Otsing sellest blogist

30. juuli 2010

Kirglikult kabatšokist
















Eile keskööl tulime äikesejärgselt ülimeeldivalt kontserdilt Padise kloostrist. "Mahavok" kodukandis, siiras ja suurepärane. Pikem jutt mu teises blogis - Pohlaparadiisis. Aga kuna mu sõbrannal puhkuse viimased päevad, minul jätkuv vabadus ja mu mehel sünnipäev, mida ta küll kaugel Saksamaal tähistas, lohutades end sadama kõrtsis korraliku lihaprae,kartuli,kaunoa rohelise ja vahuse õllega, vahelduseks piinavale purgitoidule, siis meie otsustasime teha väikse veini, suutäie soolast ja põsetäie magusat. Kõikide tähtpäevade tähistuseks! Ja kuna me sõbrannaga oleme suured kokakunsti nautlejad, tunnistas ta äkki sosinal, et ma ei tea, kas ma olen imelik, aga ma võin sellest kabatšokist ennast lõhki süüa. Pahvatasin naerma, sest mida ma siin igal päeval ohin. Söö või lõhki. Nii tegin ühel päeval koriandrist rikka kana juurde paneeritud kabatšoki viile. Kana sai kaetud nii jahvatatud kuivatatud koriandri kui värskega ja rikkalikult, kohe korralikult küüslauguga. Poja rõõmuks keetsin basmiti riisi, kuna kartulit lihtsalt polnud. Mõnus külm kaste ka, kui on krõbedaks küpsenud kana, siis on niisugune küüslaugust ja maitseainetest tõhus külm kaste nagu täpp i-le.Ja ma ei suutnud kuidagi lõpetada mahedate krõmpsude muna-jahu paneeringus suvikõrvitsate söömist...Mmmm...

Aga sõbrannaga ka kabatšoki teemal ühist keelt omades, sõime siis tükk aega peale keskööd mõnusa ampsu kohupiimakreemist korvikest maasikatega ja puha, Balti jaama lähedal kondiitripoes maksis ainult 8eeku tk. Ja just paras lõpetama muljeterohket ööd ja ei nõua hommikuse järelejäänud mõru kohvimusta tilka, kui mõnest assortiikarbist šokolaadikommi veerandi suudan suhu poetada.

Aga tänaseks planeeritud suur suvikõrvitsate marineerimine oli väga mõnus. Purgid puhtaks, marinaad keema, aiamaalt maheroheliste õisikutega tillivarred, peotäis vürtsikalt vägevat koriandrit, aiast mustsõstra- ja kirsilehti ja Balti jaama ostukeskusest 7eeku eest ostetud rabav pakk sinepiseemnetest,mädarõikast, pipardest,vürtsidest, loorberist jms.Kuna sõbranna poetas mulle kotitäie ka kurki, siis esimene potitäis kulus kurkidele ja ülejäänud kabatšokile. Mina ei mõõda ega arvesta, kuigi oma vanad nõukaaegsed retseptiräbalad tirisin lauale, et pilguga vilksata. Ikka maitsed maitsemeeltega ja õige perenaine tunneb ära täpselt, kuidas just paras on.


Vahepeal paralleelselt tegelesin mitme kirjatööga, kui taipasin ahju pista siis sõbranna suvikõrvitsa soovituse. Lõikasin kabatšoki pooleks pikuti, õõnestasin veidi pehmet sisu välja, selle sõin marineerimisprotsessis vaikselt ära, ajab ju hästi vett välja ja maitseb ka muhedalt. Hakkisin tomatit ja küüslauku ja maitsestasin soola ja pipraseguga ja jätsin mitmeks tunniks maitsestuma. Enne ahjupanekut tükeldasin veidi suitsusinki, katsin majoneesiga ja tükeldasin mahedat brie juustu kreeka pähkliga peale. Ahjus oli algul 30min keskmise kuumusega, siis lasin sutsu veel. Maitsestama peab tugevalt ja peale võib riivida kõikvõimalikke juustusid rohkem, mina unustasin, nii oli suus mõnus brie küspenud koorik, põhjas pisut vesine suvikõrvits ja vahepeal hea mahlane soolakas täidis, kõrvale suupärane külmkapi jäises pärlenduses Merlot Rose. Lisandiks sutsu täna purki tehtut ja sibula-tomati salat rikkalikku rohelisega. Ja nautisin uhkes üksinduses. Jube hea, mine või lolliks!:)










