Otsing sellest blogist

27. dets 2015

Jõulusalatid

Kõrvitsasalat, peedi-heeringasalat, kalamari, pikantne pasteet, heeringas muna ja punase sibulaga, tursamaksasalat kirsstomatitega, marineeritud kurk, pohlamoos


Rukkipesad, avokaado-soolalõhe toorjuustumääre, marineeritud šampinjonid, juustumääre


Lehtpeedisalat kirsstomati, värske kurgi, varsselleri, rohelise sibula ja vinegrettkastmega
Marineeritud angersäga, forellimari, krevettidega merevaik, vürtsikilu, heeringas muna ja punase sibulaga, soolalõhe, tursamaksasalat, avokaado-külmsuitsulõhe toorjuustumääre, mustad oliivid ja brie juustud - aastavahetuslaual Helsingis
Hapukurgid ja kanarulaadi ning vürtsika porgandi kihiline salat juustu, muna ja värske kurgiga

Pühade ajal sai lauale jälle tehtud toredaid salateid, mida tore teiega jagada. Traditsiooniline ja lihtne tursamaksasalat, kus tursamaksale lisatud keedumuna, sibulat ja kirsstomateid.  Mõnus määre rukkipesadesse - avokaado-toorjuustumääre soola- või külmsuitsulõhega. Purustasin ühe avokaado, lisasin 100g hakitud lõhet ja 100g maitsestamata toorjuustu, sidrunimahla, soola, pipart ja hõõrusin kreemjaks.   Riivitud peedisalat heeringa ja munaga, oli sametine peedisalati variant, kus peedile lisatud muna, veidi kartulit, heeringat ja sibulat ning majoneesi.  Kihiline juustusalat kanarulaadi ja vürtsika porgandiga oli hea ja uus vaheldus tavapäraste segasalatite asemel. Kanarulaadi ja riivitud juustu kihtidele oli lisaks värske kurgi viirg ja keedetud munad. Toorele riivitud porgandile lisasin nii sibulat kui küüslauku, vürtsikaid maitseaineid, seesamiseemneid, õli, valge veini äädikat, sidrunimahla, suhkrut, soola ja lasin maitsestuda nii kaua, kuni teisi aineid hakkisin, riivisin. Kihtide vahele panin ainult majoneesi.  Samuti kulus jõulu esimesel pühal ära hea värske salat. Lehtpeedi lehtedele laotud värske kurk, varsseller, roheline sibul, porru, kirsstomat, vinegrettkaste.

Aga sai tehtud loomulikult ka sülti ja pikantset pasteeti, heledas õlles hautatud hapukapsaid. Olen neist igal aastal postitusi teinud. Ja tore on tõdeda, et aina rohkem teevad koduperenaised taas sülti. Minu sült tuli ikka, nagu alati lihav ja maitsekas. Kui teisi süldilugusid loen, näen erinevust selles, et lisan lõpus alati küüslauku. Samuti alustan maitsestamisega peale vahu eraldamist, sest maitsed tahavad tõmmata ja lõpus ohtra soola lisamine lambist jätab toore mulje.

Ja eks lauale on saanud kanda mitmet sorti oma tehtud kurke, seeni, kõrvitsasalatit, tomati-sibulasalatit, heeringat, vürtsikilu, marineeritud angersäga, pohlamoosi, Maidu rabarberikastet vürtsköömnetega(soetatud Eesti Draamateatri Jõulusahvrist), soolalõhet, kalamarja. Soojaks toiduks lauale nii kana, kui lammast ja sealiha ning köögiviljaraguud ja püha söömaaegade vahel söödud rasvu põletavat kapsasuppi, mida olen keetnud mitmes variandis jälle potitäie valmis, hea lihtsalt võtta ja soojendada, kui isu tuleb. Koogiehteks oli Vana Tallinnaga valge šokolaadi toorjuustukook šokolaadi küpsistega, magus ja rammus, nagu üks õige kook olema peab. Valgehallitusjuuste ja oliive naksatud. Mandariine ja pähkleid ja piparkooke ja šokolaadidega maiustatud. Heast veinist, jõuluõllest (kohviporter kõigi lemmik), kuumast glögist rääkimata. Armas, et päikegi piilub juba kargetel hommikutel, kutsub diivani mugavusest ja teleka lummusest õue. Head vana-aasta lõppu! :)

23. nov 2015

Tomatine kanamaksaraguu - kiire argiõhturoog

Viimastel aastatel olen jõuludeks ikka ainult kanamaksast pasteeti teinud. Lihtne, kiire ja maitsev. Sel aastal võiks ju plaani võtta hoopis klassikalise pasteediteo, kus seamaksale lisandub hea tükk veidi rasvast liha. Aga kanamaksa karbid on sügavkülmast kolinud ka jahutatud variantidesse. Kanamaksast saab lihtsa vaevaga hea argiõhturoa. Kes maksa armastab, tasub asi ette võtta.

1 karp Rannamõisa broilerimaksa(500-700g), 1 sibul, 1 porgand, 1 küüslauk, pool purki Bonduelle šampinjoniletšot, õli, soola, ürte, piprasegu

Puhasta maks kelmetest, mõni suurem tükk lõika väiksemaks. Kuumuta pannil õli ja prae maksatükke kiirelt mõlemalt poolt, lisa tükeldatud sibul ja riivitud porgand. Sega kõik kiirelt läbi. Purusta küüslauk, pane maksasegu hulka. Lisa pool purki letšot, kui maksapakk on suurem, võib ka terve purgi panna, vajadusel lisa veidi kuuma vett. Maitsesta ja lase vaiksel tulel veidi haududa. Serveeri näiteks keedetud kartuli, võise lillkapsa ja rohelise konservhernega. Ja maksaisu on selleks nädalaks rahuldatud! :)

22. nov 2015

Saagu suppi

Tšilli särtsuga kalkunipallisupp nuudlitega
Kalkunipallid suvikõrvitsaga rassolnikus

Veel leiab aiast rohelisi rukola lehti

Lepatriinu küünlad ja kaitsvad kastanimunad

Rikkalik kana-nuudlisupp šampinjonide ja kalkunilihaknellidega
Kapsasupp loomalihaga
Tomatine kapsasupp kanaga

Ingver ja küüslauk - sügise kohustuslikud toidu lisandid
Kanasupp šampinjonide ja kruupidega
Esimesed lumeterad on maale sadanud. Tuul tutistab valusalt põski. Hea on nautida äsja köetud kuuma ahju soojust. Veelgi parem end soojendada seestpoolt kuuma maitsva supiga. Keedan suppi sageli. Heaks ja lihtsaks supi valmistamise tooraineks on hakitud kalkuni kintsuliha. Ta erineb tavapärasest seguhakklihadest kohe eriti. Ei jää kuiv ega tuim, vaid mahlane ja isegi magus. Ja särtsuks sobib alati veidi tšillikauna. Frikadellisupid on küll niisugused, mis seismisel paremaks suurt ei lähe ja pigem tuleks valmistada niisugune kogus, mis sobibki üheks toidukorraks.



