Otsing sellest blogist

26. dets 2008

Jõulujam...


Vaesed perenaised jõulu ajal. Süldikeetmispäeva pidin endaga kokku leppima, arvestades töö-ja lustipäevi. Siis planeerima toiduained endale kappi ja siis veel aja ka leidma, et see kõik lauale võluda, kui teised kuuske valivad, päkapikku aitavad või lehte loevad. Jõululaupäeva hommikuks olin , nagu üleküpsenud tomat. Kuigi sült oli edukalt keedetud ja maitsta tööle viidud ja koduski proovitud, olid ju paljud asjad kõik alles ees. Aga seljataga oli ka 12 t tööpäev, üks kurb surmasõnum vahepeal ja paikapandud töökoosolek, kus ootamatult võib sülle sadada koondamisteade või puhkusele minek. Sunnitud. Nii alustasingi oma päeva köögis üsna arutult, teadmata isegi, mida tegema pean. Kuigi menüü oli ju välja mõeldud.


Ahjus küpsetatud lõhe, kodune keedetud kartul, juurviljawok(porgand, kabatškk, paprika, porru).

Kartulisalat kanaga, kasukas, kodujuustusalat.

Krevetisalat.

Sült.

Oliivid.

Virsiku-halvaa-päikese tort.


Ja kell muudkui tiksus seinal ja minu unine pea ei tahtnud kuidagi toimida. Kui ma muidu kokkamist nii armastan, siis tundsin, et kõigest ei käi jõud üle.Sest jõudu lihtsalt ei olnud. Aga kui mees läks tütrele Keila järgi, sain üksipäini asjatada. Üksiolek annab ka selgust ja pinda jalge alla ja suunab korra loomist. Nii paningi asjad toimima. Võtsin lõhe toasoojusesse, eemaldasin pea ja saba, pistsin sügavkülma supijärge ootama. Maitsestasin sidruni ja maitseainetega, fooliumi sättisin kenasti ümber. Kodujuustust segasin kokku mõnusa salati, ikka värsket kurki, porrut, pisut punapõsksest tomatit, keedumuna ja ohtralt hapukoort. Et kui muidu võiks lõhe juurde veini-kreveti sooja valge kastme keeta, siis ma alati kodus eelistan külma salat-kastet või tžatsikit. Sest mulle lihtsalt meeldib nii. Kartulisalatis ja kasukas polnud ka midagi keerulist, kartulid, peedid, porgandid, munad, kõik olid valmis keedetud, vaid ainult kokku segada, kaussi seada, ei midagi enneolematut ja täiesti traditsiooniline. Aga jõulusöögi maiuste tipp. Ikka heeringa tahedus, mis maa peale tagasi toob.


Tordi keerasin ka kiiresti kokku, küpsetasin tordipõhja, tegin kreemi vahukoorest, kohupiimast ja halvaast. Ja maitseb siiani hästi.


Kala tuli lihav ja hea ja söömise ajal kuuma koduse kartuli ja salatitega, püüdsin ikka süldi jaoks ka ruumi jätta. Ja krevetisalatini ei jõudnud üldse, kuigi salat oli uhke ja hää. Ja piparkoogilõhn levis me majas esimesel pühal, kui poeg käis väga peale, et millal ikka tema saab juba ahju kallale ja rullima asuda. Väike maja, pisike köök, aga ...peagi levis majas piprane piparkoogilõhn. Ehk mul kasvab siin tublile korvpallurile lisaks ka üks äge kokk. Tunnustamist väärt elukutse, eks.


Esimese püha õhtul maiustasime filmi vaatamiste(6-7 filmi vt ära 12 t jooksul nii telekast kui lindilt) vahel väga hea sealiha, hapukapsa ja kartuli ja süldiga. Seapraad tuli eriti hea, kuna jõuluvanakotist leidsin endale küüslaugu veiniäädika, mida lisaks küüslaugule, porgandile, sibulale ja maitseainetele koos sinepiseemnetega lihale puistasin ja ikka iga 15 min tagant kastsin.Kuna meile ilmus jõuluajal ka toanurka digikaal, mis küll igapäev erinumbreid näitab, ahaa, siis täna on üldse dieedipäev. Mees läks oma firma meeste-jõulupeole, tütar sõprade juurde kodulinna, nii ootame pojaga sõbrannat seentega...külla, et Karavani live- kontserti vaatama hakata, mille ka mulle osav jõulumees tõi. Ei tea ju, äkki olen ise ka peal...


Ja jõuluvana tõi mulle ka Maru raamatu, mida nüüd vabadel päevael usinasti loen, tema roosa mullimaailm mürklite, Minka ja punasesõstratordiga, mille retsept oli mulle täitsa tuttav. Nii et peab vist taas küpsetama hakkama.














20. dets 2008

Lõbusalt lambast


Täna oli üks korralik koristuspäev. Ikka kapid tühjast-tähjast puhtaks, ülearune prügikasti ja veidi jõulujumet kodule. Jõulukardinad oli mees juba mõne päeva eest kööki aknale ette riputanud. Nii armas, tema ju kodus ja mina tööl. Vaikselt ilmusid ka aknale kenad küünlad ja postamendile poja koolis tehtud männi ikebana, käbid ja kuivatatud sidruniviil ja uhke palmi tunne, pottis ja puha. Jõulusüldiks mõne nädala eest varutud seakoodi ja seajalad, pisut ka kana, tõstsin külmkappi sulama. Esmaspäeval läheb süldi keetmiseks.


Aga paari nädala eest, kui armas mees pikalt töölt taas koju jõudis, siis veetsime õhtu hämmastavalt hästi lõhnava lambapraega. Paljud väga ei armasta lammast, küll räägitakse kasuka maitest, rasvast ja kes teab millest. Lambaliha, kui harulduse saab kätte üldse üsna harva. Hind supermarketis ka väga odav pole. Seekord pakkus seda hääd kodust liha mulle ema, sai kellegilt soodsalt osta, 70EEku kilo.


