Otsing sellest blogist

30. jaan 2023

Kartulikotletid




 Jaanuari lõpp juba käes ja talv taas nagu pühitud maa pealt. Loodus on täis mustjaid lumehunnikuid, jääkonarustega veeloikusid. Paljastelt lumevabadest lillepeenardest kikitavad kevadised lilled oma tutte ja uurivad, kas kevad on saabumas. Aga kindlasti veel ei ole. 

Kui keedetud kartulit jääb järele, siis ikka paned võisele pannile või valmistad mõnda head segasalatit. Aga võib ka kotlette meisterdada. Kartulile võib lisada nii sibulat kui seeni ja pekiribaga sinki, aga ka suvikõrvitsat näiteks. Mul väga jahus ei meeldi kotlette veeretada, pean seda niisuguseks venepäraseks kombeks, nii jäid minu krõbedaks praetud kartulikotletid eelkõige naturaalse maitsega.

8 keedetud kartulit
1 muna
1 väike sibul
veidi pekiribaga sinki
veerand suvikõrvitsat
veidi seeni
2 spl jahu
soola, pipart, ürte
praadimiseks õli, võid

Riivi keedetud kartul, suvikõrvits ja sibul, siis nad moodustavad ühtlase massi. Lisa sinna muna, hakitud seened hoidisest, veidi jahu ja maitseaineid. Sega käe või lusikaga ained kõik ühtlaseks taignaks, lase veidi maitsestuda. Aja pannil õli kuumaks, lisa ka võid ja mätsi massist kätega suuremad kotletid ja prae kuldpruuniks, vahepeal temperatuuri alandades ja ka kaant kuuma püsimiseks peale asetades. Söö hapukurgi, marineeritud seente või mõne muu koduse hoidisega. Lisandiks sobib hästi ka törts hapukoort, klaas keefiri. 

25. jaan 2023

Kartulisalat punase magusa paprikaga



 Kartulisalatit võib valmistada ka argipäeval, kui on keedetud kartulit eelmisest päevast järel. Kuna ma frikadellisupi sisse kasutasin väheke vaid punast magusat piklikku paprikat, tahtsin selle ülejäägi salatis ära kasutada. Ja sai vägagi mõnus kooslus. Paljudele ei meeldi paprika ei toorelt ega küpsetatult, samas paprika on väga tervislik. Paprika sisaldab palju vitamiine, mineraalaineid, antioksüdante, paprika parandab isu ja soodustab toidu seedimist. Sisaldab palju näiteks C vitamiini, võrdne sidruni ja mustade sõstardega. Miks mitte siis paprikat süüa. Kunagi salativõistluseks valmistatud minu juustu-paprikasalat elab ammu juba oma elu ja heameel, et tütar seda oma külalistele ikka valmistab. Minu tänane kartulisalat paprikaga on ka väga maitsev, kuidagi värskendav ja mõnusalt krõmpsuv.

6 keskmist keedetud kartulit
3 keedetud muna
50g taist sinki
1 punane sibul
veidi marineeritud kurki
3-4 hapukurki
1 piklik punane paprika (maguspipar)
majoneesi
kurgi vedelikku
soola, piprasegu, ürte
maitserohelist

Tükelda kartul väikesteks kuubikuteks, riivi keedetud muna. Haki punane sibul ja punane paprika peeneks. Samuti sink. Mul oli purki jäänud vaid üks marineeritud kurk, hakkisin selle ja avasin ühe hapukurgi purgi ja hakkisin sealt mõned. Kastmeks segasin seekord vähese majoneesi olemasolu pärast lisaks majoneesikuhila põhjale purki nii keefiri, sulajuustu, kurgivedelikku, maitseaineid. Kaste jäi suht vedel, aga kattis kenasti kogu salati. Muidugi oleks võinud ka kiirelt suristada ise uue omatehtud majoneesi, aga seekord ei teinud ja sai nii ka. Kui salat kuivaks jääb, võib alati ehmatada sortsu kohvikoorega. Proovige salat järgi! 

