Otsing sellest blogist

21. veebr 2010

Pööraselt põnev põldoaroog


Ma olen muidu üsna sõnakuulmatu "tüdruk", aga kuna jätkan oma tervise turgutamise rada, siis võtsin jätkuvalt kuulda massöör Sirje soovitust just praegu tõsiselt tõelisel talvel süüa herneid, odrakruupi ja ube. Ja nii sai see põldoa pakk poest ära toodudki. Mõni keedab võibolla iga reedese sauna õlle juurde neid ube, aga minu kohtumine põldoaga niisugusel kujul oli esmakordne, vat sulle siis köögikirelist.

Kuna eile oli selle talve seni kõige tigedam ilm. Niisugust teravat tuisku, mis tegi valu nii näole kui soojade jopede või Maru kootud karvaste käpikute alla. Selliseid valle ja tõrksaid tuisumägesid polnud ma enne pidanud lahti kaevama. Hakka või lumelinna hoovi ehitama. Kui isegi Kati-Saara Vasar-Murutar kurdab facebookis, et see lumi tekitab abitut ähmi, muidu ju nii vintske mutt. Et siis kulukski ära üks kuum tummine roog, mis aitab neid vintsutusi leevendada.

Muidugi kõigepealt tuleb küdema panna ahi. Sest seda pööraselt põnevat põldoarooga tegin taas muhedas malmpotis ja ürgvanas leivaküpsetusahjus. Enne panin põldoad vette liguma. Ei lugenud ma tunde ja ega nad jõudnud seal rohkem kui ahjukütmise aja olla, umbes kaks tundi, aga kindlasti soovitavad targad retseptide autorid leotada neid kindlasti vähemalt neli tundi ja miks mitte ka üleöö. Panin malmpotti terve kilose koti searaguukonte, pigistasin põldoad veest kuivaks, raputasin kotist silma järgi odrakruupi, lõikasin pooleks ühe kullakarvalise sibula koos koorega ja paraja pontsaka porgandi. Maitsestasin piprasegu, meresoola, kiluvürtsi ja loorberiga,küüslaugu küüned torkasin liha vahele, valasin üle kuuma veega. Ja ahju. Ja siis hakkavad peagi mõnusad lõhnad tulema. Lõpptulemuseni läheb siiski mitu, mitu head tundi, aga oad on lõpuks pehmed ja mõnusalt oajahused ja sobivad kruubi ja porgandiga ja see küps liha lihtsalt sulas suus. Esimest korda tundsin elektriahju ja puuküttega ahju küpsetustulemuse erinevust. Kahjuks ei oska ma veel eriti ajastada kütmist, sest keskööl maiustada on ka nagu niru ja samuti pole ma veel pihta saanud malmpoti kasutuskääridele, kuna toit juba üsna ruttu mustas malmpotis mustaks tõmbub. Aga ma luban olla edaspidi arenemisvõimelisem ja jagada ka seda teiega.



Kilu-kodujuustusalat kuumal kartulil


Ma armastan väga kodujuustust valmistatud soolaseid salateid. Suvistel õdusatel grillimistel annavad kuuma kartuli olemasolu ja kerge kodujuustusalat mahlastele vürtsikatele ribidele või keefiris marineeritud kanale õige maitse. Aga ka talvel võib kodujuustusalatit nautida. Seekord valmis kuuma keedetud kartuli kõrvale kilust rikas salat. Puhastasin terve hulga üsna soolast ja vürtsist kilu. Hakkisin keskmisteks tükkideks ja lisasin tervele pakile kodujuustule hapukoorega. Muidugi võib ka kasutada ükskõik millist kodujuustu. Kuna hiljem tuleb hapukoort niikuinii lisada, siis võiks ehk kodujuust ollagi pisut teralisem. Värske kurk on alatine kaaslane kodujuustusalatis ja kindlasti ka sibul. Mõned keedumunad ja üksikud külmad keedetud kartulid. Segasin hapukoorega. Muidugi võib lisada tomatit, marineeritud kurki, õuna, kõik need loetletud ained annavad mõnusat kohast krõmpsu ja ka kaunist värvi. Mina seekord lisasin värviks keedetud porgandit. Kaunistuseks rullikeeratud kilufilee ja sibularattad ja kuum aurav Eesti kartul. Jälle sammuke Eesti sünnipäevale lähemale.

