Otsing sellest blogist

29. nov 2010

Advendiaja alguseks
















Ämblike kodud härma-niitides, lumekuhilad õuntega sibul-õunapuul, kohev valge müts koerakuudil ja linnumajal. Lumi sillerdab päikesekiirte valguses ja helendab puutüvedel metsas. Kaunis advendiaeg sai võrratu alguse. Karge ja lumekristallidest lummav pühapäev. Küpsetasime esimesi verivorste ja laupäeval ladusime üle pika aja mõnusalt magusa küpsisetordi. Magushapu kapsas lõi kööki mõnusalt jõuluse hapuka lõhna ja pohlamoosi kirbe mekk ilmestas päkapiku peenikese verivorsti kerget tangust maitset. Pohlamoosi jagus ka tordi kihtidesse banaanipüree ja vahukoorega segi, mandariinidest ja piimašokolaadist rääkimata. Kaussidesse marineeritud männiriisikad, kollane kõrvitsasalat, kartulisalat sinepise kastme ja porrulauguga ja lihtne algus esimesele advendile oligi tehtud.

Aeg hakata tegema tummisemaid ahjuroogasid ja keetma toekaid suppe. Allpool pildimeenutused möödunud hooaja hittidest. Seakoot kruupide ja värviliste juurviljadega. Põldoad searaguu ja odrakruupide ja porgandiga. Hapukapsasupp keema ja verikäkk supi hapukasse leende hauduma. Mulgipudru moodsad maitsed. Seajalad ja sabad kõik laulaksid nende koduste toiduainetega meelsasti kaanonit köögis.

Vaikselt nuputan ka juba jõulumenüü üle. Midagi traditsioonilist ja üllatavat uut, harjumuspärast ja leidlikku. Rikkalik seeneaasta annab võimaluse erinevateks seenesalatiteks.Lauale tasuks võluda vürtsikilu võrratut salatit ja kohendada kruubi-seenesalati lihtsaid maitseid. Et tervis ikka hea püsiks, tasuks riivida toorest porgandit juustuga ühes ja korralikult purustada kibedat küüslauku. Heeringast võiks rukkileivaga torti meisterdada ja valget tanguvorsti peekoni sisse keerata.Süldi keetmistraditsioon ajab mind alati rituaalselt õhevile ja seekord otsustasin ka pasteediteo ette võtta. Jõuluõhtu praeks on kindlasti notsu ja esimesel pühal võlun jõuluseid suupisteid, kuna meid on sel aastal rohkem kui neli. Piparkookidest ja mõnest magusast ahvatlevast koogist ei saa kindlasti üle ega ümber. Ja kuigi hommikul näitas kraadiklaas -13, on toas juba mõnus pliidisoe ja köögis keevad seakondid ja herned on leos.




































26. nov 2010

Lihtne lumine lumm



































































Lumine vaikne lummav väli.Tuul on vaibunud ja paras lumehulk on maha sadanud.Tuisk ei meeldi ju kellegile, aga väikesed miinused,kergelt karge lumekristall ja elu on ilus. Mulle meeldib talv.Lihtsus peegeldub ka hilistes hommikusöökides ja kergetes pärastlõunates,mis õhtusöögi krooni kannavad.Pühapäev algab pannkookidega ja laupäev tavalise piimasupiga,kus kohustuslik munatolk (muna+kartulijahu)võisel pinnal,nagu pehme pilv.Täienduseks soolane kiluleib ja moodsuse märgiks ingveri kild,et hea tervis ikka püsiks.Pannkoogitaigna teen alati kolme munaga(paras kogus jahu,piima,tsipa soola,suhkrut,õli ja mineraalvett ka),koogid püsivad kenasti koos paksult pontsakate või õhukeselt krõbedatena.Seekordne mu täidisevalik oli külmsuitsulõhe õhukesed viilud,riivitud juust,hakitud toores sibul ja meremarja mahe mari. Siiani olen täidised teinud alati eraldi ainetest ja nuputan siiani ülimaitsva kunagi Kompassis saadud krevetitäidise koosluse üle, et kuidagi hõrgult kreemjaks oli täidis tehtud.Köögikoor ja toorjuust või mis,nagu öeldud, pole suutnud välja mõelda ega järele teha.

