Hakkliha on muidugi tänaväärne toiduaine. Hakklihakaste, kartuli ja peedisalatiga, mmmmm...keele viib alla. Kotletid ja lihapallid, kastmes ja kastmeta. Frikadellisupp, mõnusalt magus, soojendab kõhtu ja valmib ka ruttu.


Lapsepõlvekodus tehti ikka tihti munakastet, soolatud lihakuubikute ja sibulaga. Pole ammu enam teinud. Ei tea küll miks? Siis on üks juurviljane roog, mida pole ka kaua teinud, aga ikka tihti mõtlen , et peaks seda ka tänases päevas tegema. Liha pandi keema, lisati suurte tükkidena kaalikad, porgandid, vahest ka kapsalohud, kõige lõpuks samuti suured kartuli tükid. Kui kõik valmis oli, kurnati keeduleem eraldi kaussi ja see jäigi kastmeks. Liha eraldi kaussi ja juurviljad teise. Järgmisel päeval sai neid mõnusalt pannil praadida. Või millal viimati tegite klimbisuppi? Mõnusalt magusa seakondiga. Ei mäletagi.Hernesupi tegemispäev tuleb juba järgmisel nädalal, seajaladki juba kappi varutud, üks koot on ka peidus. Mulle meeldib selge leemega supp, aga hiljuti sõin ema juures tangudega pudrust hernesuppi. Kui oma supiga maha saan, kirjeldan täpsemalt koos piltidega.


Mida siis teete iga päev õhtusöögiks?Mida tehti teie lapsepõlvekodus?



Kapsaga kauniks




Päris pikka aega ei ostnud ma poest millegipärast ühtegi kapsast. Kapsake oli tõeliseks vaeslapseks mu silmis tunnistatud. Küll pidasin kapsapead liiga suureks või ei olnud kapsaisu peal. Nüüd teen üsna tihti kapsast toitu. Küll lisan salatitesse või teen kõige tavalisemat ühepajatoitu. Tükeldatud kapsas, porgand vähese veega keema. Pannil passeerin hakkliha, porrut, sibulat, kui on, siis ka paprikat. Lisan peale maitsestamist potti juurviljadele. Koorin ruttu mõned kartulid ja lisan need lõpuks. Kui sügavkülmas leidub ka veel maitserohelist, saputan seda ka veidike. Ja valmis ongi lihtne, toitev ja täiesti tavaline toit, tervislik ka.




Lugesin juhuslikult ka kapsasupidieedi kohta. Ühel päeval otsustasingi supi tulele panna. Aga retsepti uurides ei saanud täpselt aru, miks seal seened ja purustatud tomat on. Ja kuna mul neid toiduaineid polnud, ammugi sellerit, siis tegin ikka täiesti oma kapsasupi. Panin kana supikogu keema. Kana viimasel ajal ostan ka tervelt, tükeldan ta kolmeks. Ühest saab supi, teisest hea kastme või ahjuroa koibade ja tiibadega, kolmandana hakin kuubikuteks filee, mida on hea risotole või pastale lisada. Aga kapsasupi juurde tagasi. Mul ei meeldi supi sisse juurikaid ja sibulat passeerida, supp jääb siis liiga õline. Hakin sibulat ja porgandit ja panen need üsna ruttu kanale lisaks. Peagi ka kapsa ribad. Vahepeal maitsestan ikka oma lemmiku chicken-steaki maitseainega. Sest selles mõnusas oranžis veskis on lihtsalt kõik olemas. Sibul, paprika, tomat, tšilli, sinepiseemned, koriander, küüslauk, kurkum, must ja valge pipar. Lõpuks lisan kartuli kuubikud ja ka maitserohelise, mida just parasjagu leidub. Kui supp juba valmis, siis lisan hakitud küüslaugu ja keeran pliidi välja. Ja mahlased küüslauguküüned sobivad hästi ka musta leiva peale, mis teeb kapsasupist ka hõrgutava raviroa, kui külm kimbutanud.

Pannkookide paraad


See oli mõne nädala eest, kui tütar tuli külla ja külmkapp oli pooltühi. Natuke ühes karbis midagi, veidike teises. Mõned munad , sortsuke piima. Vaatasin nutikalt asjad üle ja otsustasin pannkooke teha ja mitte ainult. Soolaseid täidiseid on võimalik kokku keerata ükskõik millest. Ja soolane täidis pannaka vahel täidab kõhtu rohkem, kui magus moos, mis lihtsalt paneb i-le täpi.

Tegin kodujuustuga soolase salati, lisasin keedumuna, sibulat ja riivitud toorest porgandit, hapukoort ka. Veidi oli kapis ka heeringat, lisasin hapukoort ja veidi sibulat. Sügavkülmast leidsin krabinuudlite lömmis paki, sulatasin selle ja hakkisin makramaitselise massi salatiks, lisasin keedumuna, kurki, sibulat, majoneesi-hapukoore segu. Nii saigi lauale kolm soolast täidist, värvi ehk neil palju polnud, aga maitset küll.

Ja kõhtu täitis hästi ja meeleolu lõi samuti. Nii et, kui vahest millegist süüa pole teha ja kõike on natuke, saab pannkookidega ka mehise õhtusöögi valmistada.