Otsing sellest blogist

19. dets 2013

Advendigurmee kodus ja hõrgud hetked soolaleivapeol ning kruiisil







Pole paremat lõhna köögis, kui sügiseti kirbe männiriisikate kupatamisaur lae all või siis, kui süldipotid podisevad, see mõnus vürtside ja loorberi gamma lihavas kraamis ja leemes ja need kullakarvalised koorega sibulad ja porgandid. Mmmm... või kuidas see nuusutamise hääl kirjapildis oleks...!?

Aga advendiajal mõned ideekillud Lepatriinu köögist läbi kiire pildirea, kuni sült keeb.
Pane ahju kopsakas seakoot, maitsesta sinepiseemnete ja piprasegu, soolaga, hõõru pealt sinepi-hapukoore-majoneesiseguga. Küpseta pikalt, 5-6 tundi, kui võimalik, et liha kontidelt lahti ja koodikamar suus sulab. Tee lisandiks köögiviljaraguud. Lõigu võisele wokpannile nii porgandit, suvikõrvitsat, paprikat, sibulat, porrut, kirsstomatit, küüslauku. Keeruta ja maitsesta.
Rullbiskviidi küpsetamine võiks olla lihtsaim tee, et ennast küpsetamisusku keerata. Lihtne ja kiire, kreemiks head maasikatega ricotakohupiima ja vahukoort ja kaunistuseks jõulust mandariini ja šokolaadi.

Õdusal soolaleivapeol tütre juures kostitas ta peret heade piparkoogiamspudega, millel sinihallitusjuust ja punavad granaatõunaseemned. Soolakas rukkileivaga heeringatort ja punavad peedi-kitsejuustupirukad otse ahjust värske salatiga. Hea kuum glögi, mida ma kunagi oma kodus ei paku, aga külas naudin meeleldi.Hõrk krevetikate kapparitega ja mozzarella-kirsstomati saiakesed.




Jõuluaskelduste eel käisime tormisel merel ja kiikamas Stockholmi jõulusaginat lumeta linnas. Tore ja kinnistav. Korraliku kruiisi juurde käib ikka tants ja trall, aga tähtis ka kajutigurmee ja naudingud laeval. Buffet´ Tallink oma tuntud headuses. Et targalt jätad puutumata selle, mida ei armasta ja selle ehk, mis tuttav-tuttav ja kohe laual. Nii ei proovinud me jõulupraadi, hapukapsaid ja verivorsti ja soomepäraseid juurviljavormisid, aga kõike muud siit ja sealt ja üle ühe maitsemeelte võrgutuste saatel ikka. Kuna pildid reastasid end sinna ülesse, siis mõned ülestähendused: krevetisalat rukkileivapesadel, lihtne ja hea, lisa keedetud krevettidele sibulat ja tilli ja head majoneesi ja ongi shrimp skagen valmis. Mõnusad lestarullid küpsetatud köögiviljavarrastega. Rohkem head kala ja köögivilja lauale ja kõik on rahul! Soolaseenesalat, hea klassika nii kuuma kartuli juurde, aga hästi sobib ka Saksa kartulisalat, millest ma rootsilikud lihapallid välja veeretasin, sest kartul marineeritud kurgi ja sibula koosluses vinegrettkastmega oli väga hea. Sinimerekarbid ja muud mereannid, erinevad kalamarjad paksu hapukoore ja peenestatud sibulaga, hea amps, kui kõrval külm hea vein. Punav peet kitsejuustuga ja apelsinid sibulaga, hea idee, oma jõululaualegi valmistada. Ploomid mitmel moel. Magusavalikut piidlesin ainult kaasa taldrikult, seepärast pilt ka ähmane, aga maitsesin shotiklaasist mustikakisselli, just niisugust, mida vanaema tegi. Ja hommikusöögiks mõnus isetehtud pasteet, aga mitte poe- või kulinaariatööstuse oma, et riivjuustust läbi veeretada.
Kui süldiliha saan hakitud, on plaanis veel pikantset kanamaksapasteeti teha, piparkoogihõngulist ja branditripsuga. Ja seni ketrab plaadimängijas Vallatute Vestide talveplaat "Kelmid ja pühakud", küll see lumesillerdus ka tuleb, kui väga soovida. Kelmikad talvelaulud võrratus muusikalises harmoonias, mis muusikute vahel valitseb. Lihtsalt hea ja ilus.

