Otsing sellest blogist

31. okt 2011

Kastmetega kasvanud




Tuul sahistab pruunikas-kollastes lehtedes, lennutab puudelt veel viimaseid rohelise kleidiga lehti. Värvilised lilleamplid annavad hoogu viimasele õitsemisele. Suvelilled korjavad õiepesasse seemneid. Kuni vihmapilved püsivad eemal, on suht soojas oktoobrilõpus suvehelgilise sügise pikendus.
Täna on mu toidublogi sünnipäev. Kolm aastat tagasi eraldasin toidujutud oma 6 kuud varem alustatud kultuuripiiskatega pikitud isiklike tunnete, mõtete pajatuste pesast Pohlaparadiisis. Alustasin tütre eeskujul, kes oli siis ka oma säravamaid hetki kirja hakanud panema. Valisin ja mõtlesin nimesid välja, olgu siis siinkohal lahti räägitud nime saamise lood. Linnast maale kolides leidsin mingil hetkel oma tillukese kodu lähedalt mõnusa männimetsa, mis rikkalikult pakkus mustikaid, seeni, maasikaid ja pohlasid. Metsas jalutades leidsin end alati mõttelõnga sasipuntrast, mis koduseinte vahel nagu õieti ei sujunud, aga metsaradadel kõndides lasi kõik lõpuni kirjutamata romaanid edasi areneda. Nii hellitlevalt hakkasin seda rohelist rikkust, mis mu vaimugi turgutas, kutsuma Pohlaparadiisiks. Esimestel aastatel sai sõpradele vist jõulukaartidelegi kirjutatud: "Tervitusi Pohlaparadiisist..." Toidublogi luues ei olnud ka raske leida pealkirja, sest olin mingil kummalisel hetkel hakanud kööki korjama lepatriinudega asju. Kas siis kaunid tassid punakuueliste lepatriinudega. Pildiraamid, lillekaunistused, magnetid, kingitud küünlad, salvrätikud, sõbrapäeva armas nänn. Kasutajanimeks oleks loogilisem olnud valida pigem Lepatriinu, aga kuna olin arg algaja, siis valisin oma kassi nime, kes oli must nagu mustikas. Kuna mul väga meeldib ikka pottide ja pannidega askeldada, siis mingil hetkel hakkas toidublogi elama kirglikumatki elu, kui põhiblogi, mis eluotsingutes pigem niisuguseks kurvatooniliseks sageli jäi.

Täna ma tahan kirjutada veidi sellest algusest. Ilmselt alustavad paljud noored üsna varakult ema kõrval köögis kastmete valmistamisest. Nõukaaja lapsena sai ju kartulist ja kastmest elatudki. Ja selles polnud küll sugugi midagi halba. Peale tööpäeva perele valmistatav toit sai ju niimoodi kiirelt valmis ja eks suuremaid supikeetmisi ja pikemat aega nõudvaid praadide valmistamisi või küpsetamisi sai ette võetud nädalavahetusel. Olen tänulik küll oma tagasihoidlikule kodule, et mind pliidi ette lasti. Et vanaema juures sai koos tädilastega ühiselt süldiliha hakkida ja üdikontide magusat mõnu avastada. Suvine maasika korjamisõhin ja koorese piima ja suhkruga valmistatud sink-sonk oli vanaema tehtud pannkookide parim lisand. Olen ka tänulik kohustusliku maitserohelise liua üle, mis maast madalast harjutas suureks sõbraks rohelise sibula, tilli või peterselliga. Üldse valmistas pereema ikka ühe toidu kõigile ja süüa tuli ikka kõike ja taldrik tühjaks, et kõht korralikult täis. On jäänud mõned pikantsed vastumeelsused, mida täisealisena pole eriti murda püüdnud. Piimaga keedetud juurviljasupp. Kuna momendil on kooresed supid üsna moes ja maitsvad, siis selle müüdi ma suudaks murda ja endale sobiva tegemisviisi olen isegi välja mõelnud. Ternespiima magustoit ahjus. Kõrvitsa piimasupp mannaga. Kullakarvalist kõrvitsat olen küll risoto või pasta sisse riivinud või ahjus kanaga küpsetanud. Aga manna-piimasupini pole jõudnud.

