Otsing sellest blogist

20. sept 2011

Õdus õhtusöök ehk laupäevane lust Leivas





Suvi tõmbab kollakirjut sügiskardinat päikesele ette. Ilmad lähevad aina tuulisemaks, tüütu vihm rikub päevaplaane. Samas aiad ja metsad on täis rikkalikult sügisande. Üks tore seltskond aga sai laupäeva õhtul õdusas ja väga populaarses toidukohas kokku, et ka suvele tagasi vaadata. Leib Resto ja Aed võõrustas Pedase rahvast. Särasid kohaletulnud noored, uued ja vanad olijad, hea on ikka tagasi vaadata, kokku saada ja ka tulevikku piiluda. Meile oli tore pikk laud kaetud Šoti tuppa, kuhu me täpselt kõik ära mahtusime ja kus saime tavapärasest restorani saginast pisut omaette olla. Tore teenindaja neiu teatas meile, et grillivalikus on järel vaid 5 forelli, mille köök meile ära broneeris, siis jäi vaid viiele ahvatlevale kalale vaidlusteta omanikud leida. Teised said valiku teha Märjamaa tallemaksa ja tomati marinaadis kanakintsuliha vahel. Forellifilee oli särtsakas rabarberimarinaadis, kanale lubati ka vürtse ja hõrgu noore lambamaksa juures olid praetud sibulad. Ja kui ühele teenindus- ja toitlustuskollektiivile on omane mõelda nii, et kuis võõrustajal meid lihtsam teenendada oleks, pakkus siiski tragi ettekandja, et selleks ta seal just ongi, et kõigilt eraldi täpne tellimus võtta. Nii said kõik ükshaaval ette vuristada oma lisandite valikud, kas grillitud aedviljad, aiaroheline või kartuli-peekonisalat koduse majoneesiga. Kastmeteks: Leib Resto tomatikaste, punaveinimajonees või sibulapüree. Mina valisin lambamaksa kartuli-peekonisalati ja sibulapüreega. Veinivalik on soliidne ja ainulaadnegi, on ju üks koha vedajaid Eesti parim sommeljee Kristjan Peäske, jäi vaid veidi kahetseda, et ta meiega ei viibinud, vaid kaugel Bordeauxi kandis ilmselt mõnes kaunis veinimõisas just jalutas. Road tulid kärmete kelnerite kandel üsna ruttu. Tallemaks oli hõrk ja pehme ja piisavalt maitsekas. Kuigi ma olen suur kartuli sõber ja majoneesi panen ka võileivale, valisin just nimelt maksale ilmselt veidi vale lisandi, kuigi salat oli tõesti koduselt toitev. Oleksin ehk mingeid kaalika, porgandi, kartuli kuume vigureid oodanud. Sibulapüree oli mahemagus. Teiste muljed kordasid aina ja aina kiitust. Omaküpsetatud leib kodusel lõikelaual maitsevõiga selle koha vaimustav visiitkaart. Magusaks kroonis lauda kokkade tõeline eksami katsumus - kreembrülee musta leiva koorikuga. Olin äärmiselt tänulik, et Vahur valiku meie eest ära tegi, kuna ma suur magusasõber ei ole ja rohkem mahub ikka soolast ja veini pigem kõhtu, siis ometi sain suu magusaks suussulava maiuste tipuga. Sametine kreem, mille põhjas siirupine must leib ja krõbeda karamellikihi peal peesitamas mahlased mustsõstrad, nagu oma aiast napsatud. Kohvi juurde serveeritud kuum piim meenutas meile meie oma tööd, kuidas me aastate eest ikka oma itaallastele õhtuti termoseid kohvi kõrvale kuuma piimaga täitsime. Äärmiselt rahustav õhtu, muidu meie nii ülemeelikult käredate pidude kõrval, mis ajaloohõngus juba tolmu peale koguvad. Samm pigem edasi, nautida toitu nii nagu peab ja head olemist, nii nagu vaja. Restoran oli rahvast tulvil ja öölaternate helkiva tule valgel istusid isekeskis aias veel kümmekond toidunautlejat. Niisugust toidusse süvenemist ja veini nautimist kohtad harva. Lihtne, geniaalne, kodune, samas pidulik ja südamlik.


