Otsing sellest blogist

25. juuni 2022

Värske salat sooja suvikõrvitsa ja sinihallitusjuustuga





 Kui päikese käes tõuseb kraad üle 40ne ja tuulest pole viivukski leevendust. Kui külm mineraalvesi on koguaeg paremal käel. Ja vahetad mitu korda päevas riideid. Külma kaevuveega loputamisest rääkimata. Mida siis veel süüa. Pool päeva möödus mõne näritud näkileivaga hommikukohvi juurde. Olen mitu päeva lugenud laste poolt endale sünnipäevaks kingitud filmimehe Stanley Tucci menukat raamatut Maitsed minu elus. Olen teda filmides ikka imetlenud, vaevu mõeldes, et ta itaallane on. Silme ees on ka tema tohutu toidu nautimine näiteks Julia Childi kaasana, kui oli õnnelik mees mõmisedes rõõmust ja Julia toidumaailma avastustest. Üle 100 lehe juba lugenuna kirgastuvad mu silme ees lõputud pastateod ja lihapallimäed ning valge pika saia kuhilad, raguu keetmised, juustude rikkalik, kättesamatu valik. Puutudes tööl pikalt kokku itaallastest jahimeeste toidunõudmistega, võõras riigis tahavad süüa ka, nagu kodus. Ikka mitu käiku ja kõik nii, nagu peab, õiges järjekorras ja rikkalikult, on ladusalt kirjutatud raamatus nii mõndagi tuttavlikku. Ma ise ei ole suur pasta fänn. Vahel teen muidugi, aga siis rikkalikult, mitte lihtsalt ja primitiivselt, nagu itaallased, et peale õli, küüslaugu ja pasta polegi midagi vaja maailma lihtsamaks roaks. Eestis elades ma ei peagi nendest nende reeglitest kinni pidama. Küll aga mulle ei meeldi viimasel ajal levinud võrdlus, nagu meie ei oskaks süüa teha või ei taha või ei räägi toidust. Hoiame ikka oma traditsioone, anname neid edasi lastele, õpetame neid suppe keetma ja moose vaaritama. Las supi ja moosi vahele jääb kogu võimas tohutult rikas toidumaailm, mida igapäevaselt võib alati armastusega lauale võluda  või sahvririiulile varuda. Vahel mõtlen hoopis tagurpidi, et mina teen oma emale köögis silmad ette ja tütar minule. Maailm aina muutub ja täieneb, tulevad uued toidutrendid, ainedki. Inimeste soovidki muutuvad. 

Aga tänasel kuumal suvepäeval keerutasin taldrikule sooja salati. Võrratult maitsva ja puudu jäi vaid valge sai, millega taldrikult Stanley Tucci kombel mahlakad toidumahlad kastmena kokku riisuda. Mitte, et mul saia poleks olnud, vaid kombed on teistsugused. 

1 suvikõrvits
õli
2 keedetud kartulit
1 suur tomat
1 kollane magus paprika
rukolat
muud rohelist salatit aiast, tilli
basiilikut
1 sinihallitusjuust
soola, piprasegu, Vahemere ürte

Kõik on väga lihtne. Säti kaunile taldrikule rukola kaar. Aja pannil õli kuumaks. Viiluta kõik toiduained ratasteks, nii jäävad nad salatis väga kaunid. Keeruta pannil neid kiiresti. Küüslauku oleks võinud ka lisada, see toob suvikõrvitsa õiged maitsed välja. Pudista peale sinihallitusjuust, pane kaan peale ja keera kuumus välja. Ja voila, serveeri rohelisel rukolapadjal. Kaunista värske rohelisega, tillivarte, basiiliku või veel mõne muu salatiga. Naudi hea külma valge veiniga. Nüüd lähen loen aias pingil oma raamatut edasi, põnev on. Linnulaulule lisaks on ikka kuulata üleaaedsete muusika tümpsu ja teiselt poolt külas katusel kopsimist. Eesti elab! 

