Otsing sellest blogist

27. dets 2009

Jumekad jõulud

Nüüd nad on siis möödas. Jõulud. Ootad 12 kuud, et kõik tuleks koju, mõtled mitmeid kuid ja vaaritad vankumatult ka hilja õhtul. Sel aastal suutsin end säästa sellest üle küpsenud tomati tundest, mis mind eelmisel aastal painas. Kuigi olen tihedalt tööl olnud ja muudkui pidulaudu teistele teinud, nii et mõnel hetkel saab hapukapsalõhnast, punastest salvrätiridadest ja jõulutuledest siiber, sest ei suuda sellest kõigest end välja rabeleda. Kuna aasta on olnud üsna raske mulle endale ja tunnen, et mõjutab juba mu mõtlemist on halvanud mu hõrkuse igatsuse ja takistanud mu tundeid kõige ümbritseva vastu...
Siiski, siiski tulid meil imekenad jõulud ja pidulaud oli just niisugune:
Porgandi pehme pai
Kodune kruubisalat
Siidpehme sült
Hõrk heeringas mõnusas muna muhvis
Lõbus lõhe liud
Oivaline e ohtlik oa salat
Kuldkollane kõrvitsasalat
Peremehe pidupraad
Jõulune juustutort
Kuna olin muudkui tööl, aga nimekiri poeskäikudeks mehele oli tehtud, siis tema muudkui käis ja kriipsutas mõttes läbi. Ja oi ma hoidsin pead ja hinge kinni, kui ostmisel oli süldiliha ja praeliha. Aga pold hullu. Kuna mu ema oli just endale vahetult enne süldipaja Keila selverist varunud, tormas mu mees ka õilsalt sinna, varus nii koote kui jalgu ja minu soovi kohaselt ka kana süldi sisse. Aga jõuluõhtu pidupraeks oli ostnud valmis jõuluprae. Mida silmitsesin küll üsna turris olekuga, et mida nüüd...? Mina ikka teen ja maitsestan ise...Aga võta näpust. Pean kahetsema oma hulli mõtteid. Sest praad oli aus, sildil oleva õpetuse pealt lugesime tütrega koos välja, et tuleb küpsetada 180 kr juures, kuni praevalvur endast märku annab. Kujutlesin siis end Ameerika filmi, kus kopsakast kalkunist karjuv termomeeter välja lärmiga hüppab jne. Aga tegelikult küpses ahtakesena tunduv võrku mässitud praad ca 3 t ettenähtult õigel kuumusel kuni sinine vahva vigur temast väljus... Praad maitses oivaliselt, veidi küll teistmoodi, aga eriliselt ja hästi.
Salatite rida oli mitme päevaga või õigemini hilisõhtute tundidega peale tööd ettevalmistatud. Tuttav "kuum" kruubisalat minu juubelipeolt, ikka pool potti kruupi keema ja suitsusinki, keedumuna, sibulat, õuna, marineeritud kurki ja konservšampinjone majoneesi-hapukoore kastmes juurde segada. Kodune ja tõhusalt toitev. Porgandi pehme pai jaoks keetsin nii porgandit kui muna, hakkisin mõlemad, lisasin purustatud küüslauku ja majoneesi. Sülti keetsin tõsiselt kohe kaks päeva. Kuna üks töö-öö oli jäänud ainult 3 t une jaoks, siis keetsin ühel päeval ja hakkisin teisel päeval ja ei juhtunud midagi. Keetsin seakoodist ja jalast ja pisukesest kanast. Peale vahu riisumist lisasin kuldkollase siiruviirulise koorega sibulad ja maitseained, muuhulgas ka kirgliku kiluvürtsi ja kui kõik liha oli juba kondist lahti , lisasin küüslaugu ja keerasin kuumuse välja. Hakkisin järgmisel päeval ja kordan veel, et ei juhtunud midagi hullu, väga hea, kodune sült sai.
Lõbusale liuale keerasin soola lõhest rulle ja poja meeleheaks oli ka kohalikust kalatööstusest varutud külmsuitsu lõhet. Sobib saiale või kuuma kartuli kaissu. Oivaline oa salat on täiesti tavaline: punane uba, keedumuna, suitsune keeduvorst ja sibul. Ohtlikuks nimetasime ta sõnamängu jõululauas tehes emast blogija meeleheaks ja eks kõhutuultelegi saab see ontlik mõnus uba ohtlikuks. Selle aasta soolaseks hitiks laual osutus hõrk heeringas mõnusas muna muhvis, mis oli spikerdus ja teisendamine viimasest pereköögist Siire Vanaselja retseptist. Kuigi ise alati eelistan tõelist kasukat teha ja ka rosoljet(MIDA HULLUPÖÖRA ARMASTAN), siis seekord jäi keedupeet poest leidmata ja kuna mul oli mõte hoopis heeringaga tort rukkileiva baasil teha, siis tegelikult sündis niisugune kihiline mõnus gurmee. Põhja hakkisin mahesoola Vici heeringat, minu meelest Vici valikutest parima maitseomadusega. Edasi panin sibula kibedat, siis riivisin musta leiba mõnuga, edasi hapukoorega valmis segatud kodujuust, kuidagi mahlasemana tundus, kuigi ehk just too toode tekitas järgmiseks päevaks salatile üleliigset vedelikku. Edasi uuesti heeringas ja sibul ja leib ja marineeritud kurk(salatis siiski 2x) ja keedumuna, peale hapukoor segatult maitsestamata jogurtiga. Imestasin isegi, et pere oli vaimustuses, ise ehk niiväga mittegi, seda salatit annaks rohkemgi tuunida. Kuigi mina panin soovitaja retseptis oma meele järgi kaks kokku.
Ja õhtu naelaks oli juustutort valge šokolaadiga. Pehmelt kreemjas ja mõnusalt jõulune, et pidurdas korrakski piparkoogiisu. Vot niisugused jumekad jõulud seekord. Ja tulede värvi-virvarr me väikesel majal ja lumehangedes helbevalgega mängivad kassid ja hangega võitlev Rex ja küünlad said ka valgesse lumeloori meie lahkunud karvastele sõpradele.

