Otsing sellest blogist

20. jaan 2009

Maarjamaa majoneesisalatite meelevallas


Ma armastan majoneesi. Segad olemasolevast mõnusa salati kokku või lased lurtsti pudelist praekartulitele või kodusele makaroniroale. Küpsetad majoneesikattega kana ahjus või kiirendad seaprae küpsemist. Juhtusin eile lugema Sooäär Imre nõudlikku kurvastamist, et mida kõike ikka väliskülalised meist arvavad, kui supermarketite lettidest majoneesiga üle valatud salatipudru kohtavad.Et kas see siis ongi eesti toit? Vaevalt, et kohtab pidulauda, kus kartulisalatit või rosoljet ei pakuta, oasalatist, makra- või pasta-singisalatist rääkimata. Ikka nutikad kombineerivad erinevaid toiduaineid ja igal perel oma lemmikud. Kastmeks kasutatakse majoneesi-hapukooresegu, aga paljud peenemalt hoopis maitsestamata jogurtit. Ja majoneese on ju ka palju sorte. Ka lahjemate valik on üsna lai. Kuigi niisugust vana hea "laua" majoneesi maitset pole tootjatest keegi suutnud välja timmida. Loomulikult paljud tõstavad nüüd käe Hellmansi purgi suunas, et on ligilähedane, aga mina sellega ei nõustu.


Loomulikult on viimastel aastatel õli-veiniäädikakastmega salatite võidukäik ilmne. Rohkem ehk suvegrillide juures levinud, kui pühapäeva hommikuks perele valmistades. Ehk domineerimas ka pigem prae lisandina ja ikka ise valmistades, et superpoest seda niiväga ei otsikski. Aga kui kiired ajad käes või päev on kulunud shoppamise peale, siis haaran alatasa kulinaarialettidest salatikarpe kaasa.Rosolje on aeg-ajalt lausa kohustuslik kaup.Hea tahe suutäis. Ja minu meelest on sortiment küll üüratu. Ja tõepoolest saad head asja või juhtub sekka ka kõlbmatuid, mis ehk realiseerimisaja tegelikkuses ületanud. Aga, et eestlane vaimuvaene selles osas oleks, vaevalt küll. Kokku on segatud kõikvõimalikke komponente: seeni ja sibulat, krevette ja kartulit, lõhet ja lintnuudleid, kanafileed ja kappareid. Pakutakse ka triibuliselt kihilisi salateid, klassikalist kasukat. Valida on võimalik ka suuremates plastnõudes, et sünnipäevapeoks peen hakkimine üldse ära jätta. Nii et mille üle nuriseda? Panna kastmed eraldi topsikestega kõrvale. Statoili salativalikutes nii ju ongi. Kahvlike juurde lisatud koheseks proovimiseks.


Kui oma Hispaania reisil olin, käisid tohutud neelud koguaeg majoneesiste salatite järgi. Näppisin ikka poes ja kiireteeäärsetes tanklapoodides neid. Välismaa majonees, kahtlase ja võõra maitsega.Ja valikut ka suurt polnud. Lõpuks, kui pool päeva Brüsseli lennujaamas aega pidin veetma, istusin rahunenult restoranis ja meelitasin end roosa chenet´ga, kuni kelnerpoiss mulle mmmm tellitud krevetisalati tõi. Ja mis see siis oli, valmiskarbis, nagu bensukas ja majoneesipakend kõrval. Ja hiina kapsa padjale ehitatud mereanniroog maitses imelikuna, kuigi tomat, kurk ja keedumunalõigud olid kõik tuttavas järjestuses, aga kastme maitse oli võõras. Nii et ma ei tea, kas me ikka peame niiväga välismaalt üle võtma igasuguseid šnitte, pigem oma traditsioonide juurde jääda. Aasia toidu vastu pole mul midagi, seda lähengi siis vastavasse kohta sööma. Ja salatipadjale ehitatud gurmeesalatit eelistaksin teha kodus pidudeks ja maitsestada oliivõli ja veiniäädika, mee või sinepi või küüslauguga koduses köögis peo eel. Kuigi jah ega kreeka või caesari salat pole meil ammu enam mingi võõrapärane eelroog. Et jalgrattast leiutama peaks.