Frikadellisupp


 Talv näitab erinevat nägu. Suurtest lumekuhilates on vahepeal saanud vihmased veeloigud ja sulalumele joonistatud looduse mustjad randid. Aga suur osa talve muidugi veel ees. Saame ikka veel kargust ja lumekristallide kaunist härmatist puudel näha, jalutada lumises metsas, kui talla all krudisev lumelaul osutub kaunimaks. Ja kunagi tuleb kevad ka. 

Kui kapis on hakklihapakk, mida teie kõigepealt sellest teete!? Kas hakklihakastet kartuli ja peedisalatiga või punavat pasta bologneset, keerutate häid kotlette kartulipudru juurde, vormite ahju hoopis pikkpoisi või peale IKEAs käiku katsetate Rootsi lihapalle kastmes järel teha. Frikadelle või lihapalle võib veeretada kastmetesse, panna ahju või libistada heasse suppi. Supi saab ka igal korral erineva valmistada, erinevaid köögivilju lisades. Mul seekord oli kavas noort värsket kapsast lisada, veidi punavat paprikat ja kirsstomateid. Ja frikadellitaignast jätsin tavapärase täitematerjali saialise või suvikõrvitsa või kaerajahu ja ka piimatoote välja. Pallid tulid tihked ja lihavad ja leem maitsev. Ei tee kunagi frikadellisuppi mõne valmis puljongiga, minu meelest tuleb siis mingi teine supp. Meeldib, kui just köögiviljadest ja frikadellidest sünnibki maitsekas leem.

500g seahakkliha
1 muna
1 sibul riivitult
soola, viie pipra segu
vett
3 kartulit
veerand väikest noort värsket kapsast
veerand punast magusat paprikat
1 porgand
1 väike sibul
6 kirsstomatit
1 suur küüslaugu küün
soola
1 loorberileht
1 vürtsitera, 6 musta pipra tera, supi maitseainet
värsket tilli, peterselli
veidi võid



Selle supi puhul võin kartuli kuubikud eelkeedetud kuuma veega keema panna. Raputa kartuli vette ka pisut soola. Valmista frikadelli taigen. Võta hakkliha külmkapist varem kööki sooja, muidu on kätega tehes külm segada. Lisa hakklihale 1 muna, riivi sibul, maitsesta soolaga, keeruta pipraveskist viie pipra segu. Sega kätega korralikult hakklihasegu läbi, jäta ootele. Tükelda nüüd porgand ja sibul, viiluta värske kapsas ja paprika. Lisa kõik potti kartuli juurde. Kui kõik keema tõuseb, hakka lihapalle märgade käte vahel veeretama. Et leem siis parajalt keeks mitte hääbuks, et frikadellid keerutaks end leemes valmis ja tõuseksid pinnale. Maitsesta loorberilehe ja vürtsi ja pipraga. Mul on üks universaalne maitseaine, kus sees pastinaak, porgand, sibul, petersell, küüslauk, kurkum, pipar, seller, porrulauk kuivatatult, sobib hästi just suppe maitsestama. Puistan seda siis ka parajalt. Lisan umbes supilusikatäie võid, annab hea maitse. Lõpuks poolita kirsstomatid, haki maitseroheline peeneks, purusta küüslauk ja lisa kõik potti ja keera kuumus välja, jäta supp vähemalt paarikümneks minutiks maitsestuma. Naudi hea rukkileiva või mõne juustuse kuuma võileivaga, kui isu. 

