Otsing sellest blogist

31. juuli 2012

Lohusalus lõõgastumas








Lohusalu on nagu minu lapsepõlve sadam või noorpõlve, kui täpsem olla. Sõbrannal oli sealkandis suvila ja nii me veetsime seal kõik suved. Ja kuna Lohusalu on Keilale nii lähedal ja seda ümbritsev meri on suvel ju tõmbeks kõigile, kes vähegi linnast välja tahavad saada, varvast soolakasse merevette või päikest püüda. Siis pole kauge sõita sinna ükskõik kust Harjumaalt.
Kuna mu ema armastab hullult merd, pidasime lastega vaikselt plaani ta oma sünnipäeval just Lohusalu sadamasse viia. Eks temalgi seal tuttav iga nurk ja kant ja eks pisut vaidlemist oli, sest ema ikka üldse ei taha mingit pidupäeva tähistada. Ja kui eelmisel aastal olime selle minu suvises koduaias ära pidanud, arvas ta, et võiksimegi Keila aiamaale lihtsalt herneid sööma minna.

Aga ei olnud tal seda vabadust ka seekord ja viisime ta läbi Paldiski vaatamisväärsuste Lohusalu tippu, vanasti kutsuti seda kohta Nordiks. Meri on ju oma värvide ja vaatepildiga lihtsalt suursugune, sinine ja hall, või hallikassinine, vaikne ja tüüne või tormakalt lainevahune. Lohusalu pubi trepil muudkui viitasime Tornimäe vaatetorni poole, Meremõisa liivaranna suunas ja üsna siinsamas Laulasmaa Heliküla puhkealale. Kõik tuttav kant, kuidas küll, isegi imestan. 




Plaan oli emale head ja paremat pubis pakkuda, kuigi olin või olime tuttavad menüüga, valikud olid siiski teised. Lahke teenindaja lubas meil terrassil lauad kokku lükata, kuigi sealt möödumine on kitsas ja ebameeldiv ehk teistele, siis õnneks saab terrassilt välja kahelt poolt, nii me ei häirinudki teisi oma väheke suurema lauaga päikselisel rõdul.  Kuigi mina olin menüüst kodus välja valinud lestafilee, kuid kuidagi kahtlesin selle valmistamises, siis valisin ikkagi grillitud sealiha seentega, kuna seened panevad mu silmad alati särama. Lapsed või noored ja kõik kokku valisid sealiha suitsujuustukastmes ja sünnipäevalapsest emale soovitasime ikka lõhet. Praed tulid kähku, enne muidugi jahutav valge vein ja muud joogid. Aga mina saan nüüd nuriseda siin ainult oma prae kallal, mida pean üsna keskpäraseks. Liha oli kuidagi õhuke ja nagu kusagilt ära lõigatud osa, seeni, mille pärast ma ju otseselt tellisin, peaaaegu polnudki, kastmest rääkimata. Ahjukartuli mille valisin, seda oli ka linnunokatäis, aga salatit selle eest ohtralt, rikkalikult ja mitmekesiselt ka veel. Võibolla olid mu ootused nii üles kruvitud või ma ei tea, teised kiitsid ja ju ei julenud kriitikanooli saata.
 Kuna me kodus maiustasime koduaia vaarikate, ema(vanaema) lehttaignapirukaga, milles nii kohupiima, porgandit kui vaarikaid, siis magustoitu me pubis ei tellinud. 
Aga vaade maksab ju ka midagi. Ma oleksingi võinud sinna terrassile jääda. Unustada kõik oma mured ja vaevad ja lihtsalt olla. Üks ujuja oli merel, ta lihtsalt ujus sealt Meremõisa poolt Lohusaluni ja kui me usinalt ootasime teda veest välja ronivat, keeras ta otsa ringi ja suundus tagasi. Täitsa murelikuks tegi. Me olime oma arve juba maksnud ja suundusime rannaäärde jalutama, ikka püüdsime ujujast treenijat silmata, et kas on ikka korras kõik ja treening sujub. See oli suhteliselt hirmuäratav ja  ettevaatlikuks tegev. 

