Otsing sellest blogist

28. märts 2010

Kilude kuningriik







Nädalavahetuse päike ehmatas kevadveed vulisema. Lumemust, pori, jääkonarused, karjuv vajadus kummikute järele. Mustakuuelised aplad linnud. Kiisude märjad käpad helerohelisel diivanisametil. Ere päikesepeegeldus heledal ümbrusel meelitas päikeseprillid ninale. Kevad...ometi kohal.

Kodulinnas käigult kesknädalal tõin kotikese kelmikaid kilusid, mõni rõõmus räimepoeg ka ühes.Eelkõige rõõmustasid kassid. Kala lõhn on ju nii rabav ja pealetungiv. Noppisin siis mõned suuremad kalakesed praadimiseks eraldi ja ülejäänud panin vägevasse vürtsi. Ikka soola, suhkrut ja kiluvürtsi vahele puistades. Nurr aitas hoogsalt käpaga kaasa. Algul jätsin toasooja virguma. Hiljem panin külmkappi tahenema. Näpuga maitstes mõõtsin soolasust ja lisasin ülejärgmisel päeval veidi soola. Vajutiseks õnnis oliivipurk peale.

Veidi aega tagasi leidsin ühest blogist põneva retsepti kiluga. /http://kookkook.wordpress.com.Pedagoogide kiluampsu muster/ Uurisin ja puurisin seda retsepti ja kuna vürtsikilu on kruupide kõrval meil köögis viimasel ajal kõva tegija, siis võtsin kiluampsu tegemise ette. Sinisesse kaunisse klaasvormi panin kihiti keedumunad, kodujuustu, farmi mädarõika maitselise toorjuustu, hakitud sibula ja vürtsikilu. Iga kihi vahele niristasin majoneesi-hapukoore kollakat segu, mis oli rikas karrist, piprasegust ja sutsukesest soolast.Sibulata seda rooga kuidagi ei mõistnud teha, sest vürtsikilu ja sibul lihtsalt kuuluvad kokku. Kilu oli ikka karbist, mitte see enda tehtud.Kaunistasin keedumuna valgete ja kollaste triipudega. Kukkus välja kuidagi kuninglikult kevadine.

Kuna koju ootasin poega treeninglaagrist, siis panin ahju mõnusalt koheva ja krõbeda kartulivormi. Viilutasin kartulid, maitsestasin, vahele puistasin nii küüslauku kui sibulat ja valasin üle muna-kooreseguga, kuhu oli sisse segatud veidi riivitud juustu. Räimepojad praadisin jahust läbi keerutades pannil kuldpruuniks ja salatiampsuks piisas jälle ema tehtud tõeliselt hapust hapukurgist.

Kõik maitsed täiendasid üksteist. Karrine kiluamps sametiselt pehme muna-kodujuustu segus sobis kuuma kartulivormi kõrvale suurepäraselt. Ja seismisel maitsed aina muutusid sügavuti. Sobis võrratult musta leivaga järgmisel päeval ja pühapäevaste pannkookide täidiseks. Kihid ainult paneksin teises järjekorras ja kihid võiks isegi korduda, siis oleks lihtsalt suuremat nõud vaja. Kuna mul värsket tilli polnud, kasutasin sügavkülma tilli-peterselli segu. Kuna mu pojale tilliroheline väga ei meeldi, siis olin maitserohelisega üsna tagasihoidlik.















Hullutav hapukapsasupp


Kevadise c-vitamiini laksu saab kergelt kätte toorest hapukapsast. Veidi suhkrut juurde ja natuke aega seista lasta ja mõnus vitamiinirohke salat ongi laual. Aga parima maitseelamuse saab hapukapsasupist, mis juba oma keemislõhnaga hullutab meeli ja paneb süljenäärmed tööle. Ja kui akna veel avad ja samal ajal käid kevadet kiikamas, imbub õue salakaval hapukas lõhn, mmmmm...