Kartulisalat ubade ja kikerhernestega



 Jaanipäeva lainetes jätkates on pildil korjatud suvelilledki sumedas uimas, nagu kogu Eesti vist. Eile hommikul oli pea poole lõunani täielik vaikus. Nüüd elu käib. Teed on romurallile sarnaseid kihutavaid autoromusid täis, aknad lahti, sinimustvalged lipud aknaavas lehvimas. Kuskilt kostab tümpsu. Keegi aga peab katuse vahetuse talguid. Päike kuumab ja kirjutiivulised kärbsed hammustavad. Tegin jaanipäevaks ka ühe lihavaba mõnusa salati. Üldse võib vabalt teha kõikvõimalikud segasalatid lihavabalt, kui grillitakse lihatooteid niikuinii. Maitsevad ikka hästi. 

6 keskmist keedetud kartulit
1 purk punaseid ube
1 purk kikerherneid
4 keedetud muna
4 keskmist marineeritud kurki
pool värsket kurki
1 pirn
1 punane sibul
1 jupp varssellerit
punt rohelist sibulat, peterselli, tilli, rukolat
majoneesi
hapukoort
soola, suhkrut, pirpasegu, Vahemere ürte
marineeritud kurgi vedelikku

Valmista ette salati jaoks ained, kartulid ja munad tuleb keeta ja jahutada. Haki kurgid ja sibul, riivi muna. Kurna ubadelt, kikerhernestelt vedelik, vajadusel loputa külma veega. Tükelda kartul ja varsseller. Pane salatikuhila peale mõõdukalt majoneesi ja hapukoort, soola, piprasegu ja maitseaineid, haki kogu maitseroheline. Sega suure lusikaga salat ühtlaseks, pane sorts marineeritud kurgi vedelikku, see toob maitsed esile. Tsipa võid ka suhkrut panna. Pane külmkappi seisma, maitsestuma. Paljudest nn segasalatitest võid singid, vorstid vabalt välja jätta, kui rikkalik liha grillimine plaanis. Vaadake juba, kui palju aineid reas, niisugune uhke pukett. Väga hea salat sai! 

23. juuni 2022

Jaanipäevasupp










 Karikakrad valendavad ja nende kollased südamed on päikesekarva. Paiseleht ilutseb oma rohelises karismas, pese tema kastepärlitega hommikul nägu, jääd igavesti nooreks.  Päike ka kuldab meid nüüd jaanipäeval üle rohkem ja veel. Jasmiinid on vahetanud välja sirelililla pahvaku ja jasmiinide niisugune hõrk lõhn lendub taevasse ja Sinu külge, kui sellest möödud. Pargirooside roosa on igal aastal aina võimsam. Ja maasikapunane laiutab lausa maja ääres ja kõikjal aias. On sõnajalaõie otsimise aeg. Valged ööd. Öö kandub järgmisse päeva. Ja tuli annab eluleeki tuksuvatele südametele. Kui lihad ja köögiviljad grillitud, salatid söödud ja värsket nauditud, siis homme on see päev, kui tahad korralikku jaanipäeva suppi. Mina keetsin selle Sulle valmis, loe, tee järgi ja naudi! Head jaanipäeva!

1,3 kg Saaremaa pehmet ribi
vett
1 kg Kadarbiku hapukapsast
2 porgandit
2 sibulat
2 kartulit
1 purk valgeid ube koos vedelikuga
1 suur tomat
1 varsselleri vars
4 küüslauku
punt maitserohelist
meresoola
1 vürtsitera
6 musta pipra tera
3 loorberilehte
piprasegu
Vahemere ürte
suhkrut
õli