Ostsin ka oma toiduusku kuuluvasse Lepatriinukööki ühe asjakohase vidina lepatriinu kollektsiooni. Keraamik Helina Tilga kuumaalus või seinapilt, kasutusvõimalusi mitmeid. Lustlikult rõõmsa näoga teoga õunast välja pugevana, karusmarja rohekollane helk ja uudishimulik lepatriinu. Pisut suvist särtsakat värvi lumeuputuse tõsise tõrjumise keskele.

16. veebr 2010

Hernesuppide hurm


Hea, et ikka vastlapäev on olemas, muidu unustame hernesupi keetmise sootuks. Aga nii vahva on mõelda, kuidas täna podisesid Eestimaa peredes hernesupikatlad ja ahjust võeti võrratuid vastlakukleid. Lustlikumad ja ettevõtlikumad ilmselt lasevad just praegu liugu lumistel nõlvadel ja kosutavad hiljem end rummist rikka teega.

Mina aga võrdlen täna hernesupi kahte erinevat valmistamisviisi. Sai aasta tagasi ju ka ikka hernesupp tulele pandud ja sellest kirjutatudki, "Vahvad vastlad" pealkirja all. Eelmisel aastal keetsin suppi niimoodi: panin keema kaks toorest seajalga, pooliku sibula koos koorega, et puljong niisugune pruunikalt pakitsev tuleks. Passeerisin porgandi, kaalika ja sibula ja lisasin veidi aega leotatud koorimata herned. Kui hernes juba poolpehme oli, lisasin ka kartuli ja kõige lõpuks küüslaugu kibeda ja keerasin pliidikuumuse välja, nagu õpetas Peeter Kard.

Sellel aastal aga keetsin supi suitsukondi ja ühe seajalaga. Seekord passeerisin ainult porgandi ja sibula. Rohelised koorimata herned olid vees vaid tunni ja nendega koos lisasin suppi ka seekord kruubid. Pole just eriti viimasel ajal varjanud oma hullust odrakruubi järele. Lõpuks veel kartul ja küüslauk ka ja supp valmis oligi.

Supid maitsevad hästi mõlemad, aga alati eelistan selgemat puljongit tummisemale. Isegi mõtlesin edasi, et selle tummisema variandi võiks järgmine kord hoopis malmpotis ja suures kuumaks köetud ahjus valmistada. Paneks suitsukondid, seajalad kruupide, porgandi, sibula ja hernega ahju, kartuli jätaks välja. Ja mõnus toitev roog külma talve krooniks taas valmiv.



Koorest külluslik kooreklops


Vahest on sulama võetud lihatükk just niisugune, millest paras mõnusalt koorest kooreklopsi teha. Lõikasin kondita abaliha viiludeks, vasardasin laiemaks, paneerisin piprasegu-soolasegus ja jahus ning panin praadima. Samal ajal panin tulele ka suurema poti vähese kuuma veega. Järjest lihatükke praadides, hakkasin siis neid sinna kõrvalolevasse potti tõstma hauduma. Pruunistasin lõpuks veel keskmiselt suure sibula, loputasin kuuma veega panni ja kallasin sellegi vedeliku veel potti. Kuna mul hapukoort polnud, kasutasin hoopiski kohvikoort. Segasin kohvikoore vähese jahuga ja lisasin lihale ja jätsin vaiksel tulel hauduma. Maitses võrratult, lisandiks keedetud peet ja kuum kartul.

Makra magus musi


Nii mõnus kui nädalavahetusel on kapist võtta mõnd head salatit. Saab seda siis eelroana süüa või hommikul pannkoogi täidiseks keerata või viinerit kõrvale keetes toekama einena maiustada. Tegin seekord makrasalatit. Keetsin riisi, porgandid ja muna. Samal ajal hakkisin makra punavalged jupid tükkideks, samuti värske kurgi ja kindlasti kohe terve sibula, sest teravalt mõnusa maitsega krõmpsuv sibul annab makrale just selle hea meki. Peale jahtumist, lisasin ka riisi, lõikasin kuubikuteks keedetud porgandi ja riivisin muna. Segasin majoneesi, hapukoorega, maitsestasi piprasegu ja soolaga. Porgand tegi salati mõnusalt magusaks ja andis värvi ka.

10. veebr 2010

Hõrk heeringas hommikul







Teate, mismoodi lõhnab talv!? Täna nuusutasin oma lemmikaastaaega üle pika aja. Tänane lugu tuleb tagurpidi, enne räägin sellest lõhnade-tunnete-emotsioonide tulvast ja siis alles sellest, mida endale hommikuks tegin.