Vasikakoodi vaimustus ja lambaribi lunastus


Juhtus nii, et mul tuli lõpuks mees ka koju. Nädal enne jõulu.Kolm ja pool kuud oli kodunt eemal Euroopa avarustes. Ja kuna oli lumerohke sajune päev, siis tegin "tere tulemast koju" toiduks, seda, mida kapis oli. Kuna olin vahetult enne just pealinnas käinud, siis leidus külmikus nii vasikakooti kui lambaribi. Ja tegin niisuguse kummalise roa kahel pannil.

Vasikakoodid pruunistasin pannil, lisasin ohtralt sibulat,küüslauku ja karbi šampinjone, maitsestasin ja jätsin põgusalt podisema. Lambaribidele ajasin kuuma alla teisel pannil, lisasin samuti sibulat, küüslauku ja tomatit ja lasin hõõguval tulel haududa, lõpuks lisasin lillkapsa lunastusest järele jäänud kapsa lilled. Lisandiks keetsin pastat.Ja kruvisin lahti järjekordse purgi kuldkollast kõrvitsasaltit. Sest kartul oli just otsa lõppenud. Maitses oivaliselt, ka mehele. Midagi erilist, samas koduselt hea, sest kehva asja ei taha isegi süüa, ammugi teha.:)

15. dets 2009

Lillkapsa lohutus


Olen siin ikka oodi laulnud suvikõrvitsale ja eriti meeldib mulle ju suvikõrvits sinihallitusjuustukastmest sametisena. Kord aga ajasin retseptid segi ja tegin sama asja lillkapsaga. Lisades lillkapsa lustlikku keemisse rõõska koort ja sinihallitusjuustu, millest sai suussulav kooslus. Kuna mul täna kohvikoor läks viimseni ergutavale kohvile, tegin hoopis pastat. Lillkapsa panin soolakasse vette keema, samamoodi tegin spiraalidega.Pannile panin kuuma õlisse särisema väikse sibula ja kopsaka küüslaugu, lisasin juurde lillkapsa keenud õisikuid ja liigutasin neid kiirelt kuumal pannil, püüdes mitte lillkapsast purustada. Lisasin pasta ja sinihallitusjuustu sinakashallid laastud, sutsu oli ka järgi maitsvat farmi seene toorjuustu, lisasin ka kiirelt selle. Ja uskumatult hästi sobis kõik kokku, missiis, et toit jäi värvilt ehk liiga hale-hele, aga valmis väga kiiresti ja maitses suurepäraselt.

14. dets 2009

Tuunikalaga tundeliseks


Lumekirmes valged jäälilled kaunistasid täna külma õhkuvat koridoriakent. Ja päike piilus kartlikult. Üsna pehmetest sügistalve kraadidest kõvasse külma kukkudes oleme ehmunud ju alati. Aga mulle meeldib niisugune ilm. Härmatanud oksad maalivad kaunist talvepilti silme ees ja ehk sügismasendusgi pisut taganeb.Kuigi olen enda jaoks naeratuse võtme kaotanud, siiski tekitab valgetest lumekruupidest õrn vaip tunnetetulva ja paneb rohkemgi veel mõtlema lähenevale pühademerele.

Olen mõned päevad veel üksi, mees sõidab juba Eestile lähenedes ehk Poolas ja lapsed tulevad ka jõuluks koju, aga seni valmistan toitu ikka ainult endale. Täna õhtul tegin siis niisuguse mõnusa tuunikalsasalati. Lõikasin punamooniga kaunile taldrikule mõned väiksemad magusad tomatid, kuldkollased hoole ja armastusega tehtud pikantsed kõrvitsatükid, punase sibula leebed rattad, tuunikala tummiselt õlise kuhja, ühe keedetud muna lõikasin sektoriteks ja sinihallitusjuustu peened viilakad, et asi eriline oleks. Tegelikult teengi mina salatit mitte retsepti järgi, vaid sellest, mis on ja nii sünnib ka uus ahvatlev retsept. Üle nõristasin majoneesiga kergelt ja ampsasin juurde kiudainetest rikast Tera-Timmut.Klaas hispiaannalikku vega libre roset ja maitsed olidki kõik paigas. Ei sinihallitustjuust tundunud tugeva tuunikala kõrval vänge, vaid kõik salati lisaained täiustasid ja mahendasid maitset.