Pane searibi külma veega suurde potti keema, eemalda hoolikalt vaht, alanda järk-järgult kuumust, eemalda veel vahtu. Puhasta potiääred. Lisa soola, loorberilehed, vürtsi- ja pipraterad. Lase madalal kuumusel keeda. Siis lisa hapukapsas. Lase veel keeda umbes pool tundi. Aja pannil õli kuumaks, keeruta hakitud sibula viirud ja porgandi triibud ja varsseller kuldseks. Pane enne hapukapsa juurde kartuli kuubikud. Veidi hiljem kuldne pannisisu. Lase valmida. Lõpuks pane supirikkusesse oad koos vedelikuga, hakitud tomat, purustatud küüslauk ja maitseroheline. Mida rohkem, seda uhkem. Maitse ja maitsesta, lisa soola vajadusel, ürte, pipraid, tasakaalusta suhkruga. Keera kuumus välja. Lase supi maitsetel tõmmata. Serveeri rikkaliku maitserohelisega. Aiast ju tuleb juba kõike. Rohelist sibulat, maitsekat tilli ja tervislikku peterselli. Pehme ribiliha loob hea leeme. Hapukapsas annab mõnusalt hapukaid probiootikume, oad lisavad valke, maitseviljad maitseid ja vitamiine. Tomat on lihtsalt boonuseks, sest tomatit peab sööma, hoiab halva eemal. Roheline ja küüslauk tõstab igati toonust. Ärge liialdage millegagi, vaid nautige mõõdukalt kõike. Elust tuleb rõõmu tunda! 

11. juuni 2022

Olivier' salat tänapäeval Eesti moodi sünnipäevaks




 Sünnipäev on tore päev. Kord aastas tunned end, nagu väike laps ja naudid seda sirelilillat hetke, kui oled Sina kõige tähtsam. Kõigil ühtäkki meeles. Kõigil, kes tähtsad. Keda hindad ja armastad. Lapsepõlvest mäletan vist 5 aastast sünnipäeva maal vanaema juures Munalaskmes, kui ta oli käinud pealinnast mulle spetsiaalselt toomas valget õhkõrna beseetorti. Sellest krõmpsust suussalavast magusast unelmast pold väikesele tüdrukule paremat. Valged ja lillalillad sirelid olid vaasis ja kingiks väike, väikese tüdruku põrandahari. See on imeilus mälestus, mis on minul sügaval südames. Beseest lähen ma vahel elevile nüüdki, aga rohkem olen ma soolase sõber ja meister. Kui palju olen neid põnevaid salateid välja mõelnud. Enda maitsete järgi. Aga olen ka oma sünnipäevadel arvestanud näiteks oma ilmaliku ristilapsega, kes ei armasta kartulisalatis hernest, jätsin siis selle välja. Aga olen aastate jooksul üha ja aina uuesti pakkunud rikkalikku lauda, alati midagi uut ja üllatavat välja mõelnud. Nüüd on elu teinud pööraseid pöördeid. Ja sünnipäevigi pean teistmoodi. Elu on uus ja soovid teised. Aga mulle meeldib hullult klassikat toidumaailmas uurida. Mis, miks ja milleks ja mismoodi. Ja nüüd oli mul sünnipäevaks tahtmine teha korralik Olivier` salat, mida meil muidugi tuntakse ja teatakse kartulisalati nime all, milleta ei möödu ei sünnipäevad ega muud tähtpäevad. Ja kuna eestlase salati nimi kõneleb kartulisalatist, siis ongi alati perenaistel tulel ürgselt suured potitäied kartulit. Ja kõik muu kraam läheb siis täienduseks. Kes, kuidas ja mismoodi teeb. Kas on traditsioonid, kas on mingist kindlast pere retseptist kinni pidamine. Kuidas toorainega? Mina olen alati teinud loominguliselt, vabalt, mänguliselt. Vahel sellest, mis lihtsalt kapis on. Teinekord teistmoodi. Hiljuti veebruaris tegin siia pikema kartulisalati postituse ka, siis, kui veel taevas oli sinine ja maailmas valitses rahu.