Aga, mis võis olla esimene ise tehtud toit, usun, et kindlasti hakklihakaste. Lihtsalt ja kiirelt valmistatav argine roog, mis ongi paras näpuharjutus toiduhuvilisele teismelisele. Moodsad arengud annavad hakklihakastmele ka uusi suundasid ja toredaid võimalusi, et lisaks hakklihale võib lisada alati midagi veel, näiteks riivida porgandit ja kaste muutub mahedaks. Lisada hapukurki, marineeritud kurki, suvikõrvitsat, tomatit või seeni ja vedelikuks kasutada ikka piima ja kroonida hea hapukoore või toorjuustuga. Sibul ja küüslauk kuuluvad kastme klassikasse niikuinii, lisamisaeg on ainult erinev, sibul alguses ja küüslauk alati lõpus. Tomatipõhise kastme jaoks purustatud tomatit või tomatipastat, porgandit, paprikat, toorest tomatit. Ja kuna ma ei keeda seda punast hakklihakastet tunde kolm ega lisa ka sinna veini, siis pole ka plaanis seda bolognese kasteks kunagi nimetada. Alati ei pea ka jahuga paksendama ja kindlasti ei leia Lepatriinu köögi kapist puljongikuubikut. Värsked või sügavkülmas säilitatud rohelised ürdid, mitmekesised toredad maitseainesegud. Nii saab kastmest igal järgmisel korral taas uus toit.
Nostalgiaga mõtlen tegelikult koolisöökla valikutele. Hakklihakaste marineeritud peedisalatiga, kodune munakaste porgandisalatiga, guljašš hapukurgiga ja maksakaste marineeritud kurgiga. Kõik need olid alati maitsvad. Ja võiks tavanädala menüüs kodudes olla ju palju tihemini. Tänastel piltidel kastmete moodsad arengud. Sinepine veiseliha ilma paksenduse ja piimatoodeteta, vaid magus porgand ja kibeterav teraline sinep, küüslauk ja sibul ja väheses vedelikus pikem haudumisaeg. Lisandiks kartulipuder, kus veerandi jagu porgandeid lisatud. Kui ma oma poja käest küsin, et kas keedan kartuleid või teen kartuliputru, valib ta alati viimase. Kartulipudruga annab ka igal korral erinevat mängu mängida. Lisada ohtralt maitserohelist lisaks kuumale piimale ja sulavale võile. Praadida sibula magusat pudrusse. Heaks teeb pudru hästi peeneks pressitud toores küüslauk. Veerandi jagu köögivilja, kaalikat või porgandit, mahe maitsegamma, ei mingit hirmu domineerimise ees, kui kaalikas ei maitse ja porgandit ei taha. Salatiteks tõeline köögiviljade pop paraad. Punav ahjupeet, riivitud porgand ja hautatud kaalikas, tükeldatud värske kapsas sibula ja majoneesiga. Kui hapukapsa ämber juhtub avatud olema, siis lisan veidi suhkrut ja mõnekümne minuti pärast on maitsev mahlakas tervislik salat olemas, lisada võib punavaid pohli ja jõhvikaid. Nii hapukurgile kui marineeritud kurgile meeldib mul toorest sibulat lisada ja keegi ei pirtsuta.
Tavalise maksakastme valmistamises tegin ka sammu edasi, jättes ära paksendajana jahu. Veidi jahu võib küll kasutada maksatükkide paneeringus, lisada kaks korralikku sibulat ja porgandit ja hautada peale õlis keerutamist üsna väheses vees, et vaevalt maksatükid on kaetud. Ja kõige lõpuks veidi hapukoort. Maksakaste jääb tuntavalt tugev, rohke porgand ja sibul lisavad sametist magusust. Kord kuus tasub maksahautise tegemine ikka menüüsse võtta, kui kodused rohkem just ei soovi.
Muidugi tehakse Lepatriinu köögis hommikuti mannaputru munaga ja lõunaks sametiste munapilvedega piimasuppi. Praetakse ohtralt tavalist keeduvorsti lihtsate makaronide hulka lapse soovil. Patustatakse hilisõhtul heeringaleiva või kiluampsuga. Keedetakse jõuludeks ise sülti, mis on tähtis traditsioon. Küpsetatakse harvemini pidupäevadeks ka kooki või valmistatakse maitsev tort, nii tuleb blogi tähtpäeva magus tähistus ka pisut hiljem. On olnud südamest tore jagamisrõõm, kui keegi on leidnud kulinaarse tõuke, saanud idee või nautinud lihtsalt lugemist.