Illustreerivatel piltidel, mis pärineb mu jõulu- ja aastavahetuse laualt, on salatid kõik ise valmistatud. Kuna liikusime kodunt teise kohta pidutsema, olid osad salatid meil kodus valmistatud , seetõttu ka karpides.Lihtsuse loomulik võlu.



13. jaan 2009

Rõõmsalt röövliribist


Ribi ja raguud katsun poest osta ikka värskelt. Algselt mõtlen, et see on odav ja soodne, siis viin mõtted rohkem Rexi meeleheale. Aga võta näpust, ega seda r-tähega kondist lihamaiust polegi niiväga saada. Ja kuna mul on kodus jõutreeningut tegev spordipoiss, kes ikka proteiinidel, valkudel näpuga netis jm järge ajab. Ja mis mul endal ribiroa vastu saab olla. Minu meelest on see hea asendus mahlakale ja kallile karbonaadile, sest kontide küljest lihariismeid on ikka eestlane armastanud limpsida. Ja millal sise- või välisfileed üldse keegi meist koju ostab, no mina pole iial ostnud, ega kavatsegi. Säästlikkusega sündinud, on võimalik ka nii jätkata.


No ühel õhtul seilasingi Keila Selveris ja Rõõmus ja algul tundus tahtmine tõeline taevariik olevat. Rõõmus oli lihast tühjaks kraabitud kondikott raguusildi all küll külmikus, aga...see oli tõepoolest Rexi maiuspala. Kuna tahtsin värsket ribi, sest tütargi pidi meiega liituma õhtusöögil, suundusime Selverisse. Männimäe Selveriga ei saa toda kitsast uberikku mitte võrreldagi, tuttavaid ka iga riiuli vahel, üks sugulane sõitis üksik tofupakk suures kärus lausa tähelepanuvajaduses mulle otsa ja siis hakkas meie ostukäru sisu kommenteerima peale muredest vabanemist, mida siiralt kuulasin. Eks tulge ise linnast maale korra, maapoodi, tere tulemast ja vaadake, millise palga eest tasuks-peaks tööl üldse käima!!! Ja mida potti siit leiate?


Aga kohtudes ka mõne hea vana kolleegiga, head uut soovides rõõmsalt, leidsin lõpuks lausa maitsestatud ribide hulgast üsna soodsa pakkumise 61 kr kilo ja 5% rasva. Juurviljariiulitelt haarasin oma lemmikuid paprikat, porrut ja tomatit ja seekord ma tõsiselt ei kavatsenud neid kuumutada. Rõõmsalt hakkisin Ingridi kingitud kollarohelisse kaussi ribadeks, lisasin ka ühe mahlase õuna, oliivõli ja veini- ei küüslauguäädikat, maitseaineid pisut keerasin veskist ja ribi üha kasvav lõhnaaroom ajas jalule kõiki...


Kuna olen sel aastal ribi juba kahel korral valmistanud, siis esimesel korral keerasin suured keedukartulid pannile oliivõli sisse kuumusse kihama, maitseaineid ka ja oligi pruunikas maius meie päralt. Teisel korral lihtsalt keetsin kartuleid. Järgmisel juhul teen kartuleid mundris, loodan, et leian selleks piisavalt mõnusa harja, et must kartul puhtaks harjata ja siis teeme täidiseid, mida kõike kapist leiame... Ja see polegi nii keeruline...


Aga, kui poes käite, hinnasilte puurite ja ikka kilohindasid terasemalt, siis ärge jätke ribi-raguud poodi, sest ahju pannes koos kartuli ja juurviljaga saab sellest väga eestlaslikult koduse roa.


Röövliribi maitses hää juba tudengieas ...

Maks maiale


Ma armastan maksa, maksapasteet hommikusel saial sulab lausa suus. Hanepaksapatee`d hõrkudes korvikestes kuuluvad gurmaanide lauale. Aga tavaline maks koduses köögis ja taas seisab perenaine dilemma ees, kas veel sööb keegi peale minu? Lapsed jah ju väga maksakastet ei soovi, kuigi pasteeti söövad kahe suu poolega. Aga aeg-ajalt võib ikka koduseid piinata maksa magusa maiusega.