5. dets 2009

Moodsad maitsed


Lepatriinu köögist tuli täna lõuna ajal pannkoogi lõhna ja õhtuks valmis koorene kana-seenepasta, kuid see kõik on näiline, sest tegelikult olen kodunt eemal olnud. Meeleolukal minipuhkusel ja sinna jutti otse tööl. Aga kerides eelmisesse nädalasse, kiigata võib ka tegevuse kirjeldusele Pohlaparadiisi. Pisuke ülevaade kogetud kulinaarsetest hetkedest.

Esimese töökoha kokkutulekut peeti Tallinna Ülikooli lahkes kohvikus ja buffest pakuti seal traditsiooniliselt rosoljet, kartulisalatit, rulaade, täidetud mune ja maja hitti marineeritud räime. Aga koogist tahtsin kirjutada hoopiski ja ehk annan mõnele jumekale järeltegijale siinkohal hea idee. Kook nägi välja nagu napoleoni tort, aga lisaks võikreemile ja hapuka moosi kihile oli üheks kihiks besee ja isegi minul, kes ma magusa poole tavaliselt ei vaata, tuli kiusatus teise koogitüki järele. Kuna tol õhtul oli aega veel ka linna peal lustida, sai ka järjekorra tunnet uues Komeedis nuusutatud ja menüüd kiigatud. Ja isu hea õhtuse pealinna vaate peale oli ehk tugevam kui isule sobiva pala leidmine menüüst. Nii liikusime kuhugi Solarise ja Viru keskuse vahele pikalt lahtiolevasse kohvikusse. Kus sai maiustatud caesari salati ja uhketest hiidkrevettidest rikka krevetisalatiga. Ja oli kohe niisugune kokteilide õhe õhetuse isu. Lady Killer maitses küll mõnusalt ginisena.:)Samal õhtul jõudsime ka veel itaaliahõngulisse kohvikusse kesklinnas, kus vana tallinnast hõrk kuum kohvijook maasikase rullkoogi kõrval oli justkui rusikas silmaauku enne koduteele asumist.

Saaremaal meie esimeseks kokkusaamiseks tütre õpetajaga valitud moodne lounge õhkas kaasaegset hubasust. Mereannisupp serveeritult kihvtilt kandilises taldrikus oli sinikarbirohke ja krevetine. Teised valisid taas valitumat salatit kodumaises listis, caesari salat ja suitsukana koorene pasta. Ja kokteililainetel edasi lainetes oli mõnus uudistada ka alkoholivabasid kaunilt serveeritud jooke. Rose Spa köögipoolega tutvusime läbi buffetoidu. Hommikusöök oli rikkalik ja maitsev. Värsketest lisanditest, singist, juustust, omletist soojade ubade ja omatehtud pasteedi ja jogurtini. Lõunalauas ploomidega täidetud sealihalõigud, spinati kaissu paneeritud merekala, soe ratatoulle moodi salat, rosmariinist kibedad ahjukartulid, värvirikas penne, marjane vedelam kissell vahukoorega, seljanka hea paksu hapukoorega ja vinoteegist taaskord valitud Tšiili vein.Tütre mitmepäevane chai otsimine jäi küll hüüdja hääleks kõrbe. Aga mina sain kõike oma maitsemeelte kosutavaks ergutuseks ja oma koduse õdusa köögi eemaloleku palgaks. Eilne töine pilguheit veinimaailma lasi mulgi täna tutvust teha Torrese meeste kirgliku kombega nimetada oma veine kaunite naiste nimedega. Viva Esmeralda maitses mõnusalt muskaadise ja gewürztriminerist vürtsikalt veenvana, et suutsin peale Pohlaparadiisi sissekande kirjutamist veidi oma 20t tööpäeva järelpiinu pisukese unega leevendada, et seejärel mõned read taas siiagi kirjutada. Tore on vahel kuhugi eemale pääseda, et nuusutada ja nautida teiste inimeste koka käte all valminut ja kurssi viia end tänapäevaste moodsate maitsetega. Aga kõige parem on ikkagi olla oma kodus, toetada selg vastu äsjaköetud ahju ja vaadata oranžikast ja öösinisest küünlapesast kumavat küünlaleegi rahu ja võbelust, mis viib meid homsesse teise adventi. Jätkuvalt rahulikku advendiaega!:)



23. nov 2009

Küüslaugused kanatiivad




Novembrikuus olen kuidagi oma põhiblogi jätnud ripakile ja võimust on võtnud minu köögikirg. Kuigi Lepatriinu köögis sünnivad täiesti tavalised toidud, lõhnab küüslaugu kibeda järele ja lauda kaunistavad täna toodud torkivad kadakaoksad ning õide on puhkenud säravpuhas lillade õitega jõulukaktus.Sammuke esimesele advendile lähemale. Ja kerides toiduvalikuid allpool, mis taldrikule jõudnud, tuleb ehk veidi nukralt nentida, et oleks pidanud ikka Buduaari ja Rannamõisa blogi kuulutusele kandideerima. Sest ikka kana, kana ja veelkord kana.