Keetsin supi kilosest Kadarbiku talu hapsakapsast. Searaguu kondid, hapukapsa, ühe kopsaka sibulaga panin maitseainetega keema. Loorberi leheke, piprasegu saputus, veidi soola. Lasin nõrgal kuumusel vaikselt podiseda. Vahepeal kontrollisin vedeliku ja supipaksu vahekorda, lisasingi veidi vett. Tükeldasin ühe keskmise porgandi, sest hapukapsas endas tundus porgandit vähevõitu. Ja nii kees supike õige mitu tundi. Vahepeal tulebki leeme hapusust kontrollida, vajadusel suhkrut, soola lisada. Hapusust veidi tõstsin sortsu õunaäädikaga ja kõige lõpuks timmisin küüslaugu kibedaga. Kaks küüslauku hakkisin hästi peeneks ja kohe kui lisasin supile, siis keerasin pliiti välja. Kõrvale korralik hea rukkileib, millele sealiha pehmed tükid kodumaise kange krehvtise sinepiga. Keele viis alla, raske oli end supipajast eemal hoida. Siit tuleb järeldus teha, et hapukapsasupp võiks eestlase menüüs täiesti kindlalt kord nädalas olla. Ja kuna hapukapsasupp läheb seistes ja soojendades aina paremaks, siis täna maiustasin seda juba külma kartulipudru lisandiga.

23. märts 2010

Kevadine kiiks moodsa mulgipudruga


Kuigi tihe lumehelbe rünnak on akna taga taas ja valged kõrged hanged visalt võtavad sulamise tuure, siiski on õhus kevadet. Lindude ahne sagin talveunes puude ümber, liigutav siblimine mu kurvalt tühjana seisnud kaunis linnumajas.Mitmehäälsed noodivõtud varahommikutel. Ja lillepoodides priimulate kevadine kollane, rabav roosa või punapõskne punane. Alati tuleb üks niisugune kevadekuulutaja, va armsakene, koju tuua. Et millegistki rõõmu tunda.

Üksildaselt siin oma päevi mööda veetes, pole must ka suurt söögitegijat. Jätkub kanasupidieet ja õhtuks hakin tavaliselt midagi lihtsat taldrikule, mis salati nime ehk kannab. Kuid endiselt võin vaimustuda odrakruubi taastulekust minu toitudesse. Küll puistan seda võrratusse seenesuppi või panen malmpotiga tulikuuma ahju kartuli ja lihaga hauduma. Täna tegin mulgiputru. Panin keema pisikese pundi seakonti, lisasin maitseaineid, loorberit, koorega sibulat, porgandit ja ka valges rüüs küüslauku. Hiljem lisasin odrakruubid ja lõikusin hulga kartuli viilakaid. Hiljem tampisin kartuli-kruubisegu pudrunuiaga tümaks, nokkisin veidi kontidelt ka liharaasukesi sisse ja segasin kukeseenemaitselise merevaiguga mõnusalt kreemjaks. Serveerisin maheda marineeritud kurgi ja kevadet kuulutavate rohelise sibula paladega.Mmmmm...kevad tungis hinge, kuigi kevadtalve hall ei lubanud päikesel täna piiluda. Aga kollane särav priimula tõi päikese Lepatriinuköögi aknalauale. Ikkagi.:)

Ahjukartulite ausus


Armastan väga kartulit. Teinekord piisab külma kartuli olemasolust, kui endale mingi lihtne salati suutäis või hurmava heeringa tasakaalustava kaaslasena üks soolane maius kokku keerata. Kuna mulle hiljuti toodi just terve suur kott kartulit. Ülisuured roosad Laurad, kui sordi üle arutleda. Panin siis aga ahju varem kütte, et toidu valmimist õieti ajastada. Ja otsustasin ahjukartulite tegemist malmpotis proovida.

Koorisin siis paraja portsu kartuleid, panin ahjupotti vaheldumisi seakondiga.Kuna seakont oli spetsiaalsest lihapoest ostetud, siis oli ka niisugust pehmemat liha. Maitsestasin piprasegu, soola ja küüslaugu küüntega. Kartulid segasin vähese vee ja õliga lisaks maitseainetele. Lugesin veel sel samal päeval Katrini blogi, kus ta oli nii ahvatlevaid ketšupiglasuuriga krõbedaid kartuleid teinud. Mul aga ketšup sai just otsa. Nii jäi see šniti võtmine ära. Panin ahju paariks tunniks. Kartul küpses üsna kähku. Aga pruuniks ei tahtnud minna. Siis hoidsin ilma kaaneta ahjus veel tunnikese. Lisandiks tegin hapukoorest ja toorjuustust adžika törtsuga külma kastme. Salatiteks sai lauale kuldkollane kodune kõrvitsasalat ja ema heast hapukurgist tehtud salat toore sibula ribade ja vähese rohelise sibulaga. Maitses väga hästi. Nuriseks ainult kartuli magususe üle. See on viimase aja kurb tõdemine, et ostad kohalikult kartuli kunigalt ja loodad, et saad väärt kraami.Näiliselt see nii nagu ongi. Oi, kuidas mul meeldib neid suuri mürakaid koorida. Aga maitse on kevadeks magus, võta või jäta.