Tšilli särtsuga kalkunipallisupp nuudlitega


Hakitud kalkuni kintsuliha pakid on 400grammised. Selle pakiga saab umbes 2 liitrise potitäie suppi. Kalkunipallitaigen:

1 pakk hakitud kalkuni kintsuliha (Rannamõisa), 1 muna, 1 sibul, 2 viilu terasaia, 2 küüslauku, veidi hapukoort, tulist lihamaitseainet, soola, Prantsuse ürdisegu
vett, 1 loorber, mõni vürtsitera, 2-3 kartulit, veidi õli, 1 porgand, 1 sibul, paar küüslauku, tilli, peotäits nuudleid, pool punast tšillikauna, soola


Kõigepealt valmistan lihapallitaigna, tavaliselt sõtkun kõik märgade kätega läbi ja loobin veidi hakklihataigent. Keedan veekeetjaga kuuma vee, panen silma järgi umbes pool potti või veidi rohkem. Esimesena lähevad keema kartuli kuubikud. Porgandi ja sibula passeerin pannil kuumas õlis kiiresti, lisan supile. Siis hakkan märgade kätega lihapalle supile lisama. Peotäis nuudleid või väiksemaks murtud spagette. Lõpuks maitsestan ja panen ka veidi tšillit ja ikka purustatud küüslauku ka.

Kalkunipallid suvikõrvitsaga rassolnikus

Vahel kohe on niisuguse supi isu, kus on sees hapukurk. Mul on enda tehtud marineeritud kurgid, mis sobivad samuti nii seljankasse kui rassolnikusse. Ja sügise tulles meeldivad mulle supid, kuhu lisan odrakruupi. Suvel ei tule kruup soojas toidus mitte meeldegi. Kalkunipalli taignale lisatud suvikõrvits, teeb need mõnusad pallid veelgi maitsvamaks ja mahlaseks



.
1 pakk hakitud kalkuni kintsuliha, veerand suvikõrvitsat, 1 keedetud kartul, pool sibulat, 2 küüslauku, piprasegu, Vahemere ürte, soola
peotäis odrakruupi, 2-3 kartulit, 2-3 marineeritud kurki, 1 porgand, 1 sibul, veidi varssellerit, väheke ingverit, letšot, kurgi marineerimis vedelikku, 2 küüslauku, vett, soola, erinevaid maitseaineid




Algul valmistan taas lihapallitaigna, lisades hakklihale riivitud suvikõrvitsa ja kartuli, seekord muna ei pannud ja ka saia mitte ja pallid püsisid ikkagi väga hästi koos. Peenikeseks hakitud sibul ja purustatud küüslauk, maitseained ja soola ja segan taas märja käega kõik läbi. Kuuma vette panen keema kartuli kuubikud, peotäie kruupi, passeerin porgandi rattad ja hakitud sibula, lisan supile. Selles supis kasutasin paprika letšot, mis andis niisuguse kerge tomatise puudutuse, samuti veidi kollaseid, rohelisi paprika viile letšost. Lõpuks teen märja käega lihapallid. Hakitud marineeritud kurgi tükid ja veidi ka marinaadi. Maitsestamisel olen kasutanud ka sügise alguse marineerimishetkedet järele jäänud maitseaineid. Näiteks niisugune
segu tomatite marineerimiseks, mille koostises on kuivatatud tilli varred, koriandrit, küüslaugu laaste, musta pipart ja purustatud loorberilehte. Sobib väga hästi. Ja, et i-l ikka täpp peal oleks, siis purustatud küüslauku ka ja lasen maitsetel tõmmata.


Rikkalik kana-nuudlisupp šampinjonide ja kalkunilihaknellidega



See supp tuli maitsekas ja paks, et pane lusikas või püsti. Mõnest kanakintsust või koivast keedetud puljong kõikide heade reeglitega, kuues sibul, mis teeb puljongi kuldseks. Mulle meeldib kanasupile vahel ka seeni lisada. Viilutatud valged šampinjonid ja mõnus seenemaitse on täiesti olemas, nagu ise oleks metsas seenel käinud. Kuigi pruunidel šampinjonidel on ilmselt tummisem maitse. Kalkunilihaknellid said seekord supisse lihtsalt seepärast, et pool pakki oli järel, teine pool oli rännanud pasta sisse. Hakkisin lihtsalt veidi sibulat ja maitsestasin ja surusin segu kokku. Samuti on siin supis kasutatud kirsstomateid. Need lisan supi lõpus, taas niisugune mõnus itaaliapärane puudutus toidus. Ja pirukaid me supi juurde ei tee, ikka head rukkileiba, millele saab küüslaugu õhukesi viile ja ingverit toorelt panna. Väga hea!

Kanasupp šampinjonide ja kruupidega





2-3 kanakintsu, vett, 1 sibul, 1 porgand, peotäis odrakruupe, pool karpi šampinjone, 2 kartulit, 2 küüslauku, maitserohelist, soola, maitseaineid, jupike varssellerit ja ingverit


See on üks hea ja teistsugune supp. Klassikaliselt tehakse seenesuppi kruupidega ilma kanata, mulle aga meeldib siiski kanapuljong väga, see ravib ja kosutab ja siin blogis on sellest sadu lugusid. Pane kanakintsud külma veega keema, riisu vaht ja kanast väljakeenud mustus, lisa soola, vürtsiterasid, erinevaid maitseaineid veidi. Mõni koorega šalottsibul ja kuues küüslauk sobib ka. Jupike varssellerit ja ingverit teeb ainult head.  Suppi valmides võib koorega maitsetaimed supist eemaldada. Kruupe ma pole leotanud, lisan need ka kohe peale kana ja lasen supil vaikselt podiseda. Passeerin taas porgandi ja sibula ja lisan supile. Lõpuks kartuli kuubikud ja seene viilud. Küüslauk ja tilli sügavkülmast. Peterselli mul sel aastal sügavas kahjuks pole ja sellest on väga kahju. Kaunistuseks mõrkjat rohelist rukola lehte, mida täna hommikul kaunistasid valged lumekruubid.