Täna tegin mõnusalt küüslauguseid kanatiibasid kastmes. Panin kuuma võisse paki kanatiibasid särisema, lisasin ühe porgandi, sibula ja mitu lihavalt suurt küüslauku. Maitsestasin piprasegu ja kiluvürtsi, soolaga. Lõikasin mõned kabatšoki kuubikud ja pool pakki viilutatud šampinjone. Kuldkollane võine läige nii kanatiibadel kui seentel peal, lisasin mõõdukalt kuuma vett ja lasin kaane all vaiksel tulel haududa. Kuna populaarne gripisalat sai nädalavahetusel otsa, tegin täna sarnast salatit kapsaga. Tükeldasin värsket kapsast ribadeks, riivisin ühe porgandi ja mõnusalt magusa õuna ja paar paksu küüslauku, segasin majoneesi ja vähese hapukoorega. Juurde võib keeta kartulit,riisi või mõnda meeldivat pastatoodet, maitse asi. Mina sõin külma kartuliga. Vürtsid olid mõnusalt valla pääsenud, seene maitsetugevus sametine ja kanaliha pipraselt pehme.
Ja hiljuti raadiost kuuldud vananemist vähendavate toiduainete nimekirjast oli tervelt kaks täna laual ja nüüd rõõmsalt ka kõhus, nimelt küüslauk ja kapsas. Teistest tähtsatest, nagu muna, mustikad, spinat, lõhe ja peet, kirjutame mõni järgmine kord.



19. nov 2009

Brandykastmes broilerisüdamed


Olen viimasel ajal teinud ehk tavapärasest erinevaid roogasid ja need kõik üles täheldanud ka. Üks seos asjaga on kokanduskirg, teine see, et endiselt toitun nädala sees üksinda. Ja siis ongi põnev midagi uut välja mõelda või poest leides, uusi maitseid proovida.

Täna tegin kanasüdameid, see karbike maksab vaid 14 eeku. Hakkisin ühe poolikuks jäänud sibulapoole, kaunid ümmargused porgandirattad, panin järgemööda koos südametega võisse praadima. Küüslauguküüned viilutasin pikuti. Maitsestasin pipraseguga, on ju seal ka mu lemmikut koriandrit, mis mul küll sel aastal mu kurvastuseks aiamaal ülesse ei tõusnud ja seal on ka mu teist lemmikut - sinepiseemneid. Veidi kuumalt ja kirglikult neid keerutades valasin paraja sortsu kohvikoort.Keerasin kuumuse pea olematuks ja porisevalt peenutsemata suskasin paraja suutäie brandyt. Salatiks hakkisin küpseid tumepunaseid tomateid , punase sibula leekivlillasi ja roosakasvalkjaid rattaid ja ühe küüslaugu hakkisin hästi, hästi peeneks, surasin veidi veiniäädikat, üsna palju suhkrut ja itaalialikke taimseid ürte. Jäi mõnusalt magus ja tundus, et just niisugune veini uusaastapeo järgnevaks päevaks vääriline värviline valik. Südamed haudusid omasoodu, noppisin mõned mõrkjad pohlad põnevuseks. Otsisin välja pooliku purgi kõrvitsasalatit ja sõin pehme saia ja suure lusikaga, see ongi nagu lõbu, mida saab vaid üksi nautida.

17. nov 2009

Tants tangudega


Juba mitmeid kordi vilksasin üht nimekaimu retsepti tares. Kuigi tegin ikka omamoodi, aga idee võtsin sealt, kus soovitatakse kanakintsud juurviljade ja odrakruubiga küpsetuskotti pista ja tõhus õhtusöök valmib muretult ja ilma ahjuvormi määrimata. Mina ikka tegin klassikaliselt. Panin kaks kana poolkoiba ahjuvormi, klaasitäie odrakruupi, ühe väikse kuldkollase kaalika, paar parajat porgandit, kaks küüslaugu küünt,ühe sibula, mõned kabatšoki viilud tükeldatult. Maitsestasin piprasegu ja soolaga ja kallasin üle kuuma veega ja ahju küpsema.Vahepeal tuleb segada ja vajadusel vett lisada.

Kõik maitsed olid mõnusalt tunda, kaalikas, mida paljud ei armasta, sobis haudunud kruubiteradega hästi, kanamaitse oli pehme, sibulat oli mul ehk liiga palju, kuid üheskoos paitavalt pehmeks haududes, täiendasid juurviljad kana kõrval haudunud tangu. Kõrvale tegin salati, segades ühe keedumuna gripisalatile juurde, see mahendab küüslaugu tugevat maitset ja juurde sobib klaasitäis head keefiri, mis rikas lactobacillus rhamnosus GGst. Ikka mõeldes tervisele ja terve olemisele.