Ja mida head siis lambalihast valmistada. Väga hea, lausa suussulava supi võib keeta lambakondiga värskest kapsast. Mmmmm...Kapsast söön üldse viimasel ajal vähe, ei satu eriti kätte. Selle eest olen sel sügisel kilode viisi porgandit ostnud ja kõikjale toidu sisse seda oranži taimset ahvatlust pistnud. Lambaprae jaoks oli mul enda kasvatatud kaalikat ka pisut alles. Nii et panin lambaliha ahjupotti, lisasin palju porgandit, kaalikat, sibulat ja küüslauku, maitestasin sinepiseemnetest paksu Poolast toodud sinepiga, mee, veiniäädikaga ja oma lemmikmaitseainega. Kus kõik hea ja parem sees(Chicken&Steak). Küpsemise ajal ikka ohtralt kastad puljongiga ja nii ta seal vaikselt valmib ja ei midagi keerulist. Juurde keetsin kartulit. Ja valmistasin oasalati. Uba on üldse üks tänulik tummine tavaar. Paned juurde sinki, marineeritud kurki, kindlasti keedumuna, värviks tomatit, sibulat ja majoneesikaste peale ja ongi mõnus ja toitev ja kenasti lambaprae juude passiv salat valmis. Ja kiirelt segad kõik asjad kokku ka. Võib ka ju midagi muud lisada, konserv-ananassi, šampinjoni või ka pastat.Maitsed lihtsalt muutuvad siis, saad magusama salati, kui selline soov on. Vahet pole, kõik, mis kokku segad, kui hästi maitsestatud, meeldib maitsjatele ka. Kuigi siinkohal toonitan kõrgilt. Igal ühel ei kuku välja ja teinekord poestki kulinaariast ostetud salat kiire elu vahele, on tõeline ebaõnnestumine. Aga mis sinna parata, ühele meeldib süüa teha ja teisele mitte ja siis ei kuku kõik asjad kõige õigemini ka välja.


Meie pere lambapraad aga tuli välja väga hea ja maitses hästi ja soovitan kõigile soojalt, kui võimalus osta, siis meenutage seda karget mõnusalt talupoeglikku, maalähedast liha.


Aga mina hakkan nüüd kohe nimekirja koostama ja vormin lõpuks oma jõulumenüü paberile, et homme veel viimased puuduolevad toiduained varuda. Seniks soovin kõigile asjalikku jõulueelset aega, et ka iseennast keegi ei unustaks hellitada millegi heaga. Tükike pähkli-rosina šokolaadi või pits Kännu Kukke, mis sobib kingiks ka hästi ja küünlad põlema enda ümber , et pahad vaimud meist eemal püsiksid.

2. dets 2008

Kuninglikult kalast


Vahepealne vahva lumemöll tekitas oma kauni härmas okste ja lumevahutortidega kõikjal suurepärase jõulutunde. Valge ja vaikse ootuse, et ehk siis sel aastal - valged jõulud. Ja tasapisi liigub ikka mõte peolauale, mida valida, millega üllatada. Ikka vaatad, kust soodsalt sealiha, kooti, seajalga saad osta. Sest mis pidulaud see ikka ilma süldita on ja sülti mulle meeldib teha. Pole küll kunagi kalast sülti teinud, aga hea mõtte koukisin kalast kirjutada kavatsedes küll praegu välja. Uhked lõhetükid tarretisest peegeldumas, porgandioranz värvitipuks peal.Peab katsetama. Olen ikka põhiroaks klassikalist sealiha teinud, aastavahetuseks tavaliselt midagi muud valides. Kana või kalkunit, aga ühelgi aastal pole teinud kala.


Kalapäevad kaubanduses, meie metsade taga mere ääres laiuv VeteWoolu kalatööstus on andnud vahest võimaluse osta midagi head ja soodsalt koju. Soola forelli või lõhet viilutatult, dekooriga suussulavat kuumsuitsu savoriini, heeringaid kastmetes ja naturaalselt. Et majanduslanguses jõuluroaks mitte ainult kuuma kartulit ja heeringat hapukoorega süüa, arvan sel aastal tõesti otsustavat lõhe kasuks. Kala fooliumile, maitseaineid, võid ja sidrunit ja tilli peale ja ahju. Pannil porgandi,paprika,porru ribad,kui on miks mitte ka tomatit ja kabatšokki. Külmaks kastmeks midagi tatari kastme taolist, majoneesi-hapukoore hulka kurki ja sibulat, keedumuna või küüslauku, mille järgi tuju momendil tuleb.Ja kala küpseb kiirelt.Tervislik ja kalorivaene ka.


Ja meie pere pidulik lemmik - võileivatort kalast. Olen ikka vahest proovinud võileivatordi kreeme singist või pasteedist teha, aga ikka on paeluv meeldivus kala kaalukausile kallutanud. Meie teeme rikkalikud kreemid tuunikala, keedumuna, makrat, juustu, merevaiku, majoneesi, hapukoor, sibulat kasutades. Ja kaunistuseks krevette, keedumuna, värske kurgi viile, tilli sügavkülmast. Juuresolev pilt on mu sünnipäevatordist, kui murulauku kroonis lilla õietutt. Siis kasutasin ka kreemi sees soolalõhet, ja sobis taas hästi.


Nii hakkamegi vaikselt pühadeks mõtetes valmistuma, salatite valiku ja muu hea ja parema, kui olen välja mõelnud ja ehk äragi teinud, panen taas üles. Aga enne vist tuleb minna kinkide jahile...

Kallistades kana


Kuna mu pikkpoisi jutt pooleldi kaduma läks, lisasin veel pildi ka valmis serveeringust. Vot niimoodi me pojaga esimese advendiõhtul küünlasäras maiustasimegi./Pilt on allpool/
Aga täna tahan kirjutada tänulikult kanast. Odavalt ja kiirelt, argiselt ja pidulauda.Ja ma tõesti armastan kana, grillituna, suitsusena, kastmes, supis või pastas. Kui viimati kontserdile minnes viru keskuses aega parajaks tegin, lehitsesin raamatu poes mitmeid retsepti raamatuid, oma lemmikuid. Päris huvitava teksti ja infopagasina üllatas mind Martin Hansoni Supidieedi raamat, kaanekujunduselt küll lihtsalt tabamatu, aga mitmekülgne maailmavaade ja veidrad toiduainete kooslused ja lõppude lõpuks ka seik, et kirjutajaks mees. Sain taas kinnitust kanasupi, kui gripi peletaja jutule. Pikk peatükk nn juutide penitsiliinist, milleks kanasuppi peetakse, kus rohkelt küüslauku peab sees olema ja hiinlased keedavad seda lausa kanajalgadest. Tõepoolest, nendega keetes tuleb kuldkollane leem ja ilmselt tähtsad haigusepeletajad kronksus kanavarvaste vahel peidus just ongi. Raadio 2 reisisaates rääkis Elis Aunaste ka Aafrika laste toitumisharjumustest, et lastel olid koolis kaasas võileibade asemel, keedetud kanajalad, et kui need vahetunnis ära lutsutatud said, jooksid lapsed pulgakommi järele.Kuigi ausalt öeldes ei mäletagi, mil viimati kanajalgu nägin, see jääb pigem lapepõlve.