27. juuli 2010

Suvikõrvitsa suvine soolo
















Ritsikate saagimine on õhtuvaikuse parim muusika. Hämardub kähku ja puud on hiirvait. Aias aga soleerivad uued õitsejad. Uhke talulill - floks, heleroosa,tumelilla, kolmas sort pole veel lahti läinud. Saialilled sahistavad galantselt kõrgusesse ja lilluba ronib kressi ja humala vahel, näitamaks õrnasid valge-punasekirjuid õisi.Kas ma Jamie kombel hiljem lilluba ka potti julgen panna, on kahtlane. Küll aga läheb nii pannile kui potti igapäev nüüd suvikõrvits. Evelin Ilvesel on tõesti õigus,hämmastavalt kiiresti kasvatavad mõned usinad taimed rikkalikku saaki. Kuid suvikõrvitsa erinevatest maitsetest on raske veel tüdineda ja marineerimist lükkan veidi edasi.





Hommikune hõrk omlett valmib rohkest rohelisest suvikõrvitsast, lisaks juustuvorsti, oma aia veel magusat valget sibulat, veidi tomati punast ja kohustuslikku küüslauku, mis õige suvikõrvitsa maitse esile toob ja mõne arvates ehk vesise olemise ära ajab. Munad mõnusalt paksu hapukoorega kohevaks ja rikkalikult rohelist peale ja kaane alla kerkima. Lõunaks aga lihtne ja kiire roheline supp. Algselt tahtsingi tänase pealkirja roheliseks kirjutada, et "Rohkelt rohelist" või midagi niisugust, sest kuna polnud supi head kamraadi porgandit, sai valmis niisugune tõeliselt roheline frikadellisupp. Suvikõrvitsat riivisin ka frikataignasse usinalt, sibulat,saia, küüslauku, muna, veidi hapukoort ka maitseainetele lisaks. Peotäis värske kartuli kuubikuid panin soolasesse vette keema, lisasin tükeldatud aedoa rohelise, suvikõrvitsa seibid, sibula tükid. Puhastasin herned kaunadest, hakkisin punet,koriandrit,tilli,sibulat,peterselli. Rikkalik roheline! Ja mätsisin parajad lihapallid. Kerge,kiire, hea suvine supp!

Pühapäeval peale kummalist käiku Allikleppa,pilvealune päike, peegelsile meri, jääkülm pealekauba. Võimalus sõbrapiletiga "Aiapeo" etendusele minna, ootamatu tühi kumm autol ja lootuste purunemine.Eesti kirev suvi - elu nagu Itaalias. Tuli hoopis õhtusööki valmistama hakata. Ahjukana teeb alati hea tuju. Krõbe ja kosutav, lisandiks nii kollased kui rohelised suvikõrvitsa rattad. Valmivad puljongis mõnusalt pehmeks, kuid säilitavad oma eripärase maitse. Maiku tõstavad muidugi lisatud sibul ja küüslauk ja maitseroheline. Ja mul on tekkinud mingi riisi põlgus ja risotto tüdimus, teadagi miks(suvepäevade suured laarid), nii sai siis ikkagi värsket kartulit keedetud. Ja nagu märkate, et ühel taldrikul pole kastet serveeritud, ei ole mina aru saanud, miks mu poeg eriti kastet ei taha. Peab vist midagi udupeent edaspidi valmistama.

Ja üks lihtne argine panniroog veel siin reas. Sügavkülmast leidsin ühe veisehakkliha sutsu, praadisin sibulaga pannil läbi, lisasin jälle kabatšokki, küüslauku, aeduba ja herneid. Kõige lõpuks keedetud kartuli viilakad. Maitses enamvähem, hakkliha oli kuidagi tuim, oleks võinud ka ära jätta, siis oleks niisugune panniroog suus sulanud. Teinekord targem!