Kuigi Olivier salati valmistas ülepea Belgia päritolu peakokk Lucien Olivier, aga tegi seda Moskvas, siis on see salat läinud vene rahva massidesse ja igale peolauale. Ja keegi ei nimeta seda kartulisalatiks, nagu meil, vaid Olivier` salatiks. Algses variandis pisilinnuliha, põldpüüd ja vutid valmisid maitsekas puljongis. Puljongist valmistati ka tarretis. Salatisse pandi vähisabasid keedetult ja ka keedetud vasikakeelt. Salati tegi eriliseks salapärane kaste. Ilmselt tänapäeval ongi Provonsaali majonees selle järelmatkija, aga peakokk Lucien keerutas selle muidugi ise kavalalt kokku, nagu ikka majoneesi tehakse, muna ja õli ning maitseaineid, valge veini äädikat, sinepit kokku suristades. Siis oli see nii eriline ja saladusloori all. Ja on väga erinev, kas teeb kokk seda ise või võtab tööstulikust ämbrist. Vähene hulk keedukartulit ja muna ning väikesi kornišone olid lihtsalt kaunistuseks ja uhke roheline salatilehe käär serveerimisel taldrikul iluks. Ilustuseks sobis hästi ka killuke kaaviari ja maitsekaid oliive ning tillukesi kappareid. Massidesse läinud salatis on neid kõiki mingist kaarest esindatud, venelane paneb vähe kartulit ja kõike muud, mis sarnaneb eelnimetatuga ja teeb seda ainult majoneesiga, hästi veel, kui isetehtuga. Eestlase põhiroog on kartul. Ja kartulit tuleb keeta ikka uhke potitäis. Sest kui külalisi tuleb ikka rohkem kui kümme, peab ju ometi neile kõigile seda jätkuma.

Mina aga alustasin oma selle aasta sünnipäeva salati tegemist kana keetmisest. Mul oli terve kana, lõikasin selle tükkideks, nii nagu ette nähtud. Ja keema panin pontsakad fileetükid, veidi veel valituid ülejääke ja rinnaku taguse kondiku. Kõik muud tükid panin karrisesse marinaadi grillimise jaoks (õli, teriyaki kastet, karrit, soola, piprasegu, keefiri). Potti panin valitud kanatükid, katsin külma veega, lasin keema tõusta, riisusin hoolikalt vahu, keerasin kuumuse madalaks, puhastasin köögipaberiga poti vahused ääred. Lisasin ühe loorberilehe, 1 vürtsitera, piprasegu, Vahemere ürte, peterselli ja tilli suured varred rohelisega, 1 porgandi lõikasin kolmeks, panin ka šalottsibulat ja küüslauku koos koorega. Ja muidugi roosat Himaalaja soola. Lasin madalal kuumusel vaikselt puljongil valmida. Salati jaoks tõstsin kanafilee kopsakad tükid kaussi, koos vähese puljongiga ja jahutasin kiirelt maha ning panin külmkappi. Fileede ümber tekkis külmas tarretis. Allesjäänud puljongile vähese lihaga lisasin siis veel mõned kartulid suuretükilisena ja pistsin õhtul peale kurnavat muru niitmist koos maitseviljadega nahka. Nüüd ei tohi enam midagi raisku lasta. Allesjäänud puljongile ehitasin järgmisel päeval uue supi. Kappi oli jäänud ootele üks kurblik brokoli. Keetsin selle eraldi kergelt soolakas vees valmis. Ühendasin kanapuljongiga, suristasin saumikseriga kreemjaks ja kuumutasin uuesti söömissoojaks. Maitses väga hästi. Nii et ühest kanast sai salatisse täidet, sai maitseka puljongiga õhtusöögi kartuliga, mis ei olnud tegelikult supp ja järgmisel päeval sai veel brokoli püreesupi.