15. sept 2011

Sügisvärvide sillerdus söögilaual















Kodus on hea olla. Ukse ees kõrgub hiigelsuur päikesekollane päevalill, mis meenutab mulle Prantsusmaa mägesid ja orge ja kollakirjuid päevalilleväljasid. Minu äraolekul on suvikõrvitsad, tsukiinid aiamaal suurust visanud. Aga suvelillede oranžid laigud ronivad kresside näol kuuri seinal või laiutavad särtsakad saialilled sügispüsikute lahedas embuses. Oma aiamaa peet on rõõmsalt helelilla ja suussulavalt magus ja köök mattub aeg-ajalt kirbesse seenekeedu lõhna, mis kõneleb sügise rutakast kohale jõudmisest.
Ema jagas mulle lahkelt lammast ja suur ports kena noort liha läks porgandi, küüslaugu, sibula, tomatikuubikute, rohkete värskete ürtidega ja Prantsusmaalt kaasa ostetud Province ürtidega ahju. Värskelt oli aiast võtta veel punet, salveid ja peterselli ja kenast rohelisest purgist sai lammas kaetud rosmariini, basiiliku,oregano, tüümiani, majoraaniga. Kahju oli vaid, et koriander punus seemnetena pesa juba. Lammas küpses mu poolvildakas ahjus 3 tundi, lisandiks eestimaine kartul keedetult, suvikõrvitsa värvikas salat ja küüslaugust rikas koorene külm kaste. Ema tehtud mahedad marineeritud kurgid ja terav piri-piri pipar ka tuliselt kõhtu. Mmmm, kui hea!
Suvikõrvitsaga oleme sõbrad juba ammu ja pannile saab teda pandud ülepäeva igasugustes kooslustes, porgandi ja paprikaga, sibula ja küüslauguga, oleneb, mida momendil kodus on. Küüslauk kuulub suvikõrvitsa sooja rooga, kõik muu võib maitse ja meeleolude järgi vabalt muutuda, hea ja maitsev on ikka. Ja teismeline noormees sööb ka usinalt ja kiidab soojade sõnadega. Õhtuti kustutame koduse rukkileiva ja rasvase mahesoola heeringaga oma isusid, mis reisil olles tekkisid. Ja lõunapausil kosutab selge puljongiga lõhesupp, kodune ja lihtne, nii et ma ei viitsinud kala roosakat liha kontideltki lahti noppida.
Meie lähedalolevas metsas kasvavad aga põhiliselt männiriisikad, mis minu jaoks ongi see õige seen, pisut mõru ja marineeritult sügis-talvistel õhtul hea kipakas suupiste. Marinaadi põhiretspet on ikka niisugune, et suhkurt läheb rohkem kui soola ja vaba käega kõikvõimalikke vürtse. Pilvikuid on ka palju, puhastan, eemaldan ka pealmise naha, praen rohke sibula ja küüslauguga ja päevakavas oleva prae lisandiks või võileivakatteks, hea otse pannilt nosida. Üksikud puravikud olen oliivõli-või segus sibula, küüslaugu, peterselliga maitsekaks praadinud. Kitsemamplid marineerisin kerges veiniäädika marinaadis. Loodan veel ikka metsa veel jõuda, vihma on ju sadanud palju, metsad punetavad veel pohladestki, aga mustikad on lääged ja ülekasvanud.
Pühapäevaseks paremaks lõunaks aga tegin kattega kanafileed, seekord passeerisin katteks veidi porgandit, sibulat, küüslauku ja punavat paprikat ja ujutasin pealt majoneesiga. Lisandiks ikka kartul ja oma aia viimased aedoad keedetult. Sea abalihast tegin koorest kooreklopsi, kuigi ehk see nimetus on siin vale, sest kooreklopsi tehakse tegelikult vasikalihast. Aga seda võib ka nimetada lihtsalt koores hautatud lihaks, lõikasin sealihast korralikud viilud, vasardasin laiemaks, õhemaks, paneerisin jahu, soola, piprasegu segus, pruunistasin pannil mõlemalt poolt, suurde potti panin veerandi jagu vett keema ja tõstsin mahlakad lihatükid järjest potti hauduma. Lisasin ka ohtralt kuldseks passeeritud sibulat ja jätsin hauduma. Kui liha pehme, lisasin hapukoort, kui kaste tundub liiga vedel, nagu mullegi tundus, segasin paar lusikatäit jahu külma piimaga ühtlaseks ja lisasin kastmele, lõpuks veel ohtralt peeneks hakitud käharpeterselli. Lisandiks oma aia peet keedetult, hea oliivõli, sortsu valge veiniäädikaga ja sibulaga. Alles nädalajagu peale kodus olemist jõudsin pannile panna kanatükid, millele lisasin peeneks hakitud suvikõrvitsat, sibulat,tomatit veidi, küüslauku ja selgesse puljongisse lisasin haudumise ajaks paar paksu tükki parmesani juustu. Lisandiks petersellist roheline ja toorest küüslaugust särtsakas pehme kartulipudru, peedi-küüslaugusalat majoneesiga lisandiks. Oh, kodusest toidust pole midagi paremat!:)