Teen tavaliselt kastet kartuliga, oga osa maksast praen suurte tükkidega, sibularõngastega vaheldumisi taldrikule, et pärast hea külmalt ka maiustada. Siiani ikka paneerisin maksa jahuga, nüüd mingil hetkel loobusin sellest. Aga ega ma Arro Anni kombel piimas ka maksa ei leota. Teen tavaliselt. Lõigun tükkideks, rikkalikult lisan sibulat, riputan jahu, valan kuuma vett ja piima, segan hapukoorega tahedaks, viimasel korral hapukoor oli kapis lõppenud, varastasin enda tagant merevaiku. Toorjuustu võidukäik kuumadesse toitudesse. Suppi ja kastmesse ja pannirooga. Ainult rõõmustab meeli.


Maksaga sobib ka hästi õun, porgandit ausalt öeldes pole veel proovinud, aga viimasel korral olid küll porgandid valmis tööpinnal, aga maksa lõikumine ja dialoog kuuma panniga, jäin hätta. Ja jäigi porgand proovimata.


Maksa on saadaval veisest ja seast, aga ka broilerimaks on väga sümpaatne. Saadaval karpi pakituna,külmutatuna, kui veab ka värskelt. Kord tegin mõnusa roa kanamaksast koos šampinjonidega ja veiniga. Oli hää ja sõin üksi. Tegelikult on meie eliitkokkadel õigus, et tuleks propageerida toite subproduktidest:maks,süda, neer, kops,saba,kõrvad, üdi jne...


Kodust maksapasteeti on ikka jõuluajal tehtud. Kui jõulumenüüd mõttes ritta seadsin, ikka maksapasteet mõlkus ka meeles. Aga eks aeg teeb oma töö ja lihtsalt ei jõudnud. Sest eks see pasteeditegu kuulub samasse kaliibrisse kui sülditegu, püha rituaal. Porgandit ja konjakit ja pekist sealiha, pisut ka sibulat oleks vaja lisada, peale maksa keetmist, hakklihamasinast läbi ajada ja lõpuks vahule lüüa, ka võid lisades ja maitsestades.


Või mida veel maksast põnevat teete?


Lustlikult lõhest

Viimati, kui siia kirjutasin, kees mul köögis aroomne lõhesupp. Teen seda harva, sest poeg seda ei söö ja tütar ja mees on kodus harva. Aga nüüd oli taas see kuu, kui peret rohkem majas ja sai pisut rohkem meelepäraselt kokatud ja rõõmu toidunaudingust jagatud. ...ja pärast diivanil pisut raskelt ohatud...

Lõhe on gurmaanide kuldkala. Roosa ja romantiline, keeb ja küpseb kiirelt, aga kuninglik hõng ei kao kuskile. Suppi olen teinud mitmeti, kasutuses ikka kõhuääred, saba ja pea, kuidas sügavkülma praejääkidest on kogunenud. Muidugi selveri külmletist supikogu osta värskelt pole majanduslanguses ka mingi kunst. Lisan ikka ohtralt sibulat, seekord oli ka porru rohelist rikkalikku vart. Punetavat porgandit lõikusin ruttu. Loorberit sisemise leegi põlemise hinnaga. ja vürtse. Vot nüüd oli see hetk, kui taas kapist välja võtta kiluvürtsi pakk ja seda õndsalt suppi saputada, soola ja ikka ühtteist maitseainete korvist veel, sest kalasupp peab olema korralikult maitsestatud, nii sai lausa terveid vürtsi terasid ka poetatud. Lõpuks veidi kartulit ka ja maitsestuse tipp. Ja mehe ja Rexiga lumisesse metsa. Selle käigu lumised lummused panen üles orkutisse, kel konto, see kaeb.

Kui kapis oliivi ja purustatud tomatikonservi või ka toorest tomatit on, lisan ka neid leemele. Ilma külalisteta supikogu supist ei eralda, kes sööb, naudib kõike täie raha eest ja kondid, nahad kuluvad lemmikloomadele ära, kes aplalt ka ümber meie Lepatriinu köögi sõbraliku söögilaua käivad.Karumüra, Musti, Vafka...kas jätkan?

Kuna ma külmikusse ikka aeg-ajalt soolalõhet ka hangin(selle eest küll muretses alati Maret), siis pakkusin oma musile supikõrvale ka meelaid lõhesaiu, millega ikka aeg-ajalt maiustamast end leiame.
Lõheääri võib ka pasta sisse hakkida ja pisut krevette kamaluga, juurikaid soovi kohaselt ja ikka kohvikoort, mõnda toorjuustu, serveerimisel parmesani või meelepärast eesti juustu, nagu harjunud oleme. Samamoodi kiirelt saab ka risotot lõhega rikastada.