Kapsasuppi kahte moodi

Olen ikka lugenud vahel kapsasupidieedist. Aga pean tunnistama, et värsket kapsast saab koju häbematult vähe ostetud. Kui ta aga kodus juba on, siis muidugi saab nii suppi kui salateid teha. Sai võrreldud kapsasupidieedi supiretsepte ja kuna teen selle lisa sissekande hoopis juba aastal 2016, siis jõuluajal keetsin mitu head potitäit erinevat kapsasuppi. Omavahel peres naersimegi, et meil on rasvupõletav kapsasupidieet. Kuna väga armastame mõlemad mehega suppi, oli valmiskeedetud supp igal juhul kümnesse. Ja ega ta ei erinegi mistahes kapsasupi meetodist. Ühe supi keetsin loomalihakontidega, millest tuli väga hea lihav puljong, kohati ikka lausa mõtlesin, et oli see nüüd lammas või veis, mis potti läks. Korralikult erinevat köögivilja lisaks värskele kapsale ja ka kirsstomateid. Mida ma supi sisse ei pannud, mis nendes supidieedi retseptides oli, oli paprika. Aga tomatise kapsasupi keetsin hoopiski kanaga ja lisasin ka šampinjone ja head lemmik Bonduelle šampinjoniletšot, mis on hea abimees tomatiste suppide valmistamisel. Ka värske kapsa supi puhul on oluline korralik viimistlemine küüslauguga. Ja kindlasti sööme me supi juurde alati head teraleiba, millele ka veel ohtralt küüslaugu seibe laome, et teisel päeval ühistranspordis meid keegi vist näha ei soovi.

Pimedad sügisõhtud kutsuvad ikka küünlaid süütama. Ootamatult avastasin, et tavalised valged teeküünlad on otsas. Kuidagi kurb hakkas. Siis aga piilusin kappidesse ja leidsin tütre toodud lepatriinuküünlad ehk Hollandist, mida ma kuidagi ei raatsinud kunagi põlema panna. Kaunis punane leek oli, taht põles ära, nüüd niisugused armsad lepatriinupesad alles. Ja öökapil raamat, et veidikegi rohkem enda sisse vaadata. Mis raamat see küll on!?

Toidunautlejatele soovitan ka soojalt tuttuut filmi Tagasi tippu. Bradley Cooper teeb tulest ja veest läbikäinuna tulise comebacki restoranimaailma tippu. Väga lähedalt võtted, nii pannil kui serveerimisel suurköögis, kui inimeste ilmetel. Üle tüki aja tahtsin filmi edasi vaadata, veelgi rohkem, veel neid ägedaid stseene ja vägevaid roogasid.









13. nov 2015

Krevetid avokaadopesas värvilisel maitsval padjal




Veel hetk nautida sügise sooja õhku, vaikust enne lubatud lörtsi tulekut. Las kirjud lehed lendavad ja roheline rukola veel peenrakastis kasvab. Tummised lambapajad ja punavein oodaku. Kuigi eile olid blogiveergudel sinepised mõnusad searibid, siis tegelikult on need vaid ju lood. Toidulood, mida tahan ise jäädvustada. Asjad peavad kõnetama. Mulle väga meeldivad krevetid. Ja hea on paitada oma katkist enesetunnet värvilise krevetisalati ja hea külma veiniga. Vahet pole, olgu väljas või lumetorm. Aga nii ma just praegu tahan.


Krevettidega sobib hästi külm keedetud kartul. Õhukeselt lõigatud kartulipadjale ehitasingi salati ülesse, vaba käega värsket kurki, punavat kirsstomatit, musti oliive. Hea on valida ka alati midagi puuviljalist, seekord siis apelsin. Muna keedan 6 minutit. Veidi marineeritud kurgi kuubikuid. Aga need oleks võinud ka ära jätta, nii tundsin täna. Sibula unustasin. Eelmisel nädalal ostetud avokaadosid küpsetasin kodus banaani kaisus veidi edasi. Serveerida krevette avokaadopesas on silmale ilus. Söömiseks on muidugi mugavam neid siiski viilutada. Krevettidega sobib alati ka till, mida nüüd leiab juba sügavkülmast. Kuigi peenrakastides on sooja sügise tõttu teine ring, koriander tuleb kohinal ülesse, šalottsibulad kannavad rohelist vart ja rukola, mu suur lemmik, jätkab roheliste sinepiste lehtede kasvatamist. Kastme segasin võrdses koguses majoneesist, hapukoorest ja krevetimaitselisest Merevaigust. Seekord jätsin kreveti vedeliku kiisudele limpsimiseks, kui muidu olen seda merest maiku ikka kastmele lisanud. Merevaik on niisugune mõnus pähkline pehme juust, mida söö või lusikaga. Võileivatordi kreemi sisse panen ma seda alati. Ja  salatile krooniks rukola mõrkjad krõmpsud lehed. Maitseaineid sellele salatile ma ei pane kunagi. Ja kastme segan eraldi kaussi. Üksiolemise üüratu nauding.

12. nov 2015

Sinepised tšilli pestoga ribid kartuli-suvikõrvitsa raguu ja marineeritud peediga

Hingedeaeg sunnib ikka igal õhtul küünlaid süütama. See on kuidagi  sügisõhtute hämaras embuses kutsuv ja rahustav tegevus. Küünlaleek paneb mõtisklema, enda sisse vaatama. Õhtusöögilgi on mõnus värelevat tuleleeki silmitseda ja küünla kustudes uus süüdata.