20. nov 2013

Sügise madalamad ja kõrgemad noodid

Sügis on ammu kohal ja mul meeldib peituda sooja jope sameti sisse ja mähkida pehme kašmiirsall ümber kaela. Loodus on üsna pikalt pehmet, pimedat ja vihmast sügist pidanud. Pole mahti olnud sel sügisel pilte loodusest klõpsida. Ei saanud seekord kordagi seenelegi. Kui välja jätta kaasa viimane käik Rexiga metsas, saagiks 4 oranživöödilist porgandiriisikat. Rex oli lõplikult õnnelik ja sibula ja kuldse või sees sai neljast riisikast suutäie kodumaist delikatessi. Kuigi ei teinud ma sügisvärvidest väljas pilte, tabasin ma seekord silmadega ja kuulasin kõrvadega. Lilla mitu erinevat tooni, mis sügistes lilledes võimu võtab. Ja linnud, väikesed ja suured, pruunikirju kõhuga ja tillukesed, kollasekirjud ja suuremad, valgemusta kirjud ja nahhaalsed. Ja sädin ning laul, kõrgemad noodid varavalges, kui veel niiväga tahaks magada, madalamad noodid päeval, kui astud nende territooriumile. Kogu suve oli lindudega seekord kuidagi väga teisiti. Hiljem sain teada, miks.

Aga Lepatriinu köögis toimetatakse ikka, missiis, et pere mööda ilma laiali. Aga, kui nädalalõpuks koju tuleb poeg, nõuab ta nädalast nädalasse, et teeksin ma talle ikka karrist risotot ja küpsetan erineval moel kana, veinises kastmes ja köögiviljadega, koorest või vürtsikat, värsked salatid, kuum kõõgiviljaraguu, külmad kastmed lisaks ja endale boonusena kuum keedetud kartul.
No ei armasta eriti riisi. Ja kõik on maitsev ja kosutav ja sellel toidul on ses sügises usun, et meie kodu lõhn.


Kalkunipallisupp kirsstomati ja ingveriga 



Aga kuna ilmad on ikka tõsiselt nigelad pidevalt, on aeg kuuma maitsvat suppi keeta. Ja kui ma vahel unustan end mingitele lehtedele lugema retsepte, kus ikka soovitatakse supi keetmist praadimisest alustada. Mitte, et aus tooraine, mis polegi poes nii kallis. Supikondid, nii veise, kui sea, või kana erinevad supbroduktid. No ei ole ju ometi midagi keerulist. Aga ikka leiad mingeid portaale või lehe retseptilisasid, kus on niisugused supid, et usun väga siiralt, et mina neid küll süüa ei soovi. Korralik supp peab olema aus ja ausalt tehtud. Ei mingeid puljongikuubikuid ja muud jama. Ja üldiselt on igasuguste nn punaste suppidega nii, et need lähevad soojendamisel aina paremaks. Boršid, seljanka, hapukapsasupp, aga korraliku kondipuljongil keedetud leem heade lisanditega seisab ka väga hästi. Aga seekord kriban mina üles mõnusa supi retsepti, kus peaosas kalkuniliha ja lisanditeks punavad magusad kirsstomatid ja vürtsiks ja sügiseseks soojendajaks ingver. Ja soovitav nahka pista ikka ühe õhtuga, kui külm ja niiskus naha vahel ja tüdimus-tülpimus nõdrast ilmast.


Kalkunipallideks: 450g hakitud kalkuni kintsuliha, 1 muna, 1 sibul, 2 küüslauku, 2 viilu rukkisepikut, purustatud loorberit, piprasegu, Vahemere ürte, soola

Vett, 3-4 kartulit, 1 porgand, 1 sibul, 2 viilu punast paprikat, 4 seibi suvikõrvitsat, 6 kirsstomatit, 1 suur küüslauk, 1 purustatud loorber, tilli, peterselli, rucolat sügavkülmast, soola, cayenne pipart, jupike ingverit, Vahemere ürte 