 Aga edasi salati juurde. Keetsin siis ka eestlasele kombekohaselt potitäie pirakaid kartuleid. Samuti mune. Otsisin sahvririiulilt paaniliselt marineeritud kurke. Küll on seal veel mitmel moel hapukurke, aga niisugust krõmpsu heledat mõnusalt krehvtist ja tšillist kurki olin vist kõik mehele tööle kaasa sokutanud. Aga midagi siiski leidsin. Siis oli mul varutud makrat vähisabade asemel. Ka värsket kurki. Mulle meeldib kartulisalatis kahe kurgi kooslus. See teebki salati heaks. Ja palju keedumuna. Riivitult pehme sametine mass.  Mul seekord juhtus nii, et kõik mugulsibul oli kodus otsa saanud ja mõni pehmeks läinud osutus kõlbmatuks. Et pidin kasutama siis rohkelt värsket rohelist sibulat aiast. Ühelt poolt olin ma ka valmis salatile oliive lisama, aga lõpuks jätsin selle siiski ära. Kastme peaks muidugi segama hoolikalt eraldi kausis, nii nagu seda vanasti me emad tegid. Ma olen mugav, panen kõik lihtsalt salatiainete peale, head majoneesi, mul oli nii Hellmannsi kui kodust Provonsaali, siis lisasin hapukoort, sinepit. Hapukoort ei lisa venelased kunagi Olivier salatisse. Hapukoor käib neil borši peale, mille õiguste eest nad arvavad end võitlevat. Või kastmetesse, aga siis ühendavad ka selle kummaliselt eraldi tomatipasta või muu vedelikuga enne kui kuuma rooga lisavad. Eestlane on nii innovaatiline ja muutuva maailmaga kaasas käija, et figuurijälgijad on ammu hapukoore välja vahetanud maitsestamata jogurti vastu. Herne valisin seekord külmutatud ja värske, keedad minuti vaid soolakas vees, kurnad ja valad külma veega üle ja voilaa, salatisse. 


12 keedetud suurt kartulit
2 suurt keedetud kana rinnafileed koos vähese tarretunud puljongiga
300 g makrat
6 keedetud muna
1 pikk värske kurk
1 suur purk head marineeritud kurki
1 pakk külmutatud rohelisi herneid
1 suur sibul
maitserohelist, peterselli, tilli, rohelist sibulat
majoneesi
inglise sinepit
hapukoort
soola, suhkrut, piprasegu, Vahemere ürte
marineeritud kurgi vedelikku

Tegevuskäik sai peaaegu enne juba üles joonistatud. Hakid ja vajadusel riivid kõik ained, segad kastmeainetega kokku, maitsed ja maitsestad. Vajadusel maitsete imendumiseks lisa marineeritud kurgi vedelikku või ehmata kohvikoorega, nagu õpetas mulle mu armas sõber Ulvi, 38 a tagasi mu 20ndal sünnipäeval. 




Brokoli püreesupp

1 suur brokoli pea
vett
soola
kanapuljongit koos vähese kartuli ja porgandiga
võid ka suvikõrvitsat või muud köögivilja puljongisse lisada

Porgandi-kitsejuustumääre tuunikalaga rukkipesadesse

500g keedetud porgandeid
1 karp tuunikala omas mahlas
1 karp kreemjat kitsejuustu
2 keedetud muna
koriandrit
seesamiseemneid
rukkipesasid

Keeda porgandid ja munad. Riivi ja siis töötle saumikseriga, lisades kõigepealt tuunikala ja siis kreemja kitsejuustu. Suts soola. Kaunistuseks koriandri rohelist ja puista seesamiseemneid. Serveeri rukkipesades. Või söö niisama hea seemnesaiaga. See oli seekord see midagi "uut rubriigis salat", mis ikka sündis sellest, mis kapis oli. Keedupeeti lihtsalt polnud. Ja kitsejuust ja porgand sobivad ka suurepäraselt, neid nüansse tarvis vaid edaspidi timmida. 

Tagasi minnes Olivier` salati juurde. Teeb mind nõutuks ühelt poolt vene lihtsa rahva soov igat prasdnikut igal juhul tähistada. Olgu see siis naistepäev või kirikupüha või veel midagi muud.  Lauad on rikkalikud ja pidulikud, serveeringud ülikaunid ja soovid üksteisele head. Ikka sinist rahutaevast soovitakse üksteisele ja maailmale ja tervist ja armastust ja läbisaamist ning sõprust. Sõprade hoidmist ja meelespidamist. Teisalt tundub, et poliitika maailmas on nagu eraldi seisev element. Inimesed ikka elavad oma elu. Tähistavad sündi ja kurvastavad surma pärast. Peavad sünnipäevasid ja hoiavad kalleid meeles. Armastavad üksteist. Kutsungi siis üles, armastame üksteist ikka edasi. Kui Sa armastad, on Sul kõik olemas! 

