Otsing sellest blogist

28. dets 2010

Kui kõik kallid kodus...







Hetk, kui kõik kallid enne jõulu koju jõuavad, on kullavääriline. Saab suurest lumerohkusest hoolimata end paremini varustada ja kõik loksub iseenesest paika. Ja kuna mu mees jõudis täpselt päev enne jõululaupäeva, olin plaaninud ahju panna mõned kobedad käntsakad loomaliha. Ja kuigi olen alati mõelnud ka katsetada Julia Childi kuulsat retsepti, siis läksin lõpuks ikka niisugust kodumaist naturaalset teed. Ikka porgandit, sibulat ja küüslauku ja nii teravatest kui mahedamatest maitseaineveskitest tsihha-tsahha parajalt vürtsi. Kuna askeldusi oli palju, siis oli küpsetusaeg ka parajalt pikk, nii küpses hea mahlane kraam mitmeid tunde madalal kuumusel fooliumiga kaetult, kuni nimekiri näppus Selverisse kimasime. Niisiis kõige alumisel pildil see kaua küpsetatud kaunike ongi, maitses mahlaselt ja ülihästi ja tervitused siinkohal Palu tallu pererahvale, kust see hea liha meile koju rändas.

Jõululaua menüü aga oli sel aastal selline:

Sinepiseemnetega seapraad keedetud kartuli ja tumedas õlles hautatud hapukapsaga
Ahjukana porgandi ja pommu ja rohke sibulaga vürtsises puljongis
SültMänniriisikasalat
Tursamaksasalat juustuga
Porgandi-musta ploomi toorsalat
Keedetud põldoad
Marineeritud männiseened
Võrratu vürtsikilusalat kartuliga
Tortillarullid soolalõhe ja mädarõika toorjuustukreemiga
Tortillarullid kanarulaadi ja küüslauguse toorjuustukreemiga
Marineeritud punane sibul
Broilerimaksa piparkoogimaitseline pasteet
Kabatšokisalat tomati ja paprikaga
Küüslaugu-juustukreemiga singirullid
Külmsuitsulõhe punapeedi teki all
Marineeritud kuuseriisikad
Kõrvitsasalat
Kodused hapukurgid
Pohlade ja banaanikreemiga kohupiima rullbiskviit
Piparkoogid