Mina teen kana enamasti ahjus, tervelt või tükeldatuna, juurde lisan rohkelt sibulat ja porgandit, küüslauku ja viimasel ajal väga koore-jahusegust kastet peale ei teegi, vaid sööme niimoodi naturaalse puljongiga, lisandiks kartul. Risotot teen tavaliselt kanatiibadega, maitsestatuna juba ostetud või lisan ise kiirelt veini, mett, sidrunit ja maitseaineid, sest muidu ei küpse nii kiirelt ära. Ja õige ning hea risoto valmib ikka nii, et riis läheb ka kana ja juurvilja kõrvale õlisse praadima ja siis vedelik peale ja vaikselt kaane alla hauduma. Kõrvale külma kastet ja toorsalatit ja meie pere üks lemmikutest. Risotoga on ainult niisugune imelik lugu, et seda teisel päeval, nagu seenetoitugi, eriti soojendada ei taha.


Sügisel üllatas mind aiamaa suurte kollaste kaalikatega, tore avastus, neid olen lisanud ka kana panniroale, mida olen juba mitmel korral teinud ja pildid on ka siin kõrval sellest roast. Porgandit, sibulat, küüslauku lisaks kanale ja kaalikale ja pannil hautades, kuum vesi peale ka muidugi, viimasel korral lisasin oma uut avastust ingverit, tükikese loorberit ka. Ingver soojendab seest ja on ka hea külmetuse ravija. Igal päeval tassike naturaalset ingveriteed ja haigused hoiavad end eemale. Muidugi on ingver asendamatu sushi kaaslane, aga see juba teine teema.Ingver, hiina mädarõigas.


Keedetud kana kartulisalatisse lisades vorsti või singi asemel, saame pealinnasalati, ahvatlevad apelsitükid ka lisaks. Suitsukanast saab hea pasta või salati, sest on üsna tugeva maitsega, juurde sobivad oad, keedumuna, pasta või riis, midagi krõmpsuvat, marineeritud või värske kurk, sibul kindlasti. Ma vist ei tee ühtegi toitu ilma sibulata. Annab enamasti kõikidele toitudele just selle õige maitse.


Toiduainetetööstus on ka tänulikult kana töödelnud, valmis maitsestaud kanad küpsetuskottides ja eriti midagi nuputama ei peagi. Sobivad kiirelt valmistades ootamatutele külalistele või ka peolauale. Peagi jõulud käes, ongi aeg nuputama hakata, mida siis sel aastal perele valmistada.

1. dets 2008

30. nov 2008

Pühapäev pikkpoisiga

Ma jah, ei teagi, kuidas seda hääd rooga kirjapildis kirjutatakse ja kust ta üldse pärit on. Uurimise jätame teiseks korraks. Teen pikka poissi tihti ja eriti siis kui olen suure koguse hakkliha ostnud, sest mis seal parata, sõltub see ikka sellest ka. 200 gr hakklihast seda naljalt ei tee. Ja kuna Kiku kodus-maal olles pikka poissi süüa ei soovinud, siis tegimegi täna, pühapäeval, esimesel advendil.

18. nov 2008

Supp soojendab!


Kui märkate veel lillede ilu enda ümber ja erineval aastaajal, siis pole depressioon veel teie kallale asunud. Helelilla kahar kanarbik, kaunis ja kuninglik talvele vastu minemas. Nii ilus lihtsalt!Aga kui ongi juba väljas pisut külmakargem ja külmetavad varbad nõuavad ema kootud villaseid sokke ja kui aevastus üha peale tükib, siis tasub üks kuum ja kosutav supp keeta.


Kui olen kolm-neli päeva tööl orjanud, seal püstijalu "midagi" suhu toppinud, kui kodu on pikalt kütmata ja külmetus ligi hakkab ronima, tuleb kanasuppi keeta. Räägitakse ju gripi imerohustki, kanasupi näol ja mida Santa Barbaras Sophia haigele CC-le meeleheaks viis. Mõned kanakoivad keema, porgandit ja sibulat juurde passeerida, nii tuleb õigem maitse. Kuigi mina laisana panen juurikad kõik otse puljongisse, kuigi nn praadimine annab nendele hoopis teise kuue.Lisandiks nuudleid, riisi või klimpe, kui on viitsimist teha, mida paraku lapsed tänapäeval eriti ei taha. Või laisa inimese külmutatud juurviljasegu, maitsestada ja kosutav supp, mis väsimuse pühib nii jalgadest kui meeltest, ongi valmis. Sama kehtib kalasupi kohta, mida täna ka valmistasin, aga pean mainima, seda sõin ka üksi ja pojale tegin kõrvale pelmeenisupi, mille kohta ta teatas, et see on rämpstoit. Ja ma panin veel, porgandile lisaks oma selle sügise aiamaa leidu nuikapsast suppi ja ta ütleb rämps- või kiirtoit. Kiirtoit on ta siis, kui seda Pae pubis fritüüris valmistatuna söömas isaga käia, teatasin uhkelt.Aga kalasupi juurde tagasi. Lõhe supikogu maksab mõnikümmend krooni, kui kala ise on kallis. Pead ja kõhuääred, nahad ja kondid ja kõige parem leem sealt tulebki. Taas lisades sibulat, porgandit, kui peenemat tahta, siis oliive ja tomatit,kindlasti tuleb maitsestamiseks loorberit kasutada ja muid kavalaid aromaatseid vürtse. Lisaks supile on ka loorber seestsoojendava toimega. Ja nagu meie jutupaunikut tööl koolis 20 a eest õpetati, et loorberit lisa ainult siis, kui liha hapuks on läinud, ei tea ma midagi.


Mu lapsepõlvekodus tehti pühapäeviti hapukapsasuppi, kartulipudru valmistati eraldi ja lasti ära jahtuda, seda oli siis hea supi sisse panna. Muidugi isa armastab nii hapukapsasupi sisse kui ka kartulipudru sisse kruupi lisada. Mulle see niiväga ei meeldi ja kruubist ja kapsast saab hoopiski mulgi kapsad ja kartulist kruupidega Mulgi pudru, aga see pole tänane teema.Ja kuna mul kruupi kapis pea kunagi pole, siis pole ammu teinud ka. Aga hapukapsasuppi ikka ise tooretest hapendatud kapsastest valmistada , lisades tüki sealiha, riivitud porgandit ja sibulat. Missiis, et kaua tuleb keeta ja hapukat lõhna on terve ilm täis. Kui meil mitme aasta eest Kikul Hollandi vahetusõpilane käis, siis vanaema tegi talle ka just nimelt hapukapsasuppi ja lisandiks kartulipudru. Hakkasime usinalt sööma ja Sophie muudkui kastis saia hapukasse leende, lõpuks vaatas, kuidas meie sööme ja hakkas ka "normaalselt" sööma, ikka lusikaga ja pudru ka proovides.