Ma ei tea, kuidas teie oma söögikordi planeerite!?  Koostate menüüd, sirvite toiduajakirju, kokaraamatuid või kolate blogides, et ideid saada. Arvestate eelarvega ja varute kindlaid, soodsaid toiduaineid koju. Kas käite poes, turul iga päev või kord nädalas, nädalalõppudel, rangelt toidu nimekiri näpus ja allahindlusi jälgides. Või ostate isu ja meeleolu järgi, seda, mida hing ihaldab. Öeldakse, et tavalise perenaise retsepti rubriigis ringleb paarkümmend retsepti. Et, kui guljaššiga alustad ja kahekümnendana tuleb ahjukala, on taas järgmine lihakas kaste. Mina lähtun poes olevast toorainest ja mõttest, mille järgi isutab. Ja hinda vaatan ka. Oleneb ka sellest, kas käia kallis piiritletud kaubaga maapoes või linnas kaupluste kettides, kus juba jahutatud toiduaineid(liha- ja kala) on olulisemalt laiemas valikus ja taskupärasemad ka.Toiduideed sünnivad siis juba kodus sellest, mis olemas.

Searaguu konte või ribisid katsun ikka sageli poes hästi valida ja koju tuua. Hea suppi keeta või lihavamaks praeks ahju panna. Suvel sai palju proovitud ka lihatootjate etteküpsetatud ribisid, mis tegid perenaise töö muidugi lihtsamaks, aga lõpuks tajusin, et mul hakkas vastu pea kõikide ribide ameerikapärane magus alatoon, teinekord jätsin isegi glasuuriks mõeldud BBQ kastme lisamata. Algul on muidugi põnev ja huvitav ja maitsev ka. Aga oma tehtud asjad on ikka oluliselt paremad. Ja kodustest olemasolevatest asjadest ikka leidub ehk, millest marinaad kokku segada, et liha maitsestada ja eelnevalt pehmendada. Olen teinud tavaliselt skeemi järgi, et paar osa õli, 1 osa midagi haput, kas veini äädikat või sidrunimahla, maitseaineid, sinepit, tulise liha isus näiteks mõnusat tšillist pestot. Segan väiksemas kausis õli ja valge veini äädika näiteks ühtlaseks, lisan sidrunimahla, soola, suhkrut, erinevaid piprasegusid, ürte, siis sinepit ja tšillist pestot võrdses koguses ja klopin kõik ühtlaseks ja maitsen. Kas on piisavalt hapukas, kas soola on parajalt, kas suhkru tasakaal on õige, vürtse jagub ja sinepist tulisust. Nii, nagu maitsmisel mu keelel, maitseb pärast ka liha. Ja alati on võimalik pärast asjad kokku võtta, et kas tuli maitsev, kas kõike oli parasjagu, jäi midagi puudu või sai hoopis üle soolatud. Niimoodi tekibki kogemus.


Ja mis seal siis ikka, peale mõne tunnist või üleöö ribide marineerimist, panen need ahju, kuna pööran küpsemise ajal ribisid, kasutan kindlasti ahju taimerit. Algul tahab ribi ikka head kuumust, et mõnusalt ja kõrvetavalt naksata, hiljem, kui küpsemisprotsess juba poole peal, vähendan kuumust. Kui viimased minutid tiksuvad, panen pannile suvikõrvitsa rattad koos sibulaga, lisan purustatud küüslauku ja eelmise päeva külmad keedetud kartulid, maitsestan. Poest ostetud keedupeedile lisan valge veini äädikat, suhkrut, soola, ürte, palsami äädikat, lasen maitsetuda. Ribi valmisolekut testin ikka ka, et kas liha tuleb kondi küljest lahti. Ja maitsev roog, pealegi ise tehtud, ongi valmis. Ühe toiduidee lugu, täna, kui küünlaleek väreleb edasi ja novembrivihm tibab akna taga.

31. okt 2015

Lõhesupp päikesekuivatatud tomatite ja mustade oliividega


Sünnipäeval võib ka suppi pakkuda! Täna on mu blogi sünnipäev! 2008 a kevadel tegin ühel märtsikuu lumisel päeval oma elustiiliblogi Pohlaparadiis, aga kirg toidu vastu tahtis kultuursetest emotsioonidest ja kolumni võrgustikust eralduda, nii sündiski Lepatriinu lembehetkede blogi oktoobri viimasel päeval. Teadmata, oskamata eriti arvutitki kasutada. Ja kuna lepatriinud on niisugused armsakesed, oli neid erineval kujul mu kööki aknale, kappidele, seintele kogunenud tasapisi, et sealt sai siis blogi pealkiri välja mõeldud. Ja kuigi õigel sünnipäeval võiks ju torti pakkuda ja see ongi ehk lähiajal plaanis. Siis meenus mulle mõni aeg tagasi, kui käisime tütrega Salme kultuurikeskuses Hele Kõrve plaadiesitluskontserdil Eluhõiked.  Ja hiljem läksime Telliskivi linnakusse Frenchy nimelisse toidukohta ja tellisime seal Prantsuse sibulasuppi, et kord sünnipäeva pidades pakkusin oma kallitele külalistele just sibulasuppi. Sõbrad ahhetasid ja keegi ei kurtnud. Frenchys oli sibulasupp röstitud saia ja Cambre juustuga ka täitsa aus ja tore oli, et teenindas meid ehtne prantslane. Nii vähemalt tundus. Šampus oli mõnusalt külm ja kergelt praetud krevetid parajalt tšillised ja küüslaugused ja kitsejuustuvahuga köögiviljad tütre taldrikul maitsvad. Oligi nagu pidupäev, eriline kaunis elamus kauni Hele imelisest kontserdist hinges ja toredad muljed tütre Frankfurdi reisist.


Ja kuigi ma kodus võtsin sibulasupi valmistamise mõtted ka plaani. Kena vanik Peipsi sibulat ripub köögi seinal. Ja sibulata ei tee küll nüüd ühtegi toitu. Aga tegemiseni ma veel jõudnud pole ja tänane supp on hoopis lõhest. Lõhe supikogu leiab igast paremini varustatud poest. Meeldib osta peaga variant ja suurem pakk, kus pehmeid kõhuääri ka hulgas. Kuna sügis on oma tuulte ja hommikuste öökülmadega kohal, peaks olema koju varutud nii ingveri kui korralikult küüslauku. Hea supi keetmisel alati abiks. Ja haiguste eemale peletamiseks.