22. okt 2011

Nädalavahetuse naudingud















Sügis ei ole eriline minu lemmik. Kirjute mahalangenud ja lendlevate lehtedega pole ma ka kõige suurem sõber. Vihmane päev muutub kahvatuks halliks ja tuul võtab õues võimu. Silmailu pakuvad vaid lopsakalt laienevad oranžid ja päikesekollased kressid, kuni külm nad röövib. Mõnus on ahju tuli teha ja mõnusa fliisisameti kaissu diivanile pugeda. Enne aga tasub ahju panna mõnusalt mahlane kook ja hiljem juba nutikalt ära kasutades ahju soojust lõhnav ahjupraad. Leidsin sahvririiulilt purgi virsikuid ja olin nii palju lugenud hõrgust virsikukoogist. Lihtsa googeldamise teel leiab kiirelt retspeti ka, mille järgi enamasti koogisõbrad kõik teevad. Retsept pärit toidutarest, mina lisasin ka ricotta kohupiimapastat.

Põhja jaoks läheb vaja: 100g võid, 0,75dl suhkrut, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 2,5dl jahu, soola
Kate: 2 dl hapukoort, 0,5dl suhkrut, 1 muna, 1 tl vanillsuhkrut, 1 suur virsiku kompott, 1 ricotta kohupiimatoru

Põhja jaoks vahusta toasoe või suhkru ja munaga, lisa küpsetuspulbriga segatud jahuga, aseta taigen mõneks ajaks külmkappi. Määri koogivorm võiga, puista üle mannaga, suru taigen koogivormi põhja ja äärtele ja küpseta 10 min eelsoojendatud ahjus 200kr juures. Kata eelküpsetatud koogipõhi päikseliste virsikute lõikudega. Ühenda muna suhkru, ricotta kohupiima ja hapukoorega ja vala virsikutele. Küpseta umbes 30 min 200 kr juures. Keera ahjukuumus välja, ava pooleldi uks ja jäta kook jahtuma. Tõsta ahjust välja ja kata puhta köögirätikuga. Lase kook täiesti maha jahtuda, enne serveerimist. Maitseb väga hästi ka mitte eriti suurele magusasõbrale.
Ahjupraeks sobib nädalavahetuse sügispimedasse õhtusse hea sealiha. Hõõru sealiha kokku teralise sinepiga, piprasegu ja soolaga, torgi lihatükki mõned küüslaugud, lisa sibulat ja porgandit, ehmata mõne vürtsiseguga. Hea on ära kasutada mõni välismaine hapuka alatooniga sinep, mis muidu väga ei maitse. Sinepi võib segada majoneesiga kokku. Vala veidi kuuma vett liha juurde ahjupotti ja kuuma ahju 250 peale küpsema. Umbes 45min pärast alanda kuumust 160-170 peale ja lase lihal küpseda, aeg ajalt kastes. Koori kartulid, tükelda kenadeks sektoriteks ja pane ahjuprae kõrvale viimaseks tunniks küpsema, piserda õliga üle. Kui liha ei taha kartulitega koos valmida, lõika osavalt viiludeks ja pane veel pruunistuma. Ahjukartuli kõrvale sobilk kodujuustusalat: hapukoore, värske kurgi ja tomati, marineeritud kurgi ja sibulaga, kindlasti küüslaugu kohalolekuga. Kui toit valmis, otsi külmiku sügavusest välja kõikvõimalikud adžikad, sinepid, purgipõhja jäänud tšillid või omatehtud mõnusalt köögiviljased ja teravad letšod. Veiniriiulilt otsi vaba käega mõni sügavpunane Rhonest pärit syrah. Kui juhtub külalisi ka tulema, ära ole kade, otsi lauale parimad palad, head mürkrohelised kividega oliivid, võrgutav brie juust ja pikantsed rannakarbid, mis prae valmimiseni mõnusalt isusi taltsutavad. Nädalavahetus on alanud.