Vanasti, ahaa, siis kui lastega kodus olin, keetsin ikka ise borši ja seljankat ja seda jätkus ka teise päeva. Nüüd vahest kui tuleb peedisupi isu peale, kasutan häbitundmata purgisuppe, midagi kodust juurde lisades, kartulit või viinerit. Hapukoore tups peale ja kosutav supp ongi söömiseks. Punase põhjaga supid on kosutavad eriti peale suurt pidu, oasupp üsna tomatisena näiteks.Hakklihast saab kiire argise supi. Kuigi punaseks tegemisel peaks ikka tomatipastat kasutama mitte ketšupit, rääkis vanasti Maire Suitsu, paljude kokaraamatute autor.


Tulise supi saab aga valmistades tavalise koduse frikadellisupi, millele lõpus lisada tšillit. See moodsa aja uus avastus. Kusjuures väga hea ja ei riku sugugi muidu magusat ja kerget frikasuppi ära.Proovige.


Muidugi tulevad ülihead puljongid, kui hoopiski supikonti kasutada, veisekondist saab veidi tumedama, aga väga maitsva leeme ja sea raguud kasutades magusama, mahlasema maitsega puljongi. Lisades mida iganes, juurvilju, makarone või siis tõepoolest klimpe voolides. Mäletan kui lapsepõlves minu vanaisa klimbisuppi sõi, keevkuumalt ja rasv suu nurgast tilkudes. Ise ohtralt jahimehe jutte vahele rääkides. Kihvt!


Nüüd tehakse trendikalt paljud supid kooresed ja palju kasutatakse ka igasuguseid kuubikuid, pulbreid, kuivsegusid, millest annab ka midagi voolida. Nii ongi, et seenesuppi pole mina ise küll keetnud. Aga hea lisand ja leid supi rikastamiseks on topsike merevaiku, supp jääb mõnusalt tummine ja kreemjas.


Vastlapäeval keedame ikka hernesuppi, kui vähegi meelde tuleb, eks. Paari seajalaga ja koorimata hernega, ikka porgandit, kaalikat, sibulat lisades. Ja paljude suppide võluvits küüslauk lisatakse alati keemise lõpus ja lülitatakse pliit välja. Mõnus küüslauguaroom täidab sekundiga köögi ja paneb maitsemeele süljenäärmetega koos tööle.


Aga vaatame korra ka minevikku: "Kõige tavalisem toit nädala söögikordades oli kas õhtul või hommikul tanguleem. See keedeti veega, millele keetmise lõpul lisati piima vastavalt perenaise heldusele. Mõnel pool pandi juurde ka natuke rasva või võid. Tanguleent söödi leivaga, kõrvale võeti silki. Keedeti ka oa-, herne- ja läätseleent, samuti käki-, kapsa-, kala- ja lihaleent....Lihasuppi keedeti neljapäeva ja pühapäeva õhtutel. Kõige levinum oli hapukasasupp. Esines ka klimbi-, kartuli-, oa- ja hernesupp. Suvel, kui liha ei olnud, keedeti suppi rasvaga või piimaga. Esmaspäeval, teisipäeval ja reedel söödi piimasuppi või körti..."/S.K "Eesti rahvatoite"
Nii et keetkem maitsvat ja mõnusat suppi, mis soojendab meid seest.

Pastast bruchetani...


Kui ma oma esimese sissekande siia uude blogisse tegin, kirjutasin pastast, mainides põgusalt Itaaliat. Tänase peatüki pühendaksingi Itaalia toidule. Kahjuks pole ma küll ise Itaalias veel käinud, kuigi väga tahaksin, näha seda kaunist maad ja mis peamine, tutvuda seal just kohapeal sealse köögi ja söögikultuuriga. Muidu jääbki meid igavesti kummitama meie jahimeeste kombed ja nõudmised, mis on ehk vale pildi hoopis millegist tabamatust maalinud.


Aga siiski, nii palju kui olen lugenud ja uurinud Itaalia toidu ja kommete kohta, siis paraku meil kõige tuntum Itaalia toit - pizza, on seal üsna teisejärguline. Söömaajad on rikkalikud ja rahvarohked, pered, sõpruskonnad kogunevad kokku, et koos head toitu nautida, olgu siis lõuna ajal, kui lepitakse ehk kolmekäigulise toidulauaga ja õhtul, kui viis käiku on lausa kohustuslikud. Esmalt siis antipasta, mis meie mõistes tähendab eelrooga, itaalia keeles "enne pastat".Ja alustada võib siis bruchetadega, mille pildi ka siia juurde panin. Lihtne ja hea, saiad kiirelt ära röstida, küüslaugu küünega üle krõbeda kuuma saiakese ja hakitud tomat segatuna sortsu oliivõli, basiilikuga peale ja maitseb hästi. Lisaks pakutakse erinevaid oliive, marineeritud aedvilju, küüslauku, kornišoni, seeni igal moel, õhukesi singi ja salaami viile, mozarellat tomatiga, erinevaid kalasid,fetajuustu. Nimekiri on pikk ja rikkalik ja Eestis itaallasi võõrustades jääme valiku mitmekesisusega kindlasti jänni. Teisena tuleb rammus ja toitev supp või pastaroog. Kunagi pole nad koos ja suppi valitakse pigem lõuna kosutuseks. Aga pasta tegemine ja serveerimine on püha toiming, millest olen ka enne kirjutanud. Itaallastel on pastadel kindlad nimetused, mida meie ehk niiväga koduses toiduvalmistamises niiväga südamesse ei pea võtma. Tuntumalt kõlab ehk bolognese kastmega pastad, mis tähendab rikkalikku hakkliha kasutamist. Pasta carbonara on peekoni ja munaga pasta. Ja polegi vahet, kas lisada tuunikala, lõhet, sinihallitusjuustu või sinki, kanafileed, tomatit. Skeem on ikka üks, kastme ained valmistad pannil kuni koore lisamiseni ja pasta keedad eraldi ettenähtud aja ja pärast kiiresti kokku segada ja kirglikult kuumalt süüa. Kolmandaks käiguks on meie mõistes põhiroog, liha või kala, lisandiks kartul või riis. Ja kõrvaltvaadates jääb see peamise roana tunduv käik, kõige tagasihoidlikumuaks, sest kõht head paremat juba täis. Neljandaks tuleb dessert: puuviljad, tiramisu, ricotta-koogid või jäätis. Ja viiendaks käiguks loetakse kohvi, mis paneb i-le täpi.See niisugune lühike kirjeldus siin.