Kerged tavalised toidud, kana ahjus porgandi ja rohke sibulaga, sametine seenekaste kooresena sooja köögiviljaraguu padjal.Kanasupp seente ja odrakruupidega,tänane pilt on niisugune, nagu šampinjonid tahaksid vägisi supist välja ujuda. Täna kullerilt saadud raamatukotist leidsin toreda lugemise, Martin Hansoni "Supidieet", kus pikk kanasupi lahtiseletamise teooria ja kus rasv kenasti tuleb ikka ära riisuda. No kust siis see pehme padi puusale ikka tuleb!? Tatrahelbepudru tormakaks lõunaks sulavõi-hapukoorekastmega poja eritellimusena taas.Õhtuste isude peletaja heeringasalat vaba käega laotud taldrikul või roosakas hõrk lõheamps või meremari keedetud kartuli poolikul.Särtsuks mõni porru rõngas ja vesine meel taas rahuldatud.Näpuvahel puhastatud mõni soolane silk ja amps külma kartulit ajab ka hästi alati asja ära.

Põnevaks läks köögis siis, kui võtsin tegemisele polenta.Olin ikka uurinud toidublogidest siit ja sealt ja googeldanud ja mõõtsin aga vee kastrulisse ja maisimanna klaasi.Vispeldasin hoolega,maitsestasin soolaga, riivisin kaussi erinevaid juuste ja segasin kokku, võid ikka ohtralt ka.Vispli kumeruselt uudishimust limpsides käisin ikka üle lugemas maisimanna silti, et millega ikka tegu, maisi või mannaga.No kõik tundus õige. Valasin jahtuma ahjuvormi, imestasin seda silmnähtavat kiiret tardumist. Esimese sooja ampsu,mis potipõhja jäi, mugisin võiga ära, oli hea küll.Pärast lõikasin parajad leivasuurused tükid, paneerisin jahus ja praadisin õlis.Kõrvale tegin šampinjone porgandiribade,sibula ja tomatiga.Peale riivisin forte juustu.Maitses hästi,aga ei midagi erilist. Kindlasti olen edaspidi märksa julgem maitsestaja.Kuna hiljem avastasin oma raamaturiiulist ühe kauaseisnud Itaalia toidu raamatu, siis järgmine kord võtan sealt šnitti, kui polenta isu taas peale tuleb.

Eile aga olin tuhandete koduperenaiste jäljendaja, kuna isutas miski kala järele, siis tegusa poeproua soovitusel tõin külapoest ära külmutatud hõbeheigi koti ja Maggi idea pakikese. Nojah, segasin pakikese piimaga, sest kohvikoorest ei raatsinud kaunite hommikute nimel hommikukohvi tõttu loobuda. Piimjas segu lõhnas üsna ohtra tilli järele ja nägi ka niisugune välja. Panin kalad võitatud ahjuvormi ja valasin kergelt kuumutatud kastme peale ja pooleks tunniks ahju, selle ajaga jõudsin täpselt kartuli koorida ja keeta,lisandiks kodune marineeritud kurk.Roal polnud ju viga, otsa sai kõik, ju see ports oligi kahele mõeldud või oleme kahekesi pojaga kohutavad söödikud. Järgmine kord olen targem, varustan end korralikult kohvikoorega, praen ohtralt sibulat ja leian sügavkülmast rohelist tilli ja ahjuroog kalast tuleb sadu kordi maitsev, eks.