15. okt 2011

Kirju kana kahes kuues


Ometi näen ma, kellele meeldivad veel mu kõrgeks sirgunud kollased päevalilled. Väikesed näljased tihased nokivad püüdlikult poolküpseid sihvkasid. Taevalaotus mängib roosa viiuliga peitust. Käes on külmade õhtute ja ööde aeg. Paras aeg köögis teha hautisi ja ahjuroogasid, nii tuleb mõnus, mitte ainult mõtteline, oranž soojus ka tuppa. Kõõgiviljad on ju nii värvilised. Alati, kui ma juhtun Closet Cookingu kodulehekülge külastama, ei jõua ma ära imestada, kui isuäratavalt soojad oranžid ta toidud on. See värv pidi teadupärast söögiisu tõstma.

Kuigi mul susises pajas täna hoopiski sinepine veiseliha koos rohke porgandisaagiga, on mul kirjutusjärjes ikka veel kana. Kaks lihtsat rooga, mida ma teen üsna sageli, esiteks lihtne, teiseks maitsev. Kasutan ära kanast siis kõik nahaga tükid, koivad, kintsud, tiivad, kanaselja. Panen pannile kuuma õlisse pruunistuma, lisan porgandit, sibulat, paprikat, tomatit, küüslauku, rohelisi ürte, teine kord ka šampinjone ja suvikõrvitsat. Võimalusel lisan kuiva valget veini, hiljem vett ja jätan hauduma. Timmin maitset soola ja piprasegude või Provence ürdiseguga. Lisandiks valime enamasti kartuli, kuid vahel ka riisi. Hästi sobib selle roa juurde hautatud porgand pannil. Porgandid keedan koos koorega varem valmis. Jahutan ja koorin, lõigun otse pannile kuuma võisse. Maitsestan muskaadiga, riivin jupi ingverit ja purustan veidi küüslauku. Veidi jahu kuuma porgandisegusse, kallan peale kohvikoore-piimasegu ja viimistlen redise või mädarõika maitselise toorjuustuga. Sametine ja mõnus roog, mille võiks otse pannilt nahka pista. Tavaline salat värskest ja marineeritud kurgist, tomatist, paprikast, segatud sisse valge sibula rattad ja ohtralt peterselli. Sool ja piprasegu kisuvad maitsed vähese külmikus seismise järel hästi välja.

Kattega kanafileed olen siin ka palju kordi kiitnud. Fileed tasub siis lõigata võimalikult tervena, et väikefilee ka külge jääks. Tulebki niisugune pontsakas tükk, veidi käeseljaga laiemaks suruda, kindlasti mitte lihahaamriga laiaks vasardada, lihahaamri hoiaks kanalihast eemal. Maitsestada mõlemalt poolelt, asetada ahjuvormi. Seekordne katse oli taas mõnusalt porgandioranž. Passeerisin kiirelt pannil veidi porgandilaaste ja sibulat, asetasin kuuma kuhila kanafileele, riivisin peale veidi tavalist juustu, maitsestasin veel ja ujutasin üle majoneesiga, otse pudelist. Majoneesi ei pea siin pelgama, tal on kiirema küpsetamise funktsioon, pealegi näeb lõpuks veidi pruunistuv kuldne kate kena välja. Eelsoojendatud ahjus 30min. Kes kuuma kastet soovib, võib küpsemise lõpu poole veidi ahjuvormi ka vett lisada, siis segunebki mõnus kanast ja juurviljast välja tulev mahl kosutavaks leemeks. Selle roaga võib kostitada külla tulevaid sõpru, sest serveerimisel ja veini avamisel ei jahtu toit maha. Lisandiks, nii kaua, kui veel oma suvikõrvitsaid sahvririiulilt võtta, ikka mõnus värviline juurviljahautis. Sügis on värvikas ja isuäratav!