Ma loodan, et kõigil pastasõpradel jätkub nutikust, et mitte ainult vesist makaroni ketšupiga tappa, vaid ikka ja aina uusi kooslusi välja mõelda, sest valmib ta ju kiiresti ja maitseb ülihästi. Sobib kiirele tudengile õhturoaks kui ka töötavale perenaisele.Loodan siin, et kirjutate mulle kommentaari mõne oma lemmikpasta retsepti. Tänan!

11. nov 2008

Sonaat salatile


Ma armastan salateid.Mulle meeldib neid valmistada, välja mõelda, oma külalistele pakkuda.Ja midagi keerulist selles ju ka pole. Sobitad head toiduained kokku, teed kastme ja sätid siis kenasti taldrikule(viimase aja trend) või segad kausis valmis. Mu vaieldamatu lemmik ikka ja jälle on peet ja salatid sellest. Ei tule ma pikalt shoppamise päevalt koju ilma rosoljeta. Sest seda ma väga tihti ise ei tee, aga sööks küll hommikust õhtuni. Kogu tooraine ju ka meeldivamast meeldiv, peet, heeringas, sibul, muna, porgand,marineeritud kurk, klassikaliselt käib rosoljes ka ahjuliha.Keedupeet on eriti tervislik ka, hea seedimisele ja verd rikastav, väsimust peletav. Väga hea salati saab lihtsalt keedupeedile küüslauku juurde segades, samuti sobib sooja toidu juurde niisugune lihtne variant: keedupeet, sibul, marineeritud või hapukurk majoneesiga.

Väga häid salateid saab valmistada punastest ubadest, mis konservina üsna soodsad ka. Lisad sinki, sibulat või porrut, keedumuna või õuna, kurki, tomatit, samuti võib mahu suurendamiseks keedukartulit või ka makarone panna, sis sobib ka juurde üks purk mehhiko salatit: hernes, mais, paprika. Purgid valmis kujul, avada ja salatisse lisada. Nii lihtne. Kunagi tegi mu täditütar ikka sünnipäevalauale oasaltit, ise valgeid ube keetes ja singi valis veidi pekisema ja suitsusema ja küll see maitses hästi. Nüüd jälgime ikka protsente ja ülemäärast rasva naljalt sisse endale ei aja.

Minu pidusalat, millega saan ikka vahest uhkeldada, et sain sellega ka kunagi auhinna - on juustu-paprikasalat.Kihiline salat, mille võib alati eelmisel päeval valmis teha: riivitud juust, toores paprika, keedumuna, ananassi konserv. Ja majonees. Saatsin selle retsepti Pere ja Kodu salatikonkursile, kus 6 salatit, kaasaarvatud minu juustusalat, tulid võrdsete punktidega I kohale. Tänu fortuunale sain ka auhinnaks väga kvaliteetse ahjunõude komplekti. Ja siis on ikka hea oma salati järel varjuna käia. Küll müüs seda Keila Gnoomi kulinaaria, Lepanina väljasõidul oli minu salat ainuke söödav asi laual, nüüd leidsin ta ka Toidutare portaalist. Nii et valmistage rõõmuga ja nagu Kiku armastab hoiatada, et see salat pole väga odav.

Väga meeldivad mulle ka igasugused mereannid. Sellest on juba juttu olnud, krevetid, makra, tuunikala, soolalõhe. Väga lihtne ja pidulik on laduda lihtsalt salatiained kenasti taldrikule, kui külaline tulemas.Kui on kapis keedukartulit, värsket kurki, tasub mõni muna keeta, oliivid külmikust üles otsida, sibulaga veidi vett silmast välja ajada ja meeldiv kaste valida. Nn taldriku-salatitele sobib ka veiniäädika-oliivõli-sinepi või mee ja maitseainetega kastet niristada. Ei pea alati majonees või hapukoor olema. Ja nii need head salatid sünnivadki. Aga mis seal salata on elus küll ja küll sünnipäevadel käidud ja perenaise valmistatud salati peale nina kirtsutatud. Selle jaoks peab ka kätt ja maitsemeelt olema.

Muidugi on lihtne valmissalateid osta, aga eks see hakkab lõpuks rahakotile, sest ise valmistades tuleb alati ju parem ja soodsam. Väljas söömas käies, kui kõht väga tühi pole, valin teinekord ka salati.Viimasel ajal Eestimaad mööda sõites, proovisin Sämmi Grillis krevetisalatit ja Mäeküla kõrtsis tuunikala. Mõlemad salatid on üles ehitatud hiinakapsa padjale, mis on küll tervislik, aga lõpuks tunned end jänkuna. Krõmps ja krõmps. Aga muud koostisosad kõik eelnimetatud. Eile Viljandist tulles tegime aega parajaks Balti Jaama juures PizzaRomas. Seal ma alati proovin ja soovitan franco salatit. Seened, makra ja sibul ehk oli ka keedumuna. Ja taas tuunikalasalat riivitud keedukartuli, porgandi koheval massil, väga maitsev. Sealt saab karbikesega ka koju kaasa osta.

Täna sain ka pildi siia üles pandud ja loodan mõne veel panna. Vahepeal oli ülespanemise soovis kratt.Näiteks mõne päeva eest Tegelaste Toas Viljandis kattega šnitsli, vaieldamatult hea prae.Kuna juba mitmendat korda seda kena kohta külastame, siis soovitan läbi astuda, hinna ja kvaliteedi suhe on määrav, nii jäi meil Suures Vennas seekord söömata, kuna ei leidnud taskukohast toidupoolist. Kahju.

Maitsvaid salateid saab ka praadide juurde pakkuda.Klassikaline kurk, tomat hapukoore ja rohelise sibulaga on ju koduselt hea. Aga ka porgandist saab nii toorelt kui keedetult hääd kraami. Keeduporgandile näiteks keedumuna ja küüslauk ja kastmeks majonees, proovige, keele viib alla. Ja ka toore porgandiga sobib küüslauk.Ühel õhtul valmistasime pojaga kapisolevast näiteks niisuguse salati: kodujuust, riivitud toores porgand, tuunikala, õun, sibul ja kastmeks veiniäädika-õli-mee segu.Ja soolaseks võlutult meeldib mul ahjukana või lõhe kõrvale alati teha kodujuustusalatit, sobib lisada värsket kurki, sibulat, et midagi krõmpsuvat sees oleks ja rohkelt hapukoort.Ma ei tea, kas nüüd unustasin mõne oma lemmiku, aga sellest siis järgmine kord.