12. sept 2011

Risti-rästi rekkareisi roogadest




















































































Oliivipuude rohelised salud, kuldkollaste õitega päevalilled päikeselõõsas, viinamarjade küpsemishetked pikkadel sirgetel ridadel. Kõrged mäed ja armsad orud, täis tikitud murtudroosade katustega tihedalt majasid. Olin ära 37 päeva, sõitsin Euroopas läbi koos kojusõiduga edasi-tagasi kokku üle 17 500 kilomeetri. Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Holland, Belgia, Prantsusmaa, Luxemburg. Kuna tegemist oli rekkareisiga, siis kalleid restorane me ei külastanud. Kuna liikumine toimub punktist A punkti B, on kõik üsna spetsiifiline, kui selle rütmi kätte saad. Ja sain ma loomulikult. Veidi tahan kirjutada sellest, mida siis rekkamehed söövad, mida meie sõime ja nägime. Belgiasse sõidul ja samuti koduteel toitis meid põnev Poola. Seekord külastasime ühtesid samasid kohtasid nii minnes kui tulles, ma ei teagi, miks see täpselt nii oli, kuna ühte kohta, Port 2000, jätsin nurina, munapudru oli üleliia mage, teenindajad tülpinud, järgmisel korral ebatavalisel kellaajal einestades suur kotlet sibulaga maitselt ok, praekartul kõrval jahtunud, sellepärast ma ei salligi kohti, kus marmiidist toitu tõstetakse. Seevastu Swiss Baaris oli kõik ok. Ma peale Poola pole kusagil saanud niivõrd kuumasid friteeritud kartuleid, ükskõik, mis kuju või nime all nad siis ei ole, et raske on tükk aega prae söömist alustada. Paneeritud kanafilee oli lihtne ja maitsev, tagasiteel sealiha šnitsel seente ja juustuga suur, praad üldse jube suur, kuna Poola toidukohtades peab tellima kõik eraldi, põhiroa, kartuleid ja veel salati, siis sellega toimetulemiseks sobib kõrvale mõni hea Poola hele õlu, näiteks Lech.