Gripi gurmee




Vaikne vihma sabin aknalaual, pehmed kraadid hingedekuu õhus ja aevastavad, tatistavad, kähehäälsed kolleegid. Kusjuures meil olid tõbised just meesterahvad. Ju siis küüslauk ununenud. Täna tegin hea sõbra nõuandel gripi salatit kappi, et sealt siis igal päeval ahnelt haugata või väike võileib valmistada. Kuigi salat tuli nii hea, et seda võib unustadagi sööma.Vaja läheb juustu, porgandit, küüslauku ja majoneesi. Ei midagi keerulist. Riivisin kombainiga nii juustu mahedalt piimase massi, porgandid kaapisin kähku üle,masin riivis mõne hetkega pikad kaunilt oranžid ribad. Küüslaukude jaoks otsisin sahtlist välja tütre kingitud küüslaugupressi, mida häbematult vähe kasutan, sest toidu sisse ikka millegipärast hakin seda kibedat kuningat. Maitsestasin ka pisut ja segasin majoneesiga. Kausile kile peale ja külmkappi ootele. Võib ju ka karpi panna, kuidas kellegil mugavam on.


Keerasin kena klaasiga saiaviilust kena ümmarguse ratta, määrisin hea kraami saiale, kaunistasin veel värske peterselli lehega, mida külm pole veel aiamaal karistanud. Saia võib ju ka röstida kergelt, kes krõbedamat suutäit igatseb.Ja gripi peletamisest on saanud tõeliselt maitsev ja kütkestav gurmee. Ärge siis ingverit, sibulat ja kuuma kanasuppi unustage, millest allpool blogis on juba korduvalt juttu olnud.:)
/400g juustu,5 suurt porgandit,12 küüslauguküünt ja majoneesi/



12. nov 2009

Seened supis


Kuna mul jäi pool pakki šampinjone järele ja karbi peal oli väike retseptivihik, mis ärgitas seenesuppe tegema. Tükk aega uurisin, et mis ja kuidas ja kas ikka seenesupi järele isutab. Ja oli seal siis üks kreemine püreesupp, hapukas hapukurkide ja erinevate juurviljadega seenesupp. Aga mina valisin, kuna jätkuvalt põen odrakruubi hullust, niisuguse tummise supi, mis hästi aitab tõredale talvele vastu minna ja ka kollitavate haigustega võidelda.

Kuna ma viimasel ajal väga puljongikuubiku kasutamist ei harrasta ja searaguu konte oli kapis, siis otsustasin ikka lihava leeme ise keeta. Passeerisin kuumas õlis ühe sibula ja paar porgandit, enne panin pool klaasi kruupe vette likku, maitsestasin piprasegu, pitsamaitseaine ja loorberi lehega. Lõpuks lasin kõigel koos vaikselt podiseda, kuni kruubihelmed hakkasid puljongi pinnal hõljuma, tükeldasin ka ühe kopsaka kartuli. Tilli ja peterselli unustasin. Maitses siiralt seenene ja searaguult lahti keenud liha kruubiga mestis tõhusalt toitev.:)

Seened kanaselgade süles toorjuustu tupsuga peedi padjal


See pikk ja lohisev pealkiri lihtsa koduse roa kohta. Ostsin karbi kanaselgasid ja ehk nad tegelikult sobivad paremini supi keetmiseks, aga kuna ma olen nädala sees endiselt üksi kodus, siis meelitasin nad endale kastmesse. Ühes karbis, mis maksab ca 15eeku on 4 kanaselga, panin need kuuma õlisse pruunistuma, maitsestades piprasegu ja soolaga, lisasin ühe terve sibula ja küüslaugu killu. Siis kohe tulvab kööki niisugust head õige söögi ja köögi lõhna. Niisugune isutekitav ja hää. Viilutasin õrnad valged šampinjonid, surasin pool klaasi roosat grenache cinsaulti, veidi kuuma vett ja lasin vaikselt kaane all haududa. Keetsin kartulit, viilutasin peedi punast ja serveerisin farmi murulaugu maitselise toorjuustuga. Mis tegigi roa kuidagi hellitavalt hõrguks , samas kanaseljad olid koduselt lihtsad ja maitsekad. Ka nii võib tänapäeval toituda.

10. nov 2009

Õhtune õndsus


Lai lumine lobjak on päeva rikastanud, tüüdanud, takistanud. Ja kui õhtuks päevatööd tehtud saavad sooviks hinge alla ehk midagi tahedat. Meie peres on ikka kuidagi nii olnud, et hilised heeringaampsud käivad filmide juurde, nagu popcorn ja nüüd, kui olen üsna palju kodus hoopis üksi. Mida siis ikka õhtul ampsata, eriti kui vahest päevased suutäied on napiks jäänud. Eile näiteks tegin siis allpool pildil oleva salati 1 õunast, 1 keedumunast, mahesoola heeringast. Segasin kõik kokku, ei jõudnud sibulat ega musta leibagi otsima minna, kui Meeleheitel koduperenaisi vaadates selle õndsa suutäie nahka pistsin.