1,2 kg lõhe supikogu koos peaga, 2 koorega šalottsibulat, 1 koorega küüslauk (algul lisamiseks), 1 porgand, veidi õli, 1 sibul, 3 kartulit, peotäis musti oliive, jupike ingverit, paras varsselleri varreke, natuke päikesekuivatatud tomateid, 1 loorberileht, tilli, soola, vürtsiterasid, piprasegu, Vahemere ürdisegu, 2 suurt küüslauku

Pane supikogu külma veega keema, riisu vaht, lisa loorberileht, ingver ja varsseller, soola ja vürtsiterad. Lase vaiksel tulel keeda. Lisa ka koorega sibulad ja küüslauk. Need võib hiljem eemaldada. Passeeri õlis porgandi rattad ja hakitud suur sibul, pane puljongisse. Vahepeal võib suppi keeta ka ilma kaaneta, tuleb tugevam maitse. Lõpuks lisa tükeldatud kartul, päikesekuivatatud tomati tükid ja oliivide seibid. Maitsesta ja timmi maitset, lisa ürte ja rohelist tilli. Lõpuks purusta noaseljaga küüslaugu küüned ja pane potti ning keera kuumus välja. Tõsta kala tükid supist välja, eemalda kondid ja pane kena roosa lõhe suppi tagasi. Peale veidikest maitsete tõmbamist võib juba kuuma mõnusalt kalast suppi nautida, kusjuures päikesekuivatatud tomati ja ka oliivide maitse tuleb kenasti esile. Serveeri hapukoorega või ilma, kuidas soov on, hea teralise saia või tervisliku rukkileivaga.
Saagu suppi, ka sünnipäevaks! Miks mitte !? Küll tuleb ka tähtis torditegemise tund! :) Ja eks siin blogis on 7a jooksul nii salateid kui suppe, toekamaid koduseid praade ja ahvatlevat magusat vahendatud. Veidi ka toidukohtade külastamise muljeid ja erilisi emotsioone kohtumistest koos toiduga erilistelt sündmustelt. Kavatsen ikka jätkata oma taktikepi ja kulbi keerutuse järgi! :)


30. okt 2015

Mitu rooga seakeelest


Seakeelest saab häid roogi nii peolauale, kui vaheldust näiteks nädalalõpu roogadesse. Seakeelt on lihtne keeta, kuigi see võtab mõned tunnid aega. Seekord valmistasin sooja toitu kartuli ja porgandiga, kuid siinsest blogist leiab ka mõnusa kruubihautise retsepti, mis sobis seakeelega suurepäraselt. Juba keedetud ja jahtunud keelt on hea ka külma lõiguna võileivale panna. Nädalavahetuse hommikusöök võibki ju vahel erilisem, pidulikum olla. Seakeelest saab ka suurepärase segasalati. Keel on väga lihav ja tummise maitsega, sobib erinevate köögiviljade ja ka magusamate puuviljadega. Salatikastmesse sobib alati ka tsipake mädarõigast.

Mul oli umbes 800g jahutatud seakeele pakk. Panin keele külma veega keema, riisusin vahu, lisasin mõned koorega väikesed sibulad, ühe kuues küüslaugu, loorberilehe, vürtsiterasid ja piprasegu. Keetsin mõned head tunnid. Kui keel hakkas pehmenema, lisasin mõned porgandid ja samal ajal panin kartulid keema. Tegelikult oleks võinud kõik ühes potis keeta. Üsna toekas leem tõmbab kenasti juurviljadesse. Kui aga seda ei soovi, võib kartuli ja porgandi eraldi keeta. Kastme tegin šampinjonide ja sibulaga, kasutades seakeele puljongit, veidike jahu ja hapukoort. Lisandiks sobis hästi sügishakul oma valmistatud Toome salat, mõnusalt marineeritud krõmps porgand ja magushapu kurk sibulaga täiendas hõrku keelepraadi suurepäraselt.

Järelejäänud keelest tegin aga teisel päeval salati.

2 keedetud seakeelt (400g), 4-5 keedetud kartulit, 1 keedetud porgand, 2 muna, 2 šalottsibulat, 2 sibulõuna, veerand värsket kurki, veidi Toome salatit, majoneesi, hapukoort, mädarõigast, sorts kohvikoort, soola, piprasegu, rohelisi ürte
Haki kõik ained. Seakeele võib ka suuremateks tükkideks jätta, kuna keeb üsna pehmeks ja väga väikseid tükke kiulisuse tõttu lõigata ei saa. Tegin salati olemasolevatest asjadest, nii kasutasingi kodust Toome salati hoidist, kuna seal sees vajaminev marineeritud kurk sobib hästi seakeele juurde. Kastme segasin hapukoorest ja majoneesist, lisasin veidi mädarõigast ja peale maitsestamist ja segamist ehmatasin kohvikoorega, et maitsed välja tõmmata ja et kuivus kaoks.


Pidulikumale lauale võib seakeele koos tarrendiga teha, aga sobib nii salat kui lihtsad külmad lõigud lihasekseri ühe koostisosana. Jõululaua planeerimine polegi enam nii kaugel. Häid ideid on hea juba koguda ja miks mitte ka jagada.




15. okt 2015

Tšilli särtsuga kanasupp hapukapsa ja peediga



Kuigi hommikud üllatavad väheke kargelt naksava hallaga. Päevad on päikeselaigust sügiskollased. Ja õhtutel lehesahinas käies on vaikuse saatjaks mõnus krabin. On suur sügis korralikult kohal. Supipajad tuleb tulele panna ja kolm kanget : ingver, tšilli ja küüslauk vaja enda tervise kasuks tööle panna. Heast sügisesest köögiviljast ja sibulast rääkimata. Kanasupp on ikka see, mis haigusest kosutab, väsimuse pühib ja korralikult täidab ka kõhtu. Tänases roas serveerisin mõnusalt tšilli särtsuga punavat magushaput rohke küüslauguga suppi terve kanakintsuga sööja kohta. See tähendab, et jätsin liha tükkideks lõikamata. Korralikud ingveri laastud ja küüslaugu viilud heal teraleival lisandiks ja kõht sai hästi täis.