Süldi tegemisest kirjutasin eelmises sissekandes. See ettevõtmine on alati aus ja tähtis ja pole minu 17a pikkuses kooselus veel kordagi vahele jäänud. Jõuluõhtu praeks valisime seaprae ja esimeseks pühaks kana, teiseks pühaks taas sealiha. Kuna jõuluõhtul istusime kolmekesi seekord ja esimesel pühal seitsmekesi, kui tuli ka tütar oma noormehe ja minu ema, isaga. Salatites midagi keerulist ei olnud. Naturaalselt hoidistatud männiriisikatest tegin muna, punase sibula ja vähese kartuliga maheda salati, kastmeks majoneesi, hapukoort, nagu ikka. Tursamaksale lisasin muna, riivitud juustu ja ka punast sibulat seekord. Sinna eraldi kastet ei teinud, kuna väga hästi sobib tursamaksaõli karbist. Selle jõululaua tõeline hitt oli seekord hoopis toorsalat, mille jaoks riivisin mõned porgandid, hakkisin nii värsket kui marineeritud kurki, punast paprikat, porrut, õuna ja musti ploome. Segasin õunamahlast, õunaäädikast ja oliivõlist mahlakastmega, soola ja suhkrut ka loomulikult. See oli tõeliselt hea, nii kavatsen kindlasti seda salatit ka edaspidi teha. Oh üllatust jah. Põldube leotasin vees mitu tundi ja keetsin samuti mitu tundi, maitsestasin soolaga ja serveerisin maitserohelisega. Kilusalat kartuliga on lemmik aasta algusest, kui Eesti toidu koolitusel osalesin. Karbile heale vürtsikilule tuleb hakkida juurde keedetud kartulid, munad, valge sibul, marineeritud kurk ja värske kurk, hapukoore-majoneesikaste piprasegu ja soolaga. Kuna ma lavaši poest ei leidnud, tegin tortillarulle. Toorjuustu, soolalõhe ja värske kurgi ja sibulaga ning teine variant oli suitsuse kanarulaadi, porru, toorjuustu ja tomatiga. Singirullidega hiilgas taas mu poeg ja need on tal juba täitsa käppas.Ülejäänutes kaussides olid omatehtud seened ja salatid sügisesest toimekast ajast. Magusaks tegin rullbiskviiti, vahele panin kohupiimakreemi, tükeldasin banaani, puistasin punavaid pohli ja keerasin rulli purustatud piparkoogipurus. Piparkoogid tegi samuti Karl Marten, see tema teine suur soov alati ja tegemine. Kapsaid hautasin kõikide toidublogijate eeskujul tumeda õllega ja mulle see alguse tulemus niiväga ei meeldinudki, minu meelest oli liiga magus. Aga seismisel ja üha uuel soojendamisel läks kapsas aina paremaks. Lisaks tumedale õllele lisasin õunamahla, õunatükke, võid, kõike silma järgi ja porgandid olid kapsal juba sees. Külmsuitsulõhega ladusin kihilist peedisalatit, aga siin jätsin korraliku majoneesi-hapukoorekastme tegemata ja ei olnud rahul tulemusega, teinekord olen targem. Seapraadi tegin ka ikka lihtsalt ja tavaliselt, porgandit, sibulat ja küüslauku ja erinevaid maitseaineid, sinepiseemneid, samuti määrisin pealt sinepiga ja pidevalt kastsin praadi, nagu ikka. Serveerimisel meeldis mulle endale viskiklaasi pandud letšo, seened ja pasteet, oli kaunis ja võttis laual vähem ruumi.

Jõulumenüüd plaanides oli kirjas mõned salatid veel ja erinevad suupistedki, mille tegemiseni ma kahjuks ei jõudnud, aga tundus, et polnud nagu vajadust ka. Piparkoogi põhjaga toorjuustukoogigi keerasin täna alles kokku, mis on nii minu moodi, et jääb vana-aastaõhtut ootama, sest mul ikka soolastel roogadel esikoht, kui tükike šokolaadi suhu või mõni mandariin mahlaselt meeleheaks, siis kah tuju hea.

Jõulutaat oli helde, laulud-luuletused lustlikud, seltskond kodune ja kallis. Päeval sai korra autot käia ka lumest lükkamas, nii et järgmisel päeval oleks tervise turgutamiseks kuum saun ära kulunud, sest lihased olid tõeliselt haiged. Oma seljast ei hakka ma siinkohal üldse rääkimagi.

Nüüd taas paber, pliiats näppu ja pea tööle, et mis reedeks lauale saab. Loodan, et suudame möllata ka edasi selle lumega ja talve tempudega toime tulla ja kirglikult köögis hiilata. Head vana-aasta lõppu kõigile kodukokkadele lähedal ja kaugel!:)