Noorena olin kõva suusataja. Keila rautekas ja tankimäed olid peale Nelijärvel käiku poisikesed, rääkimata Pühajärve ümbritsevatest mägedest. Nüüd on suusad nõukaaegseteks suveniirideks mu teises blogis, sest just nimelt minu suusasaapad on lootusetult kadunud ja uute suuskade ostu lükkame aastate kaupa koguaeg edasi. Aga see talve armastus on sealt pärit. Ja täna tundsin just siin Harjumaal, kus peaaegu, vähemalt minul siin, mägesid pole, Pühajärve talve naksavat lõhna. Ninasõõrmed olid elevusest pingul ja meeltesse tulvas ajatu nooruse lõhn. Kui peale tervislikku hommikusööki Pühajärve puhkekodus sai suuskadele mindud ja nii ikka mitu korda päevas, suunaks siis Kääriku või Otepää, eks ringe seal saab mitmeid teha. Ja kilomeetreid päevas me ei lugenud. Aga talve vallutav võlu ei unune.Ja vaevalt me suusaradadel õhtusest kooresest küülikust unistasime, mida ka tõepoolest tellitult saime, selleks pidi vaid linnukese tabelisse tegema. Ja peale seda veel võrratult meelad õhtud tantsusaalis...Nojah eelmisel aastal korra Kanepi koolituse käigus, kuna ööbisime Otepääl, käisin nuusutamas noorust. Kui oleks hilisel õhtul veel Pühajärve kohvikutorni ka saanud ronida, siis oleks kõik olnud peaaegu lihtsalt täiuslik.



Praeguseks on kohevad valged lumesallid mähkinud väravad enda embusse, mida pole enam kaua avatud.Päikese kaval, kuid kiire ärkamine ja hilisem silmale valu tegemine, on märk kevade lähenemisest. Ja juba plaanid jalutamisi päikesele vastu. Ja see tuleb alati, kui juba talve selgroog on murtud. Majadest möödudes, on õhus suitsusegust puukütte lõhna ja korstnatest hiilivvaikselt halli taevavati sisse õhkuv suits, jätab kirbe suitsuse lõhna õhku, mis kõneleb elust. Kitsede jäljeproovid mu teeotsas, ometi edasi poldud tuldud. Murelikuks teeb loomade kulgemine meie jaoks peagi poolde kõhtu ulatuvas lumes. Ja Rexi käpad, millele tegime naljatlemisi mängides pisut sooja. Kuut ju diagaonaalis lumme uppunud.



Ma pole eriline sööja hommikul. Kui vaba päev ootab ees, tahan ikka kohviga end pikalt äratada ja kui silmad ikka lõplikult lahti, keedan endale mõne vedela muna ja juustu-vorstisai toekalt moepäraselt lisaks. Kui pean ärkama väga vara, siis einestan juba tööl, aga ikkagi juba mitmeid, mitmeid tunde peale ärkamist.



Söögitegemine sõltub ikka väga otseselt sellest, mis sul kodus kapis on. Kuna eile tegin õhtul endale kuuma kartuli juurde heeringasalatit, niisugust lihtsat. Hakkisin sibulapooliku ja heeringa ja segasin hapukoorega. Õhtusest maiustamisest jäi seda kappi aga järgi. Ja kuna sai oli lõppenud ja must leib juba üsna tahkena näis, munakarbis kurvastas vaid üksainus muna, siis... sündiski niisugune hiline hõrk hommikusöök. Riivisin musta leiba klaasi põhja, siis panin paar lusikat heeringa-sibula salatit, hakkisin tükkideks terve keedetud kartuli, siis jälle leib ja nii kihte tehes lõpetasin riivitud keedumunaga ja pool muna jätsin kaunistuseks. Kaunis kihiline salat ja kindlasti mitte hommikusöögiks mõeldud, vaid lähenevatele pühadele veebruaris mõeldes. Võrratu vürtsikilusalat on selle tee juba lahti teinud. Ja kohe võtan päevakorda Martin Hansoni mõnusa mõtte "kallerdunud hernesupp mustal leival". Johhaidii, kuidas küll, aga mõtleme midagi välja!:) Seniks nautige talve ja nuusutage, millist lõhna teie tunnete?:)






8. veebr 2010

Vürtsileeme vägevusest


Lumepallide tupsud põõsastel, kasetohu mustvalged sebratriibud sirgelt teiste lumevangi jäänud puude sigri-sagri vahel. Traktori kummimuster krudiseval valgel musti sik-sakke joonistamas. Tassisin hunniku puid, mitmeid ämbreid vett, et homsel luuvalupäeval puhkaja rollis olla. Ja hoolimata igatsusest marineeritud angerja tarrendi ja krevetisalati järele avokaadosüdames, proovin juhinduda oma tervise turgutamise teedel massööri soovitusest, süüa ja juua ainult sooja. Ja mis on parem kuumast vürtsikast supist.

