Otsing sellest blogist

22. märts 2009

Fantastiline forell


Kala tervislikusest räägitakse oode. Ikka mida rasvasem, seda rikkalikuma omega 3 vitamiinidega. Ja juba pikka aega võid kõikvõimalikel kalapäevadel lõhe või forelli poest kätte saada soodsamalt kui käntsaka sealiha. Ja kas roosakalt mahlasest lõhest on midagi paremat. Panin täna pealkirjaks küll forelli, sest seda ka ju täna tegin, kuigi ei saa nüüd pead anda, kumb kala mul piltidel on, sest pildigaleriis näitan seda, mida jõuluks sõime. See uhke kala küpseb kiirelt, asetad roogitud ja puhastatud suurkala fooliumile, viimati kasutasin küll hoopis küpsetuspaberit ja tulemus oli sutsu parem, sest kala ei jää sinna kinni. Maitsestan soola, sidrunimahla, piprasegudega ja ahju. Ometi olen oma murdmispirukate rallis avastanud pliidi taimeri, milleks ta ikka lõppude lõpuks on. Keerad kella vastavaks ajaks sisse, tiksub köögis küll lärmakalt, aga asjast on mingi selgem ülevaade.

Lõhe juurde teen ikka tavaliselt keedukartulit ja lisandiks meeldib mulle teha juurviljahautist või on ta isegi peenema nimega ratatoulle. Ribastan paprika, porgandi, hakin porru ja sibula, kiirelt ka mõni särtsakas küüslauguküüs, maitseaineid veskist krutin ja passeerin kiirelt. Jääb mahlane ja magusalt maitsev. Salatiks teen sageli kodujuustusalatit, sest see lihtsalt võrratult hästi sobib kala juurde. Krõmpsuvat värsket või marineeritud kurki ja sibulat hakin sisse, õuna või paprikat, isegi keedumuna sobib hästi ja hapukoorega segan maitsvaks salatiks. Alati teen ka külma kastet, veidike küüslaugu teravust, pisarateta sibulat, mida iganes kapist leian.

Maitsvam jääb siiski fileeritud filee, siis pole eriti kontidega jändamist ja küpseb ka kiirelt umbes 25 minutit. Ei midagi keerulist, ka koolitüdruk saaks sellega hakkama. Eelmisel nädalal sain vihastama paneva shoki. Mehevend rääkis, et igal kolmapäeval käib meil külas ühe talu juures nn kalaauto kala müümas. Mutikesed tulevad küla pealt kokku, latravad, patravad ja peagi on praeräime praadimislõhnadest õhk tihe. Ja mina ei tea ega keegi pole suvatsenud ka mainida. Vot niimoodi elatakse külaelu. Ostaks ka haugi või ahvenat, räimest, kilust rääkimata. Teeks ise vürtsikilu, marineeriks ja praeks ja rääkimata meie armsatest kassidest, neilgi oleks kõht rõõmsalt rullis.

11. märts 2009

Puhkusehõnguline Prantsuse Pirukas


Päike on mind puhkuse ajal kiusanud ainult mõnel korral. Ja see teeb kohe olemise rõõmsaks. Kui aga päikest pole pakub ehk soojust sisemusse ehtne Prantsuse koorepirukas Quice Lorraine. Kui endal pole enam võimalik Prantsusmaale sõita, on võimalus tuua prantsuse peen peohõng koju. Tegin seda pirukat juba kahel korral, veidi ainult koostis muutes ja ennäe kohe olid külalised ka kohal, vähemalt esimesel korral. Seekord annan ka retsepti, pirukat on lihtne teha ja maitsva soolase einena läheb söögikorra eest kirja.