Ma armastan seda kanti. See teeb südame rahulikuks. Rikastab sekunditega ja kaotab mingi mulluse vaeva. Seekord laadisin üles ka mõned isiklikud pildid, mis mul tavaliselt kombeks pole. Ema kivil õnnelikuna istuv Lohusalu meretuultes. Minu armsad noored, Kiku ja Karl, taamal taevakarva meri ja minu lapsed mu Tiiru Streedi koduaia kiigel, oma hoov ikkagi, kodune ja armas. Puud on vaid suuremaks kasvanud ja mina vanemaks. Aitäh kõigile kallitele, oli imeilus päikeseküllane ja merene päev, nii nagu ootasimegi.



Siiruviirulise suve sõlmpunkt












Suve selgroog murtud. Oleme saanud vihma, tormi, kuuma leitsakut, kuid varbaid merevette pole mina küll veel saanud. Kuigi merd on sel suvel nauditud silmade ja hingevärinaga küll. Lilleilu oma aias on lopsakaks kasvanud juba ammu ja hea, et niitmise kohustuse on poeg üle võtnud. Blogis on nii pikk paus olnud, aga ega see ei tähenda, et Lepatriinuköögis pole süüa tehtud. Suhteliselt suve moodi laisalt küll, ikka värsket kartulit, otse aiamaapeenralt rohelistest salatitest, roosast ja valgest redisest ja poest hangitud tomatist, kurgist suvesalateid. Köögiviljahautisi, kus peategelaseks minu suur lemmik suvikõrvits, pean tunnistama, et peenramaal mul suvikõrvits alles puhkes õide. Põhjamaine Harjumaa loodus. Oleme maiustanud rikkalikult roheliste ürtidega ahjulõhega. Kosutuseks kodust kanasuppi keetnud, kohustuslik maitserohelise lõikelaud supitirina kõrval, kuhu võiga leiva tagurpidi võid keerata, soe mälestus lapsepõlvest ja vitamiinivaru ongi käes. Meie põhitoiduks on enamasti kana ja kui pilte valisin, siis leidsin kanaga vaid juurviljast värvilise risoto. Tegelikult rändab ahju kana tervena, kintsude, koibade, tiibadena, roheliste ürtidega, herneste ja porganditega või erinevate katetega filee kuldse majoneesimütsi all. Kõrvale tervislikum pruun riis või tavalisem pikateraline riis, külm kaste küüslaugu, kõikvõimaliku maitserohelisega, kodujuustu ja värske kurgiga. Tihti teeme omletti, hilist hommikusööki, mis lõuna juba ära katab. Eriti hea oli nostalgitsedes valmistada omletti soolatud sealiha ja kartuliga, lahti kloppides munad hoopis piimaga. Soolaka liha rasvas küpses omlett oivaliseks, kui hapukoorega segades annab küpsemist sageli pikemalt oodata. Tihti olen avastanud end kooliaegsest raudsest lõunast, et eelmise päeva külm kartul pannile, rohkelt sibulat ja sinki lisaks või suvikõrvitsa rattaid ja tomati punast ja voila, taas hea mälestus lapsepõlvest. Suitsuseks sai tehtud hea searaguu, kus kasutasin Santa Maria BBQrub allroundi maitseainet, lisandiks oma aia rohelised herned, mille korjamise eile ette võtsin ja alles hoitud mõnusad krevetikarbid rändasid herneteradega sügavkülma talviseks supiks suvemõnu päeva manama. Lihtsad suvised pastad juurviljaga, kus kuumalt pannilt läbi keerutatud roheline suvikõrvits, oranž porgand, punane tomat, valge sibul ja küüslauk juba oma praadimislõhnaga mõnusa ja isuäratava pahvaka kööki toovad. Peotäis rohelist hernest ja head kodumaist riivitud juustukiharaid krooniks pastale peale.
Suvelõpukuul ootan aga aiamaalt suvikõrvitsat ja uba. Kui mõnelt mööduvalt kalamehelt lesta ka kätte saaks, siis oleks laud kaetud. Sõstrad on aga valmimas ja vaarikad, nii kollased kui punased, et olen olnud patune ja pole kordagi pannkooke sel suvel teinud. Paneks sel suvel hoopis mõne sõstrase napsu suhkru ja viinaga jõuluks käima või teeks ise head jäätist. Suve sõlmpunkt on suurejooneline ja heast külmast kihisevast joogist ei ütleks ära või pärlendavast veinist. 