Kõigepealt valmista hakitud kalkuni kintsulihast kalkunipallitaigen supi jaoks. Aseta kalkuniliha sobiva suurusega kaussi, löö lahti muna, haki üks keskmine sibul peeneks ja purusta noaseljaga paar küüslauguküünt ja haki need. Aseta rukkisepiku viilud hakklihale, lisa veel purustatud loorberit, pudista lihtsalt üks leht hästi peeneks, raputa soola, piprasegu, Vahemere ürte, rohelisi ürte või enda jaoks meelepäraseid maitseaineid. Sega märja käega kõik tihkeks massiks, sega ja loobi veidi pallitaigent, võid kausi kilega katta ja korraks külma panna. Supi jaoks pane paari liitrine pott kuuma veega keema. Puhasta ja haki porgand, tükelda sibul ja paprika ning suvikõrvits. Kuumuta pannil väheke õli ja passeeri kogu hakitu. Lisa viimasena purustatud küüslauk ja poolitatud kirsstomatid. Keeruta kiirelt ja lisa keevale veele. Koori ja tükelda kartulid, pane potti. Lisa purustatud loorberileht. Kui loorberileht purustada sõrmede vahel, annab ta palju paremini maitset toidule ja pole põhjust seda söömise ajaks toidust eemaldada. Kui supp koos kartuli ja maitseviljadega keema tõuseb, võib hakata kalkunipalle lisama. Mina teen neid käte abil, vahepeal sõrmi märjaks kastes, nii tuleb just paras pallike, mis järjest supipinnale valmisolekuks kerkib ja polegi midagi keerulist. Maitsestada veel korralikult ja lisada roheline. Minu suppi täiendasid rohelisena oma aiamaalt sügavasse talletatud nii rucola, till, kui petersell, aga kuna mul on alati kalkunipallisupp just tšillisena meeldinud. See magus ja samas vürtsine maitse lihtsalt liitus nii suurepäraselt. Seekord pidin leppima cayenne toosi raputusega ja ingveri kohalolekuga, ka muideks võileival, kui juba suppi serveerisin ja teraleiva röstrikuumast läbi lasin. 



 Ja kui ma enne blogi kirjutamist pilte otsisin, siis olgu siin üks tõeline loomalihapada pilt, kuhu lisatud nii põld- kui aeduba, suvikõrvitsat ja kirsstomatit, sibulast, porgandist, küüslaugust rääkimata. Kui saate turult kätte suuremad loomalihakondid, kus ikka liha ka küljes, tasuks niisugust rikkalikku juurviljaga hautist valmistada. Kui uuesti teen, lisan ka tegemisjuhise.





Igal ühel on meist mingid lemmikud, kiindumused toidusse, mis pakub lohutust, turvatunnet, peletab üksindust. Ma ei häbene siin seda tunnistada, et kulgen sageli nädalast nädalasse üksi, kui vahepeal pole töö maha murdnud. Mees on mitu kuud Salvesti supidieedil Euroopas niikuinii. Aga kui ma pääsen toitlustusmaailma  nii- ja naasugustest maitsetest ja füüsiliselt pinda käivatest tundidest, siis keedan ma kanasuppi. Seda õiget ja head, mis annab Juudi penitsiliini mõõdu välja vägagi hästi. Aga, kui ma tahan tunda end hästi ja kui ma valmistun nädalalõpu sügiskaamose meelelahutussaateks TV3s, siis sätin ma endale taldrikule oma lemmikud, alates krevettidest lõpetades oliividega. Ei mingit metspardifileed kirsikastmes või kaalika-porgandisegusid lisandiks põdralihale täiesti mõtlematutes pakettides. Ja sageli olen veel nii ebatervislik, et nii lõuna-kui õhtusöök on kõik ühel taldrikul. Aga olen kiindumusest krevettidesse otsinud ikka uusi lisandeid, põnevaid maitseid, aga ikka jäänud oma väljavalitute juurde. Krevettidega sobivad suurepäraselt nii värske kurk kui terav sibul, roheline ja must oliiv, värske salat ja rohelised avokaado maitsvad viilud, toetavaks maitseks makra või krabinuudel, kirsstomati magusus või mõni muu mõnus puuvili (koduaia õun praegu sügisel on väga asjalik, aga katsetada tasub erinevaid maitseid, nii mangost greipfruudini). Ja poolpehmeks keedetud 6 minutiline muna on ka väga IN. Ja mahe majoneesikaste. Ja rikkalikult rohelist, salati sisse ja peale. Kui kõik virgad ...olid virgad. Aga kui erinevaid veine kõrvale valida, sobib liuale sättida ka valgehallitusjuust. Ja ikka need viinamarjad, seekord magusad, üsnagi. Nii nagu "Su nägu kõlab tuttavalt! poolfinaalgi, millest ise sain mitmesaja-protsendiliselt just kohapeal osa, magus, magus ja veelkord magus. Sest võidutunne on alati magus ju.