Taigen: 3 dl jahu * 150 g võid või margariini * soola * 2 spl vett


Täidis: 200 g sinki * 3 muna * 3 dl kohvikoort * 1 suur sibul * soola, valget pipart * 3 dl riivitud juustu (esimesel korral lisasin paprikat, teisel korral katsetasin ananassiga)


Haki külm või jahuga segi, lisa vesi, sõtku kiiresti taignaks ning aseta tunniks külma. Pane taigen koogivormi põhjale ja äärtele, torgi kahvliga augukesed sisse ja pane 10 min 225C juurde küpsema. Samal ajal valmista täidis, pruunista pannil sink ja sibul, kui soovid paprikat lisada, siis ka paprika. Pane poolküpsele põhjale. Klopi munad koorega segamini ja lisa riivitud juust ja kalla segu pirukale. Küpseta 200C juures umbes 20 minutit kuni pirukas on pealt helepruun. Keera kuumus välja, tee ahjuuks lahti ja jäta pirukas ahju jahtuma. Hiljem kata puhta köögirätikuga. Head isu!
Pirukale lisavad värvi mu puhkuse alguses korjatud mustikavarred, õrnvalged õienupsud helerohelisel varrel. Vahest tuleb kevad vaasi enne kui õue, sest tundub, et talv jätkub lumerohkelt. Päikselist päeva! Lähen piruka põhja tegema, seekord kallile mehele.




Kergelt kanast ja kalkunist


Olen siin ennegi kanast kirjutanud. Mulle endale kana väga meeldib. Kanapuljong pühib viimsegi väsimuse. Ja kiirelt saab valmistada ka. Kui valmistad kana ahjus, küpseb ta seal peaaegu ise, vahepeal pead ainult kastma, kui just küpsetuskotte pole varunud. Kahju, et ma pole eriti tagasisidet saanud, et mida teie siis argipäeval valmistate. Mul on välja kujunenud üsna sama tooraine, mida koju varun. Ikka soodsamate killast. Hakkliha ja kana on kindlalt esikohal. Suure broileri lõikan tavaliselt kolmeks, ühest tuleb supikogu, koivadest, tiivadest, kintsudest praemoodi asi ja filee tükeldan kuubikuteks, millest seeni lisades saab hea strogonovi või riisi ja juurvilja värvidega rõõmsa risoto või kalorivaeselt paraja pasta.


Väga tänuväärne on ka kalkuni hakitud kintsuliha, millest on hea valmistada frikadellisuppi, supp jääb mahe ja magus. Põnev pikkpoiss tuleb samuti tervislik ja kerge. Lisan tavaliselt koores leotatud saia või sepikut, oma viimase aja leid, trügimas saia me majast välja. Kui on külma keedetud kartulit, võib mõne riivida taignasse. Kui viitsimist rohkem jännata, siis sobib suurepäraselt hoopis toores kartul. Sibulat ja küüslauku ohtralt, pipraselt põlevaid vürtse, kogu krempli sidumiseks üks muna. Ja pikkpoisi või kotleti taignat tehakse käsitsi, klopitakse kausi küljest lahti. Ja siis mätsid vahva pätsi, mina panen alla ka kuuma vett ja kõrvale tavaliselt tooreid porgandeid. Ja küpseb kiiresti umbes 45 minutiga on juba valmis.Juurde toorsalatit ja keedetud kartulit. Pikkpoisi peale on hea ka niristada tšillikastmeid või vahelduseks magusat soome sinepit.

Üks kord elus olen ka super suure kalkuni jõuludeks ostnud. Selle sai kenasti kolmeks lõigata ja võite arvata, et ka siis kolm korda seda rõõmsalt valmistada. Ja jõulukalkun tuli küll uhke ja sõime terve nädala, sest ta on ikka tõeliselt suur!:) Nüüd peab vist uusi pühasid ootama.