Mu lapsepõlvemälestused teevad meele rõõmsaks ikka ja jälle, kui meenutan jutuka vanaisa rasvastnõretavat lõuga, kui kuuma klimbisuppi sõi, ise vahetpidamata midagi vahele seletades. Võtsin minagi täna käsile klimbisupiteo. Kuna mul on külmkappi hulga kanaselgasid varutud, siis panin karbitäie keema, seal sees on 4 selga, ühe kobeda searaguukondi panin ka. Riisusin vahu ja maitsestasin kohe tugevalt piprasegu, loorberi, kiluvürtsi, soolaga. Hakkisin juurde veidi erkkollaseid ingverikuubikuid. Ja lasin puljongil vaikselt podiseda. Kaks porgandit ja ühe sibula passeerisin õlis pannil ja lisasin ka supile. Supp nillis vaikselt pliidil kuni oma päevatoimetusi toimetasin. Siis võtsin paar kulbitäit puljongit kaussi ja jahutasin külmakraadides koridoris maha. Pole siiani aru saanud klimbitaina tegemisel sellest, et miks on vaja selge puljongiga supi klimbitaignas piima kasutada, seda tuleks ikka kasutada, kui klimpe piimasupi sisse tehakse. Kloppisin lahti ühe muna, lisasin veidi jahu, tilli-petersellisegu,soola pisut ja puljongit, samuti lusikatäie pehmet võid. Kui lisatud kartulid puljongis juba veidi olid keenud, hakkasin ükshaaval klimpe lisama. Täna tulid klimbipilved kuidagi eriti sametiselt pehmed. Küüslaugu küünekese hakkisin ka peeneks, kui supp juba valmis oli ja lasin veidi maitsetel tõmmata.Mustale leivale lõikasin mahedat kana ja magusat sealihaüdi, mis mmm sulas suus. Vürtsi oli kuldkollane leem kõik endasse tõmmanud, pani sisemuse mõnusalt seest huugama ja ajas külma kontidest välja.

Kahju, et tänased koolikokad suudavad lastelt supisöömisrõõmu ära võtta, keetes mingeid nimeta suppe, et kui lapse käest juhtud küsima, et mis täna süüa oli, siis sellele nime anda ei osata. Ja tänane stiil, kui süüa saad potist või kausist ise võtta, võib tähendada ka seda, et üldse ilma jääd, sest kes ees see mees. Ja, et sama valla erinevas koolis võib ühes saada süüa nagu restoranis ja teises kehvemini kui nõukaaegses sööklas.See on täiesti omaette teema, millega tasuks ehk palju rohkem tegelda, sellest kõnelda, muljeid vahetada.

6. veebr 2010

Köögikire konksud


Talve karm puudutus päevades nõuab köögis valmistamiseks ikka sooja ja toitvat, kuuma ja ehk ka vürtsikat.Massöör soovitas unustada külmad salatid ja jääkuubikutest pungil joogid. Kuna seiklesin mõned päevad tagasi pealinnas ja lõunatasin Rutiga Mmuahi hubases kohvikus kaubamaja 0 korrusel ja sümpaatsena tundus üks seentest ja kanast rikas quiche, siis selle armsa kokkusaamise märgiks ja et Ruti on üks mu lojaalsemaid blogi fänne ja proovis ja kiitis ka mu võrratut vürtsikilusalatit, tegin ma ühe mõnusa prantsuspärase piruka. Tahtmine oli küll pirukas hästi seenene teha, aga poeg arvas, et võiksin ka midagi muud pirukasse panna. Nii tegin tavapärase põhja:

200 g margariini, 3dl jahu, 2 spl vett

Eelküpsetasin põhja 220kraadi juures tsipa üle kümne minuti, samal ajal kuumutasin pannil sinki, sibulat ja šampinjone, mida rikastasin veel vähese tomati punasega, kloppisin kolm muna kohvikoorega vedelaks ja riivisin juustutupsu, kõik see küpses kenasti veidi üle 30minuti. Võibolla sai isegi liigselt kuldpruun, aga sisu maitses hästi ja sobis ka tänaseks laupäevaseks lohutuseks.