Kuna ma kana teen päris tihti, siis tuli taas kanafilee peale midagi katteks nuputada. Seekord kuumalt pannilt üle säristatud porru,sibul,küüslauk ja porganditriibud, katteks sinihallitusjuustu laastud ja ühtlane kiht majoneesi. Julgelt maitsestan enne kanafileed mõlemalt poolt. Lihtne ja maitsev. Kõrvale tegin seekord pisut porgandise kartulipudru. Taas võimalus teismelise toidu sisse juurvilja sokutada. Porgandid keetsin koos kartuliga, lisasin ka praetud sibulat,porrut, mis pannile täidisest alles jäi.Kohevaks sai seekord pudru tambitud ka ilma piimata, kasutades eraldi kaussi valatud kartuli-porgandikeeduvett.Tilli ja maitseaineid ka, võid ja väga mõnus.Sellesse nädalasse jäi ka ehtne tudengitoit mitme erineva juustu pastaga ja üks tuline hakkliharoog riisiga. Seekord sümpatiseeris mulle just see, et ei teinud kõigest kokku poolmärga risotot. Riisi keetsin eraldi ja hakkliha praadisin pannil, lisades sibulat,porrut,tšillit,porgandit,küüslauku ja paprikat, veidi ka tomatit. Ja ei midagi vedelat sidumiseks. Roog oli parasjagu terav ja sõmer.

Ühe šokolaadikoogi suutsin ka välja võluda. Meenus üks lihtne retsept ammusest pereköögist ja kuna munakarp oli peaaegu tühi,aga magusaisu painas ka mind. Lõpuks ometi. Siis tegin lihtsa koogi.Vaja läks 100g võid sulatatuna, 2 muna vahustada 2 dl suhkruga, segada kakao ja 1 1/2 dl jahuga, 30 min 175 kraadi juures. Lihtne ja hõrk, üha korduv meelas sõna,mis ikka toidunautlejate köögis omal kohal.

Tänane hommik aga rõõmustas toreda Terevisiooni saatega, kus esines meie toidublogide esileedi Liina, esinemine oli särtsakas,sorav ja sümpaatne. Isutab nüüd kõvasti silmu järele. Ja kuna mu varasalved on tühjad mis tühjad, et tuleb homme jälle kana ahju panna, tuleb hakata varakult saapaid viksima, et järgmisel nädalal siis sammud Sadama turule seada. Kohtume kõik seal!:)

Ahjaa, lummav pilt mu suurest sõbrast Rexist olgu siinkohal kõikidele koertesõpradele.Lumi meeldib karvastele sõpradelegi, kui enam ei tuiska ega tulita käpapatjade vahel, kui ikka kellegiga mürada saab ja sooja putru haugata või mõnusat lihavat konti närida. Mmmmm....




























19. nov 2010

Värvikirev võim vaagnal






















Kuu kahkjas pool uduvatises pilkases öös tegi mind ühel õhtul üsna nukraks.Ei selget tähtede rida ja klaari lummavat taevast,mis ikka kirjutajatele inspiratsiooni pakub.Vesises porilörtsiski pole ei mingit rõõmu ega naudingut, nii tulebki end välja elada köögis.Sest seal annab värvidega mängida, pakuvad meeldivat silmailu ja paitavad vitamiinidega nurrudes kõhtu.

Mulle kohutavalt meeldib juurviljaribadest pannil midagi maitsvat võluda ja olin oma hiljutist toiduvalikut fotoaparaadis üle vaadates mõelnud just, et teen ninanipsu koolikokkadele, et kuis küll pole tegelikult raske lapsi võluda värviliste juurviljadega.Aga proua Evelin Ilves presidendilossi sümpaatse kokaga jõudsid ette.Pane pannile juurviljakoorijaga tõmmatud reipad ribad suvikõrvitsast,porgandist,paprikast,porrust, isegi nuikapsas sobib sinna kampa noaga kelmikaid kange lõikudes.Kui presidendiproua luges kokku kümme juurvilja, kohalikku ja kasutusvalmist, milles siis õigupoolest küsimus. Kui ma sarnast juurviljahautist teen, küsib poeg alati juurde ja kunagi ei jää ribagi pannile järele.