2. juuli 2012

Suvine suitsukanasalat





Salatiaeg on suve kroon. Hakid kõikvõimalikku värsket kraami kokku, lisad midagi toekamat, segad hästi maitsestatud kastme, lased salatil maitsetega külmikus tõmmata ja voila, võib liha grillile panna. Liha või kana või kala kõrvale sobib suurepäraselt kihiline suitsukanasalat, kus köögiviljalist värskust lisab nii värske kapsas, kui ise marineeritud punane sibul ja oma aia roosad ja ka valged redised. Kihilise salati aga teeb alati heaks keedumuna. Kihiline salat maitseb üldse alati pisut paremini, kui mõelda kasvõi heeringa kasukas teki all salati peale. Aga loomulikult tuleb lasta maitsetel tõmmata ja parema maitse annab üleöö külmikus seismine. 

500g värsket kapsast, 500g suitsukana, 250g värsket kurki, punt roosasid ja valgeid rediseid, 5 keedetud muna, 4 tomatit, 2 punast sibulat marineeritult, purk maisi, murulauku, rohelist sibulat, tilli, peterselli, 400g hapukoort, 3 dl Provansaali majoneesi, 1 dl kohvikoort, soola, piprasegu

Viiluta kaks punast sibulat ratasteks, sega kokku veidi head õli ja punase veini äädikat, maitsesta soola, piprasegu ja tasakaalusta suhkruga, pane külmkappi nii kauaks seisma, kui ülejäänud salatiaineid tükeldad. Haki värske kapsas ribadeks. Kaalusin ka kombainiga riivimise varianti, aga arvasin, et liigselt peenestatud kapsas teeb salati liiga mahlaseks. Et käsitsi ribastatud kapsas kastme ja teiste ainetega seistes annab ise piisavalt kapsamahla välja. Vali kausid, laual mõjub efektselt, kui kausid on ühesugused, aga erineva suurusega. Haki ja tükelda ained loetelu järjekorras ja hakka kaussidesse kihte seadma. Sega kokku kaste hapukoorest, majoneesist ja vedelda kohvikoorega, maitsesta julgelt meelepäraste maitseainetega. Ei saa täpselt kirjutada, et pane teelusikatäis soola või nii ja nii palju pipart. Igal ühel on oma lemmikud maitseained ja igaüks peab oma käe ja maitsemeele järgi katsetama, kui palju on palju ja mismoodi paremini maitseb. Lisa rohkelt rohelisi maitseürte, praegu ei peaks neist rohenäppudel küll puudust olema. Lao siis kausi põhja värske kapsa tükid, kapsa peale suitsukana, siis värske kurgi kuubikud ja redise rattad. Riivi muna, võibolla mõni imestab, et mis ta sellest munast koguaeg riivib, et ikka surutakse kahvliga või hakitakse lihtsalt. Aga hea riiviga on väga mugav muna peenestada ja sobilikud tükid on kiirelt salati jaoks olemas. Muna peale punase tomati tükid ja marineeritud sibula rattad, kõige krooniks kollane kaunis mais. Ja siis kaste. Kihilisse salatisse kastet pannes, tasub siis noateravaga augud salatisse teha, et veidi aidata kastme valgumisele alumistesse kihtidesse kaasa. Korda kihte alustades taas värskest kapsast ja lõpetades maisiga. Kata kastmega ja kaunista meelepäraselt salati koostisosadega ja aiast leiduvate kaunite lillakate murulaugu õitega näiteks. 
Piltidel on kausis ka marineeritud punane sibul, mida tegin eraldi söömiseks giniga marineerides. Kuigi ma aineid ei mõõtnud, aga umbes kilo punast sibulat lõikasin ratasteks, lisasin heale õlile veidi punase veini äädikat, maitsestasin korralikult soola, piprasegu, ürtidega, tasakaalustasin suhkruga ja valasin kihinal peale gin long drinki. Kihisev gin segas maitsed kuidagi väga hästi kokku, järgmine kord kirjutan täpsemad kogused ülesse.  Ja ükskõik, mis grillilt tulema hakkab, sobib lisandiks alati ka potitäis keedetud värsket kartulit rohke rohelise tilliga. Ja ongi korralik õhtusöök kindlustatud. Värskes õhus maitseb lillelises aias ka kõik paremini. Suvi on ilus!

Retsept ilmus www.buduaar.ee´s.