25. sept 2013

Armastus käib kõhu kaudu

Sügistuul lennutas juba lehekirjut ja ürgne looduskunstnik oli metsaveered puna-kolla-pruuni triibuliseks värvinud, kui sõitsime Pärnusse tähistama augustis täitunud 20-t kooseluaastat. Välja valitud Villa Wesseti puhkusepakett ootas intrigeerivalt. Ja kuigi  kurvalt /Hüvasti, kallisRex! www.pohlaparadiisike.blogspot.com / ja keeruliselt alanud päev pakkus meile kohapeal kohe katsumusi, jätaksin ma Estonia Termidesse mittepääsemise ja asenduspakkumise Surnumere Keskuses teenindaja ebaproffesionaalsuse kommenteerimata. Piirdun toidublogis meie õhtusöögi naudingute kirjeldamisega. Kuigi algselt polnud plaanis Villa Wesseti restoranis õhtustada, siis tujukas ilm ja ebameeldivad komistuskivid sundisid meid just valima lihtsama tee, kõndida oma imeilusast toast trepist lihtsalt alla, lasta laual süüdata küünal, mis oligi väga sümboolne meie jaoks ja valida menüüst sobivad road ja joogid nii turgutuseks kui meeleheaks.

 Argipäevadel valime õhtusöögi kõrvale ikka pigem sobiva veini või heleda õlle, siis restoranis otsustasime sel korral end lasta üllatada erinevate kokteilidega, mida polnudki proovinud. Martini Royale Rosato proseccost ja Martini Rosest kokkusegatud kokteil koos apelsinimahlaga oli suursugune, mõrkjalt söögiisu tekitav. Bacardi Mojito mehe jaoks üsna mõttetult rohune jook. Mis teha, pole mojito-põlvkond. Eelroaks valisin mina Rohelise salati tiigerkrevettide ja parmesanilaastudega. Krevetid, mu üksinduse hetkede lohutajad, olid kaunilt sätitud rohelisele salatipadjale ja rikkalikult kaetud parmesanilaastudega. Kaasat üllatas tellitud Delikatess-mozzarella tomati ja pestoga torni kujul. Köögi serveeringud üllatasid meid väga positiivselt. 



 
Salatid olid lihtsad ja maitsvad. Teenindaja Maris sõbralik ja osavõtlik. Põhiroa valimisel pisut arutlesime, kuna olin eeltööd tehes pilku peale visanud lestafileele ja kuigi kehtiski veel suvemenüü, siis uurisin, kas lesta ikka on. Oli. Pidasin endaga aru, et kas suvelõpu lemmiktoit restoranivariandina võib mind üllatada või pettumust tuua, küsisingi ettekandjalt, et mida peale ahjukartuli ja tartarkastme praad pakub. Maris seletas lahkelt kuid napisõnaliselt, et mingi salat seal ikka on. Ja hoobilt tegin kannapöörde ja tellisin lõhesteigi.  Maris imestas, et kas otsust muutma pani tema mitte-eriti-pikalt-lahti-seletamine. Võibolla küll. Ja see dialoog mulle meeldis ja valisin ikkagi Praetud lestafilee tartar-kastme ja ahjukartuliga ning mees tellis Milano seašnitsli ahjukartuli, Dijoni sinepikastme ja sidruniga. Mu kallis mees jõudis vahepeal ka endale Punapea kokteili tellida, viin jõhvikamahla, red mixeri ja maasika siirupiga mekkis mu rekkajuhist härrale paremini, kui piparmündine rummikokteil. Arusaadav.

Asja plussiks oli see, et kogu restoran oli vaid meie päralt. Villas peale meie ööbivad mõned soomlased kasutasid õhtustamiseks päikeseterrassi. Muusika taustaks oli džässilikult kurblik, aga seegi sobis suurepäraselt meie mõtlikku õhtusse, kus ühtäkki pidime tagasi vaatama oma 20-le kooseluaastale kui ka hüvasti jätma oma pere liikme, koer Rexiga, kes oli meiega üle 10 a. 