Sama värviline valik pannil passeerida ükskõik millisesse suppi, teeb iga supigi maitsvaks ja rõõmsaks. Juba see läbitungiv lõhn sibulast ja porruketastest kõditab naljatlevalt ninaalust köögis, kui toit pole veel kaugeltki valmis. Ikka laps tuleb kööki, et oih, kas saab peagi süüa, nii head lõhna juba tuleb. Ja kui küsin, et mis täna koolis süüa oli, ah mingi supp, saan vastuseks.Ja kuna ma olen ise tohutu supifänn,millest väsimatult pidevalt kirjutan, siis oli mul üsna raske teismelist poissi panna pidevalt sööma "mingit suppi".Ometi on suppidel ju nimed.Siin roosalihaline lõhesupp, hõrk ja rohke tilliga, võileivaks kõrval lõhega toorjuust soolalõhe kolmnurgaga.Hea maius vahepalaks või tõhus täiendus kalasupile, et korragi nädalas kalaisu rahuldada.

Noored armastavad pastat ja pizzat ja ei hooli suurt itaallaste põhitõdedest, et pasta ikka al dentena keedetud ja keerulisi vigureid peale küüslaugu ja parmesani nagu polekski vajagi.Kui kahtlane keeduvorst ja pakk mune kodus juhtub olema,on juba ok.Aga üks korralik makaronisupp on ka väga toekas.Seakontidest keedetud puljong ja värviline passeeritud juurviljade panus ja võid lisada kartulit või mingit pastatoodet ja kõht saab alati täis.Pizzaga pole ka suurt janti,rohke särtsakas juurvili suitsukana ja tomatiga ja hunniku juustuga, no ei ole võimalik eksida ega midagi ära rikkuda.Ja pikast porruvarrest jätkus seekord ka isadepäeva õhtu salatisse.Lihtne külmkapisalat, st asjadest mis kapis,külm keedetud kartul, tomat, keedetud muna, kodune õun,sink ja seekord siis porru mahemagus krõmps asendas sibula teravust hästi.

Niisked ja rõsked õhtud nõuavad ahnelt ahjusooja.Kartul searaguuga ja rohke sibulaga pruunistub ahjus tunniga.Kontide ümber on küll ehk vähe liha,aga hea täiskõhutunde annab kindlasti, lisanditeks küüslaugune hapukoorekaste ja isetehtud hoidised. Avasingi esimest korda sel sügisel tehtud letšo või kabatšoki-tomati-paprikasalati. Ikka hirmuga, et ega hallitust peal või muidu hukka läinud pole.Aga hoidis oli hõrk ja tabavalt tasakaalustatud hapukas-vürtsika maitsega.Või krõbe juustune kartulivorm,võimalus kartulit mitmekülgselt valmistada.Toidumaailmast varutud tšillialus ja üks kipakas terav amps iga toidukorra juures sütitab seesmist tuld,kõrvale sobilik amps tomatit,mis tasakaalustab tulisuse.Ühel üksildasel veidi nukral õhtul maiustasin nõndamoodi sinihallitusjuustuse naturaalse maitsega kanakintsuga. Odav vaese eestlase toit.Seened poolmagusas marinaadis küüslauguseibidega kohustuslikud kaaslased kõrval.Uue veiniaasta puhul pold mul muidugi siin suurt laiata beaujolaisiga,aga mustjate poripõldude vahel asetseva külapoe valikus valida pikutava mehe või kleepuva bollino kõrval üks chardonnay, läbiproovitud ja tuttav,rahuldab mu veinimeeli piisavalt.Ja katse punaveinide põnevalt pikantsesse maailma süveneda seekordki taas luhtus.Ja jääb vaid lohutada end loteriis õnneliku käega, kuna saan oma hingekeeli täna õhtul šarmantsel Mikk Saarel ja veetleval Marvi Vallastel KUMUs paitada südamest südamesse tuleva muusikaga.




