14. okt 2011

Rikkalikult riiakas riisiroog



Sügis näitab oma tujukat tuju ja värvi vikerkaare looduses. Kollakirjud kasesalud tumesinise taevatriibu all, koltunud pruunid ja punakasoranžid lendlevad lehed. Kuigi olen hommikuti ingveriusku, sätin seda ikka juustu alla peitu mustal leival. Enamasti ei tee ka ühtegi toitu ilma küüslaugu ja sibulata. Sööme nii toorelt üsna palju kui soojades roogades. Samuti olen suur fliisisõber ja armastan ema kootud villaseid sokke. Olen ka kuuma kanasupiusku, et nagu juudi penitsiliin, kui esimesed külmetustunnused kimbutavad, siis kanasupilaar tulele. Kõigest heast ja ettevaatusest hoolimata olen suutnud enda külge korjata niisuguse viiruse, mis kuidagi ei taha üle minna. Teekann aurab pidevalt ja sool, sidrun ja sinep on mu suured sõbrad.
Olen ikka võimalusel süüa ka teinud, kuigi ei tunne lõhna ega maitset, aga köögis valitseval perenaisel peaks maitsestamine käe sees olema. Jagan täna kahe riisiroa erinevat tegemist. Risotoks ei nimeta ma neid toite seekord meelega, kuigi kasutatud sai just nimelt risotoriisi. Ma ei mäleta enam, milliselt köögitargalt ma kunagi riisiroa tegemise omastasin ja sealne tegevuskäigu lõpp oli nii, et vedelik lisati korraga ja eriti ei songitud roas, haudus vaikselt kaane all. Kuna mul on uus pann, millel pole õige suurusega kaant, siis jääb kaanega variant kahjuks ära. Riisiga seostatakse sageli kanaliha, nii teen mina ka ehk isegi igavalt enamasti seda rooga kanaga. Poest ostan tavaliselt mitu kana, tükeldan nad ja sean portsjoniteks. Koivad, tiivad, kintsud tõhusama roa jaoks. Kondikogu supiteoks. Fileed eraldi pakki ja sügavkülma. Alumistel piltidel on kasutatud kanafileed ja roa maitsenüansiks on curry, indiapärane maitseainetesegu, kus juba rikkalikult kurkumi, mis roa kollaseks teeb, minu lemmikut koriandrit, india köömneid, cayenne pipart ja veel rida erinevaid maitseaineid.

Vaja läheb: 2 kanafileed, 200g risotoriisi, veerand punast paprikat, 1 keksmine porgand, 1 sibul, paar küüslauku, soola, curryt, vett.

Kuumutasin pannil õli ja panin kanafileetükid sinna pruunistuma, lisasin ka curry, kuna ta vajab õlis kuumutamist, et maitsed esile tuleksid. Hiljem lisasin riivitud porgandi, tükeldatud paprika ja sibula ja noaseljaga purustatud ja peeneks hakitud küüslaugu. Kõige lõpuks kallasin pannile risotoriisi ja liigutasin kõik kiirelt läbi. Lisasin kuuma vett nii palju, et arvestasin silmaga riisi paisumisruumi ja keerasin kuumuse madalaks. Segasin aeg-ajalt väheke ja lisasin ka vajadusel veidi vett. Lisandiks tegin hapukoorest ja majoneesist küüslaugu ja sibulaga kastme, mida maitsestasin soola ja curryga.