Teinekord imestan, kui loen toidutares foorumit, ikka kindlaid gramme ja temperatuure nõutakse. Ma elan ilmselt teises dimensioonis. Reegliteta toit valitseb siin Lepatriinu köögis, head isu kõigile!!!



5. jaan 2009

Armastusega aastavahetusest


Krõbisev külm on Eestimaale jõudnud. Uue kooliveerandi hommik üllatas -13kraadiga meil siin Harjumaa loodeosas. Linnud lendavad aplalt ümber linnumaja ja Rexi karv on säravalt härmas. Köögist tuleb kalasupi vinget lõhna. Aeg on lahjadele roogadele lehekülg pöörata. Aga veidi meenutaksin armastusega aastavahetust.


Kuna me veetsime aastavahetuse Viljandis tütre üürikorteris ja sinna sõiduga läks kiireks, tuli kodus ka veidi ettevalmistusi teha. Kaasa olin kutsunud ka mõne sõbranna, tuli küll aiult üks kallike, samasugune toidutark ja gurmaan, nagu minagi. Nii leppisime veidi telefonitsi toidukraami kokku ja viimased varud muretsesime Männimäe Selverist. Ja mis me siis lauale panime. Poeg avaldas soovi singirulle teha, nii tegigi ta kõik algusest lõpuni, kuigi midagi keerulist seal ju pole, aga poisi kohmakate näppude vahel tulid üsna kobedad ahvatlevad rullikesed ja ausalt peab tunnistama, et neid käis ta ka peo ajal juurde tegemas. Lii oli töötempo kiuste valmistanud kodus nii rosoljet kui kartulisalatit, Viljandis valmistasime oasalati ja kasuka. Ahju panime klassikalise ahjukana, mees kooris kiiresti kartulid. Poja kattis lauale Kiku nõudevalikust parima. Ostsin lillepoest ka kauni pärli-lipsuga kuusekese või oli ta nime järgi küpress, tõõmsalt rohelise. Lauale jõudsid kiirelt marineeritud seened ja kurgid ja tomatisalat Lii rikkalikust sahvrist. Oliivid ja puuviljad, roosa soolalõhe roosid ja sült. Kõik lihtne ja tavaline, aga lihtsuses peitubki mõnusa õhtu võlu ja vaevata lahe olemine.


Nautisime džinni kokteile sidruniga, šampused kogusid külma külmikus, oodates kesköötundi.Ja nii need tunnid seal tiksusid. Telekas ikka lahutamatu kaaslane, Eesti mälumäng ka nurgas ootamas. Heameel oli "Tujurikkujast" lisaks Märdile ja Otile mõni armas nägu leida. Hele-Riin, Rasmus ja Kristin tegid siis neonatsi naljas oma debüüdi, nii et nimedki subtiitrites ausalt reas. Kekskööks liikusime lausa rahva rongkäiguga Männimäelt kesklinna, sekundi pealt jõudsime õigesse kohta, Centrumi ette, kui läks paugutamiseks. Tõeliselt kaunis ja rikkalik, palju lärmavaid noori ja ka kohapealset paugutamist, kuigi siis ikka hoiatati ette, et pauk tuleb, et midagi hullu ja ohtlikku polnud.Viljandis kulgemine on mõnus sportlik, ikka mäest üles ja alla, hoolimata kiilasjääs tänavatest, millel siiski ka killukribal peal, seisime üsna hästi jalgel.


Arusaamatuks jäi mulle küll, miks taas kanal 2 eelmise aasta aastavahetust kordas, aga mälumängu taustaks klõpsutasime telekat, nagu ikka. Aina kõmavad paugud akna taga, sest kui linna ilutulestik nähtud, lasti õhku õhetavasse öösse ka oma varutu.Magama saime alles siis, kui juba valgeks hakkas minema.


Hea on aega veeta armastatud inimestega. Ja need kolm päeva võõras, kuid koduseks saanud linnas, möödusid kähku. Soovingi uueks aastaks kõigile armastust nii enda kui kaaslaste vastu ja jätkuvat toidukirge. Loodan, et kokkuhoiumaania ja majanduslangus lubab köögis jätkuvalt avastada ja midagi maitsvat potti võluda ja ehk leian aega ka siin oma lembehetki lepatriinuköögis kajastada.