7. jaan 2023

Oasupp ahjuprae ja verivorstiga



 Uus aasta paukudega kohal. Kuigi me ka(a) sel aastal rakette ei lasknud. Aga traditsiooniliselt kodust ja isetehtud pidulauda ikka katsime nii jõuludeks kui aastavahetuseks. Pikalt sel aastal juurdlesin tervise pärast, kas keedan sülti üldse. Aga otsustajaks sai kauplus. Süldimaterjal oli kõik olemas. Aga momendil ei leidnud kanamaksa, nii et nendel pühadel siis jäi pasteet tegemata. Muu ikka au sees, ise, oma kätega tehtu. Alates heleda õllega hapukapsastest, mida teen suure potitäie. Panen siis purki ja jaotan lastele või vanematele. Retsepti otsin ka oma blogist. Kuigi midagi keerulist justkui pole. Lisan paarile kilole Kadarbiku hapukapsale heledat õlut, veidi vett, mett, sibulat, õuna ja maitsestan ja lasen madalal temperatuuril mitu tundi valmida. Üks ports veel praegugi külmas koridoris potis alles. Süldi keetmine on minu jaoks alati püha ja tähtis tegevus. Sel korral läks kuidagi väga lihtsalt ja nautisin tegevust. Ja positiivsuse võti oli selles, et mida varem süldi keema saad, seda varem saad õhtule. Kuigi mul on ka puupliit, siiski keedan sülti elektripliidil, kus saad temperatuuri hästi timmida. Need parema toidu maitsed, mis puupliidilt või ahjust tulevad on ka vaid müüt, mida inimesed loovad. Et justkui lihal on parem maitse. Mingit vahet pole, kui hästi maitsestad ja õigesti küpsetad. Aga kellegile on neid müüte vaja. Igal juhul sai sült kenasti keedetud ja siiani söönud, mees sai oma tööreisile karpides kaasa ja üks kausike veel külmikus ootamas, et kartulit keeta ja sinepiga ühel õhtul nautida. Elu on ilus selle tundevalemi üle. 

Sel aastal jõuludeks tegin kartulisalatit suitsukanaga ja aastavahetuseks makaronisalatit singiga. Lihtsad maitsed. Tursamaksasalatit tegin ka, et rukkipesadest ampsata. Lisasin muna ja kirsstomatit, väga lihtne ja kiirelt valmiv hea asi. Jõuludeks tegin rukkipesadesse makra kreemi, makrale lisasin riivitud juustu, keedumuna ja sulatatud juustu ja suristasin sauseguriga peeneks ka. Väga maitsev.
Aga, kui ahjupraadi on järgi ja isegi küpsetatud verivorste mõni, siis saab ka hea supi kokku keeta. Ma üldse ei armasta verivorsti. Et müüt, nagu oleks see mingi eestlaste rahvustoit, käib küll minust mööda. Belglased söövad samamoodi verivorsti ja muugi rahvus. Aga, kui tahtmine uusaasta algul järele jäänud toidukraamist suppi keeta. Eks nii on ju ka seljanka sündinud, sinna võib ka lisaks kausis olevatele oliividele ka tänapäevast kraami lisada, kikerherneid ja hapukapsasalatit, mida iganes pidulaualt leiad. Pole vaja mingeid reegleid taga ajada. Ahjupraest suppi tehes peab arvestama, et olemasolev puljong on maitsekas, aga seda on vähe, et natuke peab ka vett kasutama, näiteks, et kartul keema panna. Ja nii see supp sünnibki.

vett
ahjuprae puljongit
4 kartulit
1 sibul
1 porgand
1 purk valgeid kuningube
ahjuliha
verivorste
maitserohelist
soola, loorberilehte, maitseaineid, küüslauku

Pane vähese veega kartulikuubikud keema, lisa veidi aja pärast hakitud sibul ja porgand. Siis ühenda külm ahjuprae puljong potis olevaga. Kui kõik on uuesti keema tõusnud, lisa hakitud ahjuprae liha, verivorsti kettad ja oa konserv koos vedelikuga. Lisa loorberileht ja maitsesta korralikult supp üle, lisa soola, piprasegusid, ürte, viimasena ikka küüslauk purustatult ja värske maitseroheline ja keera kuumus välja. Lase supil seista ja maitsestuda. Süües võid ka hapukooretupsu leemele lisada ja head rukkileiba juurde ampsata. Lume rookimiselt väljast tulles maitseb iga hea isetehtud supp oivaliselt. Soovin kõikidele toidufännidele ikka rohkem ise valmistatud toite!