Teise variandi jaoks läheb vaja: ühe kana kintsud, koivad, tiivad, selg, 300g risotoriisi, 1 tomat, 1 porgand, veidi suvikõrvitsat, 1 sibul, mõned kopsakad küüslaugud, piprasegu, Provence maitseainet, soola, maitserohelist, vett.

Tegevuskäik sama, kuumale pannile õlisse kanatükid pruunistuma, kuna liha on koos kondiga, võtab pruunistumine ja ka lõplik haudumine rohkem aega. Lisasin porgandi, suvikõrvitsa laastud, sibula ja tomati, koos koorega. Kuna suvikõrvits nõuab julgelt küüslauku ja mul on praegu korvis üsna kopsakad kodused pead, siis ma ausalt öeldes nendega üldse ei koonerdanud. Kuna kana kogus on suurem, siis lisasin ka riisi rohkem. Maitsestasin roa ja valasin peale kuuma vee taas niisuguse riisi paisumise mõttelise arvestusega. Kõige lõpuks peoga maitserohelist. Niisugune riisiroog on alati meil arginädalal selline toit, mis korraga ära süüakse, mis järgmisel päeval soojendades pinget ei paku. Riisiroog ja ka enamasti pasta on niisugused toidud, mis ei nõua juurde salateid, kuna on rikkalikult juurviljane ja lisanditega niigi.


4. okt 2011

Punatriibuline peorull



Sügiskirjus aias püüavad pilku tuule käes sasida leekivlilla ja lumivalge sügisaster. Üksikud punased sõstrad on jäänud veel lindude poolt nahka pistmata. Nii sai otse põõsalt korjatud ühe ahvatleva koduse kreemivahuse peorulli sisse kausitäis punaseid sõstraid. Rullkooki tegin küll lähedastele sõpadele ja pereringile, et oma puhkuse muljeid pajatada. Teile aga kingin ampsu või lausa mitu tänutäheks, et on viitsimist olnud mu pikki heietusi lugeda, ideid koguda, köögis järele teha. Või on keegi lihtsalt leidnud mõnest hingepuistamisest meelele kosutust või päeva päikest. Olen siiralt tänulik Buduaari perele, et nad just mind 100 hobikoka seast endale välja valisid retsepte jagama ja kodust köögikirge kuumaks kütma. Paneme päikselised pajaroad tulele, laotame lahedaid salateid vaba käega taldrikule, keedame korralikke toitvaid suppe, meenutame ka vanaemade õpetusi pliidi ja põlle tagant ja teeme suu lihtsalt moodsatest maitsetest maiaks.

Siin aga pakutav punasesõstrakirju peorull:
Põhja läks vaja, nagu tavaliselt, 4 muna, 4 spl jahu, 4spl suhkrut.
Kreemi jaoks: 2 pk vahukoort, 1 riccotta kohupiimapasta (Otto), 1 banaan, punaseid sõstraid, suhkrut, vanillsuhkrut, šokolaadilaaste.

Valmista rullbiskviit, vahusta munad suhkruga, lisa jahu, vala segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, küpseta 200kr juures 5-8min. Eemalda küpsetuspaber ja keera uue, puhta paberiga rulli ja jäta jahtuma. Hõõru punased sõstrad vajaliku koguse suhkruga peeneks. Vahusta vahukoored suhkru ja vanillsuhkruga. Sega kausis riccota kohupiimapasta osa vahukoorega pehmeks seguks. Riccotta on iseenesest juba hästi mõnusalt sametiselt pehme ja sobib kreemi valmistamiseks suurepäraselt. Kui rullbiskviit jahtunud, määri punasesõstrevõie põhjale, ei ole vaja peljata seina ääre löövat hapukat esmamuljet. Määri punase kirkuse peale koorene kreem, tükelda üks banaan, keera paberi abil peorull rulliks. Pane külmkappi mõneks tunniks võimalusel tahenema. Serveerimisel kata järelejäänud vahukoorega, kaunista punaste sõstardega ja šokolaadilaastudega. Lõika külalistele või endale meeleheaks paks kohev tükk.