Argipäevad on pikad ja igal päeval on vaja ka ju midagi süüa. Kuna töö- ja puhkeajaseadus seab teatud piirangud päeva, siis oleks tore päeval, kui jõuad 45 min-ga nii söögi valmistada, kui ka selle ära süüa, et siis taas edasi sõita. Kaasaegses, moodsas rekkas on kohvimasin, tublimatel ka mikrolaineahjud, veekeetjad, aga enamasti kõikidel on gaasipliit, mis on terava ja kiire tulega. Hommikud algasid meil loomulikult kohvi ja mõne võileivaga, aga sobival ajal lõunaks sõime enamasti purgisuppe. Kohalikud Eesti tootjad, Felix või Salvest, kõige tuntumad. Pilte suppidest väga ei kannatanud ülesse panna. Aga maitsete üle pole põhjust nuriseda. Meie suur lemmik oli põldoasupp, lihavalt lihane ja ubadest tummine, aga välja nägi kohutav helepruun sogane ollus. Tüdineda jõudsime rassolnikust, sõime ka kruubist hernesuppi, teravat hartšod, borše erinevaid, isegi ubadega varianti, kodust hapukapsasuppi. Tegime kiiruga ka kiirnuudleid, mis ongi kiirel momendil asjalik maitsekas kraam, mis seal parata. Muna on muidugi tänulik toiduaine, millest saab kiirelt omletti, munaputru, praadida lihtsalt või keeta. Natuke nugistasin oma ajusid ja nii sõime korra lõunaks tatraputru, keedumuna ja mahlaste sardiinidega õlis. Võimalus oli kotitatar keeta samas potis munadega, ajaga vaid arvestada ja maitsekas õline sardiin sobis muna ja tatra juurde valatult.
Õhtused hetked ja vabam aeg nädalavahetustel andis muidugi võimaluse minul, kui rekkajuhi naisel, hiilata oma kokakunstiga, kuigi ma mõneti olin nagu puhkusele sõitnud, et saada eemale ka oma köögikirest, aga pean teile ausalt tunnistama, et see kohutav kiindumus kulinaariasse jälitas mind nii päeval kui ööl. Prantsusmaa ja Belgia rikkalikke suurpoode külastades vudisin uudishimust lõhkedes lettide vahel. Väiksed armsad boutique`d olid eriti südantnärivad. Enamasti ostsime ikka soodsat kana ja sealiha, salati jaoks tomateid, kurki, sibulat, salatisegusid, šampinjone, paprikat, suvikõrvitsat. Eriliselt köitsid meid mereannid, kõikvõimalikud jahutatud kokteilid rannakarpide, krevettidega. Veinikastmes rannakarbid purgis ja mereannisegud, mida pidi ka keetma. Sinimerekarpe piidlesin igas poes, hind oli nii odav, et patuks see ostmata jätmine nüüd paraku jäigi.
Kuna ma kodunt võtsin kaasa nii aedube, kui suvikõrvitsat, siis sai neist mitmeid kordi mõnusaid panniroogasid tehtud, ikka teravale tulele kõik, mis käepärast, suvikõrvitsarattad, tomatit, ohtralt sibulat ja küüslauku ja Provence ürtidega maitsestatud toorvorstid, mis muidu olid täitsa meie toorvorstide mõõtu, aga kohutavalt soolased. Aga panniroas oli hea võimalus soola siis eriti mitte lisada ja tulemus jäi suurepärane ja oluline oli see, et sai toidu nö ühe tegemisega valmis. Sest tulekoldeid oli vaid üks. Kui aga sattusime nädalavahetusel mõne teise toreda mehe kolleegiga kokku, siis tegime ka ühiselt süüa ja pliite ka oli mitu. Liha praadimise jätsin ma sügava kummarduse ja põhimõttega meestele. Võibolla ma olen üdini igav, aga nuumasin neid mitmeid kordi veinis hautatud kanaga. Ikka kana pannile, lisandiks igal korral erinevalt tomatit, porgandit, seeni, sibulat, küüslauku, suvikõrvitsat, paprikat. Ja kohmakas klaasitäis roosat või valget veini. Mehel oli sahtlis basiilik, mille suur sõber ma siiani üldse pole olnud. Mäletan Pedaselt üht üllatusesest pungis silmadega itaallast, kes ei jõudnud ära imestada, et ma nende maa maitseainete jumalannat ei armasta. Mis teha, aeg... Salatisegud Prantsuse, Belgia poodides on toredad, kokku pandud supisegud: porgand, porru, seller sobivad hästi pannile kanaroasse või särtsakasse salatisse lisandiks, kuhu tomati, kurgi lisamine, teinekord paprika hoopis ja kastmed siis õlibaasil või majoneesi ja korraliku Prantsuse creme fraichega. Majonees on reeglina hapuka põhjaga ja ma üritasin sellega tõega harjuda. Dijoni sinepid on nagu õnnemäng. Kuigi poes pakutakse degustatsioonidel maitsta nii vorste kui juuste, siis sinepi esitlust soovitaksin neile tungivalt. Usinalt tegin ma vaba käega mereanni- ja tuunikala salateid, ikka laia käega tomatit, kurki, sibulat, keedetud muna, salatipadjaks värsket või pastat hoopiski, kõik lihtsad juba sellepärast, et meil puudus suur salatikauss autos, aga oli täiesti sobilik suur kandik ja lõikelaud, kuhu kõik võib käepäraselt laiali laotada. Kaste, kas salatile peale või eraldi kaussi. Üks pikem reis Belgiast viis meid Lõuna-Prantsusmaale, Marseille kanti, mööda kitsaid mägitänavaid lillerikkate aedade vahel sõitsime sihtkohta. Mini-tööstus asetses eramute vahel nö tänava lõpus üle imekitsa silla. Hispaaniahõnguline maja, lilleline aed, kasvuhoone, kui mees haake rihmad kokku rullis ja küljed kokku tõmbas, tõi peremees sülega meile tomateid. Magusalt koduseid, täpselt, nagu meil, kõikidel kodus kasvatajatel. Sööd seda magusat päikselist küpsust endale sisse ahmides, aga selle, mis poest ostad ka Euroopas, see kivikõva toore rohelise peakanaliga tomat nõuab ikka pipart ja soola...Tegime ka kanarisotot ja pastat vahel.
Kuna meil olid ka mõned sünnipäevad selle aja jooksul, siis sai neid ka tähistatud. Pildil üks suurepärane näide Belgia õunapirukast, kuigi sildil pakuti teda kui struudlit. Oli väga mahlane ja maitsev.