Kuldne kohupiimakook


Kohupiim on taas üks tänuväärne toiduaine. Kes ei viitsi millegi erilisega mässata, võib osta lihtsalt meeldiva maitsega kohupiimatoru, magustoidupokaali pigistada, moositups, šokolaarikribal peale ja ongi meelehea loodud. Puhkuse alguses lubasin perele, et ma hakkan nüüd küpsetama. Küll ma siis otsisin kohupiimakookide retsepti, kuna mul momendil polnud kodus hapukoort, pidin leidma retsepti ilma selleta. Nii keerasingi mitmest kavalast juhtnöörist vot niisusuguse kuldkollase rõõmsa koogi kokku. Ja maitses väga hästi. Ja päikegi paistis kuldsemalt!
Juuresoleval pildil näete mu lemmiklepatriinut, toodud südamesse jäänud kaunist Rubi linnast Hispaanias:)




Rabavalt roosa rosolje


Ma tohutult armastan rosoljet. Pikkadel shoppamiste päevadel saab alati kuskilt x kulinaariast mõni punane salatipakk kaasa haaratud. Proovitud on igasuguseid valikuid. Heeringa ja heeringata, lihaga ja lihata, mõnel nimeks rosolje, mõnel punane salat lihaga. Peet on tänuväärne tooraine. Tugevdab verd, mõjub seedimisele hästi. Ja lisades keedupeedile lihtsalt sibulat ja hapukurki ja majoneesi, saab hea lisandi liharoale. Küüslaugu armastajad panevad riivitud peedile ohtralt seda kanget lillakuube. Samuti õuna või riivitud juustu. Hea on ka keedupeeti marineerida, köömneid sõrmede vahelt poetada, suhkrut sipsida.


Aga peedisalatite kuningas on rosolje. Ja ühel järjekordsel puhkusepäeval avastasin külmikust endal nii keedupeedi kui külma keedetud kartuli, heeringas oli ka olemas. Tegin toidutare retseptikogu lahti ja avastasin kohe päris õige rosolje retsepti. Peet, kartul, porgand, heeringas, hapukurk, tailiha, muna, hapukoor, sool, kange sinep. Mina lisasin muidugi ka sibulat ja majoneesi. Ja salat tuli lihtsalt suurepärane. Ja siis ma mõtlesingi, et hea rosolje õnnestumiseks on vaja õiget koostist. Ja poeg muudkui küsib taas, tee palun jälle rosoljet!


6. märts 2009

Lihtsus lummab


Ma pole vist viimase 5 aasta jooksul nii palju juurikatest toitu valmistanud, kui praegu. Positiivse noodi annab asjale muidugi nõudlus, kuna laps lihtsalt nõuab juurikaid, erinevaid. Ja minu asi on neid siis talle pakkuda, keetes, hautades, toorelt. Vanasti sai ju palju ise kasvatatud. Kapsalistest loobusin õige pea usside tõttu. Kaalikaid ja peete ikka kasvatasin, aga toiduks tarvitasime ju ka ainult täpselt nii palju, kui keldrist võtta oli. Porgandiga sai proovitud igasuguseid nippe, küll jaanipäeval maha ja misiganes. Ja eks tulemusgi oli erinev. Praegu ostan neid kõik poest ja muidugi on mugav. Sest häbi on niigi, et ma sibulate ja muu rohelise vahelt ei jõua suviti eriti rohida. Eks see köögiviljakasvatus jääb ka aega, kui olin kodune.

Hea on kiirelt teha ühepajatoite ja pole ahjurooga, kuhu ma ka porgandit ei lisa, kaalikat ka, kui teda parasjagu on. Kana ja sealiha juurde, pika poisi või lambaliha. Juurviljad annavad küpsedes puljongile hea maitse. Hiljuti tegin ka taas üht toitu lapsepõlvest, pilt ka siin allpool. Tüki ebamäärast, veidi isegi rasvast sealiha panin keema, hiljem lisasin suurte tükkidena porgandid, kapsalohud ja kõige lõpuks kartuli. Mõnusalt maitsev vanaegne roog sai ja lihtne ka.

Kirjutasin pohlaparadiisis oma ahaa´avastust, kui Jamie Oliveri saadet vaatasin, vabandan siinkohal, et nime valesti olin kirjutanud. Ma tavaliselt söögikohtades ei telli Caesari salatit ega pole ka kunagi ise teinud. Olen ausalt öelda(oma häbiks) seda salatit üsna mõtetuks pidanud. Jamie aga ajas tõsise tegemisisu peale ja just niimoodi, talupoegliku robustsusega.