3. juuni 2022

Lihtne hautatud kana köögiviljariisiga


 Seda rooga teen sageli, kui on vaja rekkajuhist mehele tööreisile toitu kaasa panna. Et potti läheb terve tükeldatud kana ja pannile mitu pakki riisi koos hea köögiviljaga. Aga seda rooga võib ka teha tervet kana kolmeks jagades, et saaks kolm erinevat toidukorda. Ma ei ole eriline riisifänn, samuti ei osta väga kalleid erinevaid riise. Aga Tartu Milli pikateraline riis on üsna meeldivaks kujunenud. Valmimise aeg vaid 15 minutit ja jääb kena valge ja sõmer riis ka köögivilju lisades. See toit tahab alati rikastamist karriga. Maitsev ja maitsekas.

1 terve kana
vett
õli
1 suur porgand
1 suur sibul
4 küüslaugu küünt
soola, Vahemere ürte, piprasegu
2 pakki pikateralist riisi
õli
pool suvikõrvitsat
1 porgand
1 sibul
4 küüslauguküünt
5-6 kulbitäit kanapuljongit
soola, karrit, piprasegu, Vahemere ürte

Tükelda kana. Aja pannil õli kuumaks. Suurde potti pane keevat vett. Pruunista kuumas õlis järk järgult terve kana, maitsesta kanatükke soola, pipraseguga, tõsta pruunistatud kanatükid potti. Keera kuumus väiksemaks. Lõpuks keeruta kana järel pannilt läbi ka tükeldatud porgand ja sibul, lisa kana juurde potti. Küüslaugu võib lisada kanale ka hiljem, aga võid ka lisada porgandi-sibula segule lõpus, et saaks kerget õli kuuma keerutust. Lase kanal vaikselt haududa. Lõpus viimistle maitseid.  Riisiroa jaoks tükelda suvikõrvits ja porgand, haki sibul, purusta noaseljaga küüslauk. Valmista riisiroog siis, kui kana on peaaegu valmis ja söömiseni on aega umbes paarkümmend minutit. Kuumuta õli, lisa sinna ettevalmistatud köögivili, keeruta õlis, lisa karrit, piprasegu, kuivad riisiterad. Karri maitseaine vajab pannil kuuma keerutust, siis ta vallandab oma õige maitsepahvaku. Karri koosneb teadupärast koriandrist, sarvristikust, vürtsköömnest ja mustast piprast ja selle kena kollase värvi annab karrile kurkum. Väärt kraam.  Keera kuumust väiksemaks ja hakka kanahautise potist kulbiga lisama puljongit. Mina panen tavaliselt silma järgi, 5-6 kulbitäit. Kaan peale riisiroale ja taimer 15 minutiks käima. Vajadusel lõpus võib puljongit veel lisada. Läbi segades on näha, kas kogu lisatud puljong on imbunud ja kas riis on ilus ja sõmer. Muidugi võib riisile lisada ka teisi köögivilju, paprikat, tomatit, varssellerit, porrut, seda, mis meeldib ja kapis just olemas on.  Serveeri köögiviljariisi hautatud kanaga, mõne värske salatiga, isetehtud hoidisega või võib ka külma kastme teha hapukoore, majoneesi, kurgi, sibula, maitserohelise ja küüslauguga. Mul oli seekord lausa seenesalat, mis sobis üllatavalt hästi. Kodused naturaalselt soolvees pilvikud, millele oli lisatud üks sibul, paar keedetud muna, hapukoort ja maitserohelist. Arvasin siiani, et seenesalat käib kuuma kartuliga paaris. Aga vot, mis tuli välja. Toit, mis meeldib, võib tegelikult väga lihtne olla. Sööme kena õhtusöögi ja ülejäänud toidu panen mehele karpi tööreisile kaasa. Siin kehtib ka lihtne reegel, et kuumalt karpi, siis jahutad maha kiirelt ja hiljem tõstad külmkappi. Elu on ilus!