3 kanakintsu, vett, kaks peotäit hapukapsast, pool valget sibulat, 2 koorega šalottsibulat, jupp ingverit, 1 porgand, 1 tomat, 3 keedetud peeti, tükike külmsuitsu pekki, 2 väiksemat küüslauku koorega, 3 kopsakat küüslauku toorelt, suhkrut, soola, piprasegu, kiluvürtsi, Prantsuse ürdisegu, 1 loorberileht, sorts valge veini äädikat, veidi barbeque kastet, 2 kartulit, pool teelusikatäit ingveri, tšilli ja küüslaugu segu (Kolm kanget, Raudale talu), tilli, peterselli, rukolat, veidi porrulaugu rohelist

Panin kana külma veega keema, riisusin vahu ja lasin veel mõnda aega mustust kanalt välja keeda, siis lisasin soola, piprasegu ja loorberilehe. Samuti mõned koorega šalottsibulad ja kuues küüslaugud. Kuna hapukapsas tahab rohkem keemisaega, lisasin ka hapukapsa kohe. Ostan alati Kadarbiku talu valmistatud hapukapsast, kus on parajalt ka porgandit lisatud. Kapsa hapendamise protsess on Kadarbikus alati esikoha vääriline. Sellest saab alati hea supi. Peagi lisasin ka tükeldatud sibula ja porgandi ning hakitud ingveri. Lasin madalal tulel vaikselt podiseda. Kui hapukapsas juba mõnusalt krõmps, lisasin kartulikuubikud, tomati tükid ja riivisin keedetud peedi, sortsutasin värvi säilitamiseks valge veini äädikaga ja kasutasin ära ribist kappi jäänud barbeque kastme. Parajalt magushapusust tuleb sealt. Nüüd on kord korraliku maitsestamise jaoks. Kuigi mul oli ka toorest tšillit, kasutasin sahvri riiulile seisma jäänud Kolme kange segu. Suhkrut mõned teelusikatäied, Prantsuse ürdisegu, kiluvürtsi veidi, porrulaugu rohelist osa. Samuti meenus mulle tükike külmsuitsu pekki külmikus ja toreda Kaju köögi külalispostitus, kus Olga ema borši täiustas kroonina just peki ja küüslaugu pastaks hõõrutud seguga. Kolm korralikult paksu oma ema aia küüslauku purustasin ära ja keerasin kuumuse välja. Peterselli, tilli ja peenrakastides veel rohelisena kutsuvat rukolat ka. Ka hea supi valmistamises on lahe ära kasutada kodus olevad jäägid, näpuga retseptis järge ajamata, kui muidugi põhitehnika selge. Maitse ja maitsesta, peaks kuklas kükitama ja küll nii ka maitsev supp valmib. Püsige terved!

3. okt 2015

Kartuli-kanasalat rohelise herne ja greipfruudiga



Nostalgia purpurroosa roos õitseb veel kaunilt sügiskirjus. Nostalgiline on ka tänane salat. Nõukaajal pakuti seda sageli paljudes kohvikutes. Pealinna salat,  mis pärit Vene köögist. Kuna kapis leidus nii keedetud kartulit kui kana, siis oli vaja vaid munad keema panna. Heas usus arvasin, et puuviljakorvis on apelsin, oli aga greipfruut. Aga sellest pole katki midagi. Parima salati saabki alati fantaasiat kasutades ja olemasolevaid toiduaineid kasutades.

5-6 keedetud kartulit, 1 ahjukanakints, 4 muna, 1 punane sibul, veerand värsket kurki, pool greipfruuti, veidi marineeritud kurki, 2 dl konservherneid, hapukoort, majoneesi, soola, suhkrut, piprasegu ürtidega, kaunistamiseks rukolat, salatilehte

Originaalsalatis on ka porgand, ma ei viitsinud üksikut porgandit keeta, kuigi munadega koos oleks see olnud võimalik. Muidugi võib kana alati rohkem olla, aga mul oli lihtsalt momendil ahjupraest järele jäänud üksik kanakints. Mulle meeldib, kui salatis on palju muna. See teeb salati sametiseks. Ja krõmpsuv kolmik: sibul, värske kurk, marineeritud kurk - teeb iga salati alati heaks. Kuna greipfruut on veidi viha, tuleb üritada kogu valge nahk viljalt koorida, aga tiba suhkru lisamine salatisse võtab mõrkjust hiljem tagasi. Vanasti lisati karutlisalati kastmesse alati konservherne vedelikku, nii tegin tänagi, see aitab maitsetel kiiremini seguneda lihtsalt. Tahtmine oli ka rohelist rukolat värskelt salatisse hakkida, sest peterselli ja tilli mul enam peenrakastides polnud, aga siin tabas mind taas laiskus. Pealinnasalatit soovitati alati serveerida rohelisel salatilehel. Kaunistamis traditsioonist meeldib mul küll kinni pidada, et salati garneeriks tuleks valida salatis kasutatav tooraine. Tegelikult rukola mõnus sinepine mekk pani mind arvama, et salatikastmesse võiks ka sinepit lisada, seda tehti ka ikka nõukaajal. Nii et, kui pealinnas segased lood, siis Pealinna salat on lihtne ja maitsev, paras aeg potitäis salatit valmistada, siis pühapäev on hooleta, juurde saab ju alati midagi tõhusat grillida, et eine täiuslikum.

30. sept 2015

Metsseahakklihast pikkpoiss suvikõrvitsaga pohla-mädarõikakreemi ja erinevate köögiviljatoitudega

Metsseahakklihale lisatud suvikõrvits teeb pikkpoisi mahlaseks

Sügisel on köögiviljadest lisandeid lihtne teha

Mädarõikast ja hapukoorest koos pohladega saab metsloomalihale hea täiendava lisandi

Sügislillede puketis on nii suve lõppu kui sügise algust, värve ja lõhnu

Aedoad, köögiviljaraguu ja kartuli-porgandi tamp
Sügis on igati kohal, kollaste lehtede lend ja sügisviljade värvikas mitmekülgne rikkus. Aga maakodude õuna- ja kreegiaedades võivad käia ööpimeduses täiskuuvalguses kamp tõsiseid tumedaid metsajõude - metsanotsud. Ikka ninaga maad üles kündes ja aiast justkui mustja sõja tallermaa tehes. Kui aga tuttavad jahimehed appi tulevad, võib juhtuda, et mõni kepsakas metssiga ka kätte saadakse. Ja, kui liha kenasti veterinaaril üle lasta kontrollida, saab metsseast nii praadi, kui rulaadi. Metsseaprae juurde sobib alati valmides röösk koor ja väga mitte näiteks paksendajana jahu, maitseandjatena piprasegud ja ürdid ja kadakamarjad. Ja lisandiks sinepi asemel metsamarjadest moosid hoopis. Et metssealiha väga kuiv ei jääks, võib alati kodusealt napsatud peekonit lisada. Kuna mina sain kreegiaias möllanud notsusaagist hoopiski hakkliha, plaanisin korraliku mahlase pikkpoisi küpsetada ja seekord hoopis koos suvikõrvitsaga, mida väga armastan, sest see hea roheline kõrvitsaline annab igale roale mahlasust.
1 kg metsseahakkliha, 300g suvikõrvitsat, 1 sibul, 3 küüslauku, 1 muna, 2 terasaia, 100g hapukoort, meresoola, Vahemere ürte, piprasegu, muskaatpulbrit, koriandrit, tüümiani, purustatud loorberlehte