Kuna endiselt puhkan ja olen üsna kodune, siis kokkan rõõmuga hommikust õhtuni. Kui uued pildid arvutisse saan, siis jutustan oma uutest avastustest lähemalt. Täna kavatsen kalkuni hakitud kintsulihast pikka poissi teha, ilmselt ka rõõmsalt oranži porgandit lisades, vahelduseks võiks ka ahjukartulit valmistada. Homseks võtsin maksa sulama. Hea on tagasi pöörduda lihtsate roogade juurde, ei midagi keerulist ega retseptides näpuga järje ajamist.



3. märts 2009

Tatraga targaks


Tatar polegi teravili, vaid hoopis pähkel. Nii et, kui seda ehk mittemeeldivalt lõhnavat putru keedame, siis valmistame pähkliteradest endale tarkuse allikat. Minu lapsepõlvekodus tatart eriti ei valmistatud. Polnud teda eriti saadagi. Kui oli tutvusi, hangiti leti alt või diabeedikutele mõeldud poest. Tatraga oli veel see lugu, et klassiekskursioonidest Moskvasse oli jäänud söögikohtade puhvetitest õõvastav mulje, kus tatar ujus mingi vedeliku sees, teises anumas mingid lihatükid ja prussakad sebimas seltsis. Head tatraputru sõin esimest korda klassiõe ema juures ja kes Mummile julges vastu hakata, et ei söö, mis see tähendab , et ei söö. Ja pudru oli maitsev.

Mina teen tavaliselt kastrulis tilga õliga, panen tatratangud sinna pruunistuma, kiirelt segan, kuum vesi peale ja kohe ka soola ja madala kuumusega hauduma. Sööme võiga ja haukame võileiba kõrvale. Aga kui tõsisemat soolast toitu teha, võib ka pannil sibula ja hakklihaga võidu praadida. Samuti sobib korralik härjasilm lõunaks sõmera tatra juurde.

Vanasti ikka öeldi, et tatar teeb targaks ja targad ning nutikad segavad tänapäeval tatraga maitsvaid salateid ja kel slaavi verd, teevad ilmselt tatrajahu koosluses ka pliine, kas just kalamarja juurde, on iseküsimus. Juuresoleval pildil aga tegi tatrateo iseseisvalt mu teismeline poeg.Valgurikas sportlase toit, mainis noor kokk. Ribi olin mina valmistanud, all siis ka näidis sellest, milline näeb ribi välja enne ahju panemist. Sinepiseemned on hea kraam. Porganditest, sibulast, küüslaugust rääkimata!

Uhke uba




Uba on minu meelest tänulik toiduaine. Kasvatan aeduba ikka jõudumööda ise ka. Augustikuus pole midagi maitsvamat soolaga keedetud värsketest pikkadest rohelistest mahlastest oakaunadest, segatuna hea võiga. Nii et ei jaksa keedulõppu ära oodata, ikka õngitsed potist ja tähtsa näoga teed, nagu prooviks nende valmisolekut. Oast saab maitsva, tummiselt toitva supi, singi, porgandi ja tomatiga, küüslauk kuningana kroonimas rooga. Argipäeval saab kiirelt valmistada panniroa hakklihaga, lisades ikka sibulat, porrut, kui on, paprikat, porgandit, punaseid ube purgist, veidi riisi või makaroni, pipraseid põlevaid maitseaineid. Kes tahab, sööb ketšupiga, kes külma koorese külma kastmega.


Oasalat ehib ka meie pidulaudu. Taas kiirelt valmistav, uba, porru, sink ja õun, üks levinumaid, kusjuures ka väga hästi säiliv. Mina aga lisan alati ka keedumuna, vahest mehhiko salatit, so siis hernemaisisegu paprikaga, kurki, nii värsket kui marineeritult, massi suurendmaiseks vahel ka pastat. Põhiline eelis on, et võimalik kiirelt valmistada ja kokkuvõtteks maitseb meeldivalt, maitse asi muidugi.