Praadide serveeringuga köök taas üllatas, kui kahe silma vahele jätta veidi jahtunud olek. Mu eelmise postituse soojas suvikõrvitsa-kanasalatis olid kaunistusehteks punav oma aia sõstrakobar ja siis tihkusin kurta, et miks küll meie koduseid aiamarju ei kasutata kohvikutes-restoranides garneeringuna. Ja võta näpust, nüüd sain küll kultuurvariandina ilmselt taldrikule nii lihavad põldmarjad, vaarikad ja punase sõstra hapukad kobarad kui ka eksootilise tähtvilja. Lest oli mereselt soolakas ja hõrk. Kartulist jätan toitlustusinimesena rääkimata. Las ta olla pealegi. Kaasa šnitsel oli ka maitsev. Sinepikastet näpata ei jõudnud. Balsamico jätaks ka koka ostunimekirja tehes laoriiulile. Aga, mis viga sellega joonistada sik-sakke või pitse roa alla taldrikule heegeldada.



Magustoidud pole minu teema, kuigi teenindaja ikka proovis minus magusaisu tekitada. Tellisime Valge šokolaadi mousse mangokastmega kahe lusikaga, aga lusikad sättisin ma alustassil ise nii, sest nii teeme me aastaid juba Pedasel, kui romantikutele musi-musi-maiust pakume. See lööb kihevile nii noore kui vanema armastajapaari. Magustoit oli muidugi aus ja ma jõudsin isegi pisut kahetseda loobumist, aga maitsta ju sain. Aga mu tellitud kokteil All Berry Margarita oli juba magustoidu eest, et algul mu mees arvas, et mulle toodigi vale magustoit, et "ei, seda me ei tellinud". No tellisime ikka. Jäine marjane margarita oli hea muidugi, et võtsin hiljem ta lausa tuppa kaasa. Restorani õhtu oli äärmiselt meeldiv ja väljapeetud, tänud selle eest teenindaja Marisele. Õige õhkkonna ja meeleolu loomiseks piisab vahel vaid kuulamisest ja tagasihoidlikust osavõtlikkusest. Toas nautisime šampust ja maiustasime mereandide, juustude ja hapude viinamarjadega. Aga vahel võivadki viinamarjad hapud olla, et aru saada, kui magus on elu. 


16. aug 2013

Suvevirvarr




Flokside roosa seguneb lillakreemiga, ritsikad augustiöös saevad suvelõpu viiuleid ja küpsed marjad pudenevad tarjadelt palged vihmast märjad. Suveäike ehmatab, hirmutab öösiti. Aia küpsed lemmikud on valmimistuhinas. Suvine virvarr on tekitanud siia blogisse pikema pausi, mis sugugi ei tähenda, et suvikõrvits pole teed leidnud pannile või pole külastatud kõrges ootusõhinas mõnda söögikohta või pidamata oleks jäänud suvised pere sünnipäevad, juubelidki.

Tütre sünnipäeval külastatud uuenduste tuules restoran Gustol polnud kõige parem päev. Ei vaimustanud toit ega teenindus, veiniklaaside valik laual ega itaaliapärase toidu sugemete mugandamine Eesti väikese pinnaga söögikohas. Pean lisandite puudumist prael üsna põhjendamatuks. Ja eestlane ei söö ittaallaste viit käiku. Ei ole eriline bruchettade sõber, aga need pold ka kokal hästi õnnestunud. Gurmeejuust veini kõrvale oli tabavalt hea. Külmutatud aedoad kanafilee kõrval mingis hapukas lögas koos poolitatud ühe õnnetu kirsstomatiga. Ilmselt imbus sealt miskit balsamicot, mis Gordon Ramsay arvates näitab koka ebakindlust. Kapparite ja sidruniviiludega rikastatud sealiha šnitsel eesti keeles on mõeldav sellisel kujul, vaid peale korralikku antipastit ja pastat. Hästi maitses küll gelato maasikatega, aga üldiselt arvan, et kokal ja kohal on arenemisruumi küll. Hilisemaks veini joomiseks läbi lillefestivali kaunilt korraldatud miniaedade jalutades jõudsime aga Von Krahli Aeda ja sealne kelner pani veine ja õlut tutvustades lausa heldima ja aru saades küll, et me hilisõhtul enam seal ei söö, ei jooksnud mööda külgi maha ka menüü detailsem  tutvustus. 