Lisasin hakklihale riivitud suvikõrvitsa, vett välja nõrutamata, hakkisin sibula, purustasin küüslaugu, panin kaks terasaia viilu kogu kupatusele ja sinna peale muna ja hapukoor koos maitseainetega. Ei midagi tegelikult teistmoodi tehes, ükskõik, millist  pikkpoissi valmistades. Kui saiad piisavalt niiskunud, surun ja mätsin ja segan ja loobin kõik märja käega läbi. Kui on alles jäänud külma keedetud kartulit, tasub see ka alati pikkpoisi taignasse riivida.  Arvestades, et metssealiha küpseb siiski kauem, andsin tavapärasele tunnile ka veidi lisaaega, aga eks eelkõige kõik oleneb ahjust.


Lisanditeks lihtsad sügisesed maitsed:
võised aedoad, kartuli-porganditamp küüslauguga, suvikõrvitsaraguu punase paprika, tomati, sibula ja küüslauguga, pohla-mädarõikakreem, värske salat rukolast, kirsstomatist ja värskest kurgist koriandri ja peterselliga. Aedoad võib varem valmis keeta. Kui pärast tundub, et pliidil ruumi vähe. Lisan keemise algul parajalt soola ja lõpus rohkelt võid. Tavapärase kartulipudru võib alati mõne teise köögivilja lisandiga uudseks muuta, mõni porgand, jämedam struktuur, toores purustatud küüslauk ja ürdid teevadki suhu mõnusalt uue maitse. Võid ja sooja piima, seekord küll kohvikoort lisan ikka ka. Aga ei tambi lõpuni ega klopi kreemjaks. Kuna porgand läks kartuliga kampa, siis köögiviljaraguus suvikõrvitsale seekord porgandit ei lisanud. Suvikõrvitsa viilud või rattad kuumale pannile õli sisse, edasi paprika, sibul, tomatid, lõpuks maitseained ja küüslauk. Variante on tohutult.  Mädarõigas sobib suurepäraselt ka metsloomaliha juurde. Hapukoorega lahjendades saab mõnusa külma kastme, puistasin sisse uhkelt punavaid pohli. Sobis suurepäraselt, pannes nagu i-le täpi, metsanotsu ja metsamarjad. Kui mõnest äsja valmistatud pohlamoosist kahju pole, lisa see ka prae juurde. On väljakujunenud asjade sümbioos, mis kokku sobivad, mida, mille juurde serveeritakse. Ehk oleneb ka kodustest traditsioonidest. Mu emapoolne vanaisa oli jahimees ja lapsepõlvest mäletan jahimeeste jahisaagijärgseid verise maksa praadimist ikka. Aga metssearaguud ja põdrapraed olid naturaalses leemes, pehmed ja kindlasti mitte kuivad. Eks moodne aeg annab juurde võimalusi ja värve, uusi lähenemisi, miks mitte. Mõni pooltäidlane Bordeaux või Rhone võiks ka kapis olla. 

23. sept 2015

Kui suvi ulatab sügisele käe



















Suvi ulatas täna sügisele käe. Ja Eestimaa sügis on võrratult kaunis. Ei ole vaja Itaaliasse sõitagi. Kes imetleks siis kodumaa metsade rikkalikku värvivahetust, kes vaataks mere rohekashalli laintemöllu, kes korjaks vitamiinidest pungil oranže kibuvitsamarju. Sügisega saabuv võrratu seeneaeg - punaste pilvikute rida vaheldumisi pruunikaskollaste liivatatikutega, kõrge pruunikate kübaratega puravikud, punavad pohlad ja sinakad suvekorjajatest metsa jäänud magusad mustikad. Kaselehtede mahapudenev kuld ja aias lillalooriline krüsanteemide ja sügisastrite puhang. Rooside mitmendast õitsemisringist pole vaja kirjutadagi.


Koguaeg on kõigil kiire. Pidevalt on kukil mingi tegemata tööde hulk ja rahulolematus, mis vajab tutistamist. Ometi, kui suudad aja leida, et aeg maha võtta ja istuda autosse ja sõita kodunt 146 km kaugusele, et kohtuda kalli sõbraga. Siis lõpuks tajud, et elu ongi elamist väärt ja hetkeliseks sügispuhkuseks võid aja peatada ka koduses Eestis, mitte kaugel Itaalias, mille järgi kaua igatsetud ja suuri tühje sõnu tehtud. Sõita tuleb hoopis Natturi neemele, Ulvi juurde.


Ulvi on mu armas klassiõde, sõber, toetaja, suunaja, inimene, kes alati on olemas nii heas kui halvas hetkes. Ulvi on ka inimene, kes on minu kulinaarseid katsetusi suunanud, kõige rohkem mõjutanud, kaasaaitajaks ka tema armas varalahkunud ema, keda armastasime kõik kutsuda Mummiks. Missiis, et oleme ühevanused, missiis, et me pole kumbki tundigi õppinud kokandust või teenindust, said meist omi radu kõndides läbi praktika ja elusaatuse gurmaanid ja võib öelda ka profid. Tänane postitus ongi tänukummardus Ulvile ja Mummile.


Usun, et Eestimaal on palju kodusid ja emasid või vanaemasid, kes esimese asjana küsivad sult, kui oled ukse läve ületanud: " Kas sa süüa tahad midagi või kas sa söönud oled!?".
Isegi Helgi Sallo ETV 60 intervjuu raames hästi soojalt pajatas sellest. Ikka tahad hoolitseda ju oma külalise, sõbra, poja, tütre või lapselapse eest, pakkudes talle kosutust teele või kustutades kiirelt näljast kõhtu, see on nii elementaarne, mis käib mängeldes kogu suhtlemise juurde. Nii ei pidanud mina kunagi Mummi juurest lahkuma tühja kõhuga ja olen südamest tänulik, kuis Mumm õpetas mind tatart sööma või üldse aru saama toidu väärtusest, austusest toidu vastu.  Parimad omas mahlas puravikud olen söönud Mummi juures. Mõtlesin alati, kuidas nad neid teevad, kust nad need korjavad. Nüüd olin ise kohal. Natturil.