5. nov 2008

Kummardus kartulile, käesirutus kaalikale

Mõned ööd on külmakord hommikuudu tervitanud, noppisin viimaseid kollakasoranže kresse vaasi. Novembrikuu käes, aga suvelillede viimane püüd tagasiteeks suveni. Kaunis lillas õitemeres mirt on küll sügislill ja hoiab mu tuulikut kaunil foonil. Paar külmaööd veel, siis võib krimpsus lehekontsud ära koristada, aga veel hetk, lasen päikesel lilli paitada ja endast kurbust välja ajada.
Tahtsin kirjutada Eesti toidust ja alustada kartulist ja kaalikast, ongi kõige õigem.Väike pilguheit minevikku.
"Kõige tavalisem toit eestlasel oli tanguleem ja pudru. Kõige levinum oli hapukapsasupp, esines ka klimbi-, kartuli-, oa- ja hernesupp.Tihti söödi lõunaks ainult leiba, silku ja hapupiima.Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba.Leivaviil asendas pidulauas sageli taldrikut, kuhu sülti, liha ja teisi toite söömise ajaks peale tõsteti. Rahvuslik toit oli verega ja vereta tanguvorst.Liha söödi lisandina tera-, kaun- ja aedviljatoitdele. Mihklipäevaks tapeti lammas, mardiks hani, kadriks - kana, jõuluks - siga ja kevadpühadeks - vasikas. Väga tähtis toit oli kala.Aedviljadest tarvitati naereid, kaalikaid ja hapukapsaid ning kartulit.Magusaks söödi marju:mustikaid, jõhvikaid, pohli. Keedeti õllesuppi, sõirapudi, kaerakilet,valmistati kama..."Silvia Kalvik "Eesti rahvatoite"

Kartul on igapäevane toit olnud ajast aega ja sageli unustame ta, kuna pasta ja riisitoidud trügivad ka aina enam meie lauale. Aga kartul on maitsev ja kiiresti valmistatav. Keeda siis kastme kõrvale või valmista kartuliputru, eelmisest päevast järele jäänud kartulist saab hea panniroa või kartulisalati hakkida. Kartul peekoni või searibiga ahju , sibulat küüslauku juurde ja valmib maitsev ahjukartul. Ahjus küpsetamiseks peab alati aega varuma, vähese õli lisamine kiirendab ahjus pehmenemist.
..."Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale, kõrvale võeti soolasilku või kasteti kartul silgusoolvette..."
Kartulit on mõnus ka fooliumis koos koorega õues grillil küpsetada , aga seda võib ka külmal ajal ahjus teha. Erinevaid lisandeid juurde, heeringas, sibula ja hapukoorega, singi-juusturibad majoneesiga, väga hea kuuma küpse kartuli lisandi saab kodujuustust, kui sellest üks vahva soolane salat teha. Värsket kurki, sibulat juurde, rohkelt hapukoort.Kartul supi ja ühepajatoidu sees.Võimalusi on palju.Ei tea, kas mõni kartulirestoran ka eksisteerib. Kliendid nälha ei jääks. Et kui muidu käid põhiliselt mahlakat lihatükki noolimas või pizzat püüdmas, siis lisandid on teisejärgulised, aga kui KARTUL oleks peaesineja, leiaks kindlasti poolehoidu.Ja Mulgi puder, kus kartul tangudega segi, trügib piduroogadesse Eesti visiitkaardina.

Kaalikamaitse olin ammu unustanud. Vanasti kasvatasin ise, nüüd juba mitmeid aastaid mitte. Aga sel aastal ema üllatas mind ja pani mul paki kaalikaid mulda. See spetsiifilise maitsega aedvili on tegelikult väga maitsev. Ta sobib küll kindlatesse asjadesse, ühepajatoidusse, hernesuppi, lambaliha juurde ahju koos porgandiga, maitsev on praetud kaalikas ja toorsalat, lisades hapukaid õunu, porgandit. Kaalikapuder on ka erilise ja puhta maitsega ja tasub proovimist.Soomlased teevad kaalikapudrust ahjuvormi ja küpsetavad seda kaua ahjus ja pakuvad jõululaual.Ja lõppude lõpuks maitseb hästi ka kaalika-kartulipuder, ikka võid ja kuuma piima lisades ja kohevaks pudruks kloppides.

Mul ei olegi plaanis siin mingeid retsepte kirjutada, vaid meelde tuletada ka lihtsaid häid asju, mis on meile võibolla lähemalgi, kui seda alati teame.

1. nov 2008

Sabayonist Sauvignonini

See oli eelmisel sügisel, kui olime läbi mitmete juhuste saanud koos tütrega kutsed udupeenele üritusele. Hulgifirma Dunker, kes toob maale Tšiili veini Vina Maipot oli külla kutsunud tõelise veinimeistri ja vahva ürituse restoran House püsti pannud. Kutsutute hulgas olid nii püsikliendid, kui ajakirjanikud, aga üsna väike käputäis, kes tihedalt sisustatud restorani kiviseinte külma kumavat, aga modernset saali vaevu ära mahtusid.Siidistes kimanotes näitsikud siblisid klientide vahel ja pakkusid saabujatele aperatiivi ja vett, kellele mida. Kartlikult imbusime rahva hulka, tutvusime tulijatega, vahetasime viisakusi,kuni lahkelt lauda kutsuti.Üleskaetud 5-käiguline õhtusöök tõotas tulla põnev:

Küpsetatud auster Vina Maipo sparkling Sabayon
Vina Maipo Reserva Chardonnay 2006

Noore lamba sisefilee Provance juurviljadega
Vina Maipo Reserva Cabernet Sauvignon 2006

Juustuvalik (Mancego silver, Gruyere, Gouda)
Vina Maipo Limited Edition Syrah 2005