Kuna tänane päev möödus enamasti lumega kodulinnas seigeldes, siis õhtul tegin endale kerge maheda salati. Hakkisin nii mahesoola heeringat, kuna see aga otsa sai, siis avasin paki roosakat külmsuitsuheeringat, naksasin nurgast, pold väga vigagi. Seekord panin siis kaks õuna, 1 keedumuna, mis oli hommikusöögist järgi jäänud, pool sibulat, kaks keedupeeti, veidi marineeritud kõrvitsat, farmi murulauguga toorjuustu ja majoneesi lisaks maitseainetele. Segasin kokku ja kaunistasin sidruniviiluga ja porgandiga, mis kalakarbist leidsin, seda hakkisin salatisse sisse ka ja roosa heeringa viiludega. Jäi mahe ja krõmpsuv, kuigi viimane asi pole minu jaoks mingi in asi. Porgand heeringa manu oli poolkõva, samuti üks keedupeetidest. Olen küll kurssis igasuguste köögi trendidega, aga mulle krõmpsuv juurvili ei meeldi, maitse asi, ammugi ei tohiks seda olla keedupeet kergelt heeringases salatis. Aga kuna olen ülisuur rosolje fänn, siis see kerge salat oli tegelikult väga hea. Ja sellise kerge salati valmistamiseks pole ju palju vaja. Minu meelest niimoodi salatid sünnivadki, ilma nimede ja retseptita, sellest, mis kapis parasjagu on ja kokku segada annab.Ja saab pea alati lihtsalt suurepärase tulemuse. Ma olen jah pisut nihuke imelik. Kusjuures kuna kõrvits on kuum teema olnud pea ehk terve nädala mul, no nüüd ta on muidugi lõpuks tehtud. :) Aga sobisid marineeritud kõrvitsa kuubikuid ka salatisse väga hästi hakkida. Ja nii usun, et samahästi sobiks see kodune hea eesti perede jõulusalat kerge kanafilee juurde, toorjuustusest rikka liharulli või küpsetatud pohlamarinaadis lõhe juurde. Ei ole ju olemas mingeid kindlaid reegleid, kui me neid proovinud pole. Nii et head pealehakkamist ja jätkuvat katsetamist köögikirelistel.

9. nov 2009

Hõrk hapukapsas


Vabad päevad ei kesta lõputult, nii isadepäeva torti ma ei teinud ja isa kallistamine seisab alles homme ees. Aga täna jõllas kööginurgast mind kurb kõrvits ja taas tuli ette võtta kõrvitsategu.Kuna äädikapudel sai kohe tühjaks, pidin salati tegemiseks otsima kapist välja veiniäädika ja abiks võtma lausa ühe chardonnay.Kuigi olen kuulnud, et tehakse kõrvitsa salatit nii õunamahla kui punase sõstra mahlaga, siis maitsenud ma siiski niisugust salatit pole. Ja veiniäädikas ei andnud kuidagi seda õiget magushaput salati mekki välja. Täna lisasin ka piparkoogimaitseainet, sest mul polnud enam toorest ingverit ja peoga punavaid pohlasid, mis ikka veel koridoris riiulis seisid. Loodan, et tulemus perele maitseb.

Täna oli toas pliidikuumuse ees askeldades seda jõuluhõngu veel, kuigi lumesodi oli kuhilas poriga mestis ja õuest seda tunnet kuidagi ei saanud tulla. Küll aga hiljuti meie keskuse poes käies, tuli isu hapukapsa järele. Nii ostsingi ühe purgi varuks riiulile. Ja kui oleme ikka harjunud seda mõnusalt haput kapsast pigem sealiha juures maiustama, tegin täna mina hoopiski nii.

Ajasin panni kuumaks, lisasin pool purki praekapsast, kui juba mõnusalt särises ja hapukat lõhna kööki tulvas, lisasin ühe kanakoiva tükid. See siis sellest reedesest kana-kõrvitsa ahjuroast ja lõpuks veel pisut keedetud kartulit. Segasin hoogsalt ja lasin kuumust kapsaga üles kütta. Siis suskasin veidi siidrit ja serveerisin nõksa aja pärast pohlamammude ja värskelt tehtud kõrvitsa-pohlasalatiga.Ja maitses tõeliselt hea.Pikantselt hapukad pohlad läksid krõps ja krõps hamba all katki ja täiendasid siidrist magusat kapsa maitset. Ja mõttes juba jõuluplaane tehes, minu pärast võib seegi püha juba peagi tulla.

7. nov 2009

Põnev pasta


Kuna kõrvits on mul ju lahti lõigatud, nuputasin, mida siis sellest oranžikullasest kaunitarist teha. Seest viljaliha ju ongi rohkem seda kaunist isutekitavat värvi. Nii vähemalt räägitakse.Kuna ma tööl üsna tihedalt itaallastega kokku puutunud, siis on pastatoitudest üsna suur tüdimus olnud. Ja ega see nende jonnakus ja toidu tegemismaneer, et meie nagu kokkamisest suurt midagi ei tea, mulle niiväga muljet enam ei avalda. Nii ka need ohtrates tomatikastmetes vänged või vastupidiselt magedad kastmed ja liiga al denteks jäänud penned minus vaimustust ei tekitanud. Sest mõnes mõttes päevast päeva seda pastat süüa ja saiaollust, kas röstsaia või baguette näol juurde pudistada, tüütas ära küll. Kuigi mulle meeledivad tohutult kooresed mereannipastad ja seentest ei ütle ma iial ära, kõik vahepealne , mis niiväga bolognese kastet meenutab, minupärast olgu või olemata.