Meie oma Eesti Itaalia. Milline loodus, millised kõnelevad kivid, nagu keegi kunstnik oleks neid randa ladunud, külg külje kõrval, kivi kivis siledaid mustreid veepiirile joonistamas. Heinaähmased teed, arhailiste aitade vahel, oleme ju ometi Lahemaa rahvuspargis. Ülekasvanud tatikad, millest venelane viis erinevat rooga välja võlub ja eestlane ütleb, et vana. Ja las ollagi. Valged lumepallid või samojeedidest perekoerad jooksevad hooga merre, neid on kolm - Emily, Arabella ja ulakas Irise tüdruk Kreekast, kes tahakski koguaeg vees olla. Jalutame Eestimaa suvelõpuhetkes, lubati ju lausa 22 soojakraadi. Pilvede udumassis on sooja, tuul on männilatvadesse uinuma suikunud ja päike flirdib pilveprintsiga sinilooris. Teeme pea kolme tunnise mõnusa ringkäigu Natturi neemel,Ulvi jutustab lapsepõlvest maal vanaisa juures, heinamaadest ja mereäärsetest salakohtadest. Loodus on nii eestilikult imeline. Kilkan kaseriisikaid nähes ja männiriisikatega (oma lemmikutega) kohtudes, aga neid korjata ei tohi, 3 ja 6 on tõesti vähe, aga usinalt oleme keskendunud kivipuravikele ja pruunidele puravikutele, mida kavatseme otse pannile õhtusöögiks teha. Ja oma saar, surume läbi kõrge kõrkja end saarele, koerad on küll väsinud, aga õnnelikud, liikumise, vee kosutava jahutuse ja meie seltskonna üle. Ja mina saan imelised mere pildid, ühel pool Pedassaare ja teisal kooliõest laulja-näitleja Kärdi sinine rantžo, nagu kohalikud seda kutsuvad.


Õhtusöök tuleb imeline ja katsugu mõni Itaalia mamma mõelda, et eestlane ei oska süüa teha või pole korilane või ei kasvata midagi ise. Ka Ulvil on toredad peenrakastid, palju uhkemad ja nutikamad veel, kui mul, kus peete mitut sorti, salateid ja porgandeid, vägev kasvuhoone tomatite ja paprikaga ja kurgid ja kollased kõrvitsad veeremas rohelise lehepuhma all. Tuttuus vaarikasort, mille vilju veel oodata ja maitsetaimede rikkus, milles meil taas lemmikute kooskõla oli - rukola ja koriander, appi, kas on midagi paremat.

Õhtusöögiks sätime kiirelt külma prosecco saatel valmis käik käigu järel itaaliapärased suvikõrvitsa ampsud. Mõlemad juhtusime nägema Reet Linna Prillitoosi toredat külaskäiku ansamblikaaslase Helle juurde. Aga Itaalia Anna suvikõrvitsa retsepti tuunisime söömise käigus tugevalt. Ikka küüslauku ja rukolat, isegi nii magusat, kui soola oli vähe. Petersellist rääkimata. Kui mõni veel ei tea, siis itaallaste number üks roheline maitsetaim on petersell, mitte basiilik. Peterselli mitmet sorti kasvab ka igas Eestimaa tragi perenaise koduaias. Teiseks käiguks valmistame ette kahte erinevat peeti, siiruviirulist ja tavalist, suhkrut, õli ja palsamiäädikat peale ja ahju. Serveerisime Philadelphia toorjuustuga ja see tüümiani roheline tipp, oh jah, mul oli siis juba kõht täis. Loomulikult said kõik korjatud puravikud Ulvi poolt korralikult puhastatud ja pannile pandud, mina hakkisin sibula. Lihtsalt, võid vaid vaja praadimiseks ja pisut soola. Valmistasime ka pearoaks ette kartulisektorid ja sinna peale läks külitama Võsu poest ostetud maitsestatud ribiliha, kuna lihtsalt just sel päeval jäid värske kalaga kalamehed väravasse tulemata. Nii, nagu maal ikka, täna on, homme ei ole ja siis peab muid käepäraseid alternatiive mõtlema. Koduaia tomatile, kurgile ja rikkalikule rukolale panime peale feta juustu. Täna ilmus just Jamie Oliveri artikkel, kus toiduained reas, et ikka saja aastaseks elada. Feta nende hulgas. Peekoni lasime ülikrõbedaks kartulitel küpseda ja need sibulatega praetud puravikud, issand, nende nimel võiks surra. Ja ikka oli külm prosecco ülihea. Külakostiks viidud ka audentne Chablis mõjus teraselt, oli küll siidine, aga ehk liiga magus või ... Ja magusaks sõime ka kirsikooki, mida me poest kaasa haarasime. Milleks nüüd veel küpsetada ja seda idüllilist sõprust rikkuda. Öö pimeduse eel enne lahkumist püüdsime kinni veel hulga vaablasi, mille hoogsuses toimetas mu mees ja koerad kartsid üsna ausalt neid pauke ja meie ohtu vaablase nõelamise ees.

Ja siis koju, läbi öise Eestimaa, armas Võsu eestimaise kuurordina, kuskil ka Hundisilma teeots, kus nüüd just mustad maskid ja autod toimetasid.  Aga lihtne eestlane elab nii, et ei lase sellelaadsetel sündmustel end mõjutada. Aga see soe tunne südames Ulvi juures, koerte naeratav  lähedalolek koguaeg. Emily ikka valvab alati, et ma Ulvit ei rööviks, Arabella varem jutustas mulle kõikidest kohatud kassidest Kadriorus, nüüd mulle meeldis ta pikk pilk mererahhu ja kui ma teda kutsusin, nõjatus soojalt oma selja mulle vastu jalga. Rahu. Ja see Kreeka Iris, lustlik ja mudane, märg ja õnnelik, uudishimulik ja lapsik, nagu koerakutsikale ongi omane ja õigus ka pealekauba. Meel täis rahulolu ja rikkust, et üks tee sai taas läbitud, just siin Eestimaal, sügisehakul, kui suvi sirutas käe.