Puuviljad avokaado-mündivahuga

Kohv, tee
A.E DOR Vintage 1975



Klaaside ja söögiriistade rivi oli aukartustäratav, aga meid kohkuma ei pannud, sest sööma hakatakse ikka väljastpoolt sissepoole ja klaasid kaetakse üles alustades kangemast lahjemaks.Ja mis seal salata austreid nähtud ikka ainult filmis või Stockmanni purustatud jää kuhilate vahel vitriini taga. Vahuveiniga õhuliseks klobitud sabayon niisutas meresoola peal lebavat küpset austrit ja maitses lupsti ja hästi, ilma eelarvamuse ja külmavärinata. Vina Maipo Reserva Chardonnay oli üsna kuiv ja samas kerge, et võõrapärane mereelukas alla loputada. Tütarlapsed pakkusid kahe käigu vahele ohtralt mineraalvett, mulliga ja mullita, nii et üritus oli igati positiivselt alanud ka söögi poole pealt. Vahele kuulates tumedasilmse ja ehk ka kuumaverelise veinimeistri pikantset juttu veini valmistamisest, kaugest Tšiilist, tundsime end lõpuks ka jahedate kivimüüride vahel koduselt.
Põhiroaks pakutud lamba peale hakkas küll suu vett jooksma juba menüükaarti lugedes. Millal ja kui tihti sa kodus tänapäeval ikka lammast saad valmistada. Tooraine kallis ja kättesaadav ainult hästi varustatud kauplustes. Mõelge, kui kenasti kõlab.Mina pole lambakasuka juttude peale kunagi nina kirtsutanud, ikka olen seda nautinud porgandi, kaali ja rohke küüslauguga ahjus küpsetatult. Ja alati on enne otsa saanud, kui kõht veel tühi.House pakutud lambake oli maitsev ja õrn, kabatšok on mul ainsana juurviljadest meeles, oli niisugune väike padjake tehtud. Ja eks see praad ka üsna miniatuurne oli, aga maitsev siiski. Juurde pakutud sedakorda siis punane vein mitte väga raske ja ikka ohtralt soovi korral vett. Kahju oli näitsikutest, kuna liikumisrrum oli üsna piiratud ja oma tööd pidi tegema trügides. Aga hakkama said kõik. Lauas sujus vaikselt vestlus kuni juustuvalik õhuliste keeruküpsiste ja moosiga serveeriti. Ja juust kolmanda käiguna oli minule raske, neid võrratult maitsvaid võõraid juustusi oleks nahistanud aperatiivi juurde. Syrah küll toetas juustu rasket maitset, aga taldrikut tühjaks ei suutnudki süüa, sest dessert oli ju veel ees. Puuviljad olid lihtsad ja kerged ja avokaadovahu juurde käisid taas juba kreveti-neelud, sest juustust magusani oli lühike vahe ja ühel korralikul eesti peol oleks ju tordi peale juba heeringat soovinud. Lõpuks pakuti kohvi või soovijatele teed ja väga rariteetset konjakit aastast 1975. Õhtu jooksul maitsesime, jõime 6 erinevat jooki, sest lauas sissejuhatava šampanja ma unustasin.Aga sõbralik õhkkond, viisakad suhtlejad ümberringi ei forsseerinud udupeenena tundunud üritust. Soojad tänukõned veinimeistrile, kuum ja etiketikohane kallistus ja mõni sõna fuajees ka tagasisidena korraldava toimkonnaga. Olime erutatud ja rahul, et niisugustel üritustel käiks tihedamini. Paraku on möödunud sellest jah aasta ja pean siin oma lembehetkedes edaspidi lahkama siiski oma isiklikke läbielamisi rahakotijärgsetes kohtades.

Enne , kui uued jutud sünnivad ja ehk ka karastavad käigud uutesse toidukohtadesse, meenutaksin mõnda head või halba elamust.Kui suudan alla laadida, siis illustreerin ka piltidega, mis ise olen pildistanud.

Suvel seiklesime sõbrannaga Haapsalus ja pika otsimise peale külastasime Story-restorani ehk see nimi ikka oli nii. Paljudes kohtades oli juba toit lõppemas ja suurt valikut ei olnud. Meeldiva interjööriga koha leidsime mere äärest ja kena ilm kutsus meid muidugi terrassile einestama. Valitud praad oli hiigelsuur, paneeritud lihatükk juustu ja seentega ja lisandiks ka veel grillitud viinerid, friikartul ja rõõmsalt värviline garneer. Alati üritan valida suure seenefännina seentega liha ja pettuma ei ole pidanud ka oma puhkusreisidel Lätis, Leedus, kus seentega karbonaad on ka üsna populaarne. Ja väga hästi tehtud. Aga viimasel ajal üllatavad toidukohad lisandiks pandud kännuseentega, otse purgist, mis prae headuse kohe kõvasti alla rebib. Aga story-steik oli tõeliselt hea ja toitev.Muidugi pean ma siin kiitma ka meie kindlat külastuskohta Pärnus, Härma-Grilli. Praed tuevad 13 minutiga, suured ja head, oleme proovinud seal grillmaksa, karbonaad on küll peamine lemmik, korralikult suure kondiga ja läbiküpsenud, poeg on rohkem katsetada julenud ka kebabi, lambalihašašlõki, hakklihavardaga. Kõik üsna õnnestunud, ainult aastast aastasse korduva toorsalati soovitaksin välja vaheada või vaheldust pakkuda. Erinevatel praadidel ka erinev lisand.Kui ühel korral kõht väga tühi polnud, tellisime ka suure lihasupi. Guljašisupi-taoline rammus leem suurte pehmete taiste lihatükkidega savikausist, kuum ja vürtsikas.Ja nagu täna vestluses kokast sõbraga, kes uues kohas juba tööl, selgus, et eesti inimesed oma haigete magude ja virila meelega ei armasta vürtsiseid suppe või sõimavad hää supi liigsoolaseks.

See söögist seletamine ajab minugi kõhu tühjaks. Mõtlesin täna ahjupraadi teha, valikuks küll sealiha, aga lisandiks paneks eestimaise kaalika ja porgandi, et järgmisel korral Eesti toidu üle arutleda.Ja laupäevaõhtune saunahimu võiks ju päädida eesti tumeda õllega. Aga paraku suur õllesõber ma pole, mis siis, et teeb juuksed säravaks ja naha klaariks. Midagi kergelt kihisevat, meenutades meie möödunud aastast pidulikku pilguheitu peenesse maailma.

31. okt 2008

Armastan hästi süüa ja mulle meeldib askeldada köögis. Köögiakna peale on läbi juhuste mul kuhjatud lepatriinukesed, ostetud,kingitud, reisidelt toodud. Ma ei seosta küll lepatriinut kuidagi toidumaailmaga, küll aga koduse koduga. Olgu siis täna sündinud uus blogi piilumine Lepatriinu toimetustele oma koduses köögis ja pilguheit gurmaanina ekseldes mööda meie söögikohti.Loodan, et pakub kellegile huvi lugeda, järele teha, arvustada, kaasa elada.

Tänase vihmase päeva nürisus ei rikastanud mind jätkuva puhkuse planeerimisega. Ikka askeldad kodus ja köögis, et veidiki korvata neid pikki töiseid päevi, kui hea ja maitsva valmistamine jääb ainult puhkepäevadesse, paraku. Kuna kodus ka järjekindel kaalujälgija, siis viimati pealinna Toidumaailmast valitud toiduainetelgi jälgisime protsente ja koostist. Kuigi ma väga sellele tavaliselt tähelepanu ei pööra. Nii õnnestus osta alusel vasikaliha puljongikogu, 25 eeku ainult ja välja koorus sealt mahlakas vasikalihatükk, mõne kena kondiga, kust meile kahele täpselt piisas. Valmistasin sellest eile vasikalihahautise porgandi ja sibulaga ja pärast tegin piima-jahuga koduseks kasteks, lisandiks kartul ja paprika-tomati-sibula toorsalat juurde veiniäädika, oliivõliga tipsutatud. Hää kodune toit, pilguheit lapsepõlve ja nuuksatus kurgus, kui taldrik tühi.