Täna aga otsustasin põneva pasta valmis teha, kasutades käepäraseid asju. Riivisin paraja tüki värvikat kõrvitsat kuumale pannile, hakkisin ühe sibula, kaks küüslauku, sest tundus, et ühest on vähe. Keetsin puhvetist leitud pooliku paki suvalist pastat. Segasin kokku, kloppisin peale ühe muna rõõsa koorega segatult, maitsestasin pizzamaitseainega, et itaaliapärast hõngu ninna saada, on seal sees ju basiilik, põhjamaade loorber ja oleks te ühe itaallase nägu näinud, kui ta omatehtud pestot mulle maitsta andis ja ma julgesin väita, et basiilik mulle väga ei maitsegi. No, mis teha.Riivisin serveerides peale sutsu toorest kõrvitsa kollast, pidi seedimisele hästi mõjuma ja leidsin kapist viimase tüki juustu. Krõmpsu kõrvitsasalatit juurde hammustades sai sametiselt pehme maitse suhu, muna ja kõrvits sobisid hästi kokku, aa tükikese vorsti hakkisin ka ju sisse, sest päris taimetoitlane ma ju ka pole.Kõhus terake varju, nagu mu isa ütleb.:)

6. nov 2009

Krõbe kana kuldse kõrvitsa kaisus


Ometigi otsustasin siis kõrvitsaga seda müüti purustada ja teda kuumas hõrgus roas kasutada. Panin ahjupotti kanakoivad, tükeldasin kaks porgandit, ühe keksmise sibula ja kelmika küüslauguküüne, paar ponksi tomatit ja suure kuldse kääru kõrvitsat. Maitsestasin piprasegu ja soolaga, basiilikut laenasin pitsamaitseainest ja koriandrit,muskaatpähklit,ingverit,nelki, kardemoni,rosmariini oma selle nädala kuumast sõbrast, kiluvürtsist.Kana küpses päikeseliseks kõrvitsa kaisus ja maitses sametiselt suussulavana ja tummine tomati mekk tegi toidu tõhusaks. Sõime kartuli ja hapukooretupsuga, sest ootamatult mahasadanud lumi nullis mu poodimineku plaani ja eks päevane kõrvitsategu röövis ka mitmeid tunde. Peene parmesaniga üle küpsetada proovin ehk järgmisel korral. Nautige lumist õhtut ja keetke kõrvitsateo kõrvalt väärikaid vürtse näpates mõnest veiniriiulile seisma jäänud cabernest sisemist tulukest süütav ja soojaandev hõõgvein kokku. Kuigi ma ise pole väga selle kuuma talvise populaarse joogi fänn, tuli niisugune lustlikult tagajalgadel tuiav mõte.



Kullakarvaline kõrvits







Tänane kaunis lumine päev sai õhtuks just niisuguse jõuluhõngulise raami. Kohev valge kuhil oksi koolutamas, sügistuul kohkunult tuulepesas tudil.Linnumaja ikka ootel, et kerge valge vaiba all mitte kurvastusest longu vajuda lindude külaskäigu eel. Kuldkollase kõrvitsaga on sama lugu, ikka meenutab ta jõule ja ootab salatiks saamist. Kuigi ma olen aastaid juba suvikõrvitsast vaimustuses, siis tavalise kollase kõrvitsaga pole ma küll midagi peale marineeritud salati mõistnud peale hakata. Samas, mis jõululaud see ilma magushapu kaneeli ja nelgi järele lõhnava salatita ikka on.



Kuigi toiduportaalid ja värvilised kokandusajakirjad kubisevad kõrvitsa retseptidest, siis eelkõige meenub mulle lapsepõlvest üks toit, mida ma üldse süüa ei tahtnud ja see jättis ka oma jälje. See oli siis kõrvitsa -manna-piimasupp, ükskõik, mis järjekorras teda siin maalida. Ja sealt oli ka mul arvamus, et sooja toidu sees ma seda kollapalgelist mürakat aiailudust maitsta ei taha. Aga näe eks maitsed ja ajad muutuvad. Eile veeretasin kolleegi toodud hiiglsasuure kõrvitsa laua alt välja ja katsusin ta kõigepealt pooleks saada. Siis lõikasin rõõmsalt kuubikuteks ja panin äädikaveesse üle öö seisma. Kõrvitsaseemned koukisin välja ja panin ajalehele kuivama, mu armas kassike Nurr oli vaimustuses kõrvitsa lõikamisest ja neist väärtuslikest seemnetest ja sättis end ka uudishimulikult pildile. Täna panin kogu kupatuse keema, lisasin suhkrut, kaneeli, nelki ja tükikese ingverit. Ei mingit Ameerika avastamist, jäi mõnusalt krõmps ja maialt magushapu.Pool kõrvitsat jääb ootama homset päeva.