21. dets 2010

Piparkoogimaitseline pasteet ja sulnis sülditegu toimekal toomapäeval
















Toimekas toomapäev on jõudnud hämarasse õhtusse. Lapsed peavad koolis jõulupidusid ja mu kodulinnas Keilas kolis vana kool lausa uude hoonesse kargest külmast talveilmast hoolimata. Lumi krudiseb kartlikult talla all, hangede vahel käimine aias on nagu uiskudel akrobaatika. Jõuluaskeldustes on paras hoog sees vaatamata sellele, et olen taas oma selga nikastanud, pipraplaaster tulitab seljal ja kuuma ahju vastu kisub üha tihedamini. Täna hommikul panin süldipotid tulele. Kaks suurt potti, millesse siis kaks seakooti, neli seajalga ja kolm kanakoiba. Seekord olid kõik sattunud pisut isegi väikesemõõdulised, nii mahtusid kenasti kõik ära. Panin liha külma veega keema ja riisusin hoolikalt vahu. Edasi podisesid süldipotid vaikselt kaane all. Peagi lisasin koorega sibulad ja jumala pärast ei maksa neid pooleks lõigata. Panin mõlemasse potti ka mõne loorberilehe, neid väiksemaks murdes ja piprasegu ja kiluvürtsi, kus kõik vajalikud krehvtised vürtsid sees. Ja see, et nad peenestatud on, pole vaja sugugi karta, sest pärast kurnamist jääb kõik see väärtuslik sodi potipõhja. Porgandit mina süldi sisse ei pane. Küll aga panen küüslauku. Sült kees 6 tundi. Sinnani timmisin vedelikku ja täiendasin maitseid. Hakkisin kumbagisse potti kaks küüslaugu küünt ja keerasin kuumuse välja.Veidikese aja pärast tõstsin lihad kaussi jahtuma ja kurnasin vedeliku. Õige kähku tuleb hakata hakkima, sest sooja liha on märksa lihtsam tükeldada, eriti kehtib see pekisema osa kohta, mis loomulikult kõik süldi sisse läheb. See annab süldile õige maheda magususe. Kui kõik hakitud, siis jagasin liha pottidesse puljongisse tagasi ja kuumutasin keemiseni. Enne veendusin veel õiges maitses ja lisasin sutsu soola. Kausse peab olema palju, nii väikseid, kui suuri. Suuremat on hea viia emale-isale külakostiks või saata metsa ämmale.Väiksemad sobivad peolauale, kui jõululaud niigi mitmekesine on. Mõni suurem kauss jääb alati ootama jaanuari kuud, kui mõnel päeval just kuum aurav kartul ja hea kodune sült nö varnast võtta kiireks õhtusöögiks ja muud polegi vaja. Päris viimasest kausist võib aga alati seljankat teha. Karvased sõbrad saavad aga väiksemaid ja suuremaid konte lutsida mitu päeva. Süldikondi üdi aga kuulus südikale perenaisele, mmmmm. Kõik on õnnelikud! Ka mu mees, kes Padaoru asemel Pariisi lumises liikluskeelus Punase Risti abipakiga maiustas, mis sisaldas lausa tablettidega minipliiti, tomati-šampinjoni suppi, energiabatoone, šokolaadi, riisiputru kondentspiimaga, singikonservi, kakaod, rohelist teed ja kahte ülisuurt tuunikalakonservi. Aga temagi koduteest unistades mõtleb juba heale kodusele süldile.

Pasteediteo võtsin ka seekord ette,  kuna naudin endiselt oma vabadust. Nuputasin, et mille vahel valida, otsustasin broilerimaksast koduse saiamäärde teha. Piilusin tarkade blogidesse ja hautasin pannil ühe üsna suure porgandi, 500g paki broilerimaksa, kaks suurt sibulat ratastena, kolm küüslauku. Lisasin piprasegu, soola, sinepiseemneid ja piparkoogimaitseainet kohe mitmel korral. Hautasin pisut üle 20min kõik korraga pannil ja purustasin kombainis pikkamööda, lisasin apelsinimahla ja paki toasooja võid. Otsisin väiksemaid klaaskausse ja leidsin sobilikuks kasutada ka väiksemaid viskiklaase. Punased sibulad panin ka lihtsasse marinaadi. Nii on kolm asja nimekirjast siis tehtud. Kingiralliga rahvarohketes kaubanduskeskustes ka algust tehtud. Ja kui tuled haigest seljast hoolimata vasakul puusal kast kraamiga ja teises käes kohe katki pudenev toidukott ja koju jõudes lumises hanges pole see veel kõik, siis on hea peale asjade lahti pakkimist ja ahju tule tegemist maiustada vahuse krevetisalatiga krõbedal saial värske kurgi lilledega ja jaheda Merlot Rosega. Elu on ilus. Jõulud võivad tulla ja kõik kallid koju!:)