Ja siis isutad taas millegi hea järele, aga lõpuks teed ju ikkagi seda, mida kapist leida on. Viimasel ajal on toidublogijatest paljudes väljaannetes juttu ja üsna hiljuti sai toidutare blogist veidi kummastavat artiklit lugeda teemal "Mis Sa täna süüa teed?", nagu oleks see mingi paranoia ja mingi kohutav dilemma, et käid päevläbi ringi ja siis pead veel läbirääkimisi perega jne.jne.See artikkel oli üsna skisofreeniline ja tundus nii pastakast väljaimetuna, et jube.

"Oma Maitse" värskes numbris on sümpaatne lugu blogijast Mari-Liisist, kes muuhulgas tunnistab, et tõuke kokkama hakkamiseks annab ikka tooraine. Olen sama meelt. Käime ju poes teatud intervalliga ja ostame kokku meelepärast, soodsat või midagi põnevat ja uut, mille peale oleme lihtsalt sattunud. Teinekord teen üksi kodus olles mingi suussulava salati täiesti x komponentidest, mida kapist või riiulitelt leian. Tuunikala-tatra salat oli üks niisuguseid.Ja üheski retseptis ei aja ma kunagi näpuga järge, vaid ahmin möödaminnes lihtsalt ideid.Kindlasti soovitan retseptis tuhnimist noorele, algajale kokale. Ja lausa ained välja kirjutada ja poest niimoodi mõne hea koogi või salati toiduained ostagi. Nii see kogemus tulebki kuni kohmakast kokkamisest võib saada kirg, milleta elada ei saa.

Blogisse sissekandeid kirjutades teinekord mõtlen, et keda küll huvitab mu jälle tehtud kanaroog, aga eks igal ühel on oma väljakujunenud lemmikud ja sagedamini esinev toiduaine kapis. Mul on selleks kindlalt kana. Nii tegin peale piruka valmistamist eile ka kopsaka kana ahjus. Panin kuuma puljongisse maitsenüansside eripära luues tomatit, seeni, porgandit küüslaugule ja sibulale lisaks ja kana valmides tegin piimajahu ja toorjuustuga segades kastme, toitva ja kooreselt sametise. Kõrvale keedukartul ja kaunistamisega püüdsin siis silma paista ja eputada, mida see kiivi roheline särts tomatisektorite ja sibula kibedate ribade vahel muud tähendas.






3. veebr 2010

Tatra tants tuunikalaga


Lõpuks tuli päike ka välja. Ja tuul kogub õhtuks hoogu. Päike sillerdab lume läikival looril. Marjapõõsastest paistavad kurvalt lumme vajunud tipud. Endiselt pole ühtegi lindu. Kaevust vaatab vastu jäine kinnikülmunud kristalne auk. Sisseroogitud rajad on nii kitsad, hanged aga külgedel nii kõrged, et veeämbrid tuleb vöökõrgusele sikutada, nagu jõusaali pommid.Tuulik tiirleb kurvalt tuult püüdes lumehanges. Kevade lähenemisele mõeldes hakkab küll hirm, et kuis ja mismoodi talve taevaand küll lõpuks ära sulab.

Vastupandamatu tatrapudru isu oli. Aga ega ma oska ühele keeta. Ikka valan kuuma õlisse nõukaaegse teeklaasi täie tatart ja seda jätkuks ilmselt neljale. Järelejäänud tatra jahutasin maha. Keetsin mõne muna. Ja segasin kokku mõnusa salati tatrast, tuunikalast, munast, punasest oast, sibula krõmpsust ja tibakesest juustust, majoneesi-hapukoore vähene segu ka.Hea vaheldus traditsioonilistele salatitele.

2. veebr 2010

Küünlapäeva kosutus


Tänane küünlapäev algas küll varakult lume rookimisega, nagu need hanged oleks veel väikesed. Pliiti all praksus rõõmsalt tuli ja mõte oli üht moodsamat varianti mulgipudrust proovida. Mina tegin küll omamoodi, nagu ikka. Panin searaguu kondid keema, terve koortega sibula ja ühe väikse porgandi panin puljongi parandamiseks podisema, loorberileht ja piprasegusid, soola ka. Veidi hiljem lisasin kruubid ja veelgi hiljem pooleks lõigatud kartulid. Kui kartul ja kruup pehmed tundusid, kurnasin leeme eraldi kaussi, samuti tõstsin välja pehmeks keenud seakondid. Tampisin kartuli kruupidega segi ja lisasin creme bonjouri, mis oli murulaugu maitseline. Pannil praadisin šampinjoni viilakaid ja sibula rattaid, veidi ka mehe ärasõidu eelõhtul tehtud mamma prae peekonimoodi ribasid. Serveerisin toorjuustu tortsu ja tassi keefiriga. Maitses hästi.