5. nov 2009

Siidine sibulasupp


Sibulat armastatakse ja vihatakse. Pole toitu, kuhu ma sibulat ei topi. Kunagi päris ammu juba leidsin kuskilt kuulsa prantsuse sibulasupi retsepti, olin sellest nii vaimustunud, et üllatasin kord oma külalisi sünnipäevapeol selle supiga. Ja tõepoolest, see supp maitseb ka neile, kes sibulast väga lugu ei pea.
Keetsin searaguu kontidest mõnusa puljongi, kasutasin ka seekord veidi kiluvürtsi ja piprasegu. Kaks keskmise suurusega sibulat ja ühe küüslaugu hautasin kuumas õlis ja lisasin puljongile. Ja lasin tasasel tulel vaikselt podiseda. Röstisin sibulasel pannil kahe saiaviilu kuubikud ja otsisin kapist välja sõbra juustu. Kuna too oli viilutatud, siis serveerides rebisin lihtsalt ribasid kuldsetele saiakuubikutele. Üle ei küpsetanud. Muideks see supp on üsna vänge, nii et ühest portsust saab vägevalt kõhu täis ja taas sammukene astutud, et pahasid haigusekolle eemale peletada.Seest siiru viiruline, pealt kullakarvaline sõber olgu meil ikka igal päeval laual.

Aus amps


Täna on see siis käes. Hommikustest harvadest lumekruupidest kasvasid õhus hõljuvad lumehelbed ja tee ja aed on heledalt valge. Ja tuul vingub korstna ümber ja sakutab pööninguluuki. Linnumaja kõigub kurvalt õunapuu otsas ja helbed ootavad väikesi sulelisi. Orava pruunika saba vonklemist üle tee mändidel märkasin koos apla kassiga. Rõõmustasin oma hädakisaga esimest ja kurvastasin teist.

Kuna mul on ka riiulil sünnipäevast saadik aasta kokaraamatuks kuulutatud Anni Arro "Sepamaa talu köögi" 2 osa, siis otsustasin seda pisut sirvida. Eks ta ongi nukralt riiulile lebama jäänud. On ta ju pigem juturaamat ühe haldjalikult unise olemisega tüdruku maamaja köögi kommetest, aia askeldustest ja pere parimatest paladest. Eesti asjad ausalt reas: must leib ja vürtsikilu, oad ja herned, punapeet ja porgand,sprotid õlis ja pannkoogilõhn pühapäeva hommikul.Seened ja hapukapsas, palju kevadist rohelist nõgesest pastinaagini. Kõikjal aimatav Itaalia köögi pehme pai, kas parmesani näol või puhta pasta ülistuses.Enam olingi Anni retseptidest lugenud uputatud munadest ja nüüd "Julie&Julia" filmis näinud ka Ameerika kuulsa blogija katsetusi nn pošeeritud muna valmistada.Ja võtsin minagi selle teo siis täna ette.Panin vee keema, suskasin soola ja veidi vediniäädikat, lõin muna kollasesse kruusi katki ja keerutasin siis veevoogu ja kallutasin muna vette. Kahju, et üksi kodus olen, keegi oleks pidanud mu nägu ja peast tulevaid silmi pildistama. Mõtlesin, nojah sinna nüüd see läks. Aga otsisin kähku vahukulbi välja ja aitasin siis sel munal ujuda. Ja mu üllatuseks selgus, et ei läinudki midagi valesti. Kuna mulle meeldib pehme muna, siis ei kestnudki see uputamine kaua. Mustale leivale määrisin võid, asetasin heeringaviilud, kuhja külma kartuli kuubikuid, paar tomati sektorit ja siivalt sibularattaid. Rapsisin pisut pipraseguga üle ja asetasin kena munakese oma hommikusele ampsule krooniks, pisut munarebu kollast kutsuvalt avades. Noa ja kahvliga ausalt süües, andis kerge lõuna nautimise välja.Sest eks aeg oli ka juba sealmaal:)

4. nov 2009

Kanamaksa kergus


Olen alati imetlenud kiireid perenaisi, kes kolmveerandtunniga perele mitmekäigulise lõuna suudavad valmistada.Ja teiseltpoolt mingi lihtsa kastme, näiteks hakklihakastme valmistamine, lisaks kartuli keetmine, porgandi või peedi riivimine ja õunakisselli keetmine ei võta just jah palju aega. Mida aga teha süüa, kui oled kodus üksi? Juustusaia nosida kohvi kõrvale, jogurtit maiustada või midagi tõhusamat, aga lihtsat kõhutäiteks vaaritada.

Kanamaks on hõrk ja kiirelt valmiv. Kanamaksa leiab enamasti sügavkülmaletist ja maksab ta ainult mõnikümmend krooni. Panin pannile 1 keksmise sibula ja kahe pika porgandi rattad, kanamaksa lõikasin pisut väiksemaks ja rõõmustasin kelmega Nurre. Maitsestasin piprasegu ja soolaga, lõpuks lisasin ka ühe tomati ja küüslaugu.Lasin veidi omas mahlas haududa. Kõrvale keetsin kartuleid. Serveerisin peedisalati, toore sibula,lihava tomati ja hapukooretupsuga. Veelgi parem ,kui restoranis. Ainult seltskond on puudu.