Täna aga valmistasin pastat, kiiret ja koorest.Kalkuni hakitud kintsuliha passeerisin maitseainetega läbi, ikka oma lemmikut Chicken&steaki peale kõristades, mis sisaldab sinepiseemneid, tšllit, koriandrit, küüslauku,sibulat, tomatit, musta ja valget pipart, ka kurkumi ja meresoola. Mida hing veel ihkab. Hakkisin toorest paprikat ja sibulat, riivisin porgandit, lisasin hakklihale. Kalkuni hakkliha on üldiselt hoopis teisest puust, kui veise või kodune, mis segu nii sea- kui veisehakklihast. Ei valgu kööki kärsatanud seahaisu ega pannile üleliia rasva. Kooslus jääb hele ja tihe ja täna jäi värviline ka. Lisasin siis sortsu kohvikoort ja pool topsi röstitud kanaga merevaiku(oleks ka naturaalne võinud olla, sest kana oma üsna tugevamaitseline) ja kiirelt keedetud pasta sinna hulka ja valmis ta ongi. Soovitan kõigile, kel kiire, kes armastavad pastat. Juustu või ketšupit või majoneesi lisaks ja elu nagu Itaalias.

Tegelikult Itaaliast asi siiski kaugel. Sest pastat ei jäta ma tavaliselt al denteks, sest minu meelest jätab see tuima maitse. Aga ju ma ka ei osta kõrgekvaliteedilist makaronipakki poest, sest see on üsna kallis. Ja lõppude lõpuks elame ju Eestis. Samahead kodust pastat võib teha suitsukana, singi, seente, erinevate juurviljadega, tuunikalaga, tomatiga, millega iganes, lihtsalt koore ja toorjuustu lisamine teeb ta mõnusalt mahlaseks ja uudseks. Eks makarone vorsti, singi või hakklihaga on praetud eesti kodus tihti, munapiimaga peale klopitud ja nämmu toit valmis. Siis ei teadnud keegi midagi parmesanist ega oliive pold ealesgi maitsnud. Kodudes hõljus päevalilleõli kärsatand lõhn ja searasva sire särin.

Oliive ma armastan küll ja nendel, kes endiselt neid mõrkja ehk ka imeliku maitsega ümmargusi mammusi pelgavad, soovitan ikka ära proovida. Hea chenin blanc või rose pinot kõrvale, tükike euroopalikku salaamit, viinamarjaga pärast suu magusaks. Aasta eest Hispaanias, nii me iga päev toitusimegi, 3-4 t jalutust Rubi armsas linnakeses, siis taas autosse tagasi ja lauake end kata. Päike kuumas taevas, missiis et oli oktoobri viimane päev, palavuse leevendajaks vein sobibki hästi ja oliivid tšilliga said me vaieldamatuks lemmikuks.

"...Kaks letti müüsid näiteks oliive - ainult oliive -, valmistatud igal mõeldaval viisil:oliivid kreeka moodi, oliivid maitsetaimedega õlis, veripunaste paprikakildudega segatud oliivid, oliivid, mis nägid välja nagu tillukesed mustad ploomid või pikergused vinamarjad. Need kõik olid töntsakates puuanumates ritta seatud ja läikisid, nagu oleks keegi neid ühekaupa poleerinud..." P.M

Ja mis seljanka on ilma musta oliivita või mahe Nizza salat või juustuvalik kreekeritega veini kõrvale kui vaheampsuks täpselt üks mõrune oliiv passib. Maitse asi muidugi ja pean tõdema, et pole mu lepatriinukodus praegu ühtegi purki.

Kui analüüsida ka viimatist väljassöömist, kinos käies külastame alati AURA cafed kaubamajas. Sealgi mahlakad ja põnevad pastad, tomatised ja mereandidest merised. Seekord sõin mina täidetud pannkoogikompse, krevetid toorjuustuvahus, salatiribad balsamicoga üle pisardatult juures ja poja sealihawokki aedviljadega. Kuna ma krevette taas jumaldan, siis oleks veidi krevetisemat maitset tahtnud ja maitseainetopse seal kunagi laual pole, et i-le täppi anda või köögi puudujääki soolaga tappa. Samasisulise väga vinge pannaka maitsesin ma aga eelmisel suvel hoopis mu tütre lemmikkohas Kompressoris, vot see oli alles täidetud pannkook ja kreveti puuduse üle ei saanud nutta.
Koduse kiire salati krevettidest saab taldrikule laotades eilsest järgi jäänud keedu kartulit hakkides, värsket kurki ja sibulat ja keedumuna sektorid ja peoga krevette peale ja kindlasti majoneesikastmeke üle. Mmmm, mine või ööpimeduses poodi...

"...Ja siis veel kalad, lõpuse kõrval ritta laotud lettidele, mis ääristasid tervet ühte seina - nelikümmend meetrit või enamgi helkivaid soomuseid ja ikka veel säravaid silmi. Mere järele lõhnava purustatud jää mäed eraldasid kalmaari verest tumenenud tuunikalast,meripuuke merihuntidest, turska raikalast. merekarpide, kuradi-nimeliste molluskite, ranniklaste püramiidid, tillukesed hallid garneelid ja koletusuured krevetid, kala praadimiseks, kala soupe`ks, tumedad terasevärvi homaarid,näpuga kollast taldrikutega letile asetatud värske sidruni näol, osavad käed pikkade õhukese teraga nugadega lõikamas ja rookimas, kummisaabaste lirtsumine märjal kivipõrandal..."P.M

Niisugune kala järgi lõhnav lett laius Hispaanias meie romantilises Rubis ühes supermarketis, mille me nn maa alt avastasime juhuslikult. Käisime ikka sellest haisvast letist mööda ja himu oli midagi proovida, mille nimegi ei teadnud. Aga kuidas ja millega, tekitas nii palju küsimusi ja mees kahtles minu kulinaarsetes võimetes...Vot nii!

Nii tegin veidi nurgelise, siia-sinna põikleva alguse oma Lepatriinu lembehetkede maailma ja unustasin mainida, et tänast hommikut alustasin peotäie värskete vaarikatega. Voh!