22. juuli 2010

Värvide värskus












Kuninglikud kollased liiliad oma nastoilises õiterahus, esimestele kuumavalt oranžidele kressidele puhkevad järgi erkroosad rõngaslilled. Ja ritsikad saevad õhtus rahustavas rütmis öösse, kesksuvi kõnnib tasa ja targu augustikuu poole. Põllud kergitavad kuldseks vilja kaarjaid pead, kitsed mökitavad kiviaia ja kadakate vahel, küla ainus lehm isegi tõstab kuivanud heinamaal pea, kui rattaga tast tuhinal möödun.Täna on siis see päev käes, kui jõudsin ära oodata aiamaal parajaks sirgunud esimesed suvikõrvitsad, rohelised ja kollased. Mitu päeva käisin hellalt rohtu nende ümbert kitkumas, siis märkasin üllatusena, et herneidki ja aeduba saan peotäie. Sest olin siiani kurb olnud, kuna kaunaliste taimi nii vähe üles tõusis.Aga täna siis sai pannile suve oodatuim roog. Suvikõrvitsa rattad ja viilud, rohke sibula ja küüslauguga ja peotäied rõõmuga siis nii magusat hernest kui aedoa rohelist. Rohkelt ka rohelist piprasegu ja soolale lisaks. Ahju aga läks kanafilee seekord beebikabatšoki viilude, sibula ja küüslaugu kattega majoneesi ja maitseainete all. Värske keedetud kartul tilliga. Ainult kaste jäi kiiruga tegemata, sest pidin pojale rattaga usinalt vändates bensiini vastu viima, kui ta mopeed käe kõrval ujumast tuli.

Päeval aga jalutasin marjapõõsaste vahel, nukralt peab siin nentima, et hiline kevad ja külm on neile liiga teinud.Ei ole sel aastal sõstra ja tikripõõsad lookas. Kuid pihku mahtus igaltpoolt värsket värvilist, millest tegin kelmika kisselli, mida õhtutundidel jäätise või jogurtiga hea ampsata.Karused karusmarjad,punavad punased sõstrad,mustjad mustsõstrad ja võrratud vaarikad!:)


Allpool piltidel värske aedviljaga kanakaste, seekord kasutasin koore asemel sutsukest jahu ja piima. Sarvekestega sobis hästi, lihtne ja kiirelt valmiv.Ja meie teeme endiselt kaks korda päevas süüa. Hiline hommikusöök peale keskpäeva ja toekam õhtusöök siis, kui peened daamid enam ei söö. Muhe magustoit maiatele, kui uudised vaadatud.

Loodus on äikese ja suurvihmade ootel. Loodan,et ei riku Viljandi folgi fännide tuju või mõne vahva suveetenduse edu, näiteks Ohtu mõisas teist aastat toimuv "Aiapeo" etendus, millele lähitulevikus peaks sammud seadma ja tütre suvetööd minema kiikama.Ja kui tõesti vihm peaks tuppa naelutama ja elekter alles jääb, peaks pika filmide vaatamise ette võtma. "When in Rome"´ga sai hiljuti algus tehtud. Hea oli vaadata sexikalt kähehäälset noorpõlve lemmikut Don Johnsonit ekraanil vilkumas, muidu oli film ehk rohkem müstiline kui romantiline.










19. juuli 2010

Lummav lihtsus











Täna rõõmustasid mind esimesed lahti läinud kaunid kressid. Ühed mu lemmikud. Ja ikka meeldib ju kauneid õisi rohkem vaasi sättida, kui neid nahhaalselt nahka pista. Lõpuks on ka tuule jahutavat hingust tunda, vat mis juhtub, kui veidi juba harjumuspärane troopikakuumus veidi väheneb. Olen suht arusaamatult suhtunud üleüldisse halasse, et oi meie süüa ei tee ja kuuma pliiti ees ei seisa. Polegi ju vaja süüa teha seitse korda päevas. Piisab mõnestki tõhusast tegemisest ja siis ei pea ka poolt päeva kulutama. Nii tegin ühel päeval kanafileed ahjus. Katteks tomatikuubikud koos hakitud sibulaga, forte juustu riivisin peale, rohkelt spinatit, koriandrit, peterselli jm rohelist veel peale. Katsin sutsu hapukoorega ja kõige peale majonees. Lisandiks küüslaugust ja koriandrist rikkad spagetid. Kuumutasin pannil õlis veidi küüslauku ja maitserohelist ja segasin peale kurnamist spagettidega. Köök lõhnas hästi ja maitse oli suurepärane.