12. nov 2010

Asjalikud argihõrgud











Esimese ehk ka teise suurema lume pühkis üha pisaraid valav vihmavägi. Nüüd taas koltundpruun lehemärg,hilised sügisesed õitsejad,lillad,valged läbisegi.Ja mutt,va kurikael,usinalt musti mullahunnikuid ajav, teepeenart,murukamarat rikkuv,töötab väsimatult edasi.Ei ole viimasel ajal üldse kirjutanud väljassöömise hõrkudest hetkedest.Aga kuidagi nutuseks ja pettumusterohkeks on see teema tiksunud.Nostalgilistest nõukaaegsetest kartulisalati ampsudest kirjutasin siinhttp://pohlaparadiisike.blogspot.com/.Kuna ma alati eelistan majoneesikastmes salateid,siis ma niiväga ei nurisegi.On see vaid hetk pikal teekonnal kosutuseks mõeldud,mitte eraldi elamuseks.Kuna olen viimastel nädalatel palju Viljandis tütrel külas käinud,siis oleme tavakohaselt ka Viljandi söögikohti külastanud. Ja pisuke pettumus hinges on olnud küll,kui Tegelaste Toa kattega šnitsel ei paku enam oodatud maitseelamust,kui tütre tellitud lõhe on kibemõrkjas,nagu teeb meie Oleg,ikka kalale kamaluga maitseaineid ja ise ei maitse.Kui Lokaal Citys peab krevetisalatist krevette tikutulega otsima ja kodune seljanka on liigagi kodune. Meie hea üritus Grand Hotelli lõuna buffe`d sööma minna ka luhtus,kuna hapukapsaguljašš ja miski kalapala ei näinud nii ahvatlev välja,kui lootsime ja kuna katet poldud ka täiendatud,kuigi ma ei kahtle hernesupi aususes,aga teiseltpoolt ei isutanud niiväga ka tavalise kisselise magustoidu järele.Nii me sealt kiirelt peale utsitava uudishimu rahuldamist suundusime nö parematele jahimaadele.

Ja mis saab ikka paremat olla oma tehtud heast ja paremast,oma maitse meelt ja võimalusi arvestades ja näpuga näitamise vajadus kaob sekunditega. Kodune krevetisalat kohevale salatirohelisele ehitatud, tomati punase ja kurgi krõmpsu, punase sibula kibemagusa maheduse ja mozzarella pehmusega,poeriiulilt muretsetud caesari salatikastme hapukas-vürtsine mekk krooniks.Täienduseks äraproovimispimeusus üks reibas õlekollane argentiinlane ja hea film õhtu täienduseks.Ja elul polegi ehk midagi viga ja mured taanduvad.

Häbematult olen ära unustanud kalkuniliha kasutamisvõimalused köögis. On ju kalkun üsna taine ja kalorivaene tervislik kraam. Nii sai tükeldatud seda juurviljasesse risotosse ja proovitud nädalavahetuse pimenevasse sügisõhtusse midagi peenemat. Lõikasin parajad viilud kalkuni taisest lihast, vajutasin veidi käega laiemaks ja maitsestasin piprasegu ja soolaga. Purustasin tavalisi hommikusi maisihelbeid lõikelauale kuhja ja veeretasin lihatüki munasegus kõigepealt ja edasi tagasi kollakõveras purus. Määrisin ahjuvormi ja panin keskmise kuumusega pooleks tunniks ahju küpsema. Salatiks marineerisin aga pisarsilmil valget sibulat, õunaäädika söögiisutekitav sorts ja maitseaineid siit ja sealt ,tasakaaluks soola ja ikka suhkrut ka ja lasin jahedas maitsestuda. Kastmeks keetsin bechamelli ainetel kokku kolm erinevat juustu. Sulatasin rasvaine kastrulis, lisasin veidi jahu, piima ja koore ja vispeldasin sametiseks, puistasin pundi riivitud fortet ja saare leeti ja murdsin sinihallitusjuustu hallikassinakaid tükke. Maitsestasin ainult muskaatpulbri ja pisukese soolaga. Kaste jäi sametiselt pehme ja hõrk. Kuni kartul uhas keeda ja kalkun küpseda avasin sahvririiulilt leitud punase oa konservi ja segasin marineeritud sibulaampsuga salatiks. Õhtusöögi lihvis täiuslikuks itaallaste kullasäras Chardonnay. Nüüd tuleb sihiks võtta kalkunikoiva hankimine, et sellega mitte liialt siis vigurdada, vaid midagi kerget ja lihtsat valmistada.