Sügisnukruse peletamiseks napsu soovituseks mõnus jook punastest apelsinidest, Martini Fiero, mida ma kahjuks pildile ei saanud. Pole kindel, kas seda Eestis üldse müüakse. Punased apelsinid vallutavad teie südame, joogil puudub Martinidele omane rikkalik ürdipakett. Süüdake kaminasse või ahju tuli ja kuulake Mari Pokineni armast laulu "Sõpadele".

2. okt 2011

Seest soojendav sügissupp


Vananaistesuve eilne päikesehelk on vaid täna mälestus kollakirjutel vahtralehtedel. Krapsakad kollased kressid ronivad veel majaseinal põlates ära esimese nipsaka öökülma. Päevalilled kukutavad oma kurbi kollapruune päid, meie kliimas ei jõua nad sügiseks seemneid eriti kasvatada. Ilmad lähevad sügiseselt tuuliseks ja vihm paneb riiukalt riideid valima. Uue nädala alguses on hea tulele panna üks korralik sügissupp, mis rikas ja mitmekülgne aiasaadustest, samas tomatiselt kerge, oliividest õrn ja jätkub ka teisteks päevadeks.

Vaja läheb searaguud, 1 suur sibul, 2 porgandit, 1 tomat, veerand suvikõrvitsat, veidi marineeritud kurki, küüslauku, peotäis kartuli kuubikuid, 1 pk purustatud tomatit, 5 viinerit, oliive, loorberit, vürtsi, terapipart, maitserohelist, soola, ingverijupikest.

Raguupakid on tavaliselt umbes kilosed või mõnisada grammi rohkem. Seal kontide ümber on paras ports lihavat massi, mis supi ka meespere jaoks toekaks teeb. Pane lihakondid külma veega suurde potti keema, eemalda vaht. Lisa loorberileht, mõned vürtsi- ja pipraterad, hakitud ingverijupike. Kuna ma teen laari suppi ainult oma perele lisan ma ka vaba käega piprasegu, kiluvürtsi ja otse pakist, ei seo neid marlivõrku, sest nad ei jää sugugi valmis supis hiljem häirima. Kuumal pannil kuumuta õlis porgandiribad. Porgandi tükeldamise asemel tõmba lustlikuks vahelduseks juurviljakoorijaga õhukesed laastud. Haki sibul, suvikõrvits, hiljem lisa tomat. Tomatipasta asemel kasuta purustatud tomatit, supp jääb mahedam ja tomatipunasest heledam. Passeeri purustatud tomatisegu ka kuumalt pannilt läbi, tahtmisel lisa sorts äädikat või marineeritud kurgi magushaput vedelikku. Pane juurviljasegu ja tomatimass lihakontide juurde puljongisse keema. Lase haududa madalal kuumusel, kuni liha kontide küljest lahti. Tõsta kondid välja, puhasta kahvliga kondid lihast. Võivad jääda ka suuremad tükid, ei pea hakkima noaga peenemaks. Pane liha suppi tagasi, lisa kartulikuubikud, viinerirattad, oliivirõngad, minul olid oliivid täidetud punase paprikaga, sobib väga hästi. Suru lõpuks mitu head kopsakat küüslauku noaseljaga puruks ja haki peeneks. Maitserohelisest lisasin mahedat peterselli, millele esimene külm aias ei tee midagi, särtsakat salveid ja liha juurde kuuluvat punet. Kui lisad küüslaugu, keera kuumus välja ja lase maitsetel tõmmata. Vajadusel tipsuta enne soola ja suhkrut veidi. Rösti tervislike teradega leiba, söö ohtra küüslauguga, kui suudad, maiusta korralikult terava tšillikaunaga. Sügissupp teeb seest soojaks, peletab kurgukäheduse ja trotsib tilkuva nina maailma kõige ebamugavat tunnet. On sügis.