Mõned päevad olid nii palavad, et soojast toidust õhtul ei saanud juttugi olla. Kirgastavalt karge roosa pärlendava veini juurde maiustasime ikka erinevaid oliive, küll ürtidega ja millega iganes, mida seal kaubanduses leida oli. Valgehallitusjuustude lõputu pealetung, viinamarjad ja nektariinid, kiivid ja brie juustud. Kodune karastav sibul sobis kõikjale vahele, eks mu vaba käega vaagnatelt ole näha. Oli meil ka selle aja sees armastuse aastapäev, 18-s, roosa pikantne vürtsine vein, pikk sai tükkidena, õlised suussulavad sardiinid, valgehallitusjuust, suitsuvorst, marineeritud kurk, tomat, sibul. Lihtne lihtsus, aga ikkagi pidusöök. Eks me jõudsime neist kõigest ka tüdineda, paraku. Ja teine kord on just tühi kõht see õige indikaator, mis näotu purgisupigi heaks kiidab, sest elada on vaja ja elus edasi liikuda. Konservidest, kartulipudrupulbrist(mida ma vihkan), kuivainetest pudruna ei jõudnudki ma kirjutada. Suur musta leiva või üldse rukkileiva igatsus oli, samuti isutas heeringa ja vürtsikilu järele. Lahkumispeol sai suu siiski kirglikult kiluseks ja heeringas sibulaga oli täiuslik. Hea üllatus teiste rekkajuhtide varaaitadest. Pika saia lõputust järamisest kõikvõimalikes parklates, ei saa ma paraku kunagi aru. Reisijutt tuleb peagi mu põhiblogisse. Mehega kulgeda koos oli väga hea, lähemalt näha tema tööd ja erinevaid maid. Kodus on olla veelgi parem. Metsas seenel oleme käinud juba kahel korral. Männiriisikad, pilvikud, puravikud, kitsemamplid. Pannil sibula ja küüslauguga oliivõlis ja täpselt parajas magushapus marinaadis purgis. Ahjus on lahkelt laianud lammas ja pliidil podisenud koorene kooreklops. Kõigest argisest siis edaspidi. Soojad tervitused kõikidele blogisõpradele lähedalt ja kaugelt!:)