Kuna sel õppeaastal on mu poeg taas kodus ja naaseb koolist näljasena ja kui eelmisest päevast on kartuleid järgi, siis mulle aina enam meeldib taas niisugune lapsepõlve meenutus, et tuled koolist ja paned eelmise päeva keedetud kartulid pannile, lisad sibulat või vorstijupi, viilutad viinerirattaid, klopid veepiisaga viimase muna sisukaks seoseks, riivid ohtralt peale juustu ja otsid jahedast sahvrist taas uue seenepurgi. Lihtne lõuna, toekas ja maitsev.

Ma ise leiba ei küpseta, kuigi meie imetillukeses majas laiutab iidne leivaküpsetusahi. Küll aga meeldivad mulle igasugused teratimmud, rukkipalad, rukkitaskud, porgandipilled ,kaerakatid ja rännumehed .Kui oma järjekordselt rännureisilt tulin, muljetest elevil ja asju lahti pakkides, oli hea haugata näljakustutamiseks rännumehe leivaketastele ehitatud tõhusat ampsu. Suitsukana siredad viilud, veidi tomatit, kurki, riivitud juustu ,sibularattaid ja majoneesi valgeid niresid. Uskumatult kiirelt saab nendest kõht täis ja taas on õhtusöögist kõrvale hiilitud.

Ühel õhtul aga tabas mind ootamatult peastsegaseks tegev nälg. Kuna polnud poes kaua käinud, oli kapp üsna hõre. Kuna ma jumaldan kartulit, siis panin keema kartuli,kaua see kartuli koorimine ikka aega võtab. Kui kartul oli minuteid kümme keenud, panin ühe muna kartulite kohale keeduvette,mu vanaema tegi ikka nii, kui hommikuti kanadele kartuleid keetis.Leidsin kapist pooliku seismajäänud paki heeringat,hakkisin sibulaga segi. Serveerisin kuuma kartuli sulava võisilmaga, sügisese seeneseguga marinaadis, heeringasalati soolane täiuslik suutäis ja meremarja võluv müts. Ma ei julgegi siinkohal kirjutada, mitu korda ma juurde võtmas käisin. Ai-ai:(

Punane mahlane peet sügishakul on parim kodune juurvili. Keedan paraja potitäie poole ja hakin või riivin salatiks,ükskõik kas küüslaugu,juustu,õuna ja majoneesi, marineeritud koduse kurgi ja sibulaga või kerges õunaäädika marinaadis, vahet ju pole, peedi magusmahlane olek on nagu napoleoni kook magusasõbrale. Lihtne lihakaste kartulipudruga lisaks,taas üks lihtne eestlase toit, mis oma tavalisuses ei võta silma märjaks,vaid täidab tarmukalt kõhtu.

Päike, aga peibutab pilvede vahelt. Sügiskollased sibulõunad kükitavad kiivalt õunapuu otsas. Pihlakatest on kirbe külm üle käinud. Ja linnud lendavad nukralt-närviliselt mahakukkunud õunasisu toksides, veel pehmest mullast suupärast otsides või kassikausist pudruhelvest näpates. Päikselisse hommikusse aga sobib päikesekollane salat melonist. Viiluta melon ja säti päikesekettaks taldrikule. Prae kiirelt kuumal pannil maasuitsuribi peenikesed viilud ja saiakuubikud, tükelda tomati punane,v iiluta veidi porrurattaid. Uputa üks vahva muna soola-õunaäädikasegusesse kuuma keeduvette ja sega salatikaste. Meloni mesine magusus inglasliku peekonikrõbeda ja maheda munaampsuga teeb piimakohviga hommiku täiuslikuks. Ja aitab vaikiva toetusega vaadata ära "Südameasja" lummavnukra viimase osa. Elu läheb edasi...