Seekord ei läinud ka maitsev õhtusöök malmpotis mustaks. Ju hakkab juba vaikselt sisse töötama end. Aga krõbedamaks tuunida tahaks kartulit küll järgmisel korral.:)

16. märts 2010

Mõnus maius


Martiinipokaalid seisavad kapis kurvalt, sest oleme siin majas rohkem ikka veini lainel. Nii sai siis seekord teoks tehtud üks ammune mõte lihtsast magustoidust. Kreemiks segasin paki vahukoort philadelphia toorjuustuga, sekka riivisin ka särtsuks sidruni säravkollast hapukat maitset. Keelekese küpsiseid kastsin hirmkangesse kohvi ja tipsutasin lusikatäie veiniga. Kuhjake kreemi peale ja punav maasika toormoosi tups. Ja jälle küpsisekiht kordusse.Lõpuks kaunistasin küpsise helepruuni peenpuru ja kakaosegu magusa pruuniga. Täiuslikkusel on täpid ja see mõnus maius pani meie erilisele kohtumisele i-le täpi. Palun tulge jälle!:)

Väärikas võileivatort


Päikesepaistelisel laupäeval oli meil üks vahva külaskäik. Nimelt tuli tütar koju ja mitte üksi. Ja et väärt kohtumine meeldejäävaks teha, mõtlesin võileivatorti valmistada. Olen küll alati eelistanud tuunikala täidisega torti, aga seekord oli mõte proovida singitäidisega võileivatorti. Võtsin šnitti küll ühest toidutare retseptist, aga tegin seda siiski omamoodi. Kasutasin kahte pakki täistera röstsaia, kreemi sisse hakkisin taist sinki, erinevaid farmi toorjuustusid, marineeritud kurki, sibulat, majoneesi ja hapukoort, viimasel hetkel leidsin ka kapist ühe keedetud muna. Jätsin ööks külmkappi, tähtsal hommikul kaunistasin majoneesi-hapukoore seguga, tillitupsude, keedumuna puru ja tomati punase ning singiviiludega.

Kartes kohutavalt ebaõnnestuda leidsin kapist lauale veel heeringat hapukoorenupsu, sibula kibeda ja rohelise sibula aknal sirguvate kevadiste võrsetega. Samuti nii moe pärast tomatit, mida pipraveskist otse ehmatasin, marineeritud kurki ja vinku viinereid. Kõik said kõhu täis ja üllatuseks küsimusterahe ja vastuste vabaduse vahele pakkusin martiinipokaali tehtud magustoitu. Aga võileivatort tuleb järgmine kord raudselt vana hea retsepti järgi, ikka tundliku tuunikalaga, rohke juustudest, keedumuna pehmuse, makranuudlite salapära ja sibula särtsu ja krevettidest kaunina.

8. märts 2010

Paeluv põldoasupp


Õhtune laotuseroosa kõneleb külmast. Ikka veel. Nii kulub kosutuseks ära üks mõnusalt vürtsine põldoasupp. Seekord olin tubli ja leotasin põldube üle öö. Panin keema paki kanaselgasid, lisasin ühe suure sibula, ürte pizzamaitseaine pakist,tšilli pruunikat pulbrit ja piprasegu.Peagi lisasin üle loputatud põldoad ja jätsin vaikselt podisema. Hiljem veidi ka odrakruupe. Lõpuks maitsestasin värske ingveri ja küüslaugu kibedaga. Kõrvale sobib ampsata musta leiba ja soovi korral ka hapukoort lisada. Tõeliselt paeluv uus supp Lepatriinuköögis.

Kruubi-kartulivormi kordus


Päikesehelk hommikusel lumesillerdusel, lindude kuuldavad säutsud on esimene märk lähenevast kevadest. Aga talvetaat on visa, voolib õhtuks külmakraade, nii et tuleb aga ahi puid täis laduda ja küdema panna. Kollane kirglik leek põletab ja rahustab hinge. Kui söed lõpuks alla tõmmatud on, saab ahju kaissu kruubi-kartulivormi panna. Ikka lihavatest searaguu kontidest, kruubi ja kartulikuubikute segust, rohkest sibulast, maitseainetest ja küüslaugust. Kolmeks tunniks küpsema ja valmis ta ongi. Maiustasime külma kastme, marineeritud seente ja kurkidega.Mmmmmm...... maitsev.