Ema suur juubel sai kenasti ka nii koduseinte vahel peetud ja kulminatsiooniga suvesinaval merel kruiisiga Rootsi. Minu ema armastab merd, väljuvaid ja randuvaid laevu ja seda merelainetust ning vahutavaid lainejäneseid, mida põhjaranniku tuul ärgitab. Sõidakski kohe laevaga edasi ja tagasi ja eriti suvel. Kui saab minna laeva reelingu äärde loodust nautima ja näha ligidalt, mis värvi see meri tegelikult on ja kus asub  teletorni tipp või Viimsi Vabaõhumuuseum ja laulukaar, kui Tallinnast lahkud. Ja mis karva on kivid Stockholmi sisenedes ja mitu rootsipunast maja on üksikul eraklikul saarel. Mis möödudes esmapilgul polegi ju nii üksikud. Sest juba üle vee käib naabril remont ja teine käivitab paati. Aga toidupildil kuulus meie reisi kajutigurmee (salatid, singirullid, erinevad juustud, oliivid, viinamarjad, näkileib, veinivalik ja bingo lisaloosimisest võidetud kihisev prosecco)  ja juubeliüllatuste kõrvale ka buffee, mis oli seekord eriti hea ja suvine. Eriti maitseb mulle kalavalikust krevetisalat, täpselt õige soolasus ja mõnus kooslus, et võikski kõik muu võtmata-proovimata jätta ja sellest toituda, kui paar kartulit toidu tasakaalustamiseks taldrikule vaid veeretada. Aga jah, on ju suvemenüüs nii sushit kui pavlovat. Meeldivalt maitses ka vürtsmoosis hautatud kanafilee ja köögivilja kuum wok nägi välja nagu minu kodus ning parmesani juustu laaste oli hea kõikjale puistada. Seekord suutsin jõulukruiisi kaamost vältida ja pisutki maiustada - sidrunikorvike, värsked puuviljasmuutid, pavlovast ja sefiiritordist kookoshelbepõhjal rääkimata ja kohv maitses lausa ülihästi. Hea oli muidugi kõikjalt ekraanidelt laevas ja kajutis jälgida mainefilmi erinevaid variante, mille filmimises osaletud sai. Ja juubelijutu lõpuks küsiksin mina Sinult lugeja, millal Sina viisid oma ema viimati kruiisile!?






 Ja kodune suvine laud. Pühapäevahommikused pannkoogid värskete marjade ja äsja kokku suristatud toormoosiga, mis sõrmed ja suu ära määrib. Pillelikud salatikausid laual: hea pastasalat suitsukana ja mehhiko seguga, tavapärane tursamaksasalat kirsstomatitega, hapukoorene kodujuustusalat krõmpsuva kurgi ja roheliste ürtidega, värske igapäevane salat oma aia rukola, roheliste salatite ja maitseürtidega ning kuum värske kartul  suitseva grilliga - ühel kesksuveõhtul, kui pere mitu põlve oli koos. 
Värske augustikuuhõngulie paksu kõhuga lest värske kartuli, sooja suvikõrvitsasalatiga, millest iial ei tüdine, mille krooniks kodumaine kodujuust ja oma aia värske salat. Märksõna on: värske, värske, värske. Mida veel ühelt küpselt ja tööst väsinud suveõhtult tahta!? Ja kui lesta toob ausate kavatsustega naabervalla mees lausa ukse taha.
 Ja kui külla tuleb tütar, kes praegu kõrvalkülas uudset teatrilaagrit kurtidele ja vaegkuuljatele teeb ja kohe, kohe on sündimas uus etendus, siis meeldib mul kasutada kõiki oma meeli. Oma aia mitmekesisele rohelisele salatipadjale vaba käega värsket kurki, herneid ja kirsstomateid, südamesõpru rohelisi oliive. Salatipatja seekord rikastasin vinegrettkastmega, et poleks kuiv ja maitsetu. Suvikõrvitsa rohelised rattad lasin peale korralikku ürtide ja pipraseguga maitsestumist koos küüslaugu purustatud piiskadega kuumalt pannilt õlist läbi. Kaks nahaga kanafileed lõikasin väiksemaks ja peale kerget ürtidega maitsestamist ka pannilt läbi. Meie majas ikka lemmikud koriander ja petersell ning basiilikut vaid kuivürdina. Ja küpsed punavad punase sõstra kobarad kukkusid ise salatile ja oleks neid vaid eestlase soolase toidulaua juures aina rohkem ning veel ja veel. Hea ürdiselt soolakas külm kaste, mida saab salatile süües ise peale tõsta.  Võrratu brie juust ja külm valge vein ning kodumaine valge jäätis Eskimo onult  otse kummardavatelt marjapõõsastel korjatud mustsõstarde, punaste sõstarde, punaste tikrite ja kollaste vaarikatega. Võrratute vitamiinide värskus ja maha võetud aeg. Ja hetk. Suvehetk.