13. dets 2010

Lumesilledruse lainetel





























Valged lumised hanged, lumelabidas krapsakas kaaslane, hommikustes hetkedes, lõuna lainetuses ja ka siis, kui roosakas taevas tõmbab päeva kargelt kokku. Lumepärlid jääliimiks välisukse külmarabedas liikumises. Tore lumetort nagu pehme sefiir Rexi kuudil. Kitsed siinsamas kiviaia taga lume alt õunu koukimas.Valge kurguauguga Nurruke köögiaknal tuuliku tuuletempe uudistamas. Lund on palju ja tuleb juurde, aga see käib korraliku talve juurde ju, kohatu ninakus vaid lammutab taluvuse piire. Sillerdavas valges hanges on isegi romantikat, rõõmsat ja rahustavat.

Detsember köögis on nagu juunikuu suvegrillimise hoovõtul, et enne jaani tahad uusi mahlaseid grillvorste proovida ja maiustada leidlike marinaadide meres lihatandril. Jõulukuul aga käib kibe verivorsti ralli ja kapsalõhn hullutab meeli. Jõuluõhtul eelistan verivorstile alati muud head paremat, kuigi verivorst on laual, nii olen vabatahtlikult neid nõus aina edasi praegu proovima.Viimast postitust tehes valmis hea hernesupp köögis. Mulle meeldib kui herne kestad löövad õrnalt lahti ja vedelik pole tummine. Esmaspäevad on ikka supipäevad, loksutamas läbi nädalavahetuse toekamat patustamist sinepise seaprae või hõrgu maksaga, mis on hea just nii, et kuumalt, näppe kõrvetades proovib perenaine salaja maksa mahlast küpsust. Ja kõht saab ülikähku püstijalu kuuma pliidi ääres juba täis.Tegin siis teoks lubatud ahjukala, et ei mingit võltsmaitsega pakikesi, panin võitatud ahjuvormi hõbeheigifileedele kuldseks praetud sibula, peterselli ja tilli mõõdukalt, törtsutasin sidrunimahla kalale, tegin kastrulis bechamelli tüüpi valge kastme ja maitsestasin muskaadiga,valasin maitsestatud kalale ja pooleks tunniks ahju. Lihtne ja hea. Ei mingit jalgratta leiutamist. Hea on ära kasutada juba avatud seenepurgi seeni, väike terav sibulahake ja hapukoor juurde, mõnus seenene amps kuuma kartuli juurde. Külmkapisalat kahele: järelejäänud kartul, mõni keedumuna, õunapabul, vorst ja sibul ja kodune marineeritud kurk. Ei midagi rohkemat ega vähem.

Magusaisu leevenduseks käisin keskuse poes halvaad otsimas, et küpsisetorti kiiret ja lihtsat teha. Kreemiks kasutasin maasikamaitselist kohupiimatoru vahukoorega. Iga kihi vahele pudistasin parajalt halvaad. Seismisel läheb aina paremaks. Mahe, kerge hapuka alatooniga, mõnusalt halvaane, ei hullult magus. Külm koorene hommikukohv maitsete tasakaalustuseks, minu esmapilgul ehk mõttetuna tunduv kiiks. Kuigi miinuskraadide külmakrõbe teeb põsed punaseks, käed kinnastes külmetuvad kähku, siis on omal kohal nelgikaneelilõhnaselt kirsine punaveinist tahe hõõgvein ingverikild ja sidrun särtsakat soojust toetamas sees. Lõõmav leek ahjukoldes ja kõikvõimalikud jõululaulud teevad ootuse pisut nukraks ja mõtlikuks, aga enam ei lähe kaua.