Tükk aega polnud pelmeenipitsat valmistanud. Kah tänuväärne kiire toit. Külmunud pelmeenide peale ahjuvormi sättisin taas nii hakitud tomatit kui sibulat. Vihma tõttu jäi küll kõikvõimalik roheline aiast toomata, leppisin piprasegu ja pizzamaitseainega. Katte idee leidsin KT blogist, 2 munale vispeldasin juurde nii kohvikoort,hapukoort kui majoneesi ja riivisin kõige peale rikkalikult juustu. Seekord ei jäänud kuiv, nagu varem on jäänud. Lihtne ja kiire õhtusöök. Kosutav külm õlu juurde.
Omlett on samuti kiire ja lihtne ja pealekauba üsna kosutav toit, hoiab pikalt kõhu täis ja sobib just enne mere äärde minekut, kui mitmeid tunde enam söögiga asja pole. 4le munale tõhusalt hapukoort hulka kloppida, pannile küüslaugust keeduvorsti ja sibulat, sutsu küüslauku ja veidi ka maitserohelist ja pool tomatit. Kuumusega mängides lõpuks ka peotäis rohelist peale, milleta kuidagi ei saa. Kõrvale üks krõbe juustusai võileivagrillis valmistatult. Ja on imeliselt lummav, kuidas kõikjale soolase toidu juurde sobivad ka punavad vaarikad ja maasikad ja valmima hakkavad punased sõstrad. Nagu i-le täpp.

Täna aga valmistasin ahjus mõnusalt tomatist pikkpoissi. Kloppisin taignasse lisaks rohkele sibulale, küüslaugule, spinatile, koriandrile, petersellile ka tomatit. Kena värviline ja maitsvalt mahlane jäi, lisandiks värske keedetud kartul, gurmaanide kiusuks veidi roosakat kastet, tehtud seekord keefirist, majoneesist, ketšupist. Ja ikka suur hulk kohustuslikku maitserohelist. Magustoiduks igal õhtul jäätis, seekord kirsitäidisega valge jäätis, maasikate, vaarikatega ja vahele valasin paksu maasikajogurtit. Andis maiusele veidi omapärasema mõnusa maitse. Lõpuks võtsin kätte ja tegin ka leivapudi, küll keefiri ja musta leiva ning suhkruga, aga huvitava maitsega jäi ikka. Nostalgiline ja kosutav.

Ja nüüd kiikan korra "Õhtusöök viiele" seltskonda, annaks jumal, et Peipsiäärne rahvas nii ei vingu, nagu eelmised nädalad pakkunud on. Herr Köstri Toivo, kirglikult kuum suvi on Eestimaal, lõika see kohutav ving ja irin saatest välja, iial ei usu, et nii halvasti keegi süüa teha mõistab, kui telekasse roninud on. Ja kena lastetuba viisakas inimene ka tavaliselt ei unusta.:)




























13. juuli 2010

Vanad võidunud vahelehed











Nostalgia on niisugune eriline asi, kord kõditab kurgu alt või paneb kõhus midagi seletamatut keerama, nagu oleksid äsja armunud. Minu lapsepõlves kasvasid vanaema lilleaias helelillad kosmosed. Hommikuti keedeti laudas olevatele loomadele kartuleid ja siis tehti ka sooja kastet, kuna tuli oli pliiti all. Palavad ilmad suvel möödusid mõnusa hapupiima-leivapudi, kama ja maasika sink songiga. Noored mehepojad käisid kalal ja sahvris sai toksitud tilluke auk värskesse pesalt võetud munale ja salaja ära joodud. Võimasina vända ajamine oli mõnus töö, sest sel ajal sai vanaisa huvitavaid jahimehejutte kuulata.

Kodused hommikud algasid punase sõstra hapuka tortsuga mannapudrul, korralikust supikanast keedeti pikalt puljongit klimbi- või kapsasupi jaoks ja magustoiduks oli lumepallisupp. Koolilõunatest meenutan heldimusega muna-, maksa-, hakklihakastet või guljašši, suppidel koolisööklas oli ehk kehvem minek. Pidulaudadel oli kohustuslik kartulisalat ja rosolje, aga naabri-Kaia ema tegi alati makaroni-juustusalatit, mida ma kuskil mujal polnud saanud. Sissetehtud kalad tarrendis või marineeritult pidulaual. Ulvi juures, aga limased puravikud, mis viisid keele alla ja teise Ulvi juures (meil oli klassis 3 Ulvit) silmapesukausitäis mahedat šarlottet. Peolauad olid rikkalikud ja lookas, lihapallidest kastmes täidetud munadeni. Süldi tegemist sai vanaema põlle kõrval pühade ajal harjutatud. Ja isa tegi alati pühadeks ise õlut. Naabri-Juta sissetehtud kurgid olid ka alati palju paremad, nii et kindlalt tuli retsepte vahetada. Lapsepõlve suvised heinategemised lõppesid õhtul kell kümme ja siis munakastmest, mis tehtud soolatud läbikasvanud lihaga, oma piimaga, paremat polnud, kasvuhoonest korjatud punapõsksed tomatid lõikelaual musta pipra all rivis, kohustuslik rohelise sibula hake teisel laual, värske kuum kartul. Mmmmm...sellele mõeldes, tuleb see hea tunne alati tagasi.

Suvel toimusid ka isa-ema töökoha suvepäevad. Ema küpsetas mitmeid päevi varem seapraadi, lõikus värsket kurki tilli ja soolaga võidu purki, tegi võile paraja soolvee peale ja samuti purki. Keetis mune ja pakkis kotti leiva ja tomatid. Kodune lilleline vakstu sätiti telgi ette. Lihast lõigati mõnusaid külmasid viilusid ja vaevalt ka igihaljas võtmata jäi. Ise elasin suvest suvesse nende suvepäevade öödel poistega tantsimiste nimel. Minu meelest on see toiduelamus nagu pikniku eelkäija. Kuigi olid ka söögi talongid, aga õhtuti oli telkide vahel õdus nõukaaegne piknik.

Kui koolid juba seljataga olid /profiilist saab magusalt vaadata mu vanust ja arvutada, mil keskkool läbi sai või mil ülikoolis võisin käia/ sai sukeldatud nii pealinna kui ülikoolilinna toitlustuskohtade hingeellu. Sest peale sõbrannadega väljaskäimise oli vahest ka vaja süüa. Firmaroog fooliumis grill-lõhe Kirovi-Grillis ja sünge sealiha seentega Vanas Toomases. Püssirohukeldrist ei meenu mulle ükski toit, küll aga mõnus baarmann Väino. Siis sai sünnipäevalaudadega juba vigurdatud, kalmaarikonservist segasalateid võlutud ja nutriakonservist mõnusat leivakatet majoneesiga tehes, ehmatatud nii ka mõnda pelglikku põlgurit. Ikka oli sõbrannade seas keegi, kes vihkas keedetud porgandit ja ei söö keedupeeti siiani. Ühe sõbranna jahtunud kohvi pidin ka alati mina ära jooma ja ta läks tellis uue. Makaronid tulid kõvast kandilisest pakist ja keedeti korralikult pehmeks. Al dentest ei teadnud keegi midagi ega ammugi kooresest pastast ja basiilikuladvast. Koorene oli aga rikkalikult küll metsloomaraguu. Oli siis kits või metssiga, pühadeks täideti hanesid õuntega või parte kapsaga. Kuuseriisikad olid alati nr.1 ja pooltoorestest karusmarjadest keedetud kissell hõrk hitt.

Kui hakkasin pereelu elama ja mehele süüa tegema, olid abiks kodunt kaasa võetud kõikvõimalikud raamatud, Salme Masso brand ja väljalõiked vanadest "Nõukogude Naisest" ja siis juba ka "Eesti Naisest". Eks sai ju ikka kaalikaid, peete, porgandeid kasvatatud, kartulist rääkimata. Küll aga mäletan kuidagi raskelt neid krooni algusaegu, kui lihakraami, kuivaineid kord kuus turult toomas sai käidud. Ja nädala sees pigem sai ostetud leiba, saia, piimatooteid, midagi võileiva peale.

Nostalgia kõhevil tundega meenutan ka Ingridi ema ja tädi tehtud omletti, 8st maamunast, korralikust soolalihast, rohkest rohelisest, paks ja suussulav, keedetud kartul ja kurgi-tomati salat hapukoorega kõrval, et Keila-Joa kadakate vahel armunäljas noori kosutada. Ingridi ema väikesed lihapirukad olid hitid Moskva rongis ekskursioonil ja Andrese ema tehtud Napoleoni kook oli alati oodatud oktoobrikuisel sünnipäeval.

Need on head ja mõnusad mälestused, mida hetkega seletamatult meenutab mõni ammuunustatud taastehtud roog, maasikakorjamise lõhn sõrmeotstes või õitsema puhkev päikeseoranž päevaliilia kaunis õis. Nüüdki võiks pühapäeval ärgates, tunda köögist hapukapsasupilõhna ja peale teatrit Balti jaama puhvetis maiustada kohustusliku jäätisekokteiliga. Elu, nagu lill.


















Hurraa Hispaaniale




Kuum jalgpall läbi. Hurraa Hispaaniale! Erilised elamused kirevatest õhtutest.Tähistasime hea kihiseva joogiga, mis jäiselt külm, punavad maasikaviilud mõnusaid mulle ajava spritega.Võrratu kerge jook, meelatele, maiatele, janustele!:) Nautigem suve!:)

11. juuli 2010

Joovastavalt jalgpallist ehk lummav lammas ja uhke uba...




Täna kraadiklaasi varjus või päikese käes ei ole uurinud üldse. Nii või naa tunned, kuidas need kraadid aina tõusevad, eriti lõbus on aga siis, kui nagu jahutada end millegiga pole. Kuna uhke jalgpall jõuab võimsa lõpuni, siis ikka tahad ja vajad seda tähistamist. Eilseks otsustasin Saksa pronksimänguks valmistada oasalatit. Uba niisugune mõnus tummine ja salatisse sobib lisada mitmeid erinevaid asju. Ei ole nii, et ainukene oasalat on see, mida kulinaarialettides müüakse. /uba,porru,õun,sink/. Mina teen alati erinevalt ja mõnus tulemus tuleb alati. Seekord keetsin paraja portsu sobivat pastat, sattus kätte poolik pakk spiraale, sobisid küll. Hakkisin värsket kurki ja marineeritud kurki umbes võrdses koguses, 2-3 keskmist kurki, pool valget sibula kibedat, 3 muna riivisin kahe punase oa konservi peale, 1 punapõskne tomat värviks. Peotäis ohtralt peterselli, tilli, sibula rohelist. Lahjat majoneesi hapukoorega, maitseaineid ka ja kappi tahenema. Lihavaks suutäieks sobisid ahjus küpsetatud toorvorstid lambasooles.Alati kindlapealeminek. Kurkide kaksik kooslus andis salatisse mõnusa pikantse krõmpsu, värske kurk pisut vesist värskust ja marineeritud niisugust mahedat äädikalisust.Muna mahendab tummist uba, sibul lisab teravust ja tomat va laiskvorst on ainult värviks.


Aga juba eile võtsin sügavast sulama lambaliha. Väärikas eriline praad pühapäeva õhtuks. Maitsestasin piprasegu, tšillipulbri, soola, värske koriandri ja punega. Rohkelt porgandi rattaid ja küüslauku ning sibulat. Küüslauku ikka rohkem. Kuuma vett ahjupotti ka ja ahju. Algul rohkelt kuumust, hiljem mitu tundi madalamal temperatuuril. Koguaeg kastsin kuuma puljongiga, keerasin ka kauneid pruune lihatükke vahepeal ja lisasin ka peotäite viisi hakitud koriandrit ja punet veel. Lisandiks keedetud kartul, kahjuks küll vana kartul, aga rohke till päästis asja. Salatiks värske kapsas tomati, värske kurgi ja maitserohelisega. Lammas oli võrratult hea. Olen pärit niisugusest kodust, kus kõike ikka proovitakse ja ei räägita mingeid jubedaid kasukalugusid ega pirtsutata. Lambaliha täiendasin ka väikse mädarõika-hapukooresegu tortsuga, kohutavalt kahju oli, et mu inglise sinep oli otsa saanud. Jumalik õhtusöök. Ja nüüd viis ringi ümber maja või kiire rattasõit.


Jalgpallilumma on täna toetanud ka ETV pealt näidatud suurepärane kontsert kordusena mängude alguses. Need lummavad Aafrika rütmid, trummid ja tantsud, Shakira ja kaunid mustad poisid. Ka lõputseremoonia oli mõnus, ere ja ergutav. Jääb nüüd veel oodata võimast finaali. Lõpetan ruttu. Üks kerge kosutav